Oleksite valmis kellegagi sõdima?

[Külaline]

Mind absoluutselt ei huvita inimestevahelistes suhtlustes sõdimised. Kui midagi sellist üles tõusma hakkab, rehman käega ja olgu omaette. Igasugused emotsioonitsemised on täiesti mõttetud kui seal sisu taga ei ole.
Nüüd aga on mu teel tugeva ohvrimentaliteediga inimene, kelle puhul ei talu ma enam ühte sõnaga ka, ilma, et mul oksendamise tunnet ei tule, mis on viinud mind verbaalse oksendamiseni. Olen enda jaoks väga nõme, veel nõmedam on, et ma ei suuda end talitseda ega taltsutada tema puhul. Ma ei talu manipulatsiooni enam silmaotsaski, kohe viskab üles.
Kas teie olete valmis niimoodi sõdima? Kõige suurem häda tema puhul on selles, et ta otsib vastutajat. Ta ei otsusta, sest ta ei vastuta. Suurepärane oskus panna teisi enda heaks tööle, sest isegi seda ei julge ta üksi teha. Kuna mina tema heaks enam tööd teha ei taha, on see tema ohvrimentaliiteet aina ägenev. Mul läheb süda pahaks.

[Külaline]

Kas lihtsalt suhtlust vähendada (misiganes ettekäändel) või lausa katkestada ei ole võimalik? Siis tuleb vastu hakata ja näidata, et tema enesehaletsuslikud manipulatsioonid sinu peal ei tööta.

[Külaline]

Kas lihtsalt suhtlust vähendada (misiganes ettekäändel) või lausa katkestada ei ole võimalik? Siis tuleb vastu hakata ja näidata, et tema enesehaletsuslikud manipulatsioonid sinu peal ei tööta.

Olen suhtluse viinud miinimumini, aga ta ei oska midagi st ei taha osata, on mugavam mitte osata ja suunab tegevused mulle. Minu reaktsioon on mõttes "mõtle ometi korraks enne kui minu juurde jooksed!", aga reaalselt ma talle seda ei ütle, sest ta ju EI TAHA mõelda, ta tahab, et keegi teine teeks.

[Külaline]

Lugesin su jutu kolm korda läbi ja mitte midagi ei saanud aru. Võib olla on asi selles, et normaalne inimene valib oma suhtluspartnetid ise.

[Külaline]

Lugesin su jutu kolm korda läbi ja mitte midagi ei saanud aru. Võib olla on asi selles, et normaalne inimene valib oma suhtluspartnetid ise.

Nojah, aga õpeta siis, kuidas käituma peab, et sitt külge ei julgeks hakata?

[Külaline]

Kõige lihtsam on sellisega üldse enam mitte suhelda. Kui aga muud võimalust pole, võib ka vahel sellisel juhul oma ausa arvamuse välja öelda(viisakalt muidugi). Siis ehk ise tõmbab tagasi.
Ma saan aru, et tegu on ülemusega?

[Külaline]

Kõige lihtsam on sellisega üldse enam mitte suhelda. Kui aga muud võimalust pole, võib ka vahel sellisel juhul oma ausa arvamuse välja öelda(viisakalt muidugi). Siis ehk ise tõmbab tagasi.
Ma saan aru, et tegu on ülemusega?

Okei parandan viimase osa. See töö ei ole päris töö. Nüüd sain poindile pihta (väsinud juba olen).
Mina kategooriliselt keeldun sellistega koostööd tegemast. Ei suhtle ja kõik või minimaalselt suhtlen. Ka oma lähedaste pereliikmete puhul.

[Külaline]

Kõige lihtsam on sellisega üldse enam mitte suhelda. Kui aga muud võimalust pole, võib ka vahel sellisel juhul oma ausa arvamuse välja öelda(viisakalt muidugi). Siis ehk ise tõmbab tagasi.
Ma saan aru, et tegu on ülemusega?

Okei parandan viimase osa. See töö ei ole päris töö. Nüüd sain poindile pihta (väsinud juba olen).
Mina kategooriliselt keeldun sellistega koostööd tegemast. Ei suhtle ja kõik või minimaalselt suhtlen. Ka oma lähedaste pereliikmete puhul.

On töö, pole ülemus.
Hoian eemale, kuid hakkab vastutöötama, selles osas ta üsna visa. Kasvõi pisiasjad - kogub lauanurgale asju, et mina need ära paneks. Pärast tuleb küsima, kust saab. Ta peaks teadma, kuhu panna, ta peaks teadma, kust võtta. Ei korista, takistab suurema prahiga tee (jätab suure karbi keset põrandat, nädalas korra kindlasti). Küsib sõbralikult, kuidas koostööasja teha, ja siis teeb ristivastupidi niimoodi, et oled oma osa täiesti mõttetult tühja teinud.
Ja muidugi sisiseb, kui ütled, et tee ise. See võitlus võtab mõtetult energiat, aga mulle meeldib, et soovitate ignoreerida.

[Külaline]

No jeerum- ütled, et tee ise, sa oskad küll. Ütled, et palun korista see karp jalust ära. Ütled, et kolakapp on nurgas... EI tee tema eest asju ära, EI hakka vastu vaidlema, vaid lihtsalt ei tee tema eest. Sõnasõda ja muidu vastupunnimine on sellise puhul tulutu- ignoreeri-väldi, suhtlus minimaalseks. Töökaaslane-toanaaber? KAs oled alles sinna tööle läinud või kuidas te kokku saate pidevalt. KAs ta on kogenum kolleeg (siis arvatavasti üritabki ära kasutada, sest sa teda veel ei tunne, teised on ammu ta paika pannud). Eks sellised inimesed teevad kollektiivides (ja suguvõsades) palju meelehärmi kõigile osalejatele.

[Külaline]

Sa ei saa muuta teise täiskasvanu iseloomu, selline sõdimine on mõttetu. Kehtesta ennast, vajadusel ürita eemalduda sellisest inimesest. Konflikt tõenäoliselt ei tooks soovitud tulemust, et ta nüüd äkki hakkakas käituma nii nagu sulle meeldib, max tulemus oleks loota, et ta üldse enam ei suhtle sinuga ja oleks rahu majas.

[Külaline]

Minu arust ka seölisega on üsna tühi töö ja enda närvide kulutamine kellegi sellisega sõdima hakkata. Ma lööks jalaga selle pappkasti demostratiivselt tee pealt eest. Tema järgi kpriatama ei hakkaks. Muus osas lihtsalt ignoreeriks

[Külaline]

TA siin. Konfliktid on juba olnud.
Üldiselt, kui keegi paneb mingid asjad kuhugi, mina teiste asju puutuma ei hakka, ise teab millal ära paneb, käsutama ma ei hakka (kuigi taotlus on selge - pangu mina ära). Hästi tihti paneb ta hoopis minu asju ära, nagu korda armastav inimene oleks. Mina siis otsin omi asju taga, kus krt need on, siis tuleb välja, et tema näppimas käinud. Mõtetu aja- ja närvikulu.
See tegelane on nagu koer - asjatab igasse nurka ja tahab tähelepanu. Teda ma aga armastusega kohelda ei saa, see läheb täielikku musta auku. Ja ega keha ei valeta, kui minul tõuseb ainuisikuliselt tema vastu viha, järelikult tajun ma tema sisemist agressiooni.
Me räägime vaimselt erinevat keelt ka, seega jutust poleks tolku. Ta vahib lihtsalt otsa nagu süütuke või viskab mõttetu repliigi vastu. Vahest on mul tunne, et tal on mingi ajupuue, mis sel jutul mõtet siis oleks. Sellised salvestavad edukalt ju mingeid lauseid või repliike kuskilt, ise aru saamata, mida üldse räägivad. Ja ma vaatan, et ta valetab ka palju. Pealegi, ma enam ei saa temaga nii rääkida, et ma ei ärrituks!
Kui ta vahepeal teistelt sõprust otsib, on mul palju kergem olla. Kui ta teistele hirmsasti halab ja sisiseb minu käitumise üle, tõusen ma oma väärtuste levelil ikka palju kõrgemale tagasi, saab inimese moodi olla.

Ta on ka nõukaaegne inimene. Ma ei tea, kas tollel ajal oli teatud sotsiaalsetes gruppides see kõvatamine ikka väga tähtis. Sellistel inimestel on ka väga sarnane kõnnak. Kuskil siseringis tahavad olla kõvad tegijad, aga astub tänavale teiste sekka, siis muutuvad sellisteks könnideks, et anna olla.

[Külaline]

TA siin. Konfliktid on juba olnud.
Üldiselt, kui keegi paneb mingid asjad kuhugi, mina teiste asju puutuma ei hakka, ise teab millal ära paneb, käsutama ma ei hakka (kuigi taotlus on selge - pangu mina ära). Hästi tihti paneb ta hoopis minu asju ära, nagu korda armastav inimene oleks. Mina siis otsin omi asju taga, kus krt need on, siis tuleb välja, et tema näppimas käinud. Mõtetu aja- ja närvikulu.
See tegelane on nagu koer - asjatab igasse nurka ja tahab tähelepanu. Teda ma aga armastusega kohelda ei saa, see läheb täielikku musta auku. Ja ega keha ei valeta, kui minul tõuseb ainuisikuliselt tema vastu viha, järelikult tajun ma tema sisemist agressiooni.
Me räägime vaimselt erinevat keelt ka, seega jutust poleks tolku. Ta vahib lihtsalt otsa nagu süütuke või viskab mõttetu repliigi vastu. Vahest on mul tunne, et tal on mingi ajupuue, mis sel jutul mõtet siis oleks. Sellised salvestavad edukalt ju mingeid lauseid või repliike kuskilt, ise aru saamata, mida üldse räägivad. Ja ma vaatan, et ta valetab ka palju. Pealegi, ma enam ei saa temaga nii rääkida, et ma ei ärrituks!
Kui ta vahepeal teistelt sõprust otsib, on mul palju kergem olla. Kui ta teistele hirmsasti halab ja sisiseb minu käitumise üle, tõusen ma oma väärtuste levelil ikka palju kõrgemale tagasi, saab inimese moodi olla.

Ta on ka nõukaaegne inimene. Ma ei tea, kas tollel ajal oli teatud sotsiaalsetes gruppides see kõvatamine ikka väga tähtis. Sellistel inimestel on ka väga sarnane kõnnak. Kuskil siseringis tahavad olla kõvad tegijad, aga astub tänavale teiste sekka, siis muutuvad sellisteks könnideks, et anna olla.

Huh, tundub üsna nõme olukord.
Kas sina oled ainuke, kellega ta niimoodi käitub?

[Külaline]

TA siin. Konfliktid on juba olnud.
Üldiselt, kui keegi paneb mingid asjad kuhugi, mina teiste asju puutuma ei hakka, ise teab millal ära paneb, käsutama ma ei hakka (kuigi taotlus on selge - pangu mina ära). Hästi tihti paneb ta hoopis minu asju ära, nagu korda armastav inimene oleks. Mina siis otsin omi asju taga, kus krt need on, siis tuleb välja, et tema näppimas käinud. Mõtetu aja- ja närvikulu.
See tegelane on nagu koer - asjatab igasse nurka ja tahab tähelepanu. Teda ma aga armastusega kohelda ei saa, see läheb täielikku musta auku. Ja ega keha ei valeta, kui minul tõuseb ainuisikuliselt tema vastu viha, järelikult tajun ma tema sisemist agressiooni.
Me räägime vaimselt erinevat keelt ka, seega jutust poleks tolku. Ta vahib lihtsalt otsa nagu süütuke või viskab mõttetu repliigi vastu. Vahest on mul tunne, et tal on mingi ajupuue, mis sel jutul mõtet siis oleks. Sellised salvestavad edukalt ju mingeid lauseid või repliike kuskilt, ise aru saamata, mida üldse räägivad. Ja ma vaatan, et ta valetab ka palju. Pealegi, ma enam ei saa temaga nii rääkida, et ma ei ärrituks!
Kui ta vahepeal teistelt sõprust otsib, on mul palju kergem olla. Kui ta teistele hirmsasti halab ja sisiseb minu käitumise üle, tõusen ma oma väärtuste levelil ikka palju kõrgemale tagasi, saab inimese moodi olla.

Ta on ka nõukaaegne inimene. Ma ei tea, kas tollel ajal oli teatud sotsiaalsetes gruppides see kõvatamine ikka väga tähtis. Sellistel inimestel on ka väga sarnane kõnnak. Kuskil siseringis tahavad olla kõvad tegijad, aga astub tänavale teiste sekka, siis muutuvad sellisteks könnideks, et anna olla.

Huh, tundub üsna nõme olukord.
Kas sina oled ainuke, kellega ta niimoodi käitub?

Ma ei tea, ma ei kontrolli tema tegevusi ja suhtlemisi ega käi temast teistele rääkimas ja ma ei osale klatšimistes. Mu töö on väga intensiivne, niisama ma kuskil ei longi. Aga tunne on selline, et see, mis minuga, on ta ka varasemalt kogenud.
Seotus on ühise sama töö tõttu ja minu käe all ta alustas. Ma meeldin talle, minu küljes on hea rippuda!
Mäletan, et tööle asudes ütles ta ühe inimese kohta repliigi vendluse ja öeluse kohta. Minu jaoks oli see siis võõras maailm, mitte minu ellu puutuv kõnekäänd. Ju tal oli kogemusi.

[Külaline]

Ja ega keha ei valeta, kui minul tõuseb ainuisikuliselt tema vastu viha, järelikult tajun ma tema sisemist agressiooni.

Kuuleme siin vaid üht poolt asjast. Väga võimalik, et sellele inimesele tundub, et hoopis sina oled imelik ja pidevalt kiusab teda. See, mida sinu keha tunneb ja et tunned viha, ei ole küll mingi objektiivne näitaja, et tema on agressiivne, pahatahtlik vms. Võib olla, et te lihtsalt omavahel ei klapi ja selles pole teine inimene süüdi. Tavaliselt on see vastumeelsus kahepoolne ja see ei tähenda, et ühel on tingimata õigus ja teisel mitte.

[Külaline]

Ja ega keha ei valeta, kui minul tõuseb ainuisikuliselt tema vastu viha, järelikult tajun ma tema sisemist agressiooni.

Kuuleme siin vaid üht poolt asjast. Väga võimalik, et sellele inimesele tundub, et hoopis sina oled imelik ja pidevalt kiusab teda. See, mida sinu keha tunneb ja et tunned viha, ei ole küll mingi objektiivne näitaja, et tema on agressiivne, pahatahtlik vms. Võib olla, et te lihtsalt omavahel ei klapi ja selles pole teine inimene süüdi. Tavaliselt on see vastumeelsus kahepoolne ja see ei tähenda, et ühel on tingimata õigus ja teisel mitte.

Päris kindlasti on see nii, üldse ei eita. Siin käsitlen mina oma probleemi, mitte seda, kuidas tema muutuma peaks, mida ma ei oota. Mina ei trügi tema ellu.

[Külaline]

Kas see inimene, kellest jutt käib, on meesterahvas?

[Külaline]

Kas see inimene, kellest jutt käib, on meesterahvas?

Tema on naisterahvas.
Tunnen täpipealt samasuguse mustriga meessoost liaani samuti.

[Külaline]

Mina sõdiks hea meelega selle teemaalgatajaga. Siis oksendame võidu.