Toon on vale

[Külaline]

Mulle on "vale tooni" võõraste poolt vaid korra ette heidetud: helistasin ettevõtte esindajana ühele kliendile, kellel oli arve tähtajaks tasumata. Appike, millist teksti pidin kuulma oma neutraalsele teavitusele, et tal on arve maksmata. See, et mu "toon on vale", oli selle tiraadi juures veel üks viisakamaid väljendeid.

Aga kodus kuulen ma sarnast juttu pidevalt. Abikaasalt. Reeglina siis, kui tal on midagi arvutiga untsu läinud või tööasjades pinge. Siis pole vahet, mida ma ütlen, nt kutsun sööma või küsin, kas läheme homme hommikul ühe autoga, ikka on toon vale.

Aga mõnel ongi rääkimisstiil selline, et kõlab rünnakuna, kuigi ta ise võib-olla nii ei mõtle. Mõnel on jälle kogu aeg naerunägu peas (kuigi ta tegelikult ei naerata) ja isegi tema kõige suurem pahandamine kõlab leebelt.

[Külaline]

Kui ongi selline rääkimistiil...kas see on tema probleem või siis teiste?
Et ma olen selline, tegelikult ei mõtle ma midagi halba, aga ma käran natuke vaid teiega. Lähen kergelt põlema, tõstan häält, aga probleem on teis, kui te solvute ja arvate et ma karjun?

[Külaline]

Kui ongi selline rääkimistiil...kas see on tema probleem või siis teiste?
Et ma olen selline, tegelikult ei mõtle ma midagi halba, aga ma käran natuke vaid teiega. Lähen kergelt põlema, tõstan häält, aga probleem on teis, kui te solvute ja arvate et ma karjun?

Ei, probleem on ikka sinust. Teised pole süüdi, et sa suhelda ei oska. Sina pead endas seda külge arendama.