Küll vanas eas on üksi kole

[Külaline]

Mul sama. Need, kes ei ole võimelised iseendaga olema, on suhtesõltlased. Kui juhtub lahku minema, kukub maailm kokku, sest iseennast pole olemas.

Kas see ongi põhjus, miks pidevalt kolki saavad või halvasti koheldud naised mehe juurest ära ei lähe?

Seal mängib rolli ikkagi vaimne töötlus ja hirm.

[Külaline]

Kas sa siis oled n.ö üksi-üksi? Või helistad paar korda päevas perele, et küsida, mis nad teevad?

Mul ämm selline, et ütleb, ma tahan üksi olla, mulle meeldib nii. Ja siis helistab mitu korda päevas, et küsida, mis me teeme ja kas ma sain poest toidu, mida ma tahtsin. Sa jeerum tõesti

Loomulikult helistan vahepeal ka perele. Ja täpselt nii palju kordi kui palju konkreetsel juhul soovin või vajalikuks pean.

Sinu mõtteviisist aga ei saa aru. Miks ei tohi üksi olla sooviv inimene vahepeal oma pereliikmetega kontakteeruda? Mis seal nii imelikku on? Või üritad nüüd praegu meile kõigile siin selgeks teha, kuidas üksinda olemine päriselt käib? Üsna tõenäoliselt on sul mingi probleem, kui soovid kuude kaupa oma lähedastest, perest ja sõpradest täielikku isolatsioonis olla. Inimene on siiski sotsiaalne olend ja absoluutne eraklikkus viitab pigem mingile häirele kui et on midagi, mis peaks olema ideaalne elustiil ja millest peaksid kõik unistama.

Miks sa neid tüütad? Tänapäeval kirjutatakse messengeri, mitte ei helistata. Austa ometi inimeste privaatsust ja las nad vastavad siis, kui neil selleks aega on. Viisakas on helistada vaid kiireloomuliste asjade puhul.

Küllap ma vastavalt vajadusele või soovile kas helistan või kirjutan messengeris. Kõikide inimeste jaoks ei ole oma pereliikmetega suhtlemine teiste tüütamine ja privaatsuse rikkumine.

Väga kahju, kui sa tohid oma mehele vaid sõnumeid saata. Muidu oled tüütu ja ebaviisakas.

[Külaline]

No näed, just sellise mõtteviisi tõttu ei olegi võimalik lähedastele ega sõpradele öelda, et tahaks nüüd paar kuud omaette olla, vaid seda aega peab üritama kuidagi nihverdada. Kohe hakkab mingi kahtlustamine ja ülemuretsemine. Sest ega see soov ju ometi saa normaalne olla.

Olgu, olgu! Lihtsalt ära ürita oma häiret teistele peale suruda! Enamus inimesi siiski ei vaja ega soov ennast kogu maailmast kuudeks isoleerida.

Et normaalne on see, kui vajatakse sotsiaalset suhtlust? Ehk siis ekstraverdid on introvertidest paremad? Kes eelistab omaette olla ning ei otsi seltskonda, on häirega? Miks?

Nüüd läks jutt kuidagi vales suunas Ei, ma ei arva, et ekstraverdid on introvertidest paremad. Ma olen ise ka introvert ja hea meelega suhtleks inimestega vähe kui palju. Ja võin ka päevade kaupa oma pereringist väljastpoolt üldse mitte kellegagi suhelda.

Reageerisin inimese küsimusele, et kui sa üksi oled, siis miks sa helistad oma pereliikmetele. Ilmselt siin siis räägitaksegi erinevatest üksindusevormidest ja see inimene pidas silmas sellist üksindust, kus ta ehk nädalaid ei suhtle ühegi inimesega, sh oma pereliikmetega - pidades seda just kui parimaks variandist, mis peaks kõikidele sobima.

Mina ütlesin, et mina armastan ka aegajalt üksindust. Olen üksi kodus, söön häid asju, vaatan endale meeldivaid saateid, laisklen, ei räägi kellegagi, mõtlen oma mõtteid jne. Aga ma ei välista, et ma siiski oma mehele ja/või lastele nende päevade jooksul ei helista. Minu arust on see siiski normaalne. Eriti, kui lapsed on veel alaealised.

[Külaline]

Mina ütlesin, et mina armastan ka aegajalt üksindust. Olen üksi kodus, söön häid asju, vaatan endale meeldivaid saateid, laisklen, ei räägi kellegagi, mõtlen oma mõtteid jne. Aga ma ei välista, et ma siiski oma mehele ja/või lastele nende päevade jooksul ei helista. Minu arust on see siiski normaalne. Eriti, kui lapsed on veel alaealised.

Nii ka minul. Väga meeldib oma kodus üksinda olla. Teen, mida tahan ja ei tee, mis parasjagu ei meeldi.
Aga seevastu pole ma sugugi üksildane.
Mees ja lapsed suhtlevad nii helistades kui läbi messengeri. Tore.

[Külaline]

Kummutage mu mõte.
Ma näen praegu oma äia ja ämma pealt kes on 75 aastased, et praegune eluetapp on neil kurb. Nad on olnud pigem ekstravertsed. Neil on suur sõprus ja tutvusringkond. Viimaesd 5 aastat on nad käinud sageli matustel. Kui varem sai tutvusringkond kokku sünnipäevadel, siis nüüd juba saadakse kokku matustel. Ega see tohi ju tulla üllatusena et elu saabki otsa. Samas kui olla ise selles ajas oma elus, kas suhtud sellesse nii mõistuga?
Ses mõttes et kui sul on vähem tuttavaid ja sõpru, ei pea sa sa vanas eas ka nii palju kurvastama et sõbrad tuttavad lähevad. Introvert kurbastab ka kui ta 1sõber läheb. Aga on siis ekstraverdid pealiskaudsemad, et nad ei leina nii sügavalt?

[Külaline]

Ses mõttes et kui sul on vähem tuttavaid ja sõpru, ei pea sa sa vanas eas ka nii palju kurvastama et sõbrad tuttavad lähevad.

Mina introverdina (sellena, kes heameelega oleks kohe mitu kuud omaette) võib-olla, lihtsalt võib-olla hakkaks sel juhul taas suhtlema inimestega, kes aastate jooksul vaid Facebooki tuttavateks jäänud. Ma ei ole mingi inimvihkur ja üldse suhtlen vabalt, mul lihtsalt on praegu täitmata vajadus omaette olla.

[Külaline]

Loomulikult helistan vahepeal ka perele. Ja täpselt nii palju kordi kui palju konkreetsel juhul soovin või vajalikuks pean.

Sinu mõtteviisist aga ei saa aru. Miks ei tohi üksi olla sooviv inimene vahepeal oma pereliikmetega kontakteeruda? Mis seal nii imelikku on? Või üritad nüüd praegu meile kõigile siin selgeks teha, kuidas üksinda olemine päriselt käib? Üsna tõenäoliselt on sul mingi probleem, kui soovid kuude kaupa oma lähedastest, perest ja sõpradest täielikku isolatsioonis olla. Inimene on siiski sotsiaalne olend ja absoluutne eraklikkus viitab pigem mingile häirele kui et on midagi, mis peaks olema ideaalne elustiil ja millest peaksid kõik unistama.

Miks sa neid tüütad? Tänapäeval kirjutatakse messengeri, mitte ei helistata. Austa ometi inimeste privaatsust ja las nad vastavad siis, kui neil selleks aega on. Viisakas on helistada vaid kiireloomuliste asjade puhul.

Küllap ma vastavalt vajadusele või soovile kas helistan või kirjutan messengeris. Kõikide inimeste jaoks ei ole oma pereliikmetega suhtlemine teiste tüütamine ja privaatsuse rikkumine.

Väga kahju, kui sa tohid oma mehele vaid sõnumeid saata. Muidu oled tüütu ja ebaviisakas.

Oi, milline manipulaatorike. Ei, ma võin mehele helistada, millal soovin, erinevalt sinust olen ma viisakas inimene ja austan inimeste aega. Kui mul ei ole asjaga kiiret, siis ma ei helista. Oma lastele ei helista, austan nende aega. Sina võid inimestest üle trampida, lase käia.

[Külaline]

Ses mõttes et kui sul on vähem tuttavaid ja sõpru, ei pea sa sa vanas eas ka nii palju kurvastama et sõbrad tuttavad lähevad.

Mina introverdina (sellena, kes heameelega oleks kohe mitu kuud omaette) võib-olla, lihtsalt võib-olla hakkaks sel juhul taas suhtlema inimestega, kes aastate jooksul vaid Facebooki tuttavateks jäänud. Ma ei ole mingi inimvihkur ja üldse suhtlen vabalt, mul lihtsalt on praegu täitmata vajadus omaette olla.

Kui ma olin pikas suhtes, siis minu unistus oli see ka. Sest eksmees seda oma ruumi ja omaette olemist kahjuks ei mõistnud ja no väikelapsega ja sellise eksiga(lapse isa) oligi seda võimatu saada ja teostada. Lõpuks see soov kuhjus ja kuhjus. Mõtlesin ka, et tahaks lausa kuude viisi ennast laadida.
Nüüd olen ma üksi(lastega) elanud ca 4 aastat ja saan ka omaette aega. Suurem laps nii suur ja on ka pigem minu moodi omette nohistaja.
Ja see kuude viisi unistus reaalsuses on tegelikult see, et mulle piisab omaette olla ka täitsa paarist päevast. Kui seda saab täiesti segamata teha. Nädalaga hakkab juba igav.
Eks kui seda teostada ei saa, siis ongu unistus palju suurem.

Hea sõbranna on ka selline, et vahepeal meil võib lausa kuu aega mitte mingit suhtlust olla ja siis emb-kumb võtab ise ühendust. Kas kirjutame messengeris või helistame. Siis on mõned päevad järjest rohkem suhtlust. Mul poleks igapäevaselt midagi nii väga rääkidagi. Aga paari nädalaga juba tekib ka asju, mis juhtunud on jne. Õe ja tädiga(elan neist üldse teises riigis) suhtlen ka pigem harva aga kui suhtleme, siis mitu tundi korraga ikka, et kõik vahepealsed uudised ära rääkida.

See ülevalpool nimetatud eks oli küll minu täielik vastand. Ta peaaegu iga jimala päev võis tundide viisi oma sõprade, töökaaslaste ja vanematega lobiseda. Juba lõrvalt kuulata seda oli minu jaoks väsitav

[Külaline]

Ses mõttes et kui sul on vähem tuttavaid ja sõpru, ei pea sa sa vanas eas ka nii palju kurvastama et sõbrad tuttavad lähevad.

Mina introverdina (sellena, kes heameelega oleks kohe mitu kuud omaette) võib-olla, lihtsalt võib-olla hakkaks sel juhul taas suhtlema inimestega, kes aastate jooksul vaid Facebooki tuttavateks jäänud. Ma ei ole mingi inimvihkur ja üldse suhtlen vabalt, mul lihtsalt on praegu täitmata vajadus omaette olla.

Kui ma olin pikas suhtes, siis minu unistus oli see ka. Sest eksmees seda oma ruumi ja omaette olemist kahjuks ei mõistnud ja no väikelapsega ja sellise eksiga(lapse isa) oligi seda võimatu saada ja teostada. Lõpuks see soov kuhjus ja kuhjus. Mõtlesin ka, et tahaks lausa kuude viisi ennast laadida.
Nüüd olen ma üksi(lastega) elanud ca 4 aastat ja saan ka omaette aega. Suurem laps nii suur ja on ka pigem minu moodi omette nohistaja.
Ja see kuude viisi unistus reaalsuses on tegelikult see, et mulle piisab omaette olla ka täitsa paarist päevast. Kui seda saab täiesti segamata teha. Nädalaga hakkab juba igav.
Eks kui seda teostada ei saa, siis ongu unistus palju suurem.

Hea sõbranna on ka selline, et vahepeal meil võib lausa kuu aega mitte mingit suhtlust olla ja siis emb-kumb võtab ise ühendust. Kas kirjutame messengeris või helistame. Siis on mõned päevad järjest rohkem suhtlust. Mul poleks igapäevaselt midagi nii väga rääkidagi. Aga paari nädalaga juba tekib ka asju, mis juhtunud on jne. Õe ja tädiga(elan neist üldse teises riigis) suhtlen ka pigem harva aga kui suhtleme, siis mitu tundi korraga ikka, et kõik vahepealsed uudised ära rääkida.

See ülevalpool nimetatud eks oli küll minu täielik vastand. Ta peaaegu iga jimala päev võis tundide viisi oma sõprade, töökaaslaste ja vanematega lobiseda. Juba lõrvalt kuulata seda oli minu jaoks väsitav

Kas see, kui sul hakkab igav, tähendab seda, et vajad siis tekib vajadus teiste inimeste järele?

[Külaline]

Kas see, kui sul hakkab igav, tähendab seda, et siis tekib vajadus teiste inimeste järele?

[Külaline]

Kas see, kui sul hakkab igav, tähendab seda, et siis tekib vajadus teiste inimeste järele?

Ei teagi öelda, hakkasin mõtlema, et mul pole vist mitte kunagi igav olnud.

[Külaline]

Mina introverdina (sellena, kes heameelega oleks kohe mitu kuud omaette) võib-olla, lihtsalt võib-olla hakkaks sel juhul taas suhtlema inimestega, kes aastate jooksul vaid Facebooki tuttavateks jäänud. Ma ei ole mingi inimvihkur ja üldse suhtlen vabalt, mul lihtsalt on praegu täitmata vajadus omaette olla.

Kui ma olin pikas suhtes, siis minu unistus oli see ka. Sest eksmees seda oma ruumi ja omaette olemist kahjuks ei mõistnud ja no väikelapsega ja sellise eksiga(lapse isa) oligi seda võimatu saada ja teostada. Lõpuks see soov kuhjus ja kuhjus. Mõtlesin ka, et tahaks lausa kuude viisi ennast laadida.
Nüüd olen ma üksi(lastega) elanud ca 4 aastat ja saan ka omaette aega. Suurem laps nii suur ja on ka pigem minu moodi omette nohistaja.
Ja see kuude viisi unistus reaalsuses on tegelikult see, et mulle piisab omaette olla ka täitsa paarist päevast. Kui seda saab täiesti segamata teha. Nädalaga hakkab juba igav.
Eks kui seda teostada ei saa, siis ongu unistus palju suurem.

Hea sõbranna on ka selline, et vahepeal meil võib lausa kuu aega mitte mingit suhtlust olla ja siis emb-kumb võtab ise ühendust. Kas kirjutame messengeris või helistame. Siis on mõned päevad järjest rohkem suhtlust. Mul poleks igapäevaselt midagi nii väga rääkidagi. Aga paari nädalaga juba tekib ka asju, mis juhtunud on jne. Õe ja tädiga(elan neist üldse teises riigis) suhtlen ka pigem harva aga kui suhtleme, siis mitu tundi korraga ikka, et kõik vahepealsed uudised ära rääkida.

See ülevalpool nimetatud eks oli küll minu täielik vastand. Ta peaaegu iga jimala päev võis tundide viisi oma sõprade, töökaaslaste ja vanematega lobiseda. Juba lõrvalt kuulata seda oli minu jaoks väsitav

Kas see, kui sul hakkab igav, tähendab seda, et vajad siis tekib vajadus teiste inimeste järele?

Nii ja naa. Igav hakkamine vist oli natuke vale sõnavalik. Või ma ei tea ka. Siis pigem ma tunnen, et jah olen nö täis laetud ja valmis suurema rahva sekka minema ja vb isegi mõne võõraga paar sõna vahetama. Eks nüüd tööl käivana jah rahvast vältida igapäevaselt ei saa. Aga reedeks ma olen küll üsna tühi ja siis naudin pigem kodus vaikselt kulgemist. Eks ma õues ikka käin(sest väikelaps on). Aga mingeid suuremaid üritusi ega külaskäike pigem ette ei võtaks.

[Külaline]

Miks sa neid tüütad? Tänapäeval kirjutatakse messengeri, mitte ei helistata. Austa ometi inimeste privaatsust ja las nad vastavad siis, kui neil selleks aega on. Viisakas on helistada vaid kiireloomuliste asjade puhul.

Küllap ma vastavalt vajadusele või soovile kas helistan või kirjutan messengeris. Kõikide inimeste jaoks ei ole oma pereliikmetega suhtlemine teiste tüütamine ja privaatsuse rikkumine.

Väga kahju, kui sa tohid oma mehele vaid sõnumeid saata. Muidu oled tüütu ja ebaviisakas.

Oi, milline manipulaatorike. Ei, ma võin mehele helistada, millal soovin, erinevalt sinust olen ma viisakas inimene ja austan inimeste aega. Kui mul ei ole asjaga kiiret, siis ma ei helista. Oma lastele ei helista, austan nende aega. Sina võid inimestest üle trampida, lase käia.

Et, kui ma helistan oma mehele, siis ma olen ebaviisakas inimene, kes ei austa tema aega? Ausalt, mis elu sa küll elad!?

[Külaline]

Küllap ma vastavalt vajadusele või soovile kas helistan või kirjutan messengeris. Kõikide inimeste jaoks ei ole oma pereliikmetega suhtlemine teiste tüütamine ja privaatsuse rikkumine.

Väga kahju, kui sa tohid oma mehele vaid sõnumeid saata. Muidu oled tüütu ja ebaviisakas.

Oi, milline manipulaatorike. Ei, ma võin mehele helistada, millal soovin, erinevalt sinust olen ma viisakas inimene ja austan inimeste aega. Kui mul ei ole asjaga kiiret, siis ma ei helista. Oma lastele ei helista, austan nende aega. Sina võid inimestest üle trampida, lase käia.

Et, kui ma helistan oma mehele, siis ma olen ebaviisakas inimene, kes ei austa tema aega? Ausalt, mis elu sa küll elad!?

Sa ütlesid, et helistad oma pereliikmetele nii tihti, kui sina tahad ja vajalikuks pead. Siit kumab läbi see mina ja mina. Aga see, kas sa segad neid nende töö või toimetuste ajal, sind ei huvita. Ausalt, mis elu sa ise elad ja küll võib olla ebameeldiv sellisega suhelda. Tahad omaette mingit huvitavat saadet vaadata, mingi sinusugune helistab sisse ja hakkab mingit lambijuttu ajama. Mõtled, et puhkad paar päeva ja ei räägi kellegagi, sinusugune jälle helistab ja ajab mingit igavat juttu.

[Külaline]

Oi, milline manipulaatorike. Ei, ma võin mehele helistada, millal soovin, erinevalt sinust olen ma viisakas inimene ja austan inimeste aega. Kui mul ei ole asjaga kiiret, siis ma ei helista. Oma lastele ei helista, austan nende aega. Sina võid inimestest üle trampida, lase käia.

Et, kui ma helistan oma mehele, siis ma olen ebaviisakas inimene, kes ei austa tema aega? Ausalt, mis elu sa küll elad!?

Sa ütlesid, et helistad oma pereliikmetele nii tihti, kui sina tahad ja vajalikuks pead. Siit kumab läbi see mina ja mina. Aga see, kas sa segad neid nende töö või toimetuste ajal, sind ei huvita. Ausalt, mis elu sa ise elad ja küll võib olla ebameeldiv sellisega suhelda. Tahad omaette mingit huvitavat saadet vaadata, mingi sinusugune helistab sisse ja hakkab mingit lambijuttu ajama. Mõtled, et puhkad paar päeva ja ei räägi kellegagi, sinusugune jälle helistab ja ajab mingit igavat juttu.

Jah, ma helistan oma pereliikmetele nii tihti, kui mina tahan ja kui vajalikuks pean. Täpselt samamoodi mu pereliikmed helistavad täpselt nii tihti, kui ise soovivad.

Mis kumab läbi mina ja mina? Kas sina loed minu kommentaarist välja, et ma olen kahe jalaga oma pereliikmete seljas ja muud ei teegi kui tüütan neid. Kui see sulle kuidagi oluline on, siis mehele helistan ma talveperioodil heal juhul kord paari kuu tagant. Suve perioodil, kui nad on ilma minuta suvilas, siis peaaegu iga päev korra, sest tahan teada, et lastega ja koeraga on kõik korras.

On see siis nii õudne tüütamine ja teiste inimeste mitte austamine?

Ausalt, ma ei ole ammu midagi nii nõmedat lugenud, kui sina siin praegu kirjutad. Ma olen praegu täitsa segaduses ja ei saagi aru, mis koletuid asju sa püüad mulle praegu omistada. Et ma suhtlen oma pereliikmetega? Et ma muretsen nende pärast? Et ma hoolin neist?

Sinusugune ja sinusugune...

Ja selline inimene veel räägib midagi viisakusest ja teiste inimeste austamisest? See, kuidas sa siin praegu suhtled näitab, et sa ise ei tea viisakusest ja taktitundest mitte kui midagi. Sina õpetad teisi inimesi, kuidas on õige käitud? Ah?

[Külaline]

Sa ütlesid, et helistad oma pereliikmetele nii tihti, kui sina tahad ja vajalikuks pead. Siit kumab läbi see mina ja mina. Aga see, kas sa segad neid nende töö või toimetuste ajal, sind ei huvita. Ausalt, mis elu sa ise elad ja küll võib olla ebameeldiv sellisega suhelda. Tahad omaette mingit huvitavat saadet vaadata, mingi sinusugune helistab sisse ja hakkab mingit lambijuttu ajama. Mõtled, et puhkad paar päeva ja ei räägi kellegagi, sinusugune jälle helistab ja ajab mingit igavat juttu.

Päris naljakas kommentaar
Me oma perega enamasti küll kirjutame, aga kui on midagi kiiremat, siis helistame.
Kui mu mees töötab, siis ta vastu ei võta. Aga helistab esimesel võimalusel tagasi. Ühe tütrega samuti.
Kõik me teame, et tööpäeva jooksul tehtud kõnesid ei saa alati vastu võtta, aga ju siis oli midagi olulist, mis vajab tagasi helistamist esimesel pausil.
Mis saadete vaatamisse puutub - no ikka juhtub, et lähetuses olev abikaasa tahab õhtuti suhelda. Tore ju. Panen siis teleka lihtsalt pausile.

[Külaline]

Ausalt, mis elu sa ise elad ja küll võib olla ebameeldiv sellisega suhelda. Tahad omaette mingit huvitavat saadet vaadata, mingi sinusugune helistab sisse ja hakkab mingit lambijuttu ajama. Mõtled, et puhkad paar päeva ja ei räägi kellegagi, sinusugune jälle helistab ja ajab mingit igavat juttu.

Sinul on vist oma kaasaga küll ebaterve suhe. Minu arust on ebaviisakas ja mitteaustav hoopis see, kui eelistatakse mingit saadet vaadata samal ajal, kui sinu kaasa soovib sinuga suhelda.

Ilmselt sa räägid siis mingitest isiklikest vastikutest kogemustest, et tead nii täpselt seda siin praegu kirjeldada.

Ma eelistan iga kell oma pereliikmeid mingile saatele. Ka juhul, kui nad lihtsalt tahavad tähelepanu või ei ole midagi nii olulist arutada panen vajadusel saate pausile.

[Külaline]

Mina ei saa aru sellest väljendist, mis siingi enne välja toodi: inimene on sotsiaalne olend. Et inimesel on geneetiliselt vaja teiste inimestega koos olla? Ja muidu mis?

[Külaline]

Ausalt, mis elu sa ise elad ja küll võib olla ebameeldiv sellisega suhelda. Tahad omaette mingit huvitavat saadet vaadata, mingi sinusugune helistab sisse ja hakkab mingit lambijuttu ajama. Mõtled, et puhkad paar päeva ja ei räägi kellegagi, sinusugune jälle helistab ja ajab mingit igavat juttu.

Sinul on vist oma kaasaga küll ebaterve suhe. Minu arust on ebaviisakas ja mitteaustav hoopis see, kui eelistatakse mingit saadet vaadata samal ajal, kui sinu kaasa soovib sinuga suhelda.

Ilmselt sa räägid siis mingitest isiklikest vastikutest kogemustest, et tead nii täpselt seda siin praegu kirjeldada.

Ma eelistan iga kell oma pereliikmeid mingile saatele. Ka juhul, kui nad lihtsalt tahavad tähelepanu või ei ole midagi nii olulist arutada panen vajadusel saate pausile.

Miks sa mingisse kaasasse kinni jäid? Jutt on nendest, kes helistavad, kui neile pähe tuleb. Kui võimalik, tuleks enne kokku leppida, et räägime näiteks kell 7. Või öelda messengeris, et mul on üks jutt, helistan sulle. Siin üks terroriseerib oma sugulasi siis, kui tahab, aga teiste peale ei mõtle üldse. Norib inimesi, kes eelistavad rahus olla.

[Külaline]

Et, kui ma helistan oma mehele, siis ma olen ebaviisakas inimene, kes ei austa tema aega? Ausalt, mis elu sa küll elad!?

Sa ütlesid, et helistad oma pereliikmetele nii tihti, kui sina tahad ja vajalikuks pead. Siit kumab läbi see mina ja mina. Aga see, kas sa segad neid nende töö või toimetuste ajal, sind ei huvita. Ausalt, mis elu sa ise elad ja küll võib olla ebameeldiv sellisega suhelda. Tahad omaette mingit huvitavat saadet vaadata, mingi sinusugune helistab sisse ja hakkab mingit lambijuttu ajama. Mõtled, et puhkad paar päeva ja ei räägi kellegagi, sinusugune jälle helistab ja ajab mingit igavat juttu.

Suve perioodil, kui nad on ilma minuta suvilas, siis peaaegu iga päev korra, sest tahan teada, et lastega ja koeraga on kõik korras.

On see siis nii õudne tüütamine ja teiste inimeste mitte austamine?

Mingi maniakk. Arvad, et mees ei teavitaks, KUI laste ja koeraga oleks midagi lahti? Kohutav kontrollivajadus, mis muud.