Milline on teie jaoks kõige sümpaatsem koht Eestis, lastega elamiseks?

[Külaline]

Üks oluline teema, mis on siit välja jäänud, et kuidas tajun ja millise meeleolu loob keskkond, kus igapäevaselt elan. Kui elukoha lähedal elab palju pensionäre, siis võib seal olla küll rahulik ja vaikne, aga kui ümberringi, naabaermajades ja tänavatel liikudes on noori liiga vähe ja puudu on noorte energiast, siis mingi hetk tunned ka ennast nagu vana inimene. Ka teemad, mida arutatakse kogukonna gruppides on vinguvad ja kritiseerivad. Kui lähed melu sisse ja näed endaga sarnaseid inimesi, erksaid ja elujõust pakatavaid, siis annab see särtsu ja energiat juurde.

See on tõesti ka üks oluline asi: suuremas kohas elades sa ei pea kuuluma mingisse kohustuslikku X küla gruppi koos, vaid sul on võimalus valida selliste inimeste grupid, kooslused ja kooskäimiskohad, mis sulle sobivad, olgu siis mõttemaailma, vaimsuse või mõne erilisema hobi poolest.

[Külaline]

Üks oluline teema, mis on siit välja jäänud, et kuidas tajun ja millise meeleolu loob keskkond, kus igapäevaselt elan. Kui elukoha lähedal elab palju pensionäre, siis võib seal olla küll rahulik ja vaikne, aga kui ümberringi, naabaermajades ja tänavatel liikudes on noori liiga vähe ja puudu on noorte energiast, siis mingi hetk tunned ka ennast nagu vana inimene. Ka teemad, mida arutatakse kogukonna gruppides on vinguvad ja kritiseerivad. Kui lähed melu sisse ja näed endaga sarnaseid inimesi, erksaid ja elujõust pakatavaid, siis annab see särtsu ja energiat juurde.

See on tõesti ka üks oluline asi: suuremas kohas elades sa ei pea kuuluma mingisse kohustuslikku X küla gruppi koos, vaid sul on võimalus valida selliste inimeste grupid, kooslused ja kooskäimiskohad, mis sulle sobivad, olgu siis mõttemaailma, vaimsuse või mõne erilisema hobi poolest.

Mis kohustuslikku küla gruppi?

[Külaline]

Üks oluline teema, mis on siit välja jäänud, et kuidas tajun ja millise meeleolu loob keskkond, kus igapäevaselt elan. Kui elukoha lähedal elab palju pensionäre, siis võib seal olla küll rahulik ja vaikne, aga kui ümberringi, naabaermajades ja tänavatel liikudes on noori liiga vähe ja puudu on noorte energiast, siis mingi hetk tunned ka ennast nagu vana inimene. Ka teemad, mida arutatakse kogukonna gruppides on vinguvad ja kritiseerivad. Kui lähed melu sisse ja näed endaga sarnaseid inimesi, erksaid ja elujõust pakatavaid, siis annab see särtsu ja energiat juurde.

Ja siit tuleb ühtlasi välja, milleks ikka on oluline see va sündimus. Paljudes sündimuse teemades öeldakse küll, et ega siis tänapäeva inimene enam lapsi saama pea, see on nii vanamoodne suhtumine, ikka töö ja muu on olulisem, aga - kust tekib ühiskonda juurde siis seda nooruslikkust?

Sest ühel hetkel enda põlvkond enam nooreks ei kvalifitseeru ja kui nooremaid põlvkondi enam piisavalt peale sündinud pole, võib juba üleüldiselt tekkida see "pensionäre palju, aga noori liiga vähe ja puudu on nooruslikust energiast" sündroom - nagu praegu mõnes kohas, kus on vanu palju, noori vähe.

[Külaline]

Üks oluline teema, mis on siit välja jäänud, et kuidas tajun ja millise meeleolu loob keskkond, kus igapäevaselt elan. Kui elukoha lähedal elab palju pensionäre, siis võib seal olla küll rahulik ja vaikne, aga kui ümberringi, naabaermajades ja tänavatel liikudes on noori liiga vähe ja puudu on noorte energiast, siis mingi hetk tunned ka ennast nagu vana inimene. Ka teemad, mida arutatakse kogukonna gruppides on vinguvad ja kritiseerivad. Kui lähed melu sisse ja näed endaga sarnaseid inimesi, erksaid ja elujõust pakatavaid, siis annab see särtsu ja energiat juurde.

See on tõesti ka üks oluline asi: suuremas kohas elades sa ei pea kuuluma mingisse kohustuslikku X küla gruppi koos, vaid sul on võimalus valida selliste inimeste grupid, kooslused ja kooskäimiskohad, mis sulle sobivad, olgu siis mõttemaailma, vaimsuse või mõne erilisema hobi poolest.

Mis kohustuslikku küla gruppi?

No aga väikestes kohtades on praegu juba piisavalt iniemesi, kes on tulnud ringiga tagasi kuskilt suuremast kohast - ehk siis nende elukohavalik ja näiteks ka oma laste koolitamine kohalikus koolis pole mitte sundvalik, vaid oma vaba valik. Samuti pole osalemine mingis x kogukonda koondavad tegvuses sundvalik, vaid oma vaba valik.

Minu meelest ongi need inimesed (kellest on aru saada, et väiksemasse kohta tulemine/jäämine on nende puhul olnud vaba valik), parim osa kohalikust elanikkonnast. Sest neil pole mingit ala- ega üleväärsuskopleksi oma elukoha suhtes, nad teavad, kuhu see paigutub ja et see neile sobib.

[Külaline]

Märjamaa on ka hea koht.

[Külaline]

Üks oluline teema, mis on siit välja jäänud, et kuidas tajun ja millise meeleolu loob keskkond, kus igapäevaselt elan. Kui elukoha lähedal elab palju pensionäre, siis võib seal olla küll rahulik ja vaikne, aga kui ümberringi, naabaermajades ja tänavatel liikudes on noori liiga vähe ja puudu on noorte energiast, siis mingi hetk tunned ka ennast nagu vana inimene. Ka teemad, mida arutatakse kogukonna gruppides on vinguvad ja kritiseerivad. Kui lähed melu sisse ja näed endaga sarnaseid inimesi, erksaid ja elujõust pakatavaid, siis annab see särtsu ja energiat juurde.

See on tõesti ka üks oluline asi: suuremas kohas elades sa ei pea kuuluma mingisse kohustuslikku X küla gruppi koos, vaid sul on võimalus valida selliste inimeste grupid, kooslused ja kooskäimiskohad, mis sulle sobivad, olgu siis mõttemaailma, vaimsuse või mõne erilisema hobi poolest.

Mis kohustuslikku küla gruppi?

Eelmine kommenteerija vist mõtles, et kui elad kusagil väikses kohas, siis on aktiivsemates kogukondades külavanemad ja külakoosolekud ja kui tahad natuke ka seltsieluga kursis olla ja üritustest osa võtta, siis pead mingil määral suhtlema inimestega, kes küll elavad samas kohas, aga kellega ei pruugi olla palju ühist. Kui ka ümberkaudsed naabrid on teistsuguse ellusuhtumisega või elustiiliga või lihtsalt ei leia head klappi, siis on võimalik hoida suhtlus ainult tere-tasandil või suhelda minimaalselt, aga sellisel juhul tunned veel rohkem, et elad nagu vales kohas ja pead suhtlemiseks käima seal, kus on sarnase mõttemaailmaga inimesi. Elukoha lähedal võivad olla igapäevaseks eluks vajalikud asutused olemas, aga kui ei leia mõttekaaslasi, siis hakkab see tugevalt häirima.

[Külaline]

Üks oluline teema, mis on siit välja jäänud, et kuidas tajun ja millise meeleolu loob keskkond, kus igapäevaselt elan. Kui elukoha lähedal elab palju pensionäre, siis võib seal olla küll rahulik ja vaikne, aga kui ümberringi, naabaermajades ja tänavatel liikudes on noori liiga vähe ja puudu on noorte energiast, siis mingi hetk tunned ka ennast nagu vana inimene. Ka teemad, mida arutatakse kogukonna gruppides on vinguvad ja kritiseerivad. Kui lähed melu sisse ja näed endaga sarnaseid inimesi, erksaid ja elujõust pakatavaid, siis annab see särtsu ja energiat juurde.

See on tõesti ka üks oluline asi: suuremas kohas elades sa ei pea kuuluma mingisse kohustuslikku X küla gruppi koos, vaid sul on võimalus valida selliste inimeste grupid, kooslused ja kooskäimiskohad, mis sulle sobivad, olgu siis mõttemaailma, vaimsuse või mõne erilisema hobi poolest.

Mis kohustuslikku küla gruppi?

Pean silmas kogukonda. Linnas valid sa ise endale selle kogukonna - need on sinu mõttekaaslased, kellega sa lävid. Maal on sul paratamatult see kogukond, kes sul seal on: mõned lastekarjaga naised, kelle mees on Soomes tööl ja kelle aasta sündmus on Egiptuse reis ja kelle kõik FB fotod on tehtud autode taustal, paar külajoodikut, kes näevad välja nagu 70+, aga on tegelikult 40 ringis, memmede rahvatantsuringi liikmed, mõned EKRE liikmetest "ausad töömehed", linnast maale kolinud ökoperekond, kes põhimõtteliselt keeldub lapsi vaktsineerimast jne. Hea õnne korral on ka keegi selline nagu sina, aga ilmselgelt olete vähemuses. Su perearst elab 50 km kaugusel ja võtab iga päev erinevas piirkonnas (mis võivad olla veel kaugemal kui 50km). Lähim apteek on sama kaugel ja avatud kolmel päeval nädalas. Nooremate külaelanike seas on populaarseks jututeemaks lähenev esmaabikoolitus lastega emadele, kuna teada on, et kiirabi sellesse kohta mitte kunagi vajaliku kiirusega ei jõua. 9 kuud aastas vaatad sa akna taga laiuvat halli laama ja juurdled, kas suvine "astun uksest oma kohvikruusiga otse loodusesse ja nopin lastele mõned marjad" on ikka päriselt seda kõike väärt.

[Külaline]

See on tõesti ka üks oluline asi: suuremas kohas elades sa ei pea kuuluma mingisse kohustuslikku X küla gruppi koos, vaid sul on võimalus valida selliste inimeste grupid, kooslused ja kooskäimiskohad, mis sulle sobivad, olgu siis mõttemaailma, vaimsuse või mõne erilisema hobi poolest.

Mis kohustuslikku küla gruppi?

Pean silmas kogukonda. Linnas valid sa ise endale selle kogukonna - need on sinu mõttekaaslased, kellega sa lävid. Maal on sul paratamatult see kogukond, kes sul seal on
9 kuud aastas vaatad sa akna taga laiuvat halli laama ja juurdled, kas suvine "astun uksest oma kohvikruusiga otse loodusesse ja nopin lastele mõned marjad" on ikka päriselt seda kõike väärt.

Linnas on kindlasti rohkem valikut, kellega suhelda ja isegi kui ei saa paljudega headeks tuttavateks, siis tead ja näed rohkem sarnase haridustaustaga, ametiga ja elustiiliga inimesi. Väiksemates kohtades võiks mõttekaaslasi leida töökohtadest, aga kui tööst hoitakse kümne küünega kinni ja teistes nähakse konkurente, siis see omakorda tekitab rohkem pingeid ja ussitamist töökollektiivides.
Kui ka naabrid pole aktiivsed ja tegusad inimesed ja võimalusi oma elujärje parandamiseks on vähe, siis tekib rohkem kadedust ja klatši. See ei tähenda, et suurtes linnades on töökollektiivis vaid sõbralik õhkkond ja naabrite omavahelised suhted head, vaid igavus, madal palk ja valikuvõimaluste puudumine muudab inimesed tigedamaks ja kadedamaks.
Kui enamus aega aastast on hall, külm või pime, siis tundub maal olemine mõistlikum ainult suvel, kui on soe, valge ja inimesed ümberringi ka rõõmsamad.

[Külaline]

Mis kohustuslikku küla gruppi?

Väiksemates kohtades võiks mõttekaaslasi leida töökohtadest, aga kui tööst hoitakse kümne küünega kinni ja teistes nähakse konkurente, siis see omakorda tekitab rohkem pingeid ja ussitamist töökollektiivides.
Kui ka naabrid pole aktiivsed ja tegusad inimesed ja võimalusi oma elujärje parandamiseks on vähe, siis tekib rohkem kadedust ja klatši. See ei tähenda, et suurtes linnades on töökollektiivis vaid sõbralik õhkkond ja naabrite omavahelised suhted head, vaid igavus, madal palk ja valikuvõimaluste puudumine muudab inimesed tigedamaks ja kadedamaks.
Kui enamus aega aastast on hall, külm või pime, siis tundub maal olemine mõistlikum ainult suvel, kui on soe, valge ja inimesed ümberringi ka rõõmsamad.

Olen elanud mitmesuguse suurusega kohtades üle Eesti ja vastupidine kogemus: suuremates linnades on õhkkond töökollektiivis närvilisem ja võitlust rohkem. Konkurentsitult kõige hullemat ussitamist ja intriige, pingest laetud õhkkonda jms. olen kogenud just suuremates linnades (kõrgesti haritud, peaksid olema arenenud inimesed, aga näe). Lõuna - Eesti väiksemates kohtades on inimesed mõnusamad ja rahulikumad. Miks see nii on (võibolla rahulikum ümbrus muudab inimesed rahulikumaks?), ei oska öelda.

[Külaline]

Mul just vastupidine kogemus. Enne pealinna kolimist elasin väiksemat sorti linnas ja seal oli seda ussitamist ja tagarääkimist ikka kordades rohkem. Tookord oli minu jaoks probleemiks see, et kõik tundsid pea kõiki ja oli tunne, et mul pole mingit privaatsust. Iga väiksemgi samm oli kohe teistele teada.

Praegu muidugi naeran oma toonase mõtteviisi üle, aga 30 aastat tagasi oli privaatsus ja anonüümseks jäämise võimalus mu põhilisi argumente suurde linna kolimisel.

[Külaline]

Pean silmas kogukonda. Linnas valid sa ise endale selle kogukonna - need on sinu mõttekaaslased, kellega sa lävid. Maal on sul paratamatult see kogukond, kes sul seal on: mõned lastekarjaga naised, kelle mees on Soomes tööl ja kelle aasta sündmus on Egiptuse reis ja kelle kõik FB fotod on tehtud autode taustal, paar külajoodikut, kes näevad välja nagu 70+, aga on tegelikult 40 ringis, memmede rahvatantsuringi liikmed, mõned EKRE liikmetest "ausad töömehed", üks linnast maale kolinud ökoperekond, kes põhimõtteliselt keeldub lapsi vaktsineerimast jne. Hea õnne korral on ka keegi selline nagu sina, aga ilmselgelt olete vähemuses. Su perearst elab 50 km kaugusel ja võtab iga päev erinevas piirkonnas (mis võivad olla veel kaugemal kui 50km). Lähim apteek on sama kaugel ja avatud kolmel päeval nädalas. Nooremate külaelanike seas on populaarseks jututeemaks lähenev esmaabikoolitus lastega emadele, kuna teada on, et kiirabi sellesse kohta mitte kunagi vajaliku kiirusega ei jõua. 9 kuud aastas vaatad sa akna taga laiuvat halli laama ja juurdled, kas suvine "astun uksest oma kohvikruusiga otse loodusesse ja nopin lastele mõned marjad" on ikka päriselt seda kõike väärt.

Sellepärast ma ütlesingi, et oleks nõus elama vaiksete tänavatega väikelinnas (kus lähim apteek on kõrvaltänavas - mitte 50km kaugusel). Ja kus elab ka rohkem inimesi kui "paar töömeest ja üks linnast maale kolinud ökoperekond".

Siin keegi vaidles aga järjekindlalt vastu, et ei-ei vaiksete tänavatega väikelinn on just kõige jubedam - parem olevat siis juba igasugusest asustusest eemal nö. päris maal. Aga seal asustusest kaugel päris maal ju sellised probleemid kipuvad olema, nagu ülal tsiteeritud postituses.

[Külaline]

Sellepärast ma ütlesingi, et oleks nõus elama vaiksete tänavatega väikelinnas (kus lähim apteek on kõrvaltänavas - mitte 50km kaugusel). Ja kus elab ka rohkem inimesi kui "paar töömeest ja üks linnast maale kolinud ökoperekond".

Siin keegi vaidles aga järjekindlalt vastu, et ei-ei vaiksete tänavatega väikelinn on just kõige jubedam - parem olevat siis juba igasugusest asustusest eemal nö. päris maal. Aga seal asustusest kaugel päris maal ju sellised probleemid kipuvad olema, nagu ülal tsiteeritud postituses.

Eks inimesed on erinevad ja ka nende vajadused on erinevad. See, mis ühe jaoks on ideaalne, on teise jaoks võibolla õudusunenägu. Ja vastupidi. Igaüks peaks elukoha siiski valima iseenda ja oma pere vajadusi silmas pidades, mingit ühte eduvalemit siin ei ole.

[Külaline]

Mul just vastupidine kogemus. Enne pealinna kolimist elasin väiksemat sorti linnas ja seal oli seda ussitamist ja tagarääkimist ikka kordades rohkem. Tookord oli minu jaoks probleemiks see, et kõik tundsid pea kõiki ja oli tunne, et mul pole mingit privaatsust. Iga väiksemgi samm oli kohe teistele teada.

Väiksemas kohas elades võiks töö olla kaugtöö vormis või asuda elukohast kaugemal. Kui ümbruskonnas elavate inimestega 8-tunniseid tööpäevi koos veeta, siis võib tõesti tekkida tunne, et teised teavad sinust liiga palju, privaatsust on vähe ja iga samm on teistele teada. Kui piirkonnas elavate inimestega ei leia ühist keelt, siis täiesti piisab, kui käia vahel kohalikes toidupoodides või kui lapsed käivad kohalikus lasteaias või koolis. Kuigi ka lasteaia ja kooli puhul võib kohati tekkida tunne, et suhtlusring muutub korraga päris suureks, sest lisaks õpetajatele on suur hulk laspevanemaid, keda võiks nägupidi teada ja laste kaudu võib levida isiklikumat laadi infot rohkematele, kui ainult klassijuhatajale ja paarile parimale sõbrale.

[Külaline]

Pean silmas kogukonda. Linnas valid sa ise endale selle kogukonna - need on sinu mõttekaaslased, kellega sa lävid. Maal on sul paratamatult see kogukond, kes sul seal on: mõned lastekarjaga naised, kelle mees on Soomes tööl ja kelle aasta sündmus on Egiptuse reis ja kelle kõik FB fotod on tehtud autode taustal, paar külajoodikut, kes näevad välja nagu 70+, aga on tegelikult 40 ringis, memmede rahvatantsuringi liikmed, mõned EKRE liikmetest "ausad töömehed", üks linnast maale kolinud ökoperekond, kes põhimõtteliselt keeldub lapsi vaktsineerimast jne. Hea õnne korral on ka keegi selline nagu sina, aga ilmselgelt olete vähemuses. Su perearst elab 50 km kaugusel ja võtab iga päev erinevas piirkonnas (mis võivad olla veel kaugemal kui 50km). Lähim apteek on sama kaugel ja avatud kolmel päeval nädalas. Nooremate külaelanike seas on populaarseks jututeemaks lähenev esmaabikoolitus lastega emadele, kuna teada on, et kiirabi sellesse kohta mitte kunagi vajaliku kiirusega ei jõua. 9 kuud aastas vaatad sa akna taga laiuvat halli laama ja juurdled, kas suvine "astun uksest oma kohvikruusiga otse loodusesse ja nopin lastele mõned marjad" on ikka päriselt seda kõike väärt.

Sellepärast ma ütlesingi, et oleks nõus elama vaiksete tänavatega väikelinnas (kus lähim apteek on kõrvaltänavas - mitte 50km kaugusel). Ja kus elab ka rohkem inimesi kui "paar töömeest ja üks linnast maale kolinud ökoperekond".

Siin keegi vaidles aga järjekindlalt vastu, et ei-ei vaiksete tänavatega väikelinn on just kõige jubedam - parem olevat siis juba igasugusest asustusest eemal nö. päris maal. Aga seal asustusest kaugel päris maal ju sellised probleemid kipuvad olema, nagu ülal tsiteeritud postituses.

Mina olin see, kes ütles, et ei tahaks elada inimtühjas väikelinnas. Ja ma ei vaielnud, vaid ütlesin lihtsalt seda, mida mina tunnen.

Täitsa maal elades ei ussita sul keegi, sest sul ei olegi naabreid. Või on need naabrid piisavalt kaugel, et nad ei tea sinu tegemisi ja olemisi.

[Külaline]

Olen elanud Tallinnas ühel "mäel", Jüris, Raplas ja ühes maa-alevis.

Kõige parem oli elada Raplas. Laste jaoks on seal kõik vajalik olemas. Ja igale poole sai jalgsi minna. Väga arenenud infrastruktuur.

Kõige nõmedam elu oli ühes Lääne-Eesti maa alevis. Elanikke umbes 1300. See oli tõesti selline koht, kus jotad istusid alevi ainsa poe ümber. Kõik tundsid kõiki ja hirmus tagarääkimine käis. Töökohti oli seal ülivähe. Väga ebameeldiv!

[Külaline]

Olen elanud Tallinnas ühel "mäel", Jüris, Raplas ja ühes maa-alevis.
Kõige parem oli elada Raplas. Laste jaoks on seal kõik vajalik olemas. Ja igale poole sai jalgsi minna. Väga arenenud infrastruktuur.
Kõige nõmedam elu oli ühes Lääne-Eesti maa alevis. Elanikke umbes 1300. See oli tõesti selline koht, kus jotad istusid alevi ainsa poe ümber. Kõik tundsid kõiki ja hirmus tagarääkimine käis. Töökohti oli seal ülivähe. Väga ebameeldiv!

Mulle tundub, et väikeste või algkoolis õppivate lastega võib olla Rapla suurustes linnades täitsa tore elada. Eriti eramajas, kus lapsed saavad vabalt ringi joosta, kartmata, et naabreid liigselt häirivad ja samuti on turvalisem elukeskkond, kool, huviringid 1-3 km raadiuses. Iseküsimus, kas täiskasvanutele leidub piisavalt tegevust ja valikuvõimalusi või peab sõitma tihti Tallinnasse.

[Külaline]

Olen elanud Tallinnas ühel "mäel", Jüris, Raplas ja ühes maa-alevis.
Kõige parem oli elada Raplas. Laste jaoks on seal kõik vajalik olemas. Ja igale poole sai jalgsi minna. Väga arenenud infrastruktuur.
Kõige nõmedam elu oli ühes Lääne-Eesti maa alevis. Elanikke umbes 1300. See oli tõesti selline koht, kus jotad istusid alevi ainsa poe ümber. Kõik tundsid kõiki ja hirmus tagarääkimine käis. Töökohti oli seal ülivähe. Väga ebameeldiv!

Mulle tundub, et väikeste või algkoolis õppivate lastega võib olla Rapla suurustes linnades täitsa tore elada. Eriti eramajas, kus lapsed saavad vabalt ringi joosta, kartmata, et naabreid liigselt häirivad ja samuti on turvalisem elukeskkond, kool, huviringid 1-3 km raadiuses. Iseküsimus, kas täiskasvanutele leidub piisavalt tegevust ja valikuvõimalusi või peab sõitma tihti Tallinnasse.

Jah, lastele ideaalne koht, sest laps saab ise jala igale poole - kooli, huvialaringidesse, muusikakooli jne. Poode on palju ja need on ka kõik käe-jala juures ning hea valikuga. Üldse eluks vajalikud asutused on kõik lähestikku. Kui Mustamäele kolisin, siis algul oli lausa harjumatu, et vajalikud asutused olid üksteisest nii kaugel. Ja lapsed pidid kooli minema bussiga.

Täiskasvanute tegevuse ohta ei oskagi öelda. Minu teada on seal mitu restorani-söögikohta, kino. Ja kultuurimajas vist toimub ka ühtteist. Poe ümber joodikuid ei vedele. Ja koht on piisavalt suur, et on anonüümsust, kui ise soovid. Ehk siis igaüks sind ei tunne ja klatšijutte nii palju ei ole. Minu arust käivad paljud inimesed sealt igapäevaselt Tallinnasse tööle nii oma autoga kui ka rongiga.

[Külaline]

Mulle tundub, et väikeste või algkoolis õppivate lastega võib olla Rapla suurustes linnades täitsa tore elada. Eriti eramajas, kus lapsed saavad vabalt ringi joosta, kartmata, et naabreid liigselt häirivad ja samuti on turvalisem elukeskkond, kool, huviringid 1-3 km raadiuses. Iseküsimus, kas täiskasvanutele leidub piisavalt tegevust ja valikuvõimalusi või peab sõitma tihti Tallinnasse.

Jah, lastele ideaalne koht, sest laps saab ise jala igale poole - kooli, huvialaringidesse, muusikakooli jne. Poode on palju ja need on ka kõik käe-jala juures ning hea valikuga. Üldse eluks vajalikud asutused on kõik lähestikku. Kui Mustamäele kolisin, siis algul oli lausa harjumatu, et vajalikud asutused olid üksteisest nii kaugel. Ja lapsed pidid kooli minema bussiga.
Täiskasvanute tegevuse ohta ei oskagi öelda. Minu teada on seal mitu restorani-söögikohta, kino. Ja kultuurimajas vist toimub ka ühtteist.

Foorumis alles oli ühes teemas probleem, et laps on liiga energiline ja korteris peab teda pidevalt korrale kutsuma, sest naabreid on liigne lärm seganud. Kortermajades tuleb seda tihti ette. Kui eelarve, kinnivara ostmiseks on piiratud ja saab valida, kas elada väikeste lastega eramajas väikelinnas või korteris suures linnas, siis iga kell eelistaks eramaja. Kui lapsed saavad kooliealisteks või umbes 10-aastasteks, siis jääb vähemaks aias ringi jooksmist, toas mürgeldamist ning siis tundub, et sobib ka korter suuremas kohas, kus on huvialade osas kõigile valikuvõimalusi rohkem.

[Külaline]

Kui enamus aega aastast on hall, külm või pime, siis tundub maal olemine mõistlikum ainult suvel, kui on soe, valge ja inimesed ümberringi ka rõõmsamad.

Minu lemmikajad maakodus olemiseks on kõik aastajaad peale suve. Suvel muidugi olen ka, aga muul ajal on minu meelest sama ilus ja rahulikum. Loodus on igal aastajal ilus.

[Külaline]

Mis kohustuslikku küla gruppi?

Pean silmas kogukonda. Linnas valid sa ise endale selle kogukonna - need on sinu mõttekaaslased, kellega sa lävid. Maal on sul paratamatult see kogukond, kes sul seal on: mõned lastekarjaga naised, kelle mees on Soomes tööl ja kelle aasta sündmus on Egiptuse reis ja kelle kõik FB fotod on tehtud autode taustal, paar külajoodikut, kes näevad välja nagu 70+, aga on tegelikult 40 ringis, memmede rahvatantsuringi liikmed, mõned EKRE liikmetest "ausad töömehed", linnast maale kolinud ökoperekond, kes põhimõtteliselt keeldub lapsi vaktsineerimast jne. Hea õnne korral on ka keegi selline nagu sina, aga ilmselgelt olete vähemuses.

Ma ei tahaks väikestes kohtades elavaid inimesi kuidagi halvustada, kui nad on korralikud inimesed, teevad kohalikus ettevõttes tööd ja kasvatavad lapsi. Ka maal võib olla haritud ja laia silmaringiga inimesi, kes ei pea oluliseks välist sära, aga neid on pigem vähemuses või on nad juba vanad. Üldiselt tajud mõne inimesega veidi aega koos olles, kuidas nad on oma olekult ja ellusuhtumiselt teistsugused. Olen ka märganud, et üks tüüp inimesi on poosetajad, ennast teistest paremaks pidajad ja materialistid, kes panevad regulaarselt sotsiaalmeediasse pilte Egiptuse või Hispaania perereisist, spakülastusest, kes kannavad ainult firmariided, kus Guess, Gucci, Calvin Kleini logo suurelt peale kirjutatud, kehal tätoveeringud ja mõnel on juuksetukk roosaks või lillaks värvitud jne. Enamasti pole nad mõne suurema kohaliku ettevõtte juhid, vaid mehed käivad raha teenimas välismaal või teevad mustalt tööd.