Kas tunnete mõnda sugu vahetanud inimest?

[Külaline]

Ma TEAN paari sugu vahetanud inimest, aga ei tunne ühtegi. Ja mind paneb sügavalt imestama, et siin postitajtel enamustel on lausa mitu sellist tuttavat - mu tuttavate ring on töö tõttu päris suur, lapse kaudu olen tuttav ka kväär-seltskonnaga. Sealt tunnenn paari inimest, kes sooviks sugu muuta, aga raha puudumisel pole seda seni teinud.
Aga tahtsin kaitsta Pride-paraade, käisin ise viimasel sellisel paraadil Riias. Ma arvan, et inimestele, kellel endal pole lähikokkupuudet geidega, ongi väga raske sellest aru saada. Tavaline väide on, et aga mina ju ei lähe tänavale, kuna olen hetero. Inimene, kui sa oled hetero, siis sul ju pole ka tänases ühiskonnas probleemi, mis sind üldse tänavale ajaks. Keegi ei kahtle sinu eluviisis, sul ongi kõik hästi! Geidel ei ole nii lihtne, vaadake või sedasama teemat. (Kusjuures suur osa postitusi algab väitega, et ei minul pole geide vastu midagi ja siis tuleb see aga... miks ikka seda või toda.)
Pride paraadid on vabaduse, sõpruse ja armastuse peod, minul on küll hea meel, et need toimuvad. Liikluse paariks tunniks kinni panemine on väga väike hind.

Oleks need siis vabaduse, sõpruse ja armastuse peod, aga ei: need on labasuse ja rõveduse peod. Inimesed on paljad ja kannavad perverssusi promovaid aksessuaare.

[Külaline]

Kui Juustup selliseid asju siin räägib, mis teemaga ei haaku, siis võin mina ka küsida. Koli ise mujale, kui sulle ei meeldi.

Võta üks ja viska teist. Sina küsid, tema vastab - teemast mööda mõlemad.

[Külaline]

Angelina Jolie kasvatas oma tütart nagu poissi ja terve lapsepõlve oli poiss. Nüüd on kena tüdruk, meigitud ja kleidis. Nii et ei ole tõesti vaja lõikamisega kiirustada.

Lapsi ei lõigatagi

[Külaline]

Vabandust ette, kui mu kiri on pikk ja teemas vaid otsapidi sees. Seda teemat aga pole lihtsalt absoluutselt võimalik mitte kusagil kajastada, sestap kasutan ära siinset keskkonda ja loodan mõistvale suhtumisele.

Mina olen ühe kehalise puudega inimesi koondava MTÜ juht ja kogemusnõustaja. Sellega seoses jõuavad minuni ikka väga, väga paljude inimeste lood sellest, kuidas kehapuuetega inimesi tõrjutakse, diskrimineeritakse, kaheldakse kogunisti nende mõistuses jne-jne. Olen ise aidanud kirjutada palvekirju erinevatele sotsiaalhoolekande, inimõiguste ja võrdõiguslikkusega tegelevatele instantsidele ja näinud seda "tulemust". Parimal juhul tuleb kuu aja pärast mingisugune sisutühi ümmargune vastus, mis tegelikult polegi vastus, aga tihtipeale ei vaevuta kehapuudega abipalujale üleüldse mitte midagi vastama, abipalved lähevad kui mutiauku. Samas vaadates nendesamade instantside kodulehekülgi ja Facebooki, samuti lugedes artikleid, kirendavad need lõpmatuseni vikerkaarevärvidest ja sellest, kui vägevalt LGBT-rahvast ikka toetatakse ja abistatakse. Pruugib vaid pubekast poisikesel hõigata kuskil kellelegi üheainsama korra: "Homo!", nii lendab seesama inimõiguste keskuse või võrdõiguslikkuse kamp talle peale kui kullid, juhtum ilmub ajakirjanduses ja hea kui see laps ellu jääb. Lõpmatuseni levitatakse pisaraid kiskuvaid jutte, kuis Ameerikas ükskord 1980ndatel olevat üks gei trammist välja tõstetud.

Samas aga kehapuudega inimesi visatakse Eestis praegugi välja küll ööklubidest, küll kauplustest (põhjendusega näiteks, et ratastool määrivat ära põranda vms). Nt on mul siin laual kirjeldus, kuis ema tõstis oma viieaastase jalutu lapse poes korraks põrandale, sest laps ei jaksanud tundide viisi liikumatult kärus istuda, ja kohe kargas poetöötaja ligi ja kukkus riidlema, et lapsel olevat keelatud olla põrandal, äkki kisub veel oma põrandamustade kätega lahtisi komme! (Ehkki mitte keegi polnud näinud last midagi sellist tegemas.) Soovitati viia see laps "kuhugi metsa sisse ja visata seal maha". See jalutu lapse ema ei saanud mitte essugi abi ega tuge, üksnes sõimu ja kahtlemist oma vaimses tervises.

Samuti on mul tulnud tegeleda juhtumiga, kus kehapuudega inimeste perekond on sattunud naabri aastatepikkuse kiusu ja terrori alla, ja kui pere politseisse avalduse tegi, teatas politsei, et vot naabrile lihtsalt ei meeldigi kehapuudega inimesed ja ta soovib nende enda lähedusest ärakolimist. Ning ongi otsustanud kiusata ja ahistada niikaua, kuni puudelised minema lähevad. Politseinik luges niisuguse selgituse kiusule igati aktsepteeritavaks ja keeldus aitamast, tagakiusamine aga jätkub tänase päevani ja kehapuudega inimesed ei väsi (tulutult) abi otsimast.

Ja neid töökohti, kus füüsilise puudega inimesele makstakse kolleegidest oluliselt viletsamat palka, on lugematul hulgal. Kusjuures - ei, nad ei tee kehvemat tööd ja nende töö kvaliteet on sama mis tervetelgi. Ülemus lihtsalt mängibki selle peale, et kehapuudega inimesel ei ole kerge leida tööd, eriti sellist, mis nende kvalifikatsioonile vastaks; kõrgharitud puudega inimene tahaks ju teha ikkagi erialast tööd, aga neid töökohti, mis on nt ratastoolile ligipääsetavad, on vähe.

Enamikul kehapuudega inimestel ei ole nii palju jõudu ega julgust, et viia kõik need arvukad juhtumid ajakirjandusse, pealegi riskivad nad sõimurahega hilisemate kommentaaride näol, kus üritatakse neid lollideks tembeldada ja oletatakse, et kindlasti jättis ta midagi rääkimata. Teleris näidatakse ainult klantssaateid sellest, kuidas ministrid neid kangesti toetavad, teistsugune narratiiv ei mahu pildile. Sestap võib öelda, et Eesti meediasse jõuab ainult ca 5% kehapuuetega inimeste diskrimineerimise juhtumitest, 95% jäävad vaid asjaosaliste endi teada ja taluda ilma, et nad lahendust saaks.

Olukorras pikaajaliselt sees olles tekib minus pikapeale kummastus, et mispärast niivõrd raudselgelt eelistatakse ühte n-ö puudeliiki kõigile teistele. Inimesi tuleks siiski kohelda võrdselt, aga praegu jääb üldpilti vaadates mulje, et ühed on võrdsemad. Kusjuures ma ei teagi, kas LGBT-rahvast on ikka õige nimetada puudega inimesteks? On neil ju nägemine-kuulmine korras ja käed-jalad kenasti otsas ja toimivad. Miks siis neist on tehtud vaat et need kõikse suuremad puudelised, kellele tasub pühendada kõik ressursid, anda abi ja toetus - sellal kui pimedad, kurdid, jalutud ja kätetud kogevad ühiskonnas vähemasti sama palju diskrimineerimist, aga nende osas leiutavad riigi raha peal elavad instantsid ainult ettekäändeid abist keeldumiseks ja nende mure tühistamiseks? Ometigi on ju kurdil või pimedal hulga keerukam oma õiguste eest seista kui geil, kellel silmad-kõrvad täitsa laitmatult töötavad. Palun vastust, kui seda kellelgi on.

Puudega inimestel on täiesti olemas ja toimiv esindusühing https://epikoda.ee, kes tegeleb otseselt nende probleemide kuuldavaks tegemise ja lahendamisega. Nende arvamust küsitakse ja arvestatakse täpselt samamaoodi ja rohkemgi kui lgbtq ühingu omi. Diskrimineerimine on meil ühtmoodi keelatud nii puude sui seksuaalse sättumuse põhjal aga nagu näha siinsest teemastki ei lähe see inimestele sugugi korda. Täpselt samasuguseid diskrimineerimise juhtumeid nagu sa kirjeldad on ka kõigi teiste vähemuste hulgas, vahe on aga selles, et kui kehapuudega inimesi on enamusel siiski kuidagi nagu piinlik mõnitada, siis muude vähemuste puhul inimestel pole seda tõrget ollagi.

Olen EPIKojaga väga lähedalt seotud ja võin väita, et sinu jutt ei vasta kahjuks tõele. EPIKoja rahvas on küll väga tubli ja üritab tõesti parimat, aga kui nende poolt koostatud pöördumisi Õiguskantslerile, inimõiguste keskusele ja kõikjale mujalegi lihtsalt külma kõhuga ignoreeritakse või antakse sisutühje kantseliitlikke vastuseid, siis ei ole ka neil midagi teha. EPIKoda ei ole mingi jõustruktuur, neil pole võimu. Nad saavad aidata inimesel koostada nt palvekirju, saavad anda esmatasandi juriidilist nõu, kuid päriselt peab probleeme lahendama ikkagi konkreetne instants - ja viimased seda teha ei pruugi. Küll aga sekkutakse kohe, kui jutt on LGBT-inimeste diskrimineerimisest. See on päriselu.

[Külaline]

Olen EPIKojaga väga lähedalt seotud ja võin väita, et sinu jutt ei vasta kahjuks tõele. EPIKoja rahvas on küll väga tubli ja üritab tõesti parimat, aga kui nende poolt koostatud pöördumisi Õiguskantslerile, inimõiguste keskusele ja kõikjale mujalegi lihtsalt külma kõhuga ignoreeritakse või antakse sisutühje kantseliitlikke vastuseid, siis ei ole ka neil midagi teha. EPIKoda ei ole mingi jõustruktuur, neil pole võimu. Nad saavad aidata inimesel koostada nt palvekirju, saavad anda esmatasandi juriidilist nõu, kuid päriselt peab probleeme lahendama ikkagi konkreetne instants - ja viimased seda teha ei pruugi. Küll aga sekkutakse kohe, kui jutt on LGBT-inimeste diskrimineerimisest. See on päriselu.

Täpselt sama vähe võimu on ka LGBT ühingul, erinevalt vandenõuteoreetikute kindlast veendumusest. See "kohene sekkumine" tundub sulle kuna sa ise nende kaudu mingit abi otsinud ei ole. Igale vähemusele tundub, et just nende muresid kuulatakse ja arvestatakse palju vähem kui teiste omi. Päriselu ongi selline, et meil teistsuguseid ei sallita.

[Tutiga Täi]

Jaa, nõus!
Mina olin teismelisena ja noore täiskasvanuna selline segaduses, vaimse tervise probleemidega tüdruk Ilgelt depressiivne, olid söömishäirete sümptomid, lisaks nüsisin "veeni" (mitte väga hullusti, ainult üks kord pidin õmblemas käima, aga sellegipoolest). Kätel on ikka veel armid, mis tekitavad küllap elu lõpuni piinlikkust. Alles 30-aastaselt tundsin, et ei ole imelik ennast naiseks nimetada. Ma oleksin olnud ideaalne "soodüsfoorik" oma pideva identiteedikriisi ja enesevihkamisega.
Tänapäeva noortest on kahju. Need minu lõikumisarmid on soomuutmisarmide kõrval täielik pseudoprobleem.

Väga asjalikult kirja pandud lugu. Tean ühte väga sarnast juhtu, kus samuti noor inimene oma otsinguperioodidel ühel hetkel avastas, et ta on valest soost. Õnneks ka tema kasvas sellest välja, aga tema perele polnud see kerge, kuigi nad tõesti toetasid oma last kõiges. Alguses oli vale sugu, hiljem ta muutis otust ja teatas, et on hoopis non-binary. Ka see periood läks tal paari aastaga üle. Samas olen teadlik, et on palju neid, kellel see ei lähe üle vaid nad on tõesti veendunud oma vales soos. Ka see ok okei, kui inimene tõesti on vaimselt korras ja teab mida teeb. Leian, et kui kõik need meeleolu ajel tehtud otsused oleks teoks tehtud, oleks meil neid katkisi noori veel rohkem.

Mõnes mõttes pole ju üldse imelik, et tänapäeva hullus ja kiiresti muutuvas maailmas noored inimesed segaduses on. Kui isegi täiskasvanud, terve psüühikaga inimesed tunnevad ennast oma kehas vahel halvasti, peavad ennast paksuks, koledaks, karvaseks ja mis kõik veel, siis mida me räägime noorest, väljakujunemata õrnast inimesest. Ma ei imesta, et nad oma rahulolematuses lähevad veelgi kaugemale tuues sisse soo teema. Sellelaadset infot tuleb tõesti uksest ja aknast ja noor, oma identiteedi otsingul inimene ongi kõigele väga vastuvõtlik.

[Tutiga Täi]

Angelina Jolie kasvatas oma tütart nagu poissi ja terve lapsepõlve oli poiss. Nüüd on kena tüdruk, meigitud ja kleidis. Nii et ei ole tõesti vaja lõikamisega kiirustada.

Lapsi ei lõigatagi

Rootsis kahjuks lõigatakse. Juba 18 eluaastast alates on võimalik alustada hormoonraviga, vahetada juriidiliselt sugu ja korrigeerida suguorganeid. Praegu käivad kuumad debatid selle vanuse langetamiseks 16 aasta peale, mis on minu meelest ikka väga vale. Pole seda debatti nii kullipilguga jälginud, seega ei tea, kas seaduses on mingeid muudatusi juba tehtud.

See Jolie tütre teema on minu meelest hea näide, et vanemad tegid siiski õigesti, et lasid lapsel omale ise riideid ja soengu valida. Oleks nad hakanud last nii noores eas ümber veenma, oleks sealt suure tõenäosusega tulnud üks trotsi täis ja "valesse" kehasse sündinu noor inimene. Nüüdseks on ta oma identiteedi ju taasleidnud ja tundub õnnelik. Samas Cheri tütar muutis sugu ja on oma eluga rahul.

[Külaline]

Rootsis kahjuks lõigatkse. Juba 18 eluaastast alates on võimalik alustada hormoonraviga, vahetada juriidiliselt sugu ja korrigeerida suguorganeid. Praegu käivad kuumad debatid selle vanuse langetamiseks 16 aasta peale, mis on minu meelest ikka väga vale. Pole seda debatti nii kullipilguga jälginud, seega ei tea, kas seaduses on mingeid muudatusi juba tehtud.

See Jolie tütre teema on minu meelest hea näide, et vanemad tegid siiski õigesti, et lasid lapsel omale ise riideid ja soengu valida. Oleks nad hakanud last nii noores eas ümber veenma, oleks sealt suure tõenäosusega tulnud üks trotsi täis ja "valesse" kehasse sündinu noor inimene. Nüüdseks on ta oma identiteedi taasleidnud.

18 aastane on igas mõttes täiskasvanu, see lapsepõlve venitamine kahekümnendtesse eluaastatesse on põhjendamatu. Kui 16 aastasel on lubatud valida, abielluda, tätoveerida, ilulõikusi teha ja sünnitada, on ta seaduste valguses ilmselgelt ju küps oma keha üle otsustama. Miks sel juhul sookorrigeerimisele erandit tegema peaks? Üldiselt on piiriks 18 eluaastat.

[Leevike]

Angelina Jolie kasvatas oma tütart nagu poissi ja terve lapsepõlve oli poiss. Nüüd on kena tüdruk, meigitud ja kleidis. Nii et ei ole tõesti vaja lõikamisega kiirustada.

Lapsi ei lõigatagi

Rootsis kahjuks lõigatakse. Juba 18 eluaastast alates on võimalik alustada hormoonraviga, vahetada juriidiliselt sugu ja korrigeerida suguorganeid. Praegu käivad kuumad debatid selle vanuse langetamiseks 16 aasta peale, mis on minu meelest ikka väga vale. Pole seda debatti nii kullipilguga jälginud, seega ei tea, kas seaduses on mingeid muudatusi juba tehtud.

See Jolie tütre teema on minu meelest hea näide, et vanemad tegid siiski õigesti, et lasid lapsel omale ise riideid ja soengu valida. Oleks nad hakanud last nii noores eas ümber veenma, oleks sealt suure tõenäosusega tulnud üks trotsi täis ja "valesse" kehasse sündinu noor inimene. Nüüdseks on ta oma identiteedi ju taasleidnud ja tundub õnnelik. Samas Cheri tütar muutis sugu ja on oma eluga rahul.

Mm, hormoonravi, kas sa pead silmas puberteetipidurdajaid (puberty blockers?)? Nendega tuleb alustada ENNE kui puberteet käes, ehk siis ca 11aastaselt. Minu mehe vennalaps tahtis 15-16 aastaselt alustada, aga oli liiga hilja. Tema “poiss-sõber” jäi ka sellest rongist maha, aga 16 aastaselt oleks tal küll eemaldatud rinnad. Veel paar aastat hiljem sai “tüdrukust” jälle poiss ja “poiss” kannab dekolteega kleite.

[Külaline]

Mm, hormoonravi, kas sa pead silmas puberteetipidurdajaid (puberty blockers?)? Nendega tuleb alustada ENNE kui puberteet käes, ehk siis ca 11aastaselt.

Niipalju siis teadlikkusest ja asjaga kursis olekust. Hormoonravi on ravi kas östrogeeni või testosterooniga, puberteediblokaatorid on hoopis midagi muud. Loomulikult on puberteediea peaaegu läbinud inimestel hilja blokaatoritega alustada. Segaduses noor käib ja uurib kliinikus asja, ei tähenda kohe, et hops ja soovahetus ongi tehtud.

[Leevike]

Mm, hormoonravi, kas sa pead silmas puberteetipidurdajaid (puberty blockers?)? Nendega tuleb alustada ENNE kui puberteet käes, ehk siis ca 11aastaselt.

Niipalju siis teadlikkusest ja asjaga kursis olekust. Hormoonravi on ravi kas östrogeeni või testosterooniga, puberteediblokaatorid on hoopis midagi muud. Loomulikult on puberteediea peaaegu läbinud inimestel hilja blokaatoritega alustada. Segaduses noor käib ja uurib kliinikus asja, ei tähenda kohe, et hops ja soovahetus ongi tehtud.

Tutiga Täi kirjutas, et “juba” 18aasteselt on võimalik hormoonravi. Ma märkisin, et tegelikult on “juba” 11aastaselt võimalik sekkuda. See oli minu point. Mitte kas hormoonravi või blokaatorid. Muidugi need midagi muud. Blokaatoriteks kasutatakse muuhulgas ka ainet, mida kasutatakse ka keemilisel kastreerimisel. Nt Leuprolide. See ilmselgelt midagi muud kui testosteroon. Ning seda antakse lastele.

[Tutiga Täi]

Mm, hormoonravi, kas sa pead silmas puberteetipidurdajaid (puberty blockers?)? Nendega tuleb alustada ENNE kui puberteet käes, ehk siis ca 11aastaselt. Minu mehe vennalaps tahtis 15-16 aastaselt alustada, aga oli liiga hilja. Tema “poiss-sõber” jäi ka sellest rongist maha, aga 16 aastaselt oleks tal küll eemaldatud rinnad. Veel paar aastat hiljem sai “tüdrukust” jälle poiss ja “poiss” kannab dekolteega kleite.

Rootsis puberteediblokaatoreid enam nii laialdaselt ei kasutata, sest sellega kaasneb ülipalju terviseriske. Kasutatakse hormoonasendusravi, see pole päris sama, mis p-blokaator.

[Külaline]

Tutiga Täi kirjutas, et “juba” 18aasteselt on võimalik hormoonravi. Ma märkisin, et tegelikult on “juba” 11aastaselt võimalik sekkuda. See oli minu point. Mitte kas hormoonravi või blokaatorid. Muidugi need midagi muud. Blokaatoriteks kasutatakse muuhulgas ka ainet, mida kasutatakse ka keemilisel kastreerimisel. Nt Leuprolide. See ilmselgelt midagi muud kui testosteroon. Ning seda antakse lastele.

Mu õel ravitakse Leuprolide'ga endometrioosi. Mis loomulikult ei tähenda, et tegu on mingi leebe ravimiga. Kas ka lastel kasutatakse ei oska öelda. Hormoonasendusravi on igatahes tavapärasem, kuna esiteks jõuavad arsti juurde enamasti inimesed, kel puberteet käes, lõppemas või läbitud, teiseks on see ilmselt leebeim õleminek. Lastel, kel puberteediblokaatoreid üldse kasutusele võetakse on esiteks kogused väga väikesed, nad on pideva arstide järelvalve all ja neil on juba läbitud mitme aasta pikkune protsess diagnoosi läbimiseks sh geneetiku ja endokrinoloogi ja psühholoogi/psühhiaatri vastuvõtud. Neid ei anta ehku peale igale soovijale. Blokaatorite kasutamise katkestamisel läbitakse puberteet sarnaselt teistega.

[Külaline]

Olen EPIKojaga väga lähedalt seotud ja võin väita, et sinu jutt ei vasta kahjuks tõele. EPIKoja rahvas on küll väga tubli ja üritab tõesti parimat, aga kui nende poolt koostatud pöördumisi Õiguskantslerile, inimõiguste keskusele ja kõikjale mujalegi lihtsalt külma kõhuga ignoreeritakse või antakse sisutühje kantseliitlikke vastuseid, siis ei ole ka neil midagi teha. EPIKoda ei ole mingi jõustruktuur, neil pole võimu. Nad saavad aidata inimesel koostada nt palvekirju, saavad anda esmatasandi juriidilist nõu, kuid päriselt peab probleeme lahendama ikkagi konkreetne instants - ja viimased seda teha ei pruugi. Küll aga sekkutakse kohe, kui jutt on LGBT-inimeste diskrimineerimisest. See on päriselu.

Täpselt sama vähe võimu on ka LGBT ühingul, erinevalt vandenõuteoreetikute kindlast veendumusest. See "kohene sekkumine" tundub sulle kuna sa ise nende kaudu mingit abi otsinud ei ole. Igale vähemusele tundub, et just nende muresid kuulatakse ja arvestatakse palju vähem kui teiste omi. Päriselu ongi selline, et meil teistsuguseid ei sallita.

Vaidlen jällegi vastu. Näen sinu kirjas juba isiklikuks minemist ning teistsuguse arvamuse "vandenõuteooriaks" tembeldamist. Ja sa eksid oletuses, et mul puudub LGBT ühinguga igasugune kokkupuude. Olles erinevate vähemuste MTÜde tegevusega igapäiselt kursis, julgen ikkagi väita, et LGBT ühingul on tunduvalt enam võimu ja teda kuulatakse rohkem. Nende kaebustele reageerivad instantsid selgelt suurema tõenäosusega kui puuetega inimeste ühingutele.

Ehk teisisõnu: kui keegi näitab näpuga ratastooliku peale ja hüüab põlastavalt: "Näe, sant, hüppa kaljult alla!" siis ei reageeri adressaadi kaebusele reeglina mitte kunagi mitte ükski instants. Kui aga keegi hüüab: "Pede!", nii reageeritakse kaebusele täie tõsidusega. Nii on. Aga ei peaks olema.

[Külaline]

Mina mitte ei usu, et need operatsioonid ja hormoonidega "möllamine" ühele organismile kokkuvõttes head on. Pigem võiks ikka liikuda selles suunas, et inimene suudab end aktsepteerida sellisena nagu ta on ja suudab aktsepteerida teisi sellistena nagu nad on. Kes meist nüüd siis ikka kaasa sündinud kehaga täiesti rahul on? Kes tahaks väiksemaid kõrvu, kes suuremat tagumikku jne. Kes tunneb, et on valest rassist, kes tunneb, et on valest rahvusest jne. Kas peaks siis liikumagi selles suunas, et kõik viimseni käivad operatsioonidel end teiseks inimeseks lõikamas? Ma arvan, et on võimalik kohaneda ka sellega, et oled naine mehe kehaga ja mees naise kehaga ja see on ka täiesti normaalne ja ongi sugusid rohkem kui kaks. Jah me täna ja praegu ei ole veel valmis selleks, et meeskolleeg tuleb tööle seelikus ja roosas topis, aga kui me ükskord sellise sallivuseni jõuame, siis pole enam vajadust ka operatsioonideks.

[Külaline]

Angelina Jolie kasvatas oma tütart nagu poissi ja terve lapsepõlve oli poiss. Nüüd on kena tüdruk, meigitud ja kleidis. Nii et ei ole tõesti vaja lõikamisega kiirustada.

Lapsi ei lõigatagi

Rootsis kahjuks lõigatakse. Juba 18 eluaastast alates on võimalik alustada hormoonraviga, vahetada juriidiliselt sugu ja korrigeerida suguorganeid. Praegu käivad kuumad debatid selle vanuse langetamiseks 16 aasta peale, mis on minu meelest ikka väga vale. Pole seda debatti nii kullipilguga jälginud, seega ei tea, kas seaduses on mingeid muudatusi juba tehtud.

See Jolie tütre teema on minu meelest hea näide, et vanemad tegid siiski õigesti, et lasid lapsel omale ise riideid ja soengu valida. Oleks nad hakanud last nii noores eas ümber veenma, oleks sealt suure tõenäosusega tulnud üks trotsi täis ja "valesse" kehasse sündinu noor inimene. Nüüdseks on ta oma identiteedi ju taasleidnud ja tundub õnnelik. Samas Cheri tütar muutis sugu ja on oma eluga rahul.

Kuule, kui ma hakkaks nii lapsi kasvatama, et nemad ise otsustavad kõike ja vanemad ei tohi kuhugi poole suunata, siis on meil tulemuseks mobiiliga voodis vedelevad sardellid, kes ei oska lugeda ega kirjutada. Mulle kahtlustan, et selle juhtumi puhu läksid vanemad ise õhinasse oma tütre poisiks tegemisega. Kiitsid, ergutasid ja tunnustasid teda poisiks olemise eest. Ei peagi need tüdrukute riided sitsi-satsilised olema, leiab ju üpris sooneturaalseid lasteriideid ja soenguid. Kui sa täiskasvanuna oled ikka täitsa hetero naine, siis on natsa kurb vahtida lapsepõlvepilte, kus sa oled poiss.

[Külaline]

Vaidlen jällegi vastu. Näen sinu kirjas juba isiklikuks minemist ning teistsuguse arvamuse "vandenõuteooriaks" tembeldamist. Ja sa eksid oletuses, et mul puudub LGBT ühinguga igasugune kokkupuude. Olles erinevate vähemuste MTÜde tegevusega igapäiselt kursis, julgen ikkagi väita, et LGBT ühingul on tunduvalt enam võimu ja teda kuulatakse rohkem. Nende kaebustele reageerivad instantsid selgelt suurema tõenäosusega kui puuetega inimeste ühingutele.

Ehk teisisõnu: kui keegi näitab näpuga ratastooliku peale ja hüüab põlastavalt: "Näe, sant, hüppa kaljult alla!" siis ei reageeri adressaadi kaebusele reeglina mitte kunagi mitte ükski instants. Kui aga keegi hüüab: "Pede!", nii reageeritakse kaebusele täie tõsidusega. Nii on. Aga ei peaks olema.

Mina sinuga ei vaidle, isiklikuks ka ei lähe. Vandenõuteoreetikuid mainides pidasin silmas neid inimesi, kes leiavad, et LGBT ehk nn.vikerkaaremaffia (mis puudega inimeste kohta käiv vastav väljend on, pole aimugi) on süüdi ülisuures propaganda laines, lausa kuriteoks liigituvas, värbamaks ja sandistamaks kõiki nende lapsi lasteaiast alates jne. Samuti ei näe mõtet vaielda teemal keda rohkem kuulatakse või kellega arvestatakse - puudega inimesi puudutavaid seadusi, abi- ravi ja selle kättesaadavust on kordades rohkem, sest ka nende vajadus on suurem. Paigaldatakse ratastoolirambid ja abivahendid koolidesse ka ühe ratastooli lapse pärast, trans noorele irvitavad näkku nii lapsed, õpetajad kui kooli juhtkond. Need ei ole ilmselt ka võrredavad, kui annavad aimu, et nii lihtne see ei ole. Kuulatakse rohkem? See on ikka väga subjektiivne hinnang. Transsoolised inimesed on kaevanud 20 aastat ühe konkreetse med.eksperdi suhtumis- ja suhtlemisprobleemide peale ja tulemus on absoluutne 0. Kehtiv soovahetust reguleeriv direktiiv on meil aastast 1996. Puuetega inimeste õigusi ja vajadusi puudutav vist nii unarusse jäetud ei ole?

Minu point oli selles, et tänaval ratastooliga, karkude või muu kehapuudelisel isikul on nii verbaalse kui füüsilise ründe oht kordades väiksem kui silmnähtavalt traditsioonilistele soonormidele mittevastaval inimesel. Loomulikult olen nõus, et seda oht peaks olema miinimumini viidud mõlema puhul. "Pede" ja ka palju räigemad väljendid on avalikus ruumis (nagu ka siin teemas näha) rohkem aktsepteeritud ja kasutatavad kui sarnased väljendid kehapuudeliste kohta. Kasutavad neid ju rahvaesindajad riigikogusaaliski. Kehapuudeliste kohta nagu pole täheldanud. Samamoodi ei tekita absoluutselt asjassepuutumatute võhikute seas tuliseid vaidlusi ja vihaseid vastaseid kehapuudelistele vajalike meditsiiniteenuste/-toimingute/-ravimite kättesaadavuse lubamine või keelamine.

Diskrimineerimine on probleemiks. Sina näed lihtsalt üht osa sellest lähemalt, mina teist.

[Külaline]

Mina mitte ei usu, et need operatsioonid ja hormoonidega "möllamine" ühele organismile kokkuvõttes head on. Pigem võiks ikka liikuda selles suunas, et inimene suudab end aktsepteerida sellisena nagu ta on ja suudab aktsepteerida teisi sellistena nagu nad on. Kes meist nüüd siis ikka kaasa sündinud kehaga täiesti rahul on? Kes tahaks väiksemaid kõrvu, kes suuremat tagumikku jne. Kes tunneb, et on valest rassist, kes tunneb, et on valest rahvusest jne. Kas peaks siis liikumagi selles suunas, et kõik viimseni käivad operatsioonidel end teiseks inimeseks lõikamas? Ma arvan, et on võimalik kohaneda ka sellega, et oled naine mehe kehaga ja mees naise kehaga ja see on ka täiesti normaalne ja ongi sugusid rohkem kui kaks. Jah me täna ja praegu ei ole veel valmis selleks, et meeskolleeg tuleb tööle seelikus ja roosas topis, aga kui me ükskord sellise sallivuseni jõuame, siis pole enam vajadust ka operatsioonideks.

Aga käivadki ju. Rasestumisvastased tabletid on hormoonpreparaat. Kõrvad tõmmatakse juba lastel lihtsa opiga peadligi, suurendatakse tagumikke, rindu, huuli, pikendatake sääreluid, siirdatakse juukseid ja habet.

Loomulikult võiks inimene hoopis aktsepteerida iseennast ja teisi just sellistena nagu ta/nad on. Sellise sallivuseni on meil ikka väga pikk tee minna ja sellest on tegelikult kuradima kahju.

[Külaline]

Mina mitte ei usu, et need operatsioonid ja hormoonidega "möllamine" ühele organismile kokkuvõttes head on. Pigem võiks ikka liikuda selles suunas, et inimene suudab end aktsepteerida sellisena nagu ta on ja suudab aktsepteerida teisi sellistena nagu nad on. Kes meist nüüd siis ikka kaasa sündinud kehaga täiesti rahul on? Kes tahaks väiksemaid kõrvu, kes suuremat tagumikku jne. Kes tunneb, et on valest rassist, kes tunneb, et on valest rahvusest jne. Kas peaks siis liikumagi selles suunas, et kõik viimseni käivad operatsioonidel end teiseks inimeseks lõikamas? Ma arvan, et on võimalik kohaneda ka sellega, et oled naine mehe kehaga ja mees naise kehaga ja see on ka täiesti normaalne ja ongi sugusid rohkem kui kaks. Jah me täna ja praegu ei ole veel valmis selleks, et meeskolleeg tuleb tööle seelikus ja roosas topis, aga kui me ükskord sellise sallivuseni jõuame, siis pole enam vajadust ka operatsioonideks.

Aga käivadki ju. Rasestumisvastased tabletid on hormoonpreparaat. Kõrvad tõmmatakse juba lastel lihtsa opiga peadligi, suurendatakse tagumikke, rindu, huuli, pikendatake sääreluid, siirdatakse juukseid ja habet.

Loomulikult võiks inimene hoopis aktsepteerida iseennast ja teisi just sellistena nagu ta/nad on. Sellise sallivuseni on meil ikka väga pikk tee minna ja sellest on tegelikult kuradima kahju.

Nojaa käivadki ja üha rohkem, aga seetõttu, et seda reklaamitakse, populariseeritakse ja tehakse sulle selgeks, et mitte ideaalse välimusega olemine on nagu haigus ja see tuleb välja ravaida. See, et sugu tuleb ära korrigeerida, on samasugune propa. Hakkadki uskuma, et sul on seda kindlasti vaja, teisiti ei saa.

[Külaline]

Vaidlen jällegi vastu. Näen sinu kirjas juba isiklikuks minemist ning teistsuguse arvamuse "vandenõuteooriaks" tembeldamist. Ja sa eksid oletuses, et mul puudub LGBT ühinguga igasugune kokkupuude. Olles erinevate vähemuste MTÜde tegevusega igapäiselt kursis, julgen ikkagi väita, et LGBT ühingul on tunduvalt enam võimu ja teda kuulatakse rohkem. Nende kaebustele reageerivad instantsid selgelt suurema tõenäosusega kui puuetega inimeste ühingutele.

Ehk teisisõnu: kui keegi näitab näpuga ratastooliku peale ja hüüab põlastavalt: "Näe, sant, hüppa kaljult alla!" siis ei reageeri adressaadi kaebusele reeglina mitte kunagi mitte ükski instants. Kui aga keegi hüüab: "Pede!", nii reageeritakse kaebusele täie tõsidusega. Nii on. Aga ei peaks olema.

Mina sinuga ei vaidle, isiklikuks ka ei lähe. Vandenõuteoreetikuid mainides pidasin silmas neid inimesi, kes leiavad, et LGBT ehk nn.vikerkaaremaffia (mis puudega inimeste kohta käiv vastav väljend on, pole aimugi) on süüdi ülisuures propaganda laines, lausa kuriteoks liigituvas, värbamaks ja sandistamaks kõiki nende lapsi lasteaiast alates jne. Samuti ei näe mõtet vaielda teemal keda rohkem kuulatakse või kellega arvestatakse - puudega inimesi puudutavaid seadusi, abi- ravi ja selle kättesaadavust on kordades rohkem, sest ka nende vajadus on suurem. Paigaldatakse ratastoolirambid ja abivahendid koolidesse ka ühe ratastooli lapse pärast, trans noorele irvitavad näkku nii lapsed, õpetajad kui kooli juhtkond. Need ei ole ilmselt ka võrredavad, kui annavad aimu, et nii lihtne see ei ole. Kuulatakse rohkem? See on ikka väga subjektiivne hinnang. Transsoolised inimesed on kaevanud 20 aastat ühe konkreetse med.eksperdi suhtumis- ja suhtlemisprobleemide peale ja tulemus on absoluutne 0. Kehtiv soovahetust reguleeriv direktiiv on meil aastast 1996. Puuetega inimeste õigusi ja vajadusi puudutav vist nii unarusse jäetud ei ole?

Minu point oli selles, et tänaval ratastooliga, karkude või muu kehapuudelisel isikul on nii verbaalse kui füüsilise ründe oht kordades väiksem kui silmnähtavalt traditsioonilistele soonormidele mittevastaval inimesel. Loomulikult olen nõus, et seda oht peaks olema miinimumini viidud mõlema puhul. "Pede" ja ka palju räigemad väljendid on avalikus ruumis (nagu ka siin teemas näha) rohkem aktsepteeritud ja kasutatavad kui sarnased väljendid kehapuudeliste kohta. Kasutavad neid ju rahvaesindajad riigikogusaaliski. Kehapuudeliste kohta nagu pole täheldanud. Samamoodi ei tekita absoluutselt asjassepuutumatute võhikute seas tuliseid vaidlusi ja vihaseid vastaseid kehapuudelistele vajalike meditsiiniteenuste/-toimingute/-ravimite kättesaadavuse lubamine või keelamine.

Diskrimineerimine on probleemiks. Sina näed lihtsalt üht osa sellest lähemalt, mina teist.

Vabandust, aga ratastooli puhul ma näen puuet. Kuidas ma peaksin aga teadma, kas üks või teine on transnoor?