Küll vanas eas on üksi kole

[Külaline]

Mina olen ka introvert, pealekauba sotsiaalärevik. Sellegipoolest ei taha üksi olla - see on üksildane tunne. Kui mees oli nädala sees ära, lugesin päevi, millal ta tagasi tuleb, kellegi teisega suhelda ka polnud. Ei ole mõeldud see inimene päris erakuna elama.

Kas su mees on ainuke inimene, kellega sa üldse suhtled?

Üldjuhul küll jah. Töö on kodukontoris olnud pikka aega (selle osaga olen rahul, mulle sobib). Pereliikmetega pole olnud sellist kommet niisama suhelda, pole kuigi lähedased. Kui mõned korrad aastas näeme, siis räägime. Nüüd on küll ka beebi lisandunud, samuti on mul lemmikloomad, aga nendega monoloogide pidamist ei saa päris suhtlemiseks nimetada.

[Külaline]

Üksinda meeldib mulle küll, aga vaid paar päeva kuni nädal. Rohkem ei ole vaja. Õnneks saan ma seda omale lubada, kui soovin. Aga ega eriti tihti ei vaja. Tavaliselt suvel juhtub seda, kui pere on suvilas puhkusel ja mina üksi linnas.

Kas sa siis oled n.ö üksi-üksi? Või helistad paar korda päevas perele, et küsida, mis nad teevad?

Mul ämm selline, et ütleb, ma tahan üksi olla, mulle meeldib nii. Ja siis helistab mitu korda päevas, et küsida, mis me teeme ja kas ma sain poest toidu, mida ma tahtsin. Sa jeerum tõesti

Loomulikult helistan vahepeal ka perele. Ja täpselt nii palju kordi kui palju konkreetsel juhul soovin või vajalikuks pean.

Sinu mõtteviisist aga ei saa aru. Miks ei tohi üksi olla sooviv inimene vahepeal oma pereliikmetega kontakteeruda? Mis seal nii imelikku on? Või üritad nüüd praegu meile kõigile siin selgeks teha, kuidas üksinda olemine päriselt käib? Üsna tõenäoliselt on sul mingi probleem, kui soovid kuude kaupa oma lähedastest, perest ja sõpradest täielikku isolatsioonis olla. Inimene on siiski sotsiaalne olend ja absoluutne eraklikkus viitab pigem mingile häirele kui et on midagi, mis peaks olema ideaalne elustiil ja millest peaksid kõik unistama.

[Külaline]

samuti on mul lemmikloomad, aga nendega monoloogide pidamist ei saa päris suhtlemiseks nimetada.

Sulle on siis lollid loomad sattunud. Mina olen alati oma kassidega dialooge pidanud.

[Külaline]

Või üritad nüüd praegu meile kõigile siin selgeks teha, kuidas üksinda olemine päriselt käib? Üsna tõenäoliselt on sul mingi probleem, kui soovid kuude kaupa oma lähedastest, perest ja sõpradest täielikku isolatsioonis olla. Inimene on siiski sotsiaalne olend ja absoluutne eraklikkus viitab pigem mingile häirele kui et on midagi, mis peaks olema ideaalne elustiil ja millest peaksid kõik unistama.

No näed, just sellise mõtteviisi tõttu ei olegi võimalik lähedastele ega sõpradele öelda, et tahaks nüüd paar kuud omaette olla, vaid seda aega peab üritama kuidagi nihverdada. Kohe hakkab mingi kahtlustamine ja ülemuretsemine. Sest ega see soov ju ometi saa normaalne olla.

[Külaline]

Või üritad nüüd praegu meile kõigile siin selgeks teha, kuidas üksinda olemine päriselt käib? Üsna tõenäoliselt on sul mingi probleem, kui soovid kuude kaupa oma lähedastest, perest ja sõpradest täielikku isolatsioonis olla. Inimene on siiski sotsiaalne olend ja absoluutne eraklikkus viitab pigem mingile häirele kui et on midagi, mis peaks olema ideaalne elustiil ja millest peaksid kõik unistama.

No näed, just sellise mõtteviisi tõttu ei olegi võimalik lähedastele ega sõpradele öelda, et tahaks nüüd paar kuud omaette olla, vaid seda aega peab üritama kuidagi nihverdada. Kohe hakkab mingi kahtlustamine ja ülemuretsemine. Sest ega see soov ju ometi saa normaalne olla.

Olgu, olgu! Lihtsalt ära ürita oma häiret teistele peale suruda! Enamus inimesi siiski ei vaja ega soov ennast kogu maailmast kuudeks isoleerida.

[Külaline]

samuti on mul lemmikloomad, aga nendega monoloogide pidamist ei saa päris suhtlemiseks nimetada.

Sulle on siis lollid loomad sattunud. Mina olen alati oma kassidega dialooge pidanud.

Ahsoo. Noh, minu omad pole veel õppinud eesti keeles vastama, nii et küllap on mulle 4 juhmakat sattunud. Kui sa pead silmas loomahäälitsusi, siis muidugi, neid oskab iga loom teha, aga dialoogiks seda pidada on palju.

[Külaline]

Olgu, olgu! Lihtsalt ära ürita oma häiret teistele peale suruda!

Mis mõttes peale suruda? See, kui inimene tahab olla omaette on ju igasuguse pealesurumise vastand. Teised on need, kes oma suhtlust peale suruvad.

[Külaline]

[/quote]
Loomulikult helistan vahepeal ka perele. Ja täpselt nii palju kordi kui palju konkreetsel juhul soovin või vajalikuks pean.

Sinu mõtteviisist aga ei saa aru. Miks ei tohi üksi olla sooviv inimene vahepeal oma pereliikmetega kontakteeruda? Mis seal nii imelikku on? Või üritad nüüd praegu meile kõigile siin selgeks teha, kuidas üksinda olemine päriselt käib? Üsna tõenäoliselt on sul mingi probleem, kui soovid kuude kaupa oma lähedastest, perest ja sõpradest täielikku isolatsioonis olla. Inimene on siiski sotsiaalne olend ja absoluutne eraklikkus viitab pigem mingile häirele kui et on midagi, mis peaks olema ideaalne elustiil ja millest peaksid kõik unistama.
[/quote]

Miks see häirele viitab?

[Külaline]

Üksinda meeldib mulle küll, aga vaid paar päeva kuni nädal. Rohkem ei ole vaja. Õnneks saan ma seda omale lubada, kui soovin. Aga ega eriti tihti ei vaja. Tavaliselt suvel juhtub seda, kui pere on suvilas puhkusel ja mina üksi linnas.

Kas sa siis oled n.ö üksi-üksi? Või helistad paar korda päevas perele, et küsida, mis nad teevad?

Mul ämm selline, et ütleb, ma tahan üksi olla, mulle meeldib nii. Ja siis helistab mitu korda päevas, et küsida, mis me teeme ja kas ma sain poest toidu, mida ma tahtsin. Sa jeerum tõesti

Loomulikult helistan vahepeal ka perele. Ja täpselt nii palju kordi kui palju konkreetsel juhul soovin või vajalikuks pean.

Sinu mõtteviisist aga ei saa aru. Miks ei tohi üksi olla sooviv inimene vahepeal oma pereliikmetega kontakteeruda? Mis seal nii imelikku on? Või üritad nüüd praegu meile kõigile siin selgeks teha, kuidas üksinda olemine päriselt käib? Üsna tõenäoliselt on sul mingi probleem, kui soovid kuude kaupa oma lähedastest, perest ja sõpradest täielikku isolatsioonis olla. Inimene on siiski sotsiaalne olend ja absoluutne eraklikkus viitab pigem mingile häirele kui et on midagi, mis peaks olema ideaalne elustiil ja millest peaksid kõik unistama.

Miks sa neid tüütad? Tänapäeval kirjutatakse messengeri, mitte ei helistata. Austa ometi inimeste privaatsust ja las nad vastavad siis, kui neil selleks aega on. Viisakas on helistada vaid kiireloomuliste asjade puhul.

[Külaline]

Või üritad nüüd praegu meile kõigile siin selgeks teha, kuidas üksinda olemine päriselt käib? Üsna tõenäoliselt on sul mingi probleem, kui soovid kuude kaupa oma lähedastest, perest ja sõpradest täielikku isolatsioonis olla. Inimene on siiski sotsiaalne olend ja absoluutne eraklikkus viitab pigem mingile häirele kui et on midagi, mis peaks olema ideaalne elustiil ja millest peaksid kõik unistama.

No näed, just sellise mõtteviisi tõttu ei olegi võimalik lähedastele ega sõpradele öelda, et tahaks nüüd paar kuud omaette olla, vaid seda aega peab üritama kuidagi nihverdada. Kohe hakkab mingi kahtlustamine ja ülemuretsemine. Sest ega see soov ju ometi saa normaalne olla.

Olgu, olgu! Lihtsalt ära ürita oma häiret teistele peale suruda! Enamus inimesi siiski ei vaja ega soov ennast kogu maailmast kuudeks isoleerida.

Et normaalne on see, kui vajatakse sotsiaalset suhtlust? Ehk siis ekstraverdid on introvertidest paremad? Kes eelistab omaette olla ning ei otsi seltskonda, on häirega? Miks?

[Külaline]

Inimesed on nii erinevad. Mina ei taha üksi olla. Pole mitte kunagi elus tahtnud. Kui olin teismeline ja vanemad nädalavahetuseks maale läksid, kutsusin alati paaniliselt mõne sõbranna. Kui mees töölähetusse läheb, tunnen end ebamugavalt, olen örev. Paar korda on juhtunud, et mees lähetuses ja lapsed laagris. Jätan öösel kohu majas siis tuled põlema ja magan halvasti. On mingi abstraktne hirm öösel üksi olemise ees. Päeval pole midagi viga. Olen ka suure pere vanem ja voib-olla küsimus ka harjumuses. Õnneks on veel ca 10a üks lastest kodus.
Vanaduse üksindus on ilmselt hirmus. See tunne kui sa pole kellelegi vajalik ja samas ei saa ise koikide asjadega enam hakkama. Siis hakkab lugema, millise elu oled eelnevalt üles ehitanud, kas lapsed soovivad suhelda, kas jagub sõpru ja tervist.

[Külaline]

Inimesed on nii erinevad. Mina ei taha üksi olla. Pole mitte kunagi elus tahtnud. Kui olin teismeline ja vanemad nädalavahetuseks maale läksid, kutsusin alati paaniliselt mõne sõbranna. Kui mees töölähetusse läheb, tunnen end ebamugavalt, olen örev. Paar korda on juhtunud, et mees lähetuses ja lapsed laagris. Jätan öösel kohu majas siis tuled põlema ja magan halvasti. On mingi abstraktne hirm öösel üksi olemise ees. Päeval pole midagi viga. Olen ka suure pere vanem ja voib-olla küsimus ka harjumuses. Õnneks on veel ca 10a üks lastest kodus.
Vanaduse üksindus on ilmselt hirmus. See tunne kui sa pole kellelegi vajalik ja samas ei saa ise koikide asjadega enam hakkama. Siis hakkab lugema, millise elu oled eelnevalt üles ehitanud, kas lapsed soovivad suhelda, kas jagub sõpru ja tervist.

See on ju midagi muud, see on hirm üksi olla.

[Külaline]

Inimesed on nii erinevad. Mina ei taha üksi olla. Pole mitte kunagi elus tahtnud. Kui olin teismeline ja vanemad nädalavahetuseks maale läksid, kutsusin alati paaniliselt mõne sõbranna. Kui mees töölähetusse läheb, tunnen end ebamugavalt, olen örev. Paar korda on juhtunud, et mees lähetuses ja lapsed laagris. Jätan öösel kohu majas siis tuled põlema ja magan halvasti. On mingi abstraktne hirm öösel üksi olemise ees. Päeval pole midagi viga. Olen ka suure pere vanem ja voib-olla küsimus ka harjumuses. Õnneks on veel ca 10a üks lastest kodus.
Vanaduse üksindus on ilmselt hirmus. See tunne kui sa pole kellelegi vajalik ja samas ei saa ise koikide asjadega enam hakkama. Siis hakkab lugema, millise elu oled eelnevalt üles ehitanud, kas lapsed soovivad suhelda, kas jagub sõpru ja tervist.

Sul on ilmselgelt haigus, sa räägid aiaaugust. Vajab psühhiaatrit.

[Külaline]

Inimesed on nii erinevad. Mina ei taha üksi olla. Pole mitte kunagi elus tahtnud. Kui olin teismeline ja vanemad nädalavahetuseks maale läksid, kutsusin alati paaniliselt mõne sõbranna. Kui mees töölähetusse läheb, tunnen end ebamugavalt, olen örev. Paar korda on juhtunud, et mees lähetuses ja lapsed laagris. Jätan öösel kohu majas siis tuled põlema ja magan halvasti. On mingi abstraktne hirm öösel üksi olemise ees. Päeval pole midagi viga. Olen ka suure pere vanem ja voib-olla küsimus ka harjumuses. Õnneks on veel ca 10a üks lastest kodus.

Vanaduse üksindus on ilmselt hirmus. See tunne kui sa pole kellelegi vajalik ja samas ei saa ise koikide asjadega enam hakkama.

Siis hakkab lugema, millise elu oled eelnevalt üles ehitanud, kas lapsed soovivad suhelda, kas jagub sõpru ja tervist.

Sul on ilmselgelt haigus, sa räägid aiaaugust. Vajab psühhiaatrit.

Kui siin ei ole selgelt näha, et inimene räägib kahte sorti üksindusest, siis tasuks veel funktsionaalset lugemist harjutada.

[Külaline]

Tahtsin teha bold'iks, aga hoopis tsiteerisin. Esile tahtsin tõsta seda osa:

"Vanaduse üksindus on ilmselt hirmus. See tunne kui sa pole kellelegi vajalik ja samas ei saa ise koikide asjadega enam hakkama."

[Külaline]

Inimesed on nii erinevad. Mina ei taha üksi olla. Pole mitte kunagi elus tahtnud. Kui olin teismeline ja vanemad nädalavahetuseks maale läksid, kutsusin alati paaniliselt mõne sõbranna. Kui mees töölähetusse läheb, tunnen end ebamugavalt, olen örev. Paar korda on juhtunud, et mees lähetuses ja lapsed laagris. Jätan öösel kohu majas siis tuled põlema ja magan halvasti. On mingi abstraktne hirm öösel üksi olemise ees. Päeval pole midagi viga. Olen ka suure pere vanem ja voib-olla küsimus ka harjumuses. Õnneks on veel ca 10a üks lastest kodus.
Vanaduse üksindus on ilmselt hirmus. See tunne kui sa pole kellelegi vajalik ja samas ei saa ise koikide asjadega enam hakkama. Siis hakkab lugema, millise elu oled eelnevalt üles ehitanud, kas lapsed soovivad suhelda, kas jagub sõpru ja tervist.

Kas sa oma elus ei ole üksi üldse elanud?

[Külaline]

Inimesed on nii erinevad. Mina ei taha üksi olla. Pole mitte kunagi elus tahtnud. Kui olin teismeline ja vanemad nädalavahetuseks maale läksid, kutsusin alati paaniliselt mõne sõbranna. Kui mees töölähetusse läheb, tunnen end ebamugavalt, olen örev. Paar korda on juhtunud, et mees lähetuses ja lapsed laagris. Jätan öösel kohu majas siis tuled põlema ja magan halvasti. On mingi abstraktne hirm öösel üksi olemise ees. Päeval pole midagi viga. Olen ka suure pere vanem ja voib-olla küsimus ka harjumuses. Õnneks on veel ca 10a üks lastest kodus.
Vanaduse üksindus on ilmselt hirmus. See tunne kui sa pole kellelegi vajalik ja samas ei saa ise koikide asjadega enam hakkama. Siis hakkab lugema, millise elu oled eelnevalt üles ehitanud, kas lapsed soovivad suhelda, kas jagub sõpru ja tervist.

Ma arvan, et ma olen lõpuks valmis inimesi ära kägistama, kui ma ei saa olla piisavalt üksi.

[Külaline]

Inimesed on nii erinevad. Mina ei taha üksi olla. Pole mitte kunagi elus tahtnud. Kui olin teismeline ja vanemad nädalavahetuseks maale läksid, kutsusin alati paaniliselt mõne sõbranna. Kui mees töölähetusse läheb, tunnen end ebamugavalt, olen örev. Paar korda on juhtunud, et mees lähetuses ja lapsed laagris. Jätan öösel kohu majas siis tuled põlema ja magan halvasti. On mingi abstraktne hirm öösel üksi olemise ees. Päeval pole midagi viga. Olen ka suure pere vanem ja voib-olla küsimus ka harjumuses. Õnneks on veel ca 10a üks lastest kodus.
Vanaduse üksindus on ilmselt hirmus. See tunne kui sa pole kellelegi vajalik ja samas ei saa ise koikide asjadega enam hakkama. Siis hakkab lugema, millise elu oled eelnevalt üles ehitanud, kas lapsed soovivad suhelda, kas jagub sõpru ja tervist.

Ma arvan, et ma olen lõpuks valmis inimesi ära kägistama, kui ma ei saa olla piisavalt üksi.

Mul sama. Need, kes ei ole võimelised iseendaga olema, on suhtesõltlased. Kui juhtub lahku minema, kukub maailm kokku, sest iseennast pole olemas.

[Külaline]

Mul sama. Need, kes ei ole võimelised iseendaga olema, on suhtesõltlased. Kui juhtub lahku minema, kukub maailm kokku, sest iseennast pole olemas.

Kas see ongi põhjus, miks pidevalt kolki saavad või halvasti koheldud naised mehe juurest ära ei lähe?

[Külaline]

Inimesed on nii erinevad. Mina ei taha üksi olla. Pole mitte kunagi elus tahtnud. Kui olin teismeline ja vanemad nädalavahetuseks maale läksid, kutsusin alati paaniliselt mõne sõbranna. Kui mees töölähetusse läheb, tunnen end ebamugavalt, olen örev. Paar korda on juhtunud, et mees lähetuses ja lapsed laagris. Jätan öösel kohu majas siis tuled põlema ja magan halvasti. On mingi abstraktne hirm öösel üksi olemise ees. Päeval pole midagi viga. Olen ka suure pere vanem ja voib-olla küsimus ka harjumuses. Õnneks on veel ca 10a üks lastest kodus.

Sul on ilmselt ka see, et oled harjunud melu sees olema, toimetama, suhtlema. Ja kui ühtäkki on vaikus ja pead endaga olema, ei oska, vaikus on valus, sest kogu aeg annad end teistele. Näiteks intovert ei talu kui tema enda mõtetesse kogu aeg sisse sõidetakse, tema naudib vabat mõtete voogu omaette olles. Ta ootab tavaliselt isegi seda head tühjuse tunnet, kus kõik omad mõtted on saanud läbi voolata.
Stressirikka elu puhul juhtub sama- iga päev stressad ja vabal päeval tunned end kehvasti, sest keha ei oska korraga stressist loobuda kohe.
Kuidas sul otsustamise ja vastutamisega on? Poes pükse valides käib sul see kergelt, või ei suuda otsustada ja vajad teiste arvamust?

Vanaduse üksindus on ilmselt hirmus. See tunne kui sa pole kellelegi vajalik ja samas ei saa ise koikide asjadega enam hakkama. Siis hakkab lugema, millise elu oled eelnevalt üles ehitanud, kas lapsed soovivad suhelda, kas jagub sõpru ja tervist.

Olen väga nõus.