Molutamise päev

[Tolmukübe]

Inimene muutub vanusega paratamatult, seega tal ei õnnestu kuidagi samasse mulli kinni jääda. Kui on ikka samas mullis, ju see on mingi psüühiline häire, kui rohtu ei võta, ei seal siis ei "arene" ka.

Seega ei olegi tarvis mingit “arengut”, millest nii palju kirjutatakse. Mis selle “arengu” mõte on?

Mina võin rahus tundide kaupa lage vaadata. Miks see on halvem kui “arenemine”?

Arengust vist jahuvad need, kellel on saavutusvajadus. Nt nn vaimne areng, sellega saavutad ju midagi. Või arendad lugemust, silmaring laieneb. Õpid ehk arened (sellised armastavad küsida, et kas tahad lolliks jääda), saavutad teadmisi ja paremini tasustatud töökohta. Jne. Kui saavutusvajadust pole, ehk et võib ka nii õelda, alaväärsuskompleksi ei põe, siis kaotabki "areng" mõtte. Võid tundide kaupa lage vaadata, lihttööl käia, kartulit kasvatada, telekat vaadata, jne - ja polegi saa kellestki halvem. Kes on saavutusvajadusele orienteeritud, need leiavad muidugi, et kui "arengut" ei toimu, siis on halb. Tegelikult ei ole. Meil on selline ühiskond, edule orienteeritud. Idamaades inimesed võtavad rahulikult, elavad loomulikult. Või neeger Aafrikas, tiksub omaette, saab ka nii õnnelik olla. Tähtis on, et on hea inimene, ja et on nii palju sissetulekut, et saab ennast ära elatatud.

[Külaline]

T. Jõgeda kirjutab eilses postimehes, et päris tõsine molutamine ( mitte puhkamine tegevusest peale tegevust) ei tule ikka kasuks ega tee õnnelikuks.
Kuidas need vaimsed õpetused ikka muutuvad. Alles õppisin laisklema ja olema rahul vähesega ja vähese saavutusvajadusega. Tundmata sellest rahulolu. Aga kui on öeldud et molutamine teeb õnnelikuks, ju nii see siis on. Ootan ja molutan.
Nüüd uus tõlgendus. Ikka tee ja pinguta. Siis saad õnne tunda, kui oled midagi ärateinud, hakkama saanud.
Eks ma siis hakkan nüüd pingutama ja tegutsema ikka.

[Külaline]

T. Jõgeda kirjutab eilses postimehes, et päris tõsine molutamine ( mitte puhkamine tegevusest peale tegevust) ei tule ikka kasuks ega tee õnnelikuks.
Kuidas need vaimsed õpetused ikka muutuvad. Alles õppisin laisklema ja olema rahul vähesega ja vähese saavutusvajadusega. Tundmata sellest rahulolu. Aga kui on öeldud et molutamine teeb õnnelikuks, ju nii see siis on. Ootan ja molutan.
Nüüd uus tõlgendus. Ikka tee ja pinguta. Siis saad õnne tunda, kui oled midagi ärateinud, hakkama saanud.
Eks ma siis hakkan nüüd pingutama ja tegutsema ikka.

Omal mingit arvamust asjast pole?

[Külaline]

Ikka on oma arvamus. Samas on kõigil oma arvamus. Ka neil kes arvavad valet, aga arvavad et neil on õigus.
Ega teagi, mis on õige. Oma ala eksperdid ju annavad alati nõu ja räägivad oma avastusest. Kas targemaid tuleks siis kuulata või mitte? On targemad üldse targemad?
Vanasti kasvatati lapsi kehalise karistusega. Kõik vanemad arvasid et ilma ikka ei saa. Vähemalt need kes nii arvasid, arvasid seda ka oma peaga ja nad olid kindlad oma arvamuses. Ajad muutuvad. Suhtumised muutuvad. Oma arvamus peaks jääma või mitte? Kas oma arvamus võib olla vale ka?

[Külaline]

T. Jõgeda kirjutab eilses postimehes, et päris tõsine molutamine ( mitte puhkamine tegevusest peale tegevust) ei tule ikka kasuks ega tee õnnelikuks.
Kuidas need vaimsed õpetused ikka muutuvad. Alles õppisin laisklema ja olema rahul vähesega ja vähese saavutusvajadusega. Tundmata sellest rahulolu. Aga kui on öeldud et molutamine teeb õnnelikuks, ju nii see siis on. Ootan ja molutan.
Nüüd uus tõlgendus. Ikka tee ja pinguta. Siis saad õnne tunda, kui oled midagi ärateinud, hakkama saanud.
Eks ma siis hakkan nüüd pingutama ja tegutsema ikka.

Mina arvan, et inimesed on erinevad - mis töötab ühe, ei pruugi töötada teise jaoks. Näiteks ma ise sain noorena kogemuse kätte, et... minu jaoks saavutustele orienteeritud elu ei töötagi. Tundsin, et midagi on valesti. Just selles mõttes, et sisemiselt on mul oma saavutustest ükskõik. Kuidagi liiga ükskõik. Andisin seda ettevaatlikult teistele mõista, teised ei suhtunud tõsiselt (umbes nii, et ahaha, mis sa sogad). Üritasin ennast rahustada, et pole häda midagi. Tunne, et midagi on valesti, aga ei kadunud ära.

Lõpuks sain aru, et ma olengi teistsugune, mulle pole antud suurärimehe/ärinaise vms. suure saavutaja hinge. Seega on saavutustekeskne elu mulle nagu "sadul sea seljas", kunstlik ja ebaloomulik, see ei sobitu minuga.

Ma arvan, et ise peab ära tunnetama, mis sinu jaoks töötab. Erinevate inimeste mõtteid võib (inspiratsiooni mõttes) lugeda - et kas on mõni mõte, millega enda hing kaasa heliseb ("jah, ma olen ka nii tundnud - aga ma ise ei oleks osanud nii hästi sõnastada")? Kui mingit äratundmist ei teki - siis ei ole vaja ennast nö. vägistada mingisse kellegi teise vaimsesse õpetusse, mis su endaga üldse ei harmoneeru. Kui inimene elab umbes nii: "Teen, nagu Jõgeda (või kes tahes) ütleb ja muudkui ootan, et kas õnn juba tuleb - pidi ju tulema, kuhu see siis jääb?" - see on koomiline, see on jabur.

[Külaline]

Jah naljakas on see et kui nn peavoolumeedia on midagi palju kirjutanud ja inimesed on seda lugenud, aga sina üksi arvad oma peaga teisiti, siis öeldakse sulle ikka vastu neid nn peavoolumeedia e hetke moetõdesid.

[Külaline]

Ikka on oma arvamus. Samas on kõigil oma arvamus. Ka neil kes arvavad valet, aga arvavad et neil on õigus.
Ega teagi, mis on õige. Oma ala eksperdid ju annavad alati nõu ja räägivad oma avastusest. Kas targemaid tuleks siis kuulata või mitte? On targemad üldse targemad?
Vanasti kasvatati lapsi kehalise karistusega. Kõik vanemad arvasid et ilma ikka ei saa. Vähemalt need kes nii arvasid, arvasid seda ka oma peaga ja nad olid kindlad oma arvamuses. Ajad muutuvad. Suhtumised muutuvad. Oma arvamus peaks jääma või mitte? Kas oma arvamus võib olla vale ka?

Vaata, see arvaja võib olla hoopis teistsune (teistsuguse hingega) inimene kui näiteks sina - see, mis ta räägib, võib kehtida tema enda jaoks. Kuid mitte tingimata sinu jaoks.

Vahel, muidugi, inimesed räägivad edasi ka hoopis kellegi kolmanda mõtteid, mille kohta nad natukese aja pärast avastavad, et see ei tööta isegi nende enda jaoks. Ka nii võib olla.

[Külaline]

Kuulge, kas te tõesti elate oma elu selle järgi, mida ajaleht kirjutab? Nii te küll kuhugi ei jõua ja süüdistada pole küll kedagi muud kui iseennast. Ikka ise tuleb ennast läbi tunnetada ja aru saada, mis on oluline sulle ja mis mitte.

Muide - kui räägitakse molutamisest, siis ei mõelda küll selle all, et päevad läbi molutama peaks ja üldse mitte muuga tegelema. Molutamine on üks aju korrastamise viise, molutamine vaheldub aktiivsete õppimise, töötamise ja tegutsemise perioodidega, loomulikult.

[Külaline]

Kuulge, kas te tõesti elate oma elu selle järgi, mida ajaleht kirjutab? Nii te küll kuhugi ei jõua ja süüdistada pole küll kedagi muud kui iseennast. Ikka ise tuleb ennast läbi tunnetada ja aru saada, mis on oluline sulle ja mis mitte.

Muide - kui räägitakse molutamisest, siis ei mõelda küll selle all, et päevad läbi molutama peaks ja üldse mitte muuga tegelema. Molutamine on üks aju korrastamise viise, molutamine vaheldub aktiivsete õppimise, töötamise ja tegutsemise perioodidega, loomulikult.

Miks ei või päevad läbi molutada?

[taivopalm]

Miks ei või päevad läbi molutada?

Kas keegi veel mäletab kommunistliku kultusromaani “Kuidas karastus teras” ja selle peategelase Pavel Kortšagini sõnu: “Elada tuleb nii, et hiljem poleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast.”

Tegelikult elage nii, nagu teile meeldib. Minu arvates peaks olema töö ja puhkus tasakaalus. Üle töötada ei ole mõtet ja liiga palju niisama molutada ei ole ka mõtet.