Ei tea, kas tahan last

[Külaline]

Siin on selle "kas tahan või ei taha last" küsimusega lootusetult hiljaks jäädud. 12 a koos oldud, nüüd ka kodulaen koos võetud. Kas tõesti varem ei arutatud mehega seda teemat?

Ma ei usu, et päris lootusetult hiljaks jäädud, küll aga on viimane aeg tõsiselt sellele mõelda.
Tõsi on see, et tänapäeva nportel on palju viljastumisega probleeme. Ja siin tegelt vanuse poolest on veel mõned aastad ka ravi saada, kui otsustataksegi proovida.

Küll aga ei oleks õige tehalaps vaid selles hirmus, et mees läheb ära ja otsib kellega saada. Samas kui naine ikkagi otsustab, et ei taha, on ka vale meest kinni hoida endaga. Sellisel juhul tõesti soovid tulevikule on erinevad.

TA jutust tundub, et ainuke kahtlema panev argument mitte saada ongi just see suur laen ja majanduslik,ebakindlus.
Kui aga lapse soov ikkagi on, siis saab varakult ka säästma hakkata. Ette planeerida jne. Lapsed tõesti vaid õhust ja armastusest ei ela, kulub ka nende peale raha. Aga eks selle kalliduse ennekõike määrab pere enda elustiil.
Ja mehega tuleb kindlasti ka see osa läbi rääkida.

Sinu tsiteeritav pidas ehk seda silmas "hilja" all, et juba on koos koduostuks laen võetud ja siis avastatakse, et põhimõtteliselt väga suures küsimuses ollakse eriarvamusel.

Lapsesaamise osas ei tohiks üks pool tunda sundust ja teine loobuma nii suurest elumuutvast soovist. See üldiselt viib ikkagi lahkuminekuni ja varajagamine pole seejuures kõikse toredam asi, aga eks kui on vaja, siis peab seda tegema.

[Külaline]

Kindel on see, et laste sünnitamine pärast 35. eluaastat on riskantne ja sellega võib kaasneda ohtlikke komplikatsioone. Peale selle, et vanemat naist võivad raseduse ajal suurema tõenäosusega ohustada rasedusdiabeet, preeklampsia ja kõrge vererõhk, on lapsel oht sündida enneaegselt või Downi sündroomiga. Hiljutine Taani uuring, milles jälgiti vanemate emade laste arengut 18. eluaastani, näitas paraku lisaks, et lastel tekkis suurema tõenäosusega vaimseid häireid, südamehaigusi, vereringehäireid ja kaasasündinud väärarenguid, edastab NBC News.


https://naine.postimees.ee/4160677/seit ... apsi-saada

Suur osa inimesi saab selles vanuses esimese lapse. Pigem juhiks tähelepanu sellele, et kui alles siis tekib soov last saada, võib avastada, et ta ei tulegi nii lihtsalt, kui oleks arvanud. Sellega ilmselt ei oska paljud arvestada, et rasestumine võib olla aastatepikkune teekond, paljud peavad tegema korduvalt IVF läbi jne.

Ikka väike osa, mitte suur osa. Esimese lapse sünni keskmine ema vanus on 28,9

[Külaline]

Mina olin 41, kui laps sündis, ei plaaninud seda nii, aga juhtus eri põhjustel, sealhulgas ka tööga seonduvad. Kusjuures lapsed mulle varem ei meeldinud, minu meelest olid nad tüütud ja halvasti kasvatatud, segasid vahele ja rahus õhtut veeta polnud võimalik.....kuni ma siis ise lapse sain.
See muutis paugupealt suhtumist kõikidesse lastesse. Nüüd on laps juba suur ja mul on väga hea meel, et see ikkagi õnnestus.
Mingeid probleeme ei tekkinud, ka mitte väikelapse eas.
Samas mu sugulane üritas 35-selt kolmandat last ja ei õnnestunudki enam. Seega 34 on viimane aeg alustada üritamist!
Ja olen sama meelt kui mõned teised siin - see pole asi, mida himude pärast ära jätta. Tuled üllatuma, kui õnnelik pärast oled. Kui aga ikka tõesti ei taha, siis on targem kohe lahku minna. See hakkab meest üha rohkem häirima ja mõttetu oodata, kuni ta kellegi teise leiab, mõlemad raiskate oma aega.

[Külaline]

Olen 34-a naine ja mehega koos 12 aastat. Elasime kuni eelmise aastani mehe vanemate suures majas, otseselt muresid polnud. Käime mehega mõlemad tööl täiskoormusega. Eelmisel sügisel aga otsustasime siiski omaette minna ja ostsime uusarendusse korteri, muidugi suure laenuga, endal meil oli vaid sissemakse jaoks raha. Olin jube õnnelik, oma pesake, mõnus elu.
Nüüd aga mehel tiksub bioloogiline kell (või ma ei tea mis, tahab lihtsalt isaks saada). Me oleme mõlemad esimesel ringil ja kummalgi lapsi ei ole. Ütleb, et nüüd ju oma kodu, tube piisavalt, lapsele oma tuba...aga mina vaatan seda pangalaenu ja ei julge last saada. Niimoodi tundub, et ma ei saagi lapsi, enne pole oma elamist ja siis pole vaba raha Pinged on õhus ja näen, et mees pole meie kahega enam rahul. Ei teagi, mida teha, kas saada vaatamata hirmudele ja kõhklustele laps või elada väiksemate riskidega edasi kuni mees teise leiab, et isaks saada?? (aga selle võib ta ka lapse kõrvalt leida, elus pole mingeid garantiisid millegi kohta?).

Kas te olete tõesti 12 aastat koos elanud ja pole arutanud oma tuleviku üle? Et kas lapse ja kui jah, siis kui palju?
Mehe bioloogiline kell tiksub muide palju kauem ja kui ta ikka tahab oma ellu lapsi ja tal miskit viga küljes pole, siis küll ta need ka saab. Kas siis sinuvõi kellegi teisega. Küll aga on sinu biolooguiline kell piiratud tiksumisajaga ja isegi kohe alustades võib selguda, et pole see lapse saamine nii lihtne ühti.
Kas see mehe vanemate suur maja on kuhugi kadunud ja te seal enam edasi elada ei saaks mitte kunagi? Või on see võimalus jätkuvalt alles ja te lihtsalt tahate omaette olla? Teise variandi puhul võtkegi seda mehe vanemate suurt maja kui tagatist, et kui te tõesti oma suure pangalaenuga hätta jääte, siis on teil alati olemas koht, kus te elada saate.
Nii et otsusta ära, kas sa tahad lapsi või mitte. Kui ei soovi, siis anna sellest mehele teada, müüge oma korter maha ja minge kumbki oma teed. Jõuate veel mõlemad omale sobiva kaaslase leida. Kõik see pangalaenu jutt on sinu poolt ainult ettekääne, ei takista pangalaen laste saamist kui endaltahmist on.

[Külaline]

Olen 34-a naine ja mehega koos 12 aastat. Elasime kuni eelmise aastani mehe vanemate suures majas, otseselt muresid polnud. Käime mehega mõlemad tööl täiskoormusega. Eelmisel sügisel aga otsustasime siiski omaette minna ja ostsime uusarendusse korteri, muidugi suure laenuga, endal meil oli vaid sissemakse jaoks raha. Olin jube õnnelik, oma pesake, mõnus elu.
Nüüd aga mehel tiksub bioloogiline kell (või ma ei tea mis, tahab lihtsalt isaks saada). Me oleme mõlemad esimesel ringil ja kummalgi lapsi ei ole. Ütleb, et nüüd ju oma kodu, tube piisavalt, lapsele oma tuba...aga mina vaatan seda pangalaenu ja ei julge last saada. Niimoodi tundub, et ma ei saagi lapsi, enne pole oma elamist ja siis pole vaba raha Pinged on õhus ja näen, et mees pole meie kahega enam rahul. Ei teagi, mida teha, kas saada vaatamata hirmudele ja kõhklustele laps või elada väiksemate riskidega edasi kuni mees teise leiab, et isaks saada?? (aga selle võib ta ka lapse kõrvalt leida, elus pole mingeid garantiisid millegi kohta?).

Mul ei ole õpetussõnu ega lahendust pakkuda, aga saan sinust aru. Meil on sama seis - sarnane vanus ja suhte pikkus. Oma kinnisvara sai soetatud, rahaliselist ebakindlust ei ole. Mees on hakanud mainima, et võiks, aga minul on kahtlus hinges. Kuigi olen alati end ette kujutanud oma pere keskel, ma siiski ootan ja kahtlen. Äkki ma siis ei soovigi lapsi?

[Külaline]

Ma ka muudkui kahtlesin ja mõtlesin, 32 aastaselt otsustasin, et ikka võiks. Aga ei tulnudki seda last. Seitse aastat ja kolm kunstlikku viljastamist hiljem sain lõpuks lapse. Väga kahetsen, et varem ei hakanud proovima, oleks äkki rohkem jõudnud lapsi saada, nüüd ongi üks.

[Külaline]

Ma ka muudkui kahtlesin ja mõtlesin, 32 aastaselt otsustasin, et ikka võiks. Aga ei tulnudki seda last. Seitse aastat ja kolm kunstlikku viljastamist hiljem sain lõpuks lapse. Väga kahetsen, et varem ei hakanud proovima, oleks äkki rohkem jõudnud lapsi saada, nüüd ongi üks.

39-aastaselt oma rakkudega üritamine on juba riskantne ja kui veel pikalt ka proovitud IVF-i abil. Sellisel juhul on naistel mõistlik kaaluda nooremate rakkude kasutamist.

[Külaline]

Ma ka muudkui kahtlesin ja mõtlesin, 32 aastaselt otsustasin, et ikka võiks. Aga ei tulnudki seda last. Seitse aastat ja kolm kunstlikku viljastamist hiljem sain lõpuks lapse. Väga kahetsen, et varem ei hakanud proovima, oleks äkki rohkem jõudnud lapsi saada, nüüd ongi üks.

39-aastaselt oma rakkudega üritamine on juba riskantne ja kui veel pikalt ka proovitud IVF-i abil. Sellisel juhul on naistel mõistlik kaaluda nooremate rakkude kasutamist.

See on ikka iga naise enda otsus ja otsustatakse raviarstiga koostöös mitte foorumikülastaja subjektiivse hinnagu põhjal. Midagi sellist mulle ei soovitatud ja sain väga targa ja ilusa lapse, kellel pole mitte midagi viga. Kõik oleneb ka sellest, mis on põhjus, miks last ei tule.

[Külaline]

Ma ka muudkui kahtlesin ja mõtlesin, 32 aastaselt otsustasin, et ikka võiks. Aga ei tulnudki seda last. Seitse aastat ja kolm kunstlikku viljastamist hiljem sain lõpuks lapse. Väga kahetsen, et varem ei hakanud proovima, oleks äkki rohkem jõudnud lapsi saada, nüüd ongi üks.

39-aastaselt oma rakkudega üritamine on juba riskantne ja kui veel pikalt ka proovitud IVF-i abil. Sellisel juhul on naistel mõistlik kaaluda nooremate rakkude kasutamist.

Ivf puhul ju valitakse välja vaid terved. Kõik mittekõlblikud ja kahtlased välistatakse.

[Külaline]

Ma ka muudkui kahtlesin ja mõtlesin, 32 aastaselt otsustasin, et ikka võiks. Aga ei tulnudki seda last. Seitse aastat ja kolm kunstlikku viljastamist hiljem sain lõpuks lapse. Väga kahetsen, et varem ei hakanud proovima, oleks äkki rohkem jõudnud lapsi saada, nüüd ongi üks.

39-aastaselt oma rakkudega üritamine on juba riskantne ja kui veel pikalt ka proovitud IVF-i abil. Sellisel juhul on naistel mõistlik kaaluda nooremate rakkude kasutamist.

Ivf puhul ju valitakse välja vaid terved. Kõik mittekõlblikud ja kahtlased välistatakse.

Jah, see on embrüodiagnostika, saab eraldi tellida. Muidugi ei välista 100% kõike, aga enimlevinud vead küll.

[Külaline]

Ma ka muudkui kahtlesin ja mõtlesin, 32 aastaselt otsustasin, et ikka võiks. Aga ei tulnudki seda last. Seitse aastat ja kolm kunstlikku viljastamist hiljem sain lõpuks lapse. Väga kahetsen, et varem ei hakanud proovima, oleks äkki rohkem jõudnud lapsi saada, nüüd ongi üks.

39-aastaselt oma rakkudega üritamine on juba riskantne ja kui veel pikalt ka proovitud IVF-i abil. Sellisel juhul on naistel mõistlik kaaluda nooremate rakkude kasutamist.

Kõik oleneb ka sellest, mis on põhjus, miks last ei tule.

Kindlasti oleneb ka põhjusest, aga rakkude vanust ei tohi alahinnata. Kui enne 35-eluaastat tehakse IVF ja saadud rakkudega proovitakse hiljem last saada, siis on riskid väiksemad, kui üritatakse korduvalt luhtunud IVF-de abil ka veel vanema keha rakkudega, 39, 40 või 41-aastaselt proovida. Kui IVF-d ebaõnnestuvad ja rakud pole enam kvaliteetsed, siis tõenäosus jääb järjest väiksemaks ja võimalikud arenguriskid suurenevad.

[Külaline]

39-aastaselt oma rakkudega üritamine on juba riskantne ja kui veel pikalt ka proovitud IVF-i abil. Sellisel juhul on naistel mõistlik kaaluda nooremate rakkude kasutamist.

Ivf puhul ju valitakse välja vaid terved. Kõik mittekõlblikud ja kahtlased välistatakse.

Näiliselt head rakud, mis ei pruugi olla elujõulised. IVF-i käigus kogutud rakud ei anna garantiid, et enne või pärast siirdamist hakkavad embrüod ilusasti arenema ja sünnib terve laps. IVF ja eriti pikk skeem on kehale väga koormav.

[Külaline]

Taevake, 34 ja ei taha veel last. Lapsi tuleb teha ikka kuni ise terve ollakse, mehe vanus 40 on ka juba suur autismi risk, mida te ometi ootate? Et mees Tinderisse roniks ja uuele ringile läheks?

[Külaline]

Mul ei ole õpetussõnu ega lahendust pakkuda, aga saan sinust aru. Meil on sama seis - sarnane vanus ja suhte pikkus. Oma kinnisvara sai soetatud, rahaliselist ebakindlust ei ole. Mees on hakanud mainima, et võiks, aga minul on kahtlus hinges. Kuigi olen alati end ette kujutanud oma pere keskel, ma siiski ootan ja kahtlen. Äkki ma siis ei soovigi lapsi?

Ma arvan, et sul on lihtsalt samasugune ärevus nagu mul oli. Selle vastu ei aitagi muu, kui asi lihtsalt ette võtta. Siis kulgeb kõik juba oma rada. Ning ei, teise lapse saamise otsus ei olnud minu jaoks lihtsam. Tuli jällegi lihtslt ära teha.

[Külaline]

Olen suht samas paadis, 31 ja 12 a suhtes aga kõik tekitab kõhklusi ja kahtlusi. Mees samamoodi ettevõtlik, ma see pidur ja näha on et hakkab alla andma juba. No ja oma kodu endiselt ei ole ega ka paista kuskilt, sest on mingid erimeelsused alates piirkonnast lõpetades pärandi küsimustega ja kui loen Kristi Saare nõuandeid siis enne kodu ostmist tuleks üldse abielluda aga taustad erinevad ja minu jaoks oleks see suht halb diil. Lahku minna ei taha, samas lapse küsimus juba ajab stressi ja enam ei teagi kas üldse tahan lapsi, äkki ongi ilma parem. Lisaks aastaid ärevuse ja depressiooniga võidelnud ja erinevaid rohtusid võtnud mis ka omakorda on otsustamist edasi lükanud, noh et ehk ühel päeval siis kui terve olen. Aga terveks saanud ei ole ja lisaks maadlen ülekaaluga ja ühesõnaga kui juba iseendaga nii halvas kohas siis mõtlen et mis ema minust üldse oleks. Ja siis mõtlen oma päritolu pere ja mustrite peale ja ahastus tuleb peale, deposse ja ***** nagu Mallukas armastab öelda

[Külaline]

Olen suht samas paadis, 31 ja 12 a suhtes aga kõik tekitab kõhklusi ja kahtlusi. Mees samamoodi ettevõtlik, ma see pidur ja näha on et hakkab alla andma juba. No ja oma kodu endiselt ei ole ega ka paista kuskilt, sest on mingid erimeelsused alates piirkonnast lõpetades pärandi küsimustega ja kui loen Kristi Saare nõuandeid siis enne kodu ostmist tuleks üldse abielluda aga taustad erinevad ja minu jaoks oleks see suht halb diil. Lahku minna ei taha, samas lapse küsimus juba ajab stressi ja enam ei teagi kas üldse tahan lapsi, äkki ongi ilma parem. Lisaks aastaid ärevuse ja depressiooniga võidelnud ja erinevaid rohtusid võtnud mis ka omakorda on otsustamist edasi lükanud, noh et ehk ühel päeval siis kui terve olen. Aga terveks saanud ei ole ja lisaks maadlen ülekaaluga ja ühesõnaga kui juba iseendaga nii halvas kohas siis mõtlen et mis ema minust üldse oleks. Ja siis mõtlen oma päritolu pere ja mustrite peale ja ahastus tuleb peale, deposse ja ***** nagu Mallukas armastab öelda

Miks ei ole oma kodu? Mis seda takistab? Panka ja ostke ära.

[Külaline]

Olen suht samas paadis, 31 ja 12 a suhtes aga kõik tekitab kõhklusi ja kahtlusi. Mees samamoodi ettevõtlik, ma see pidur ja näha on et hakkab alla andma juba. No ja oma kodu endiselt ei ole ega ka paista kuskilt, sest on mingid erimeelsused alates piirkonnast lõpetades pärandi küsimustega ja kui loen Kristi Saare nõuandeid siis enne kodu ostmist tuleks üldse abielluda aga taustad erinevad ja minu jaoks oleks see suht halb diil. Lahku minna ei taha, samas lapse küsimus juba ajab stressi ja enam ei teagi kas üldse tahan lapsi, äkki ongi ilma parem. Lisaks aastaid ärevuse ja depressiooniga võidelnud ja erinevaid rohtusid võtnud mis ka omakorda on otsustamist edasi lükanud, noh et ehk ühel päeval siis kui terve olen. Aga terveks saanud ei ole ja lisaks maadlen ülekaaluga ja ühesõnaga kui juba iseendaga nii halvas kohas siis mõtlen et mis ema minust üldse oleks. Ja siis mõtlen oma päritolu pere ja mustrite peale ja ahastus tuleb peale, deposse ja ***** nagu Mallukas armastab öelda

Miks ei ole oma kodu? Mis seda takistab? Panka ja ostke ära.

Kirjutab ju, mis takistab.

Aga sellele naisele vastuseks. Tundub, et suurim argument laste mittesaamiseks on ebaturvaline partner. Kuigi kirjutad, et lahku minna ei taha, siis kas on mingit muud varianti?

[Külaline]

Ma ka muudkui kahtlesin ja mõtlesin, 32 aastaselt otsustasin, et ikka võiks. Aga ei tulnudki seda last. Seitse aastat ja kolm kunstlikku viljastamist hiljem sain lõpuks lapse. Väga kahetsen, et varem ei hakanud proovima, oleks äkki rohkem jõudnud lapsi saada, nüüd ongi üks.

39-aastaselt oma rakkudega üritamine on juba riskantne ja kui veel pikalt ka proovitud IVF-i abil. Sellisel juhul on naistel mõistlik kaaluda nooremate rakkude kasutamist.

See on ikka iga naise enda otsus ja otsustatakse raviarstiga koostöös mitte foorumikülastaja subjektiivse hinnagu põhjal. Midagi sellist mulle ei soovitatud ja sain väga targa ja ilusa lapse, kellel pole mitte midagi viga. Kõik oleneb ka sellest, mis on põhjus, miks last ei tule.

Keegi polegi öelnud, et see pole naise otsus, targutaja! Tore, et sul läks hästi, kuid üks sinu näide ei kõlba mitte kuidagi üldiste trendide kirjeldamiseks.

[Külaline]

39-aastaselt oma rakkudega üritamine on juba riskantne ja kui veel pikalt ka proovitud IVF-i abil. Sellisel juhul on naistel mõistlik kaaluda nooremate rakkude kasutamist.

See on ikka iga naise enda otsus ja otsustatakse raviarstiga koostöös mitte foorumikülastaja subjektiivse hinnagu põhjal. Midagi sellist mulle ei soovitatud ja sain väga targa ja ilusa lapse, kellel pole mitte midagi viga. Kõik oleneb ka sellest, mis on põhjus, miks last ei tule.

Keegi polegi öelnud, et see pole naise otsus, targutaja! Tore, et sul läks hästi, kuid üks sinu näide ei kõlba mitte kuidagi üldiste trendide kirjeldamiseks.

Ma arvan, et raviarst teab ikka paremini, mida ta soovitab, mitte sina.

[Külaline]

Lisaks aastaid ärevuse ja depressiooniga võidelnud ja erinevaid rohtusid võtnud mis ka omakorda on otsustamist edasi lükanud, noh et ehk ühel päeval siis kui terve olen. Aga terveks saanud ei ole ja lisaks maadlen ülekaaluga ja ühesõnaga kui juba iseendaga nii halvas kohas siis mõtlen et mis ema minust üldse oleks. Ja siis mõtlen oma päritolu pere ja mustrite peale ja ahastus tuleb peale

Kui ikka nii hull, siis ega see laps küll vist pole hea mõte.