Tahad ju uut raamatut lugeda

[Külaline]

Nüüd sain tõega kurjaks. Õpetajana näen tihti, kuidas vanemate lahutus last muserdab. Tulemuseks õpiraskused, tahtmatus koolis käia, tohutu muutus käitumises.

Töötan koolis tugispetsialistina ja näen täpselt sama. Päevade kaupa kuulan neid kärgperede draamasid ja mida lapsed üle elavad. Et vanemad oleks suurimad sõbrad ja kogu aeg olemas, näen väga harva. Isegi kui nii on, on probleemid sinna kärgperendusse sisse kirjutatud ja kui koos ei ela, pole see enam sama lähedus. Lapsed taluvad halvasti muutusi ja maksavad vanemate otsuste eest väga kõrget hinda. Vaimse tervise probleemid, õpiraskused, koolitõrge, söömishäired jne, jne on täiesti massiliste mõõtmetega. Kui vanemad sellele korrakski mõtleks või seda endale teadvustaks, siis nad nii kergekäeliselt võib-olla lahku ei läheks.

[Külaline]

Nüüd sain tõega kurjaks. Õpetajana näen tihti, kuidas vanemate lahutus last muserdab. Tulemuseks õpiraskused, tahtmatus koolis käia, tohutu muutus käitumises.

Töötan koolis tugispetsialistina ja näen täpselt sama. Päevade kaupa kuulan neid kärgperede draamasid ja mida lapsed üle elavad. Et vanemad oleks suurimad sõbrad ja kogu aeg olemas, näen väga harva. Isegi kui nii on, on probleemid sinna kärgperendusse sisse kirjutatud ja kui koos ei ela, pole see enam sama lähedus. Lapsed taluvad halvasti muutusi ja maksavad vanemate otsuste eest väga kõrget hinda. Vaimse tervise probleemid, õpiraskused, koolitõrge, söömishäired jne, jne on täiesti massiliste mõõtmetega. Kui vanemad sellele korrakski mõtleks või seda endale teadvustaks, siis nad nii kergekäeliselt võib-olla lahku ei läheks.

Eks need kodused draamad oleksid lahutuseta ka. Loomulikult teeb see inimesed katki.

[Külaline]

Lastel on oma nägemus lahutusest.
Arusaamatus, et kuidas saab minna nii tülli, et enam kuidagi suheldud rahulikult ei saa.
Ja kui saab suheldud rahulikult, kuidas siis koos elatud ei saa.
See peaks olema nagu sõbraga. Lähete tülli, leppige ära! Lapse arust on suurt segadust tekitav, sest talle räägitakse ikka tema tülide puhul, et tuleb leida lahendus ja ikka sõbraga lepitakse. Kuidas nüüd vanemad ise käituvad oma sõnade vastu. Seda enam et tegu pole mingi isa või ema sõprade vahelise tüliga. Tegu on TEMA ainukese isa ja emaga.

[Külaline]

Nüüd sain tõega kurjaks. Õpetajana näen tihti, kuidas vanemate lahutus last muserdab. Tulemuseks õpiraskused, tahtmatus koolis käia, tohutu muutus käitumises.

Töötan koolis tugispetsialistina ja näen täpselt sama. Päevade kaupa kuulan neid kärgperede draamasid ja mida lapsed üle elavad. Et vanemad oleks suurimad sõbrad ja kogu aeg olemas, näen väga harva. Isegi kui nii on, on probleemid sinna kärgperendusse sisse kirjutatud ja kui koos ei ela, pole see enam sama lähedus. Lapsed taluvad halvasti muutusi ja maksavad vanemate otsuste eest väga kõrget hinda. Vaimse tervise probleemid, õpiraskused, koolitõrge, söömishäired jne, jne on täiesti massiliste mõõtmetega. Kui vanemad sellele korrakski mõtleks või seda endale teadvustaks, siis nad nii kergekäeliselt võib-olla lahku ei läheks.

Ma küll õpetaja ei ole ega keegi lastega töötav spetsialist ka ei ole, aga kõrvaltvaatajana olen ka näinud väga kurbi asju nii iseenda kooliajast klassikaaslastega kui ka nüüd, kui oma lapsed käisid koolis. Noorima lapse klassis tekkisid ühel poisil väga tõsised ja sügavad probleemid vanemate lahutamise tagajärjel. Õppeedukus puudus täiesti, viskas poppi ja tegi hulle pahandusi. Igal vanemate koosolekul tõstatus selle poisi teema. Selgus, et kuni vanemate lahutuseni oli kõik korras, aga trall hakkas pihta konkreetselt siis, kui vanemad lahku läksid. Ja need vanemad olid ilmselgelt see seltskond, kes ei väsinud üksteist vihkamast - ka avalikult, täiesti võõraste inimeste ees. Isegi klassikoosolekutel ei hoitud end tagasi. Jube mõeldagi, mis seal kodus veel toimus. Olid ilmselt sellised lihtsamad inimesed, kes ei osanud endale ega lapsele abi otsida ning ilmselt üldse ei mõistnudki, et pojaga juhtunu oli alguse saanud konkreetselt neist endist.

Tüdrukud tõmbuvad sageli endasse. Ilma, et lähemalt suhtleks, on näha, et tal on suur mure (mäletan üht klassiõde, kellega nii juhtus). Tüdrukuid tabab söömishäired jne.

[Külaline]

Nüüd sain tõega kurjaks. Õpetajana näen tihti, kuidas vanemate lahutus last muserdab. Tulemuseks õpiraskused, tahtmatus koolis käia, tohutu muutus käitumises.

Töötan koolis tugispetsialistina ja näen täpselt sama. Päevade kaupa kuulan neid kärgperede draamasid ja mida lapsed üle elavad. Et vanemad oleks suurimad sõbrad ja kogu aeg olemas, näen väga harva. Isegi kui nii on, on probleemid sinna kärgperendusse sisse kirjutatud ja kui koos ei ela, pole see enam sama lähedus. Lapsed taluvad halvasti muutusi ja maksavad vanemate otsuste eest väga kõrget hinda. Vaimse tervise probleemid, õpiraskused, koolitõrge, söömishäired jne, jne on täiesti massiliste mõõtmetega. Kui vanemad sellele korrakski mõtleks või seda endale teadvustaks, siis nad nii kergekäeliselt võib-olla lahku ei läheks.

Eks need kodused draamad oleksid lahutuseta ka. Loomulikult teeb see inimesed katki.

Ei pruugi olla kodus draamasid, kui vanemad ei viskle oma hetkeunelmate järele. Armuvad, kannatavad ise natuke, suruvad hinge tekkinud kibu maha ja elavad täiesti normaalselt edasi. Või siis annavad kibule rumalusest järele, petavad, tulevad mõistusele, õpivad veast, paluvad andestust, saavad selle ja elavad jälle edasi. No see viimane muidugi on äärmuslik variant ja ei sobi kindlasti kõigile ja pole ka raudne üks õige tee - aga kui see protsess läbitakse nii, et lapsed ei kannata, siis on juba asi seda väärt.

[Külaline]

Töötan koolis tugispetsialistina ja näen täpselt sama. Päevade kaupa kuulan neid kärgperede draamasid ja mida lapsed üle elavad. Et vanemad oleks suurimad sõbrad ja kogu aeg olemas, näen väga harva. Isegi kui nii on, on probleemid sinna kärgperendusse sisse kirjutatud ja kui koos ei ela, pole see enam sama lähedus. Lapsed taluvad halvasti muutusi ja maksavad vanemate otsuste eest väga kõrget hinda. Vaimse tervise probleemid, õpiraskused, koolitõrge, söömishäired jne, jne on täiesti massiliste mõõtmetega. Kui vanemad sellele korrakski mõtleks või seda endale teadvustaks, siis nad nii kergekäeliselt võib-olla lahku ei läheks.

Eks need kodused draamad oleksid lahutuseta ka. Loomulikult teeb see inimesed katki.

Ei pruugi olla kodus draamasid, kui vanemad ei viskle oma hetkeunelmate järele. Armuvad, kannatavad ise natuke, suruvad hinge tekkinud kibu maha ja elavad täiesti normaalselt edasi. Või siis annavad kibule rumalusest järele, petavad, tulevad mõistusele, õpivad veast, paluvad andestust, saavad selle ja elavad jälle edasi. No see viimane muidugi on äärmuslik variant ja ei sobi kindlasti kõigile ja pole ka raudne üks õige tee - aga kui see protsess läbitakse nii, et lapsed ei kannata, siis on juba asi seda väärt.

Kui lahkuminekul on draamad, siis vôib järeldada, et pereelus olid draamad. Kui kogu aeg nendes draamades elada, pole see kôigile just ôige elu.
Aga sul on ka lihtsad, unelmatevabad nôudmised kooselule. Paljud inimesed soovivad elus enamat korda saata, kui see petmise jne tasand.

[Külaline]

Draamad pereelus on halb. Aga kas see pole ka hea? Hea selleks, et lapsed saavad ka lahutuse korral kergemalt hingata, et vanemad enam ei tülitse.
Kui aga pole draamasid või neid varjatakse laste eest, nad ei tunne kergendust et vanemad lahku läksid.

[Tolmukübe]

Mingit pidi võib draama jah olla kasulik negatiivse eeskujuna. Oled selle sees, elad seda läbi, saab ükskord otsa, ohkad kergemdatult, ja tead, mida enam enda ellu ei taha, millest hoiduda, ja milliseks ise mitte muutuda.

[Külaline]

Eks need kodused draamad oleksid lahutuseta ka. Loomulikult teeb see inimesed katki.

Ei pruugi olla kodus draamasid, kui vanemad ei viskle oma hetkeunelmate järele. Armuvad, kannatavad ise natuke, suruvad hinge tekkinud kibu maha ja elavad täiesti normaalselt edasi. Või siis annavad kibule rumalusest järele, petavad, tulevad mõistusele, õpivad veast, paluvad andestust, saavad selle ja elavad jälle edasi. No see viimane muidugi on äärmuslik variant ja ei sobi kindlasti kõigile ja pole ka raudne üks õige tee - aga kui see protsess läbitakse nii, et lapsed ei kannata, siis on juba asi seda väärt.

Kui lahkuminekul on draamad, siis vôib järeldada, et pereelus olid draamad. Kui kogu aeg nendes draamades elada, pole see kôigile just ôige elu.
Aga sul on ka lihtsad, unelmatevabad nôudmised kooselule. Paljud inimesed soovivad elus enamat korda saata, kui see petmise jne tasand.

Ei saanud aru. Kuidas puutub "petmine jne tasand" inimese eneseteostusesse? Mingi selline eneseteostus on olemas, mis nõuab lahutamist, olemasoleva suhte lõpetamist, muidu pole võimalik? Leia mõni muu vabandus, see on tobe.
Normaalne, draamavaba elu on just sobiv kasvulava eneseteostuseks. Välja arvatud ehk kunstnikud, neil on vastupidi, kui eraelu on korras, siis on luua raske.

[Külaline]

Draamad pereelus on halb. Aga kas see pole ka hea? Hea selleks, et lapsed saavad ka lahutuse korral kergemalt hingata, et vanemad enam ei tülitse.
Kui aga pole draamasid või neid varjatakse laste eest, nad ei tunne kergendust et vanemad lahku läksid.

Ehk et õnnelik on naine, keda mees peksab - kui naina lõpuks lahku läheb, siis on tal niiiii palju rõõmu sellest, et mees enam ei peksa?

[Külaline]

Kuidas tunda ära õnne, kui pole olnud õnnetu.
Kui kogu aeg on hästi, muutub see ka tavaliseks ja püüeldakse suurema õnne suunas. Seda leidmata on kerge olla ka heas kooselus õnnetu ja depressiivne.
Ma ei taha nüüd öelda, et peksa saamine ongi hea. Aga see on hea saamaks aru, et õnn on ka see kui on kooselus nt igav.

[Tolmukübe]

See on õigus, õnne tunneb ära siis, kui sellest ilma jääd. Mulle meeldivad soojus ja valgus, elekter läks ära pikaks ajaks, vaat' ma olin tõesti õnnelik, kui ta lõpuks tagasi tuli. Ja ma sain aru, et olen kogu aeg nö õnnelik olnud, ainult et polnud ise seda tähele pannud.