Molutamise päev

[Külaline]

Kolmas asi mida kogesin just. Laste molutamine. Nad tahavad olla ka nutiseadmes. Kui nutiseade keelata on järgmine küsimus - mis me teeme. Nad ei taha ka olla niisama ja igavleda sest see on igav. Ja siis mõtle neile tegevusi välja ja tegele nendega. Kuidas lapsi igavlema õpetada . Ilma nutisedmeta. Aju tahab ju mingit põnevust või meeldivat tegevust.

Aga emad peavadki ju lastele tegevusi välja mõtlema ja nendega tegelema.

[Külaline]

Kolmas asi mida kogesin just. Laste molutamine. Nad tahavad olla ka nutiseadmes. Kui nutiseade keelata on järgmine küsimus - mis me teeme. Nad ei taha ka olla niisama ja igavleda sest see on igav. Ja siis mõtle neile tegevusi välja ja tegele nendega. Kuidas lapsi igavlema õpetada . Ilma nutisedmeta. Aju tahab ju mingit põnevust või meeldivat tegevust.

Aga emad peavadki ju lastele tegevusi välja mõtlema ja nendega tegelema.

Lapsed peavad omale ise tegevusi välja mõtlema, kui normaalset ja iseseisvat täiskasvanut tahad kasvatada.

[Külaline]

Ilmselt saaksimegi, kui oleksime nõus rahulduma elustandardiga, mida tollal ette kujutati. Seda me aga ei taha kohe mitte.

Minu jaoks oleks 15 töötundi nädalas liiga palju. Ei suuda, ei taha, töölkäimine on elu raiskamine.

Mingi vaimne haigus? Mul on sõbranna, kes keeldub tööl käimast, vanus 50+. Millest sa elad?

Ma tahaks ka teada, millest sellised inimesed elavad.

[Külaline]

Aga emad peavadki ju lastele tegevusi välja mõtlema ja nendega tegelema.

See on viimaste aastate mentaliteet, et emad peavad pidevalt lapsi lõbustama, mitte kunagi varem pole olnud aega, kus emadel ei ole muid tegemisi, kui lastega mängida. Vanasti said lapsed enda lõbustamisega ise hakkama. Ja kujutate ette - ilma nutiseadmeteta!

[Külaline]

Molutamine pole mitte pidev laisklemine, vaid aja maha võtmine peale pingutust. Kogu aeg vedelemine ei anna mingit efekti. Lihtsalt kui pingutad (õpid, mõtled) jne, siis vajab aju selle info töötlemiseks aega, et saada maksimum. Kui sul pole elus üldse mingeid stiimuleid, mõtlemistegevus puudub, toimub ainult aja surnuks löömine, ei anna molutamine mingit efekti arenguks, vaid toimub mandumine.

[Külaline]

Aga emad peavadki ju lastele tegevusi välja mõtlema ja nendega tegelema.

See on viimaste aastate mentaliteet, et emad peavad pidevalt lapsi lõbustama, mitte kunagi varem pole olnud aega, kus emadel ei ole muid tegemisi, kui lastega mängida. Vanasti said lapsed enda lõbustamisega ise hakkama. Ja kujutate ette - ilma nutiseadmeteta!

Täiesti nõus. Igavus annab võimaluse lapsel oma fantaasia kasutusele võtta.
Vanasti mängiti kivide, käbide ja puupulkadega igasugu põnevaid mänge. Liivakoogid ja sopasupid. Puulehed rahana jne.

[Külaline]

Netflixis avanesid just Bridgertoni neljanda hooaja esimesed 4 osa, super hea põhjus molutamiseks teleri eest. Aeg kaob justkui lennates, õnn, kui hommikul ei pea tööle minema. Kõkide hooaegadega olnud sama mure, ei saa kuidagi magama...

[Külaline]

Hankigu teemaalgataja endale elu, get a life. Ma olen 51, kahe teismelise ja noore täiskasvanu vanem. Iga pâev käib virrvarr ja tohuvabohu vaheldumisi. Jah, maailm ei ole enam sama, mis siis kui lapsed sündisid. Jah, Ukrainas hukkub pommide all iga päev inimesi (aga ka teistes maailma sõjakolletes, muide!) Elu on kiiresti kallimaks läinud. Lähis-Idas valitseb segadus. Väljas on rämekülm talv ja küttarved kukuvad kaela.
Nii on. Mul on aga mu väike maailm - pere, millele kaks täiskasvanut tugisammasteks on ja elu mõnusaks teevad, värske ja hubane kodu ning hetkel ka võimalus mitte oma aega tööandjale müüa. Molutamiseks aega ei ole, lihtsalt homme on uus tore päev.

Nii vana inimene peaks tegelema lastelastega, mitte teismelistega. Õudne, mingit oma elu ei ole. Oma elu saabub, kui oled pensionil/võdistab õlgu/, liigesed haiged, pea hall ja mees läinud.

Naise jaoks lapsed ongi ju “oma elu”.

Ega ikka ei ole küll. Oma elu on see, mida veedad üksi või kaaslasega kahekesi. Mul üks tuttav kah 60-sena kasvatab äsja 18 saanud poega, iga paari tunni tagant kontrollib, kuidas ja mida ta teeb ja mis hinde sai. Haige!

[Külaline]

Nii vana inimene peaks tegelema lastelastega, mitte teismelistega. Õudne, mingit oma elu ei ole. Oma elu saabub, kui oled pensionil/võdistab õlgu/, liigesed haiged, pea hall ja mees läinud.

Naise jaoks lapsed ongi ju “oma elu”.

Ega ikka ei ole küll. Oma elu on see, mida veedad üksi või kaaslasega kahekesi. Mul üks tuttav kah 60-sena kasvatab äsja 18 saanud poega, iga paari tunni tagant kontrollib, kuidas ja mida ta teeb ja mis hinde sai. Haige!

Minu jaoks mahub mõiste alla "oma elu" kõik need vabaaja- ja hobitegevused (st. mis ei ole palgatöö või kodune kohustus) - nii need tegevused, mida teen üksi/koos mehega kui ka need, kus lapsed on ka kampa võetud.

Ei oska küll niimoodi eristada, et kui lähen suvekodusse või järve äärde ujuma üksi või koos mehega, siis on oma elu - aga kui võtame lapsed ka kaasa, siis äkki ei ole oma elu. Või et kui lähen poodi üksi, siis on oma elu, aga kui võtan lapse kaasa, sest tema tahtis ka midagi osta - siis äkki pole oma elu. Muidugi on sellised tegevusi (täiskasvanute etendused, mis lapsi ei huvita), kuhu on mõistlikum minna ilma lasteta. Aga ikkagi ma ei oska niimoodi eristada, et see, kui läksime mehega, oli nüüd oma elu - aga see, kui läksin poodi ja võtsin tütre ka kaasa, ei olnud oma elu.

Liigselt kontrolliv/ülehoolitsev (nagu see mainitud 60a naine) olemine on minu jaoks hoopis teine teema. Miks konkreetne naine seda teeb - ei tea.

[Külaline]

Ega ikka ei ole küll. Oma elu on see, mida veedad üksi või kaaslasega kahekesi. Mul üks tuttav kah 60-sena kasvatab äsja 18 saanud poega, iga paari tunni tagant kontrollib, kuidas ja mida ta teeb ja mis hinde sai. Haige!

Ilmselgelt pole sellel inimesel oma elu ja klammerdub lapsesse. Seda teevad paljud, 18 aastane ise ei vaja seda kontrollimist.

[Külaline]

Maailmas toimuv on küll rahutust tekitav, aga samas, kui uudiseid ei loe, et oska ka millekski valmistuda, seega siis loen ja mitmes keeles, et saada parem ülevaade. Meie enda ülevaated on sageli valikulised ja viivega, tahaks ka teist vaatenurka. Tulevik on ebakindel, aga selle mõttega oleme vist enamjaolt juba harjunud, ei saa ju ka igaks juhuks plaane tegemata jätta.

Igaks juhuks ei pea plaane tegema, aga olen viimasel ajal üha rohkem mõelnud kolimise teemal, et tahaks vahetada asukohta, aga kas Eesti piires kolimisel on suurt mõtet, kui maailmas toimuv on ebakindel või tasub mõelda juba ka välismaa peale. See ajab vist paljusid segadusse ja stressi.

[Külaline]

Ega ikka ei ole küll. Oma elu on see, mida veedad üksi või kaaslasega kahekesi. Mul üks tuttav kah 60-sena kasvatab äsja 18 saanud poega, iga paari tunni tagant kontrollib, kuidas ja mida ta teeb ja mis hinde sai. Haige!

Ilmselgelt pole sellel inimesel oma elu ja klammerdub lapsesse. Seda teevad paljud, 18 aastane ise ei vaja seda kontrollimist.

Ei ole oma elu tähendab siis antud juhtul, et inimesel pole ideid, mida peale hakata oma aja ja energiaga?

[Külaline]

Molutamine pole mitte pidev laisklemine, vaid aja maha võtmine peale pingutust. Kogu aeg vedelemine ei anna mingit efekti. Lihtsalt kui pingutad (õpid, mõtled) jne, siis vajab aju selle info töötlemiseks aega, et saada maksimum. Kui sul pole elus üldse mingeid stiimuleid, mõtlemistegevus puudub, toimub ainult aja surnuks löömine, ei anna molutamine mingit efekti arenguks, vaid toimub mandumine.

Miks on arengut vaja?

[Külaline]

Igaks juhuks ei pea plaane tegema, aga olen viimasel ajal üha rohkem mõelnud kolimise teemal, et tahaks vahetada asukohta, aga kas Eesti piires kolimisel on suurt mõtet, kui maailmas toimuv on ebakindel või tasub mõelda juba ka välismaa peale. See ajab vist paljusid segadusse ja stressi.

Igal pool maailmas on segased ajad. Tean perekondi, kes kolisid Hispaaniast Rootsi, kuna kliima ja muud probleemud lähevad järjest hullemaks (nende enda sõnad). Näiteks need palavalt armastatud Air bnb-tüüpi korterid on kohalike elu ikka väga kibedaks teinud. Samas tean rootslastest kliimapagulasi, kes ennast Hispaanias sisse on seadnud.

[Külaline]

Ega ikka ei ole küll. Oma elu on see, mida veedad üksi või kaaslasega kahekesi. Mul üks tuttav kah 60-sena kasvatab äsja 18 saanud poega, iga paari tunni tagant kontrollib, kuidas ja mida ta teeb ja mis hinde sai. Haige!

Ilmselgelt pole sellel inimesel oma elu ja klammerdub lapsesse. Seda teevad paljud, 18 aastane ise ei vaja seda kontrollimist.

Absoluutselt on. On mees, on töö, on veel 3 täiskasvanud last, on maakodu, hobid ja sada sõbrannat.

[Külaline]

Naise jaoks lapsed ongi ju “oma elu”.

Ega ikka ei ole küll. Oma elu on see, mida veedad üksi või kaaslasega kahekesi. Mul üks tuttav kah 60-sena kasvatab äsja 18 saanud poega, iga paari tunni tagant kontrollib, kuidas ja mida ta teeb ja mis hinde sai. Haige!

Minu jaoks mahub mõiste alla "oma elu" kõik need vabaaja- ja hobitegevused (st. mis ei ole palgatöö või kodune kohustus) - nii need tegevused, mida teen üksi/koos mehega kui ka need, kus lapsed on ka kampa võetud.

Ei oska küll niimoodi eristada, et kui lähen suvekodusse või järve äärde ujuma üksi või koos mehega, siis on oma elu - aga kui võtame lapsed ka kaasa, siis äkki ei ole oma elu. Või et kui lähen poodi üksi, siis on oma elu, aga kui võtan lapse kaasa, sest tema tahtis ka midagi osta - siis äkki pole oma elu. Muidugi on sellised tegevusi (täiskasvanute etendused, mis lapsi ei huvita), kuhu on mõistlikum minna ilma lasteta. Aga ikkagi ma ei oska niimoodi eristada, et see, kui läksime mehega, oli nüüd oma elu - aga see, kui läksin poodi ja võtsin tütre ka kaasa, ei olnud oma elu.

Liigselt kontrolliv/ülehoolitsev (nagu see mainitud 60a naine) olemine on minu jaoks hoopis teine teema. Miks konkreetne naine seda teeb - ei tea.

Minu jaoks on lapsed vastutus. Kui olen koos mehega, oleme kaks täiskasvanut ja teeme, mida soovime. Kui meiega on laps, on see vastutus. Nn. oma elu on minu mõistes aeg, kui teed, mida tahad ja sul ei ole mitte mingit kohustust ega vastutust. Tahad, magad 2 päeva jutti, tahad pidutsed 2 päeva jutti. Tahad, sõidad homme sõbrannaga nädalaks minema.

[Külaline]

Minu jaoks on lapsed vastutus. Kui olen koos mehega, oleme kaks täiskasvanut ja teeme, mida soovime. Kui meiega on laps, on see vastutus. Nn. oma elu on minu mõistes aeg, kui teed, mida tahad ja sul ei ole mitte mingit kohustust ega vastutust. Tahad, magad 2 päeva jutti, tahad pidutsed 2 päeva jutti. Tahad, sõidad homme sõbrannaga nädalaks minema.

Muidugi on lapsed vastutus. Ka siis, kui mehega kahekesi teete, mida tahate, olete ju enne hoolitsenud, et ka lastega oleks samal ajal kõik korras.
Minu oma elu oli ka see otsus, et lapsed sünnitada! Keegi ei kohustanud, täiesti ise otsustasime, et tulgu meie ellu
Absoluutselt meie oma elu ju! Sellist tahtsime ja seda ka elame mõnuga.

[Külaline]

Molutamine pole mitte pidev laisklemine, vaid aja maha võtmine peale pingutust. Kogu aeg vedelemine ei anna mingit efekti. Lihtsalt kui pingutad (õpid, mõtled) jne, siis vajab aju selle info töötlemiseks aega, et saada maksimum. Kui sul pole elus üldse mingeid stiimuleid, mõtlemistegevus puudub, toimub ainult aja surnuks löömine, ei anna molutamine mingit efekti arenguks, vaid toimub mandumine.

Miks on arengut vaja?

No kui sa ei taha, siis polgi vaja.
Aga veits igav on ju mingisse aastatetagusesse maailmapilti kinni jääda ja kogu elu samas mullis veeta. Mitte midagi uut näha, lugeda, õppida, avastada.

[Tolmukübe]

Inimene muutub vanusega paratamatult, seega tal ei õnnestu kuidagi samasse mulli kinni jääda. Kui on ikka samas mullis, ju see on mingi psüühiline häire, kui rohtu ei võta, ei seal siis ei "arene" ka.

[Külaline]

Inimene muutub vanusega paratamatult, seega tal ei õnnestu kuidagi samasse mulli kinni jääda. Kui on ikka samas mullis, ju see on mingi psüühiline häire, kui rohtu ei võta, ei seal siis ei "arene" ka.

Seega ei olegi tarvis mingit “arengut”, millest nii palju kirjutatakse. Mis selle “arengu” mõte on?

Mina võin rahus tundide kaupa lage vaadata. Miks see on halvem kui “arenemine”?