Teenuse kiirus ja läbipõlemise vastuolu

[Külaline]

Kuidas teile tundub see asi -Kui palju peab rabama tööd teha, et kõik oleks rahul. Ja kuidas kaitsta end töörabamise läbipõlemise eest.
Ühelt poolt räägitakse ju kuidas end hoida. Puhkuse ja pauside vajalikkusest. Oskusest ka tööalaselt öelda" ei " " peate ootama" nii ülemusele kui klientidele. Mitte tegema palju ületunde.
Ja teisel pool on need kes ootavad sul järjekorras ja soovivad saada kiiresti vastust, töö tegemist, end ettepoole seada teistest ootajatest. Rääkides venitamisest, ükskõiksusest.

Ootajale ongi ju aeg pikk. Kui tahad midagi kiiremini saada tuleb tagant surkida. Saab küll kiiremini teha, kui tahetakse- nii öeldakse.
Ja siis see teine pool, tegija, teenuse osutaja. Tema ei saa ka lõputult end takka kiirustada.
Kummal pool te olete sagedamini olnud kas teenuse/ töö ootaja ärritunult või teenuse või töö tegija, stressis selle rohkusest või kiirusest?

[Külaline]

Töötajaid peab juurde võtma.

[Külaline]

Inimestel läheb ühe asja tegemiseks väga erinevalt aega. Mõni jorutab ja heietab, iga asjaga läheb ilmatu aeg. Teine teeb sama asja käbedalt ära ja see pole tema jaoks suur vaev ja stress. Kui igaüks oleks endale sobiva koha peal, siis poleks sellist küsimust, et kas ma pean üle oma jõu kogu aeg rabama. Näiteks kasvõi ülikoolis õppimine. Mina õpin ülikoolis töö kõrvalt ja sama teeb minu kolleeg. Ja kogu aeg ta räägib, kui raske seal on, kui palju aega läheb, tööl käib ta ka 0.6 kohaga, sest muidu ei jõua. Mnu jaoks pole nii kohutavalt raske, reguleerin oma ressursse, kui pole hindelised kodutööd, viskan üle jala, kui hindelised, siis teen korralikult. Iga tööd võid teha nädal või võid teha tund. Iga asjaga on nii.

[Külaline]

Töötajaid peab juurde võtma.

Miks siis ei võeta?

[Külaline]

Töötajaid peab juurde võtma.

Miks siis ei võeta?

Töötajad ise ei näe tavaliselt tervikolukorda. Mõnes kohas tõesti ongi nii, et töötajaid on liiga vähe, aga paljudes kohtades on nii, et vahel on tööd vähe, vahel jälle palju. Kokku on keskmiselt. Aga töötajad mäletavad ainult neid perioode, kus pidi palju pingutama. Ja nagu eelpool ütlesin, osad ongi väga aeglased inimesed, neile on alati liiga palju.

[Külaline]

Minu puhul on näiteks nii, et töö tuleb mulle paljuski koju kaasa. Kohusetundliku inimesena teengi selle ära, tulemuseks on läbipõlemine. Töö ja eraelu vahele tuleb tõmmata väga selged piirid ja seda ma tasapisi õpin.
Töömeilist väja logimine - hea küll, aga inimesed kirjutavad õhtul ka Messengeri või saadavad SMSi, neid on juba keerulisem ignoreerida.

[Arutleja]

Minu puhul on näiteks nii, et töö tuleb mulle paljuski koju kaasa. Kohusetundliku inimesena teengi selle ära, tulemuseks on läbipõlemine. Töö ja eraelu vahele tuleb tõmmata väga selged piirid ja seda ma tasapisi õpin.
Töömeilist väja logimine - hea küll, aga inimesed kirjutavad õhtul ka Messengeri või saadavad SMSi, neid on juba keerulisem ignoreerida.

Minu arust pole midagi lihtsamat kui väljapool tööaega kõnedele ja sõnumitele mitte vastata. Proovi järele.

[Külaline]

Inimestel läheb ühe asja tegemiseks väga erinevalt aega. Mõni jorutab ja heietab, iga asjaga läheb ilmatu aeg. Teine teeb sama asja käbedalt ära ja see pole tema jaoks suur vaev ja stress. Kui igaüks oleks endale sobiva koha peal, siis poleks sellist küsimust, et kas ma pean üle oma jõu kogu aeg rabama. Näiteks kasvõi ülikoolis õppimine. Mina õpin ülikoolis töö kõrvalt ja sama teeb minu kolleeg. Ja kogu aeg ta räägib, kui raske seal on, kui palju aega läheb, tööl käib ta ka 0.6 kohaga, sest muidu ei jõua. Mnu jaoks pole nii kohutavalt raske, reguleerin oma ressursse, kui pole hindelised kodutööd, viskan üle jala, kui hindelised, siis teen korralikult. Iga tööd võid teha nädal või võid teha tund. Iga asjaga on nii.

Jah inimeste jõud on erinev. Parim töötaja on see kes teeb kiiresti kõik ära. Kes jõuab ja saab hakkama.
Psühholoogia poole pealt jällegi vaadates, ei peaks end võrdlema teistega. Teed nii hästi ja kiiresti kui suudad.
nii võib üks inimene leida et elu on kerge. Teine on läbipõlemise äärel.
Vaimse poole pealt ei peaks end võrdlema teistega. Juba lasteaiast koolist õpetakse seda. Ja seda et tähtis on pingutus ja võrdle end vaid endaga, oma arenguga.
Ja siis saad suureks. Keegi ei hinda enam su arengut endaga, vaid saad aru et oled aeglane ja teenuseosutajana kehv, püüad ja põled läbi. On nõudmised suured või ise oled kehv?

[Külaline]

Keegi ei hinda enam su arengut endaga, vaid saad aru et oled aeglane ja teenuseosutajana kehv, püüad ja põled läbi. On nõudmised suured või ise oled kehv?

Võimalik, et oled lihtsalt enda jaoks vales kohas. Samas jah, ongi ju teatav ühiskondlik surve, mis kõik inimesel peab olema nii materiaalses mõttes kui võimaluste koha pealt. Ja nii pole üldse lihtne ka see oma õige koha leidmine, mis paljudel juhtudel võib tähendada sellisest ühiskondlikust rongist maha jäämist.

[Külaline]

Kuidas teile tundub see asi -Kui palju peab rabama tööd teha, et kõik oleks rahul. Ja kuidas kaitsta end töörabamise läbipõlemise eest.
Ühelt poolt räägitakse ju kuidas end hoida. Puhkuse ja pauside vajalikkusest. Oskusest ka tööalaselt öelda" ei " " peate ootama" nii ülemusele kui klientidele. Mitte tegema palju ületunde.
Ja teisel pool on need kes ootavad sul järjekorras ja soovivad saada kiiresti vastust, töö tegemist, end ettepoole seada teistest ootajatest. Rääkides venitamisest, ükskõiksusest.

Ootajale ongi ju aeg pikk. Kui tahad midagi kiiremini saada tuleb tagant surkida. Saab küll kiiremini teha, kui tahetakse- nii öeldakse.
Ja siis see teine pool, tegija, teenuse osutaja. Tema ei saa ka lõputult end takka kiirustada.
Kummal pool te olete sagedamini olnud kas teenuse/ töö ootaja ärritunult või teenuse või töö tegija, stressis selle rohkusest või kiirusest?

Oma tööülesannetele tuleb määrata reaalne valmimisaeg ja tähtsuse järjekord. Ja kui keegi tuleb sulle uue ülesandega peale, siis prioritiseerid: kui see on aegkriitiline, võtad sellest teistest ette; kui see on väga kiirelt ja lihtsalt tehtav, võid samuti kohe ette võtta; kui mitte, siis paned järjekorda ja annad küsijal/tellijale teada, et ajaraam on selline. Kui tellijaks on ülemus, siis ütled, et sul on teised asjad ees, kas ta soovib, et midagi muud siis saaks hiljem tehtud või annab mõne sinu ülesande seniks kellelegi teisele või teeb ise. Ja kõige selle juures ei pea vähimatki stressi olema.

[Külaline]

Kuidas teile tundub see asi -Kui palju peab rabama tööd teha, et kõik oleks rahul. Ja kuidas kaitsta end töörabamise läbipõlemise eest.
Ühelt poolt räägitakse ju kuidas end hoida. Puhkuse ja pauside vajalikkusest. Oskusest ka tööalaselt öelda" ei " " peate ootama" nii ülemusele kui klientidele. Mitte tegema palju ületunde.
Ja teisel pool on need kes ootavad sul järjekorras ja soovivad saada kiiresti vastust, töö tegemist, end ettepoole seada teistest ootajatest. Rääkides venitamisest, ükskõiksusest.

Ootajale ongi ju aeg pikk. Kui tahad midagi kiiremini saada tuleb tagant surkida. Saab küll kiiremini teha, kui tahetakse- nii öeldakse.
Ja siis see teine pool, tegija, teenuse osutaja. Tema ei saa ka lõputult end takka kiirustada.
Kummal pool te olete sagedamini olnud kas teenuse/ töö ootaja ärritunult või teenuse või töö tegija, stressis selle rohkusest või kiirusest?

Oma tööülesannetele tuleb määrata reaalne valmimisaeg ja tähtsuse järjekord. Ja kui keegi tuleb sulle uue ülesandega peale, siis prioritiseerid: kui see on aegkriitiline, võtad sellest teistest ette; kui see on väga kiirelt ja lihtsalt tehtav, võid samuti kohe ette võtta; kui mitte, siis paned järjekorda ja annad küsijal/tellijale teada, et ajaraam on selline. Kui tellijaks on ülemus, siis ütled, et sul on teised asjad ees, kas ta soovib, et midagi muud siis saaks hiljem tehtud või annab mõne sinu ülesande seniks kellelegi teisele või teeb ise. Ja kõige selle juures ei pea vähimatki stressi olema.

Just minu mõtted. Mina tihtipeale teen tähtsuse järjekorras nimekirja omale ette ja siis ma olen kuidagi palju organiseeritum ja läheb lihtsamalt.