Molutamise päev

[Külaline]

Täna see molutamise päev. Ära tee midagi, mõlguta mõtteid, vaata kaugusse ja ära näpi nutiseadet. Moluta, see tähendab ära liiguta lillegi ja ole niisama.
Aga. Mina lähen molutades närvi. Kui ma annan oma mõtte vabaks tulevad pähe mõtted mida olen kuulnud. Nt senine maailmakord enam ei taastu. Kas me ilus elu on läbi, kuigi ma ise veel seda otseselt ei tunne. Aga minust ei sõltu midagi kui maailma valitseb jõud. Jne. Minu molutamine ei lõppenud hästi. Seega mittemidagi tegemine mu ajule ei sobi nii nagu peaks. Mu aju ei saa puhata kui ma kuulen uudistest varjendite vajadusest, nato vihmavarjust mida enam pole, kriisipakkidest. Võib ölelda et lülita uudised välja. Ok ma siis lihtsalt ei tea mis toimub. Aga toimub siiski.
Kuidas molutada? Või parem on mitte molutada, jääb vaim tervemaks?

[Külaline]

Kirjutad, et "minust ei sõltu midagi kui maailma valitseb jõud". Küsin vastu, kas Sinust sõltub maailma jõud, kui Sa ei moluta?
Molutamine on kõik see tegevus, mis hoiab vaimu tervena. Molutamine on kõik see tegevus, mis näitab sulle, kus siin maailmas asud sina ise. Molutamine peaks viima inimese niikaugele, et ta kuuleks oma mõtteid ka, või vähemasti ei alluks vaid teiste mõtetele.

Ma ise olen allunud teiste mõtetele triivides enda jaoks endast ja elust kaugele. Mida kaugemale ma endast triivisin, seda vähem oli mul usku endasse ja seda hullemini ma teiste mõtetele allusin. See on päris õudne tasakaaluta tunne. Üks õppetundidest on see, et sain aru kui paljud inimesed elavadki koguaeg nii, pidevas ärevuses. Ja tänu oma kogemusele (teha nii nagu teeks tema) sain teada, milliste tunnetega ja mõtetega elab inimene, kelle arvamust ma järgisin. See ei pruugi haakuda minu õnnega.
Molutades peaks eneseteadlikus suurenema.

[Külaline]

mina molutan nii, et lähen joogasse. lihtsalt niisama lebamine ja lolluste genereerimine ei tule ilmselt enamikule inimestele kasuks. küll aga raamatu lugemine või filmi vaatamine. suvel molutan ma aias kaevates - oi, kuidas see mulle meeldib alati võib looduses jalutada ja pilte teha. ujumine on ülimõnud molutamine. aga suured maailma probleemid lülitan ma lihtsalt välja - mina ei saa siin midagi muuta.

[Külaline]

Mulle meeldib mu töö. Kui ma saaksin seda vastavalt oma nägemusele ja plaanidele teha, nimetaksin ma seda molutamiseks. See oleks mõtestatud tegevus, loominguline tegevus, kasumlik tegevus ja rahulikult töötavat inimest on ilus ka vaadata.
Aga mul on probleem. Mingi kretiin ei talu ilusat tööd, ta lendab kogu aeg peale ja sisse, pikeerib ja tal on kogu aeg kiire-kiire-kiire. Kohe kui oled tema kiire lõpetanud, tuleb joosta mujale, sest tal on kiiresti seda ju vaja. Kokkuvõtteks on kogu see tegevus mõttetu ja keegi mittemidagi ei tea. Pidev lärm, närvihaiged inimesed, null tulemust.

[Külaline]

Täna see molutamise päev. Ära tee midagi, mõlguta mõtteid, vaata kaugusse ja ära näpi nutiseadet. Moluta, see tähendab ära liiguta lillegi ja ole niisama.
Aga. Mina lähen molutades närvi. Kui ma annan oma mõtte vabaks tulevad pähe mõtted mida olen kuulnud. Nt senine maailmakord enam ei taastu. Kas me ilus elu on läbi, kuigi ma ise veel seda otseselt ei tunne. Aga minust ei sõltu midagi kui maailma valitseb jõud. Jne. Minu molutamine ei lõppenud hästi. Seega mittemidagi tegemine mu ajule ei sobi nii nagu peaks. Mu aju ei saa puhata kui ma kuulen uudistest varjendite vajadusest, nato vihmavarjust mida enam pole, kriisipakkidest. Võib ölelda et lülita uudised välja. Ok ma siis lihtsalt ei tea mis toimub. Aga toimub siiski.
Kuidas molutada? Või parem on mitte molutada, jääb vaim tervemaks?

Maailmas on alati valitsenud jõud (või too üks näide, kui on valitsenud nõrkus - st .et kõige nõrgem riik on valitsenud ja käsutanud teisi, et mis need tegema peavad? Ilmselt pole sellist näidet.

Ma arvan, asi on just selles, et sa ei ole lasknud endal konkreetselt lõpuni mõelda, mida sa siis kardad. No näiteks, kardad, et (tugevam) USA surub oma tahtmise (nõrgemale) Euroopale peale? Okei, kujuta endale ette olukorda, et surubki. Mis sinu elus muutub sellest paremaks/halvemaks? Midagi võibolla muutub, aga päris ära sa vist ei sure?

Kardad, et suurjõud lähevad omavahel karvupidi kokku, nn külma sõja asemel puhkeb päris sõda? Jah, see on muidugi tavainimesele kõige halvem variant, sest seal on juba "võimalusi" juhuslikult surma saada. Samas, ega tegeliku sõja puhkemine või mittepuhkemine ei sõltu kuidagi sellest, kas sa näiteks pesed esikupõranda läikivpuhtaks või hoopis istud ja molutad selle asemel - "ah, eks ma homme pesen"...Või noh, kui endale tundub, et rabaledes on kuidagi turvalisem tunne, siis võid ju ka rabeleda, ega keegi keela.

Minu vanaema eluajal oli toimudnud kaks maailmasõda. Võibolla natuke sellest oli näha, et ta hoidis kodus alati varusid asjadest, mis pahaks ei lähe (seep, sool, tuletikud). Ka mitteriknevat toidukraami mõnevõrra. Samas, argitoimetuste vahel puhkamist - tukkumist, millegi meelelahutuslikku lugemist/kuulamist lubas ta endale küll... Ei rabelenud kogu aeg: "Issand-issand, kui tuleb uus sõda..."

[Tolmukübe]

Uudiseid pole vaja vaadata. Mina ei vaata uudiseid. Milleks? Mida seal vaadata on? Poliitika jal iiklusõnnetused, mis mul nendega asja? Poliitikat ma ei muuda ja info, et keegi kuskil auto lömmi sõitis, ei muuda minu jaoks kah midagi.
Sõltub, mida molutamiseks nimetada. Niisama lösutada ja lolle mõtteid mõelda ei ole ka mõtet. Minu jaoks on molutamine mingi lihtne, kerge, meelepärane tegevus. Mis ei koorma, on nagu puhkus, aga millel on mõte sees. Nt teleka vaatamine, raamatu lugemine, vahepeal pikutamine, jne.

[Külaline]

Kirjutad, et "minust ei sõltu midagi kui maailma valitseb jõud". Küsin vastu, kas Sinust sõltub maailma jõud, kui Sa ei moluta?
Molutamine on kõik see tegevus, mis hoiab vaimu tervena. Molutamine on kõik see tegevus, mis näitab sulle, kus siin maailmas asud sina ise. Molutamine peaks viima inimese niikaugele, et ta kuuleks oma mõtteid ka, või vähemasti ei alluks vaid teiste mõtetele.

Ma ise olen allunud teiste mõtetele triivides enda jaoks endast ja elust kaugele. Mida kaugemale ma endast triivisin, seda vähem oli mul usku endasse ja seda hullemini ma teiste mõtetele allusin. See on päris õudne tasakaaluta tunne. Üks õppetundidest on see, et sain aru kui paljud inimesed elavadki koguaeg nii, pidevas ärevuses. Ja tänu oma kogemusele (teha nii nagu teeks tema) sain teada, milliste tunnetega ja mõtetega elab inimene, kelle arvamust ma järgisin. See ei pruugi haakuda minu õnnega.
Molutades peaks eneseteadlikus suurenema.

Huvi pärast - kui vana Sa oled?

[Külaline]

Uudiseid ei ole hea jälgida suhtumisega: "Nii, nüüd ma otsin, millest jälle stressi minna..."

Näit. poliitikat on huvitav jälgida hoopis nii, et püüda ise arvata, mis juhtuma hakkab, ja siis pärast vaadata, kas läks täppi või mitte.

Ja kas see pole alaväärsuskompleks, kui oma mõtted, mis pähe tulevad, kohe automaatselt "lollideks mõeteteks" tembeldada? Muidugi, teine äärmus on raiumine: "Minul on alati õigus" - aga, kas ei tasu oma mõtetesse natuke paremini suhtuda? Et äkki minu mõtted mingi asja kohta ongi õiged?

[Külaline]

See on juba vana tõde, et liiga palju vaba aega eksistentsiaalsete probleemide üle mõtisklemiseks lõppeb depressiooni või hullumeelsusega. Seetõttu ongi paljud jõudeelu elajad ennast surnuks joonud või süstinud.

[Külaline]

Kirjutad, et "minust ei sõltu midagi kui maailma valitseb jõud". Küsin vastu, kas Sinust sõltub maailma jõud, kui Sa ei moluta?
Molutamine on kõik see tegevus, mis hoiab vaimu tervena. Molutamine on kõik see tegevus, mis näitab sulle, kus siin maailmas asud sina ise. Molutamine peaks viima inimese niikaugele, et ta kuuleks oma mõtteid ka, või vähemasti ei alluks vaid teiste mõtetele.

Ma ise olen allunud teiste mõtetele triivides enda jaoks endast ja elust kaugele. Mida kaugemale ma endast triivisin, seda vähem oli mul usku endasse ja seda hullemini ma teiste mõtetele allusin. See on päris õudne tasakaaluta tunne. Üks õppetundidest on see, et sain aru kui paljud inimesed elavadki koguaeg nii, pidevas ärevuses. Ja tänu oma kogemusele (teha nii nagu teeks tema) sain teada, milliste tunnetega ja mõtetega elab inimene, kelle arvamust ma järgisin. See ei pruugi haakuda minu õnnega.
Molutades peaks eneseteadlikus suurenema.

Huvi pärast - kui vana Sa oled?

52 olen.

[Külaline]

See on juba vana tõde, et liiga palju vaba aega eksistentsiaalsete probleemide üle mõtisklemiseks lõppeb depressiooni või hullumeelsusega.

Miks? Need inimesed lihtsalt mõistavad tõde, teised elavad roosas udus.

[Külaline]

Just. Mina elan juba aastaid õuduses, piinas, nutuhoogudes seetõttu, et kunagi ära suren. Mõtlen pidevalt elu mõtte/mõttetuse üle jne. Teised elavad eituses. Ma pole hullumeelne.

[Külaline]

Mina olen suuteline molutama ainult mere ääres, eriti hea veel, kui eemalt paistavad mäed. Siis saan aju nn mõttevabasse seisundisse. Kodus sellist olukorda väga ei teki. Olen loov ja fantaasiarikas, seega kui lähen loodusesse, hakkab ajul igav ja asub kerima kohe mingit stsenaariumit st lugusid välja mõtlema. Üldiselt jalutan (kiirkõnnis koeraga) kuulates samaaegselt kõrvaklappidest muusikat.
Maailmas toimuv on küll rahutust tekitav, aga samas, kui uudiseid ei loe, et oska ka millekski valmistuda, seega siis loen ja mitmes keeles, et saada parem ülevaade. Meie enda ülevaated on sageli valikulised ja viivega, tahaks ka teist vaatenurka. Tulevik on ebakindel, aga selle mõttega oleme vist enamjaolt juba harjunud, ei saa ju ka igaks juhuks plaane tegemata jätta.

[Külaline]

Kirjutad, et "minust ei sõltu midagi kui maailma valitseb jõud". Küsin vastu, kas Sinust sõltub maailma jõud, kui Sa ei moluta?
Molutamine on kõik see tegevus, mis hoiab vaimu tervena. Molutamine on kõik see tegevus, mis näitab sulle, kus siin maailmas asud sina ise. Molutamine peaks viima inimese niikaugele, et ta kuuleks oma mõtteid ka, või vähemasti ei alluks vaid teiste mõtetele.

Ma ise olen allunud teiste mõtetele triivides enda jaoks endast ja elust kaugele. Mida kaugemale ma endast triivisin, seda vähem oli mul usku endasse ja seda hullemini ma teiste mõtetele allusin. See on päris õudne tasakaaluta tunne. Üks õppetundidest on see, et sain aru kui paljud inimesed elavadki koguaeg nii, pidevas ärevuses. Ja tänu oma kogemusele (teha nii nagu teeks tema) sain teada, milliste tunnetega ja mõtetega elab inimene, kelle arvamust ma järgisin. See ei pruugi haakuda minu õnnega.
Molutades peaks eneseteadlikus suurenema.

Huvi pärast - kui vana Sa oled?

52 olen.

Ma olen 49 ja mulle ka klapib see suhtumine.

Oma mõtete kartmine ja meeleheitlik mahasurumine ei ole minu meelest mõistlik. Muidugi ei pea iga mõttevälgatuse peale kohe hüppama, aga
parem on harjuda iseeneda mõtteid vastu võtma, neid lõpuni mõtlema, ka aru saama, miks mul ühe või teise asja kohta just selline mõte tuli.

Parem olla oma mõtetega nö. heades suhetes, ma arvan - siis ei saa ka teised hirmutada, häbistada (vaimselt manipuleerida, ühesõnaga) nii kergesti, ma arvan.

Poliitikud manipuleerivad palju, muidugi. No näiteks: "Kui sulle meeldis see üks meie seisukoht - siis peab sulle meeldima ka meie teine seisukoht". Seisukohadest püütakse teha "pakette", mille inimene justkui jäägitult omaks võtma peaks. Kui inimene ausalt ütleb, et mulle see teie esimene seisukoht sobib, aga mulle see teine seisukoht küll üldse ei sobi - ma ise mõtlen sellest hoopis nii, siis tihti hakatakse häbistama. Kuigi, vabalt võibki ju olla nii, et poliitiku suhtumine selles teises asjas (nagu elus pärast näitas) oligi jama, ei õigustanudki ennast.

[Tolmukübe]

See on juba vana tõde, et liiga palju vaba aega eksistentsiaalsete probleemide üle mõtisklemiseks lõppeb depressiooni või hullumeelsusega.

Miks? Need inimesed lihtsalt mõistavad tõde, teised elavad roosas udus.

Mis tõde see siis on, mis depressiooni või hullumeelsusega lõppeb? Kunagi lugesin, üks psühhiaater kirjutas, kuidas tal istub (pidevalt) sees üks naine, kellel on hea mees, ideaalne abielu, toredad lapsed jne. Reaalsus on see, et tal ei ole neid. Arst kirjutas, et kas tal on õigus kõike seda sellelt naiselt ära võtta? Tõde on teatavasti ümmargune, võib ka roosat värvi olla. Pole välistatud. Tõde peab olema selline, mis vaimsele tervisele kaasa aitab. Maailmas on erinevad tõed, valid, mis on toetavad ja taastavad, mitte mingi negatiivne kräpp (a la Aafrikas surevad lapsed nälga. mida mina sinna parata saan, või mis ma selle tõega pihta hakkan? ei midagit). Seega, kui lihtsalt tõe mõistmine lõppeb depressiooni või hullumeelsusega, pole see mingi tõde, vaid negatiivne mõttetus. Või on inimese arusaamad sellised, et leiab just negatiivsuse ülesse ja sealt tal ka vaimse tervise jamad pihta hakkavad.

[Külaline]

Just. Mina elan juba aastaid õuduses, piinas, nutuhoogudes seetõttu, et kunagi ära suren. Mõtlen pidevalt elu mõtte/mõttetuse üle jne. Teised elavad eituses. Ma pole hullumeelne.

Sul on liiga palju vaba aega ja liiga vähe füüsilist pingutust. Reeglina sellised mõtted on omased noortele mingil eluperioodil, hiljem need kaovad. Kui peale jäävad, oleks ehk põhjust psühholoogiga vestelda. Minu ema on 85 ja ei mõtle kaugeltki surmale, ekstra olen küsinud, tema elab iga päeva täiega, on muidugi ka terve, aga igal juhul ei karda surma. Kui ta oli 55, siis küsisin sama, et kuidas ta tajub vananemist ja mis mõtteid see temas tekitab. Ütles, et ei tajugi, et tema aju ei näe mingit erinevust, võrreldes siis varasemate aastatega. Ja tal oligi õigus. Ehk siis selle asemel, et surma karta, ela oma elu nii, et leiad igast päevast nauditavaid tegevusi, tunne rõõmu kõigest, mis hästi.

[Külaline]

Just. Mina elan juba aastaid õuduses, piinas, nutuhoogudes seetõttu, et kunagi ära suren. Mõtlen pidevalt elu mõtte/mõttetuse üle jne. Teised elavad eituses. Ma pole hullumeelne.

Sul on liiga palju vaba aega ja liiga vähe füüsilist pingutust. Reeglina sellised mõtted on omased noortele mingil eluperioodil, hiljem need kaovad. Kui peale jäävad, oleks ehk põhjust psühholoogiga vestelda. Minu ema on 85 ja ei mõtle kaugeltki surmale, ekstra olen küsinud, tema elab iga päeva täiega, on muidugi ka terve, aga igal juhul ei karda surma. Kui ta oli 55, siis küsisin sama, et kuidas ta tajub vananemist ja mis mõtteid see temas tekitab. Ütles, et ei tajugi, et tema aju ei näe mingit erinevust, võrreldes siis varasemate aastatega. Ja tal oligi õigus. Ehk siis selle asemel, et surma karta, ela oma elu nii, et leiad igast päevast nauditavaid tegevusi, tunne rõõmu kõigest, mis hästi.

Ma arvan, et enda surelikkusest teadlik olemine ei pruugi tingimata tekitada paanikat, vaid paljud inimesed (keskealised või vanemad) räägivad oma surelikkusest rahuliku, realistliku, kahe-jalaga-maa-peal suhtumisega.

Näiteks keskealisena majal katust vahetades võib käia mõte läbi pea, et (kui just mõnda ootamatust ei juhtu), siis minu eluea kestab see ära, mina seda teist korda vahetama ei pea. Puu istutamise puhul - et kui seda liiki puu täissuurusesse kasvamine võtab aega nii palju aastakümneid, siis mina seda oma silmaga enam ei näe ja kui ma otsutan istutada, siis pean leppima, et näen puud ainult väiksena (või teine võimalus, ei istutagi). Siis on veel ütlemine: "Kirstul ei ole taskuid", ühesõnaga, kui vanemal inimesel on mingi raha või vara, mida ta pole kasutanud, siis lõputult igaksjuhuks hoida enam ei tasu, vaid tuleb mõelda, mida selle eest iseendale võimaldada (või siis teadlikult kinkida ära/jätta päranduseks kellelegi teisele).

[Külaline]

Just. Mina elan juba aastaid õuduses, piinas, nutuhoogudes seetõttu, et kunagi ära suren. Mõtlen pidevalt elu mõtte/mõttetuse üle jne. Teised elavad eituses. Ma pole hullumeelne.

Sul on liiga palju vaba aega ja liiga vähe füüsilist pingutust. Reeglina sellised mõtted on omased noortele mingil eluperioodil, hiljem need kaovad. Kui peale jäävad, oleks ehk põhjust psühholoogiga vestelda. Minu ema on 85 ja ei mõtle kaugeltki surmale, ekstra olen küsinud, tema elab iga päeva täiega, on muidugi ka terve, aga igal juhul ei karda surma. Kui ta oli 55, siis küsisin sama, et kuidas ta tajub vananemist ja mis mõtteid see temas tekitab. Ütles, et ei tajugi, et tema aju ei näe mingit erinevust, võrreldes siis varasemate aastatega. Ja tal oligi õigus. Ehk siis selle asemel, et surma karta, ela oma elu nii, et leiad igast päevast nauditavaid tegevusi, tunne rõõmu kõigest, mis hästi.

Ma arvan, et enda surelikkusest teadlik olemine ei pruugi tingimata tekitada paanikat, vaid paljud inimesed (keskealised või vanemad) räägivad oma surelikkusest rahuliku, realistliku, kahe-jalaga-maa-peal suhtumisega.

Näiteks keskealisena majal katust vahetades võib käia mõte läbi pea, et (kui just mõnda ootamatust ei juhtu), siis minu eluea kestab see ära, mina seda teist korda vahetama ei pea. Puu istutamise puhul - et kui seda liiki puu täissuurusesse kasvamine võtab aega nii palju aastakümneid, siis mina seda oma silmaga enam ei näe ja kui ma otsutan istutada, siis pean leppima, et näen puud ainult väiksena (või teine võimalus, ei istutagi). Siis on veel ütlemine: "Kirstul ei ole taskuid", ühesõnaga, kui vanemal inimesel on mingi raha või vara, mida ta pole kasutanud, siis lõputult igaksjuhuks hoida enam ei tasu, vaid tuleb mõelda, mida selle eest iseendale võimaldada (või siis teadlikult kinkida ära/jätta päranduseks kellelegi teisele).

Miks peab selliseid jubedaid asju kirjutama?

[Külaline]

Just. Mina elan juba aastaid õuduses, piinas, nutuhoogudes seetõttu, et kunagi ära suren. Mõtlen pidevalt elu mõtte/mõttetuse üle jne. Teised elavad eituses. Ma pole hullumeelne.

Ise juba vana inimene ja ikka pole õppinud elama. Ma oleksin pigem surnud, kui elaksin sellist mõttetut ja ennasthävitavat elu. Elu on ilus, iga uus päev on kingitus.

[Külaline]

Sul on liiga palju vaba aega ja liiga vähe füüsilist pingutust. Reeglina sellised mõtted on omased noortele mingil eluperioodil, hiljem need kaovad. Kui peale jäävad, oleks ehk põhjust psühholoogiga vestelda. Minu ema on 85 ja ei mõtle kaugeltki surmale, ekstra olen küsinud, tema elab iga päeva täiega, on muidugi ka terve, aga igal juhul ei karda surma. Kui ta oli 55, siis küsisin sama, et kuidas ta tajub vananemist ja mis mõtteid see temas tekitab. Ütles, et ei tajugi, et tema aju ei näe mingit erinevust, võrreldes siis varasemate aastatega. Ja tal oligi õigus. Ehk siis selle asemel, et surma karta, ela oma elu nii, et leiad igast päevast nauditavaid tegevusi, tunne rõõmu kõigest, mis hästi.

Ma arvan, et enda surelikkusest teadlik olemine ei pruugi tingimata tekitada paanikat, vaid paljud inimesed (keskealised või vanemad) räägivad oma surelikkusest rahuliku, realistliku, kahe-jalaga-maa-peal suhtumisega.

Näiteks keskealisena majal katust vahetades võib käia mõte läbi pea, et (kui just mõnda ootamatust ei juhtu), siis minu eluea kestab see ära, mina seda teist korda vahetama ei pea. Puu istutamise puhul - et kui seda liiki puu täissuurusesse kasvamine võtab aega nii palju aastakümneid, siis mina seda oma silmaga enam ei näe ja kui ma otsutan istutada, siis pean leppima, et näen puud ainult väiksena (või teine võimalus, ei istutagi). Siis on veel ütlemine: "Kirstul ei ole taskuid", ühesõnaga, kui vanemal inimesel on mingi raha või vara, mida ta pole kasutanud, siis lõputult igaksjuhuks hoida enam ei tasu, vaid tuleb mõelda, mida selle eest iseendale võimaldada (või siis teadlikult kinkida ära/jätta päranduseks kellelegi teisele).

Miks peab selliseid jubedaid asju kirjutama?

Kui see on jube, siis see foorum oleks küll viimane koht, mille peale aega raisata. Nüüd kiirelt sammud õue lund rookima või metsa jalutama, seejärel üks mõnus raamat kätte võtta ja õhtul Netflixist otsida hea naljakas või romantiline sari, kohe pikaks ajaks tuju hea.