Tahad ju uut raamatut lugeda

[Külaline]

Inimesed loevad oma lemmikraamatuid korduvalt. Uue raamatu järgi haaratakse siis, kui vanast vajalikku elamust ei saa, ehk siis midagi endale olulist jääb puudu.

Loed seda ühte raamatut mingi 10 aastat järjest? Kelle jaoks on raamatukauplused, kui kõik oleksid sellised stagnandid nagu sina? Kodus on dvd peal Titanicu film ja vahid seda iga päev? Sellise paigalseisva elu peale pooks end vist üles, see on ilmselt päris hea piinamismeetod. Tundsin kunagi üht naist, kes sõi 20 aastat järjest ainult peenleiba ja sõi igal hommikul ainult herkuloputru.

Mõni näeb kohalikul turul rohkem kui teine ümbermaailmareisil.

[Külaline]

Ta kaotas mu vastu huvi, nagu loetud raamatu vastu.
Ka filmide vastu, isegi lemmikfilmi vastu võib kaotada huvi.
Aga võib olla ka nii, et ajaga, vanuse lisandudes läheks raamat või film juskui parenaks või halvemaks. Muutub siis raamat või sa ise.
Kui raamat või film ise kindlasti ei muutu, siis inimene ise ja teine inimene kindlasti muutub.
Aga ühes teises teemas oli " kas asjad on olulised". Kas asju peab hoidma või kn need vaid asjad. Asjadega võrreldes on ikka suhted tähtsamad. Selge vahe.
Siin teemas on suhe ja teine inimene ka nagu asi. Nagu raamat. Kuigi sisuga asi. Aga samamoodi on mõnel asjal sisu või väärtus kelllegi jaoks.
Ja üldse. Miks saab võrrelda kaaslast üldse raamatuga. Lemmiklooma või last ei võrrelda nii. Kuigi lemmikloomi ka jäetakse maha tüdimusest:(

[Külaline]

Ja üldse. Miks saab võrrelda kaaslast üldse raamatuga. Lemmiklooma või last ei võrrelda nii. Kuigi lemmikloomi ka jäetakse maha tüdimusest:(

See on hea point, mis võtab selle asja olemuse üldse laiemalt kokku. Laps ja lemmikloom on kohustus, mis on endale võetud. Kaaslast enam ei peeta kohustuseks, nagu aastasadu varem seda tehtud on. Seega ongi mentaliteet, et kaaslast võib vahetada, see on tarbeese ning ette nähtud lõbustamiseks - kui hakkab igav, võtan uue. Judinaidtekitav, tegelikult. Ja asi on isegi veel hullem - sellist suhtumist peetakse täna ju lausa inimõiguseks.

[Külaline]

Ja üldse. Miks saab võrrelda kaaslast üldse raamatuga. Lemmiklooma või last ei võrrelda nii. Kuigi lemmikloomi ka jäetakse maha tüdimusest:(

See on hea point, mis võtab selle asja olemuse üldse laiemalt kokku. Laps ja lemmikloom on kohustus, mis on endale võetud. Kaaslast enam ei peeta kohustuseks, nagu aastasadu varem seda tehtud on. Seega ongi mentaliteet, et kaaslast võib vahetada, see on tarbeese ning ette nähtud lõbustamiseks - kui hakkab igav, võtan uue. Judinaidtekitav, tegelikult. Ja asi on isegi veel hullem - sellist suhtumist peetakse täna ju lausa inimõiguseks.

Minu arust on sinu suhtumine judinaidtekitav. Naised peaksid olema elu lõpuni koos vägivaldse, joodiku või petva mehega, sest kaaslane on kui kohustus. Koosolemine on vabatahtlik otsus, mitte kohustus. Teisiti on lausa kuritegelik.

[Külaline]

Ja üldse. Miks saab võrrelda kaaslast üldse raamatuga. Lemmiklooma või last ei võrrelda nii. Kuigi lemmikloomi ka jäetakse maha tüdimusest:(

See on hea point, mis võtab selle asja olemuse üldse laiemalt kokku. Laps ja lemmikloom on kohustus, mis on endale võetud. Kaaslast enam ei peeta kohustuseks, nagu aastasadu varem seda tehtud on. Seega ongi mentaliteet, et kaaslast võib vahetada, see on tarbeese ning ette nähtud lõbustamiseks - kui hakkab igav, võtan uue. Judinaidtekitav, tegelikult. Ja asi on isegi veel hullem - sellist suhtumist peetakse täna ju lausa inimõiguseks.

Minu arust on sinu suhtumine judinaidtekitav. Naised peaksid olema elu lõpuni koos vägivaldse, joodiku või petva mehega, sest kaaslane on kui kohustus. Koosolemine on vabatahtlik otsus, mitte kohustus. Teisiti on lausa kuritegelik.

Kust sa küll seda välja lugesid? Imelik lugemisoskus on mõnel ikka. Sa ei saanud aru, et rääkisin hoopis muust - "õigusest" kaaslane maha jätta, kui igav hakkab ehk "raamat läbi saab".
See, et vägivaldne, joomarlik jne kaaslane tuleb maha jätta, on elementaarne.

[Külaline]

Inimesed loevad oma lemmikraamatuid korduvalt. Uue raamatu järgi haaratakse siis, kui vanast vajalikku elamust ei saa, ehk siis midagi endale olulist jääb puudu.

Loed seda ühte raamatut mingi 10 aastat järjest? Kelle jaoks on raamatukauplused, kui kõik oleksid sellised stagnandid nagu sina? Kodus on dvd peal Titanicu film ja vahid seda iga päev? Sellise paigalseisva elu peale pooks end vist üles, see on ilmselt päris hea piinamismeetod. Tundsin kunagi üht naist, kes sõi 20 aastat järjest ainult peenleiba ja sõi igal hommikul ainult herkuloputru.

mul on riiulis vähemalt 10 sellist raamatut, mida olen elu jooksul palju kordi lugenud - mõnd 10 x kindlasti, kui mitte rohkem. Uued raamatud on ju lisaks - neid laenutan, ja aastas on laenutusi ligi sada.
Muidugi inimene, kes loeb aastas kolm raamatut, ei suuda seda mõista.
Ja herkuloputru võin vabalt aastaid hommikuti süüa, paljud teevad nii. Hommik = rutiin, põnevus ja vaheldus on õhtuks.

[Külaline]

See on hea point, mis võtab selle asja olemuse üldse laiemalt kokku. Laps ja lemmikloom on kohustus, mis on endale võetud. Kaaslast enam ei peeta kohustuseks, nagu aastasadu varem seda tehtud on. Seega ongi mentaliteet, et kaaslast võib vahetada, see on tarbeese ning ette nähtud lõbustamiseks - kui hakkab igav, võtan uue. Judinaidtekitav, tegelikult. Ja asi on isegi veel hullem - sellist suhtumist peetakse täna ju lausa inimõiguseks.

Minu arust on sinu suhtumine judinaidtekitav. Naised peaksid olema elu lõpuni koos vägivaldse, joodiku või petva mehega, sest kaaslane on kui kohustus. Koosolemine on vabatahtlik otsus, mitte kohustus. Teisiti on lausa kuritegelik.

Kust sa küll seda välja lugesid? Imelik lugemisoskus on mõnel ikka. Sa ei saanud aru, et rääkisin hoopis muust - "õigusest" kaaslane maha jätta, kui igav hakkab ehk "raamat läbi saab".
See, et vägivaldne, joomarlik jne kaaslane tuleb maha jätta, on elementaarne.

Kui palju sa neid mahajätmisi, kus igav hakkas, sa tead? Mahajätmisel on üldiselt põhjus, sina ju ei tea, miks keegi kedagi jätab.

[Külaline]

Minu arust on sinu suhtumine judinaidtekitav. Naised peaksid olema elu lõpuni koos vägivaldse, joodiku või petva mehega, sest kaaslane on kui kohustus. Koosolemine on vabatahtlik otsus, mitte kohustus. Teisiti on lausa kuritegelik.

Kust sa küll seda välja lugesid? Imelik lugemisoskus on mõnel ikka. Sa ei saanud aru, et rääkisin hoopis muust - "õigusest" kaaslane maha jätta, kui igav hakkab ehk "raamat läbi saab".
See, et vägivaldne, joomarlik jne kaaslane tuleb maha jätta, on elementaarne.

Kui palju sa neid mahajätmisi, kus igav hakkas, sa tead? Mahajätmisel on üldiselt põhjus, sina ju ei tea, miks keegi kedagi jätab.

Ta kirjutas endast ja sellest kuidas tema teeb.

[Külaline]

Minu arust on sinu suhtumine judinaidtekitav. Naised peaksid olema elu lõpuni koos vägivaldse, joodiku või petva mehega, sest kaaslane on kui kohustus. Koosolemine on vabatahtlik otsus, mitte kohustus. Teisiti on lausa kuritegelik.

Kust sa küll seda välja lugesid? Imelik lugemisoskus on mõnel ikka. Sa ei saanud aru, et rääkisin hoopis muust - "õigusest" kaaslane maha jätta, kui igav hakkab ehk "raamat läbi saab".
See, et vägivaldne, joomarlik jne kaaslane tuleb maha jätta, on elementaarne.

Kui palju sa neid mahajätmisi, kus igav hakkas, sa tead? Mahajätmisel on üldiselt põhjus, sina ju ei tea, miks keegi kedagi jätab.

Millest sinu arust teema oli? Vaataksid äkki üle. Just sellistest juhtumitest oligi.
Ja loomulikult on maailm täna täis just neid "igav hakkas, tundsin, et ma pean edasi liikuma" stiilis lahutusi.
Selle asemel, et enne abiellumist natuke süveneda ja järele mõelda, kellega ja miks abiellutakse ning mõelda läbi see osa, et kas ma suudan ikka terve elu (või vähemalt laste pesast lendamiseni) selle inimesega koos olla, mõeldakse, et ah, YOLO, abiellume ära, alati ju saab lahutada ... eriti haige on see jutt lahku kasvamisest. Inimesed arenevad ja muutuvadki, see pole põhjus pere purustamiseks.

[Külaline]

Kust sa küll seda välja lugesid? Imelik lugemisoskus on mõnel ikka. Sa ei saanud aru, et rääkisin hoopis muust - "õigusest" kaaslane maha jätta, kui igav hakkab ehk "raamat läbi saab".
See, et vägivaldne, joomarlik jne kaaslane tuleb maha jätta, on elementaarne.

Kui palju sa neid mahajätmisi, kus igav hakkas, sa tead? Mahajätmisel on üldiselt põhjus, sina ju ei tea, miks keegi kedagi jätab.

Millest sinu arust teema oli? Vaataksid äkki üle. Just sellistest juhtumitest oligi.
Ja loomulikult on maailm täna täis just neid "igav hakkas, tundsin, et ma pean edasi liikuma" stiilis lahutusi.
Selle asemel, et enne abiellumist natuke süveneda ja järele mõelda, kellega ja miks abiellutakse ning mõelda läbi see osa, et kas ma suudan ikka terve elu (või vähemalt laste pesast lendamiseni) selle inimesega koos olla, mõeldakse, et ah, YOLO, abiellume ära, alati ju saab lahutada ... eriti haige on see jutt lahku kasvamisest. Inimesed arenevad ja muutuvadki, see pole põhjus pere purustamiseks.

Mis puudutab teemaalgatust, siis selliselt võib vabalt vastata naine, kes läks tegelikult mingi hoopis tõsisema põhjuse tõttu lahku. Midagi, mida on näiteks teistele häbi rääkida.
Kuidas saab kokku minnes teada, mida elu toob? Ega ikka ei saa küll. Lahku kasvamine on täiesti reaalne, eriti kui kooselu algas väga noorelt. Inimesed arenevad ja muutuvad-kui need suunad on erinevad ning teineteisele vastuvõetamatud, siis on mõlemale kasulikum oma teed minna. Kas sa oled usklik või millest selline haiglane kellegi küljes rippumise vajadus?

[Külaline]

Kui palju sa neid mahajätmisi, kus igav hakkas, sa tead? Mahajätmisel on üldiselt põhjus, sina ju ei tea, miks keegi kedagi jätab.

Millest sinu arust teema oli? Vaataksid äkki üle. Just sellistest juhtumitest oligi.
Ja loomulikult on maailm täna täis just neid "igav hakkas, tundsin, et ma pean edasi liikuma" stiilis lahutusi.
Selle asemel, et enne abiellumist natuke süveneda ja järele mõelda, kellega ja miks abiellutakse ning mõelda läbi see osa, et kas ma suudan ikka terve elu (või vähemalt laste pesast lendamiseni) selle inimesega koos olla, mõeldakse, et ah, YOLO, abiellume ära, alati ju saab lahutada ... eriti haige on see jutt lahku kasvamisest. Inimesed arenevad ja muutuvadki, see pole põhjus pere purustamiseks.

Mis puudutab teemaalgatust, siis selliselt võib vabalt vastata naine, kes läks tegelikult mingi hoopis tõsisema põhjuse tõttu lahku. Midagi, mida on näiteks teistele häbi rääkida.
Kuidas saab kokku minnes teada, mida elu toob? Ega ikka ei saa küll. Lahku kasvamine on täiesti reaalne, eriti kui kooselu algas väga noorelt. Inimesed arenevad ja muutuvad-kui need suunad on erinevad ning teineteisele vastuvõetamatud, siis on mõlemale kasulikum oma teed minna. Kas sa oled usklik või millest selline haiglane kellegi küljes rippumise vajadus?

Aga selles mu iva ongu, et pole vaja tormata, pole vaja noorelt, MÕELGE enne. Suhtumine abielusse kui ebaolulisse sammu, enne mida pole vaja järele mõelda, kumab ka sinu vastusest - noh, ei tea ju, mis elu toob, vaatame!! Saab ikka küll enam-vähem aimata, mis ta toob. Kui abiellud peolõvi ja naistemehega, mis ta siis ikka toob, sedasama toobki. Just sellest suhtumisest räägingi. Ei, ma ei ole usklik.

[Külaline]

Millest sinu arust teema oli? Vaataksid äkki üle. Just sellistest juhtumitest oligi.
Ja loomulikult on maailm täna täis just neid "igav hakkas, tundsin, et ma pean edasi liikuma" stiilis lahutusi.
Selle asemel, et enne abiellumist natuke süveneda ja järele mõelda, kellega ja miks abiellutakse ning mõelda läbi see osa, et kas ma suudan ikka terve elu (või vähemalt laste pesast lendamiseni) selle inimesega koos olla, mõeldakse, et ah, YOLO, abiellume ära, alati ju saab lahutada ... eriti haige on see jutt lahku kasvamisest. Inimesed arenevad ja muutuvadki, see pole põhjus pere purustamiseks.

Mis puudutab teemaalgatust, siis selliselt võib vabalt vastata naine, kes läks tegelikult mingi hoopis tõsisema põhjuse tõttu lahku. Midagi, mida on näiteks teistele häbi rääkida.
Kuidas saab kokku minnes teada, mida elu toob? Ega ikka ei saa küll. Lahku kasvamine on täiesti reaalne, eriti kui kooselu algas väga noorelt. Inimesed arenevad ja muutuvad-kui need suunad on erinevad ning teineteisele vastuvõetamatud, siis on mõlemale kasulikum oma teed minna. Kas sa oled usklik või millest selline haiglane kellegi küljes rippumise vajadus?

Aga selles mu iva ongu, et pole vaja tormata, pole vaja noorelt, MÕELGE enne. Suhtumine abielusse kui ebaolulisse sammu, enne mida pole vaja järele mõelda, kumab ka sinu vastusest - noh, ei tea ju, mis elu toob, vaatame!! Saab ikka küll enam-vähem aimata, mis ta toob. Kui abiellud peolõvi ja naistemehega, mis ta siis ikka toob, sedasama toobki. Just sellest suhtumisest räägingi. Ei, ma ei ole usklik.

Loomulikult ei tea, mida elu toob. Siin just keegi kirjutas, et mees armus ära ja astus päevapealt minema ilusast kahe lapsega perekonna elust. Sa võid loota ja tahta mida tahes, elu ei toimu selle järgi, mida sina tahad ja mida sa kunagi enne mõtlesid. Mitte midagi pole võimalik aimata, ka nunnust redfläägideta mehest võib saada lapse sündides koletis.

[Külaline]

Inimesed loevad oma lemmikraamatuid korduvalt. Uue raamatu järgi haaratakse siis, kui vanast vajalikku elamust ei saa, ehk siis midagi endale olulist jääb puudu.

Loed seda ühte raamatut mingi 10 aastat järjest? Kelle jaoks on raamatukauplused, kui kõik oleksid sellised stagnandid nagu sina? Kodus on dvd peal Titanicu film ja vahid seda iga päev? Sellise paigalseisva elu peale pooks end vist üles, see on ilmselt päris hea piinamismeetod. Tundsin kunagi üht naist, kes sõi 20 aastat järjest ainult peenleiba ja sõi igal hommikul ainult herkuloputru.

Mis küll võib nii halvasti olla, et kõik käib närvidele, on ainult must või valge..
Korduv = mitu korda, ei tähenda kümme aastat järjest. Kahtlus on asjakohane, aga ei, Titanicut olen korra näinud ja rohkem pole vajadust, mäletan kõike piisavalt hästi. Siiski on sarju/filme, mida vaatan mõne aja pärast uuesti, kui väga meeldis ja emotsioon oli õige.

Kindlasti on inimesi, kes jäävad mingitesse lemmiktegevustesse kinni, aga see ei tarvitse midagi hälve olla. Täpselt nagu ei tarvitse hälve olla ka põhjendamatu tigedus. Kuigi pole välistatud.

[Külaline]

Inimesed loevad oma lemmikraamatuid korduvalt. Uue raamatu järgi haaratakse siis, kui vanast vajalikku elamust ei saa, ehk siis midagi endale olulist jääb puudu.

Loed seda ühte raamatut mingi 10 aastat järjest? Kelle jaoks on raamatukauplused, kui kõik oleksid sellised stagnandid nagu sina? Kodus on dvd peal Titanicu film ja vahid seda iga päev? Sellise paigalseisva elu peale pooks end vist üles, see on ilmselt päris hea piinamismeetod. Tundsin kunagi üht naist, kes sõi 20 aastat järjest ainult peenleiba ja sõi igal hommikul ainult herkuloputru.

Mis küll võib nii halvasti olla, et kõik käib närvidele, on ainult must või valge..
Korduv = mitu korda, ei tähenda kümme aastat järjest. Kahtlus on asjakohane, aga ei, Titanicut olen korra näinud ja rohkem pole vajadust, mäletan kõike piisavalt hästi. Siiski on sarju/filme, mida vaatan mõne aja pärast uuesti, kui väga meeldis ja emotsioon oli õige.

Kindlasti on inimesi, kes jäävad mingitesse lemmiktegevustesse kinni, aga see ei tarvitse midagi hälve olla. Täpselt nagu ei tarvitse hälve olla ka põhjendamatu tigedus. Kuigi pole välistatud.

Vastasin sellele: Uue raamatu järgi haaratakse siis, kui vanast vajalikku elamust ei saa, ehk siis midagi endale olulist jääb puudu.

Must-valgele väitele täiesti asjakohane vastus.

[Külaline]

Loomulikult ei tea, mida elu toob. Siin just keegi kirjutas, et mees armus ära ja astus päevapealt minema ilusast kahe lapsega perekonna elust. Sa võid loota ja tahta mida tahes, elu ei toimu selle järgi, mida sina tahad ja mida sa kunagi enne mõtlesid. Mitte midagi pole võimalik aimata, ka nunnust redfläägideta mehest võib saada lapse sündides koletis.

Kui hoolukalt kaaslast valid, mitte ei taha ruttu ilusa popi poisiga kalleid pulmi ägeda kleidiga, siis on tõenäosus taoliseks loomastumiseks ikka päris väike. Shit happens vahel muidugi, aga suurem osa lahutustest oleks ikka ära hoitavad natikese läbimõtlemisega.

[Külaline]

Laps ja lemmikloom on kohustus, mis on endale võetud. Kaaslast enam ei peeta kohustuseks, nagu aastasadu varem seda tehtud on. Seega ongi mentaliteet, et kaaslast võib vahetada, see on tarbeese ning ette nähtud lõbustamiseks - kui hakkab igav, võtan uue.

Sa oled puhta segane. Laps ja lemmikloom sõltuvad sinust, kaaslane, keda maha jäetakse, enamasti mitte, ta on iseseisvalt hakkamasaav olend - me ei räägi siin praegu ju ratastooliinimese või voodihaige mahajätmisest, ega? Kuidas saab neid asju võrrelda? Judista ennast palju tahad, keegi pole kohustatud elama teise täiearulise terve täiskasvanuga koos, kui ta enam ei taha. Laps ja loom on kohustused ' kuni surm meid lahutab', mitte mingi mees või naine ei ole seda.

[Külaline]

Mitte midagi pole võimalik aimata, ka nunnust redfläägideta mehest võib saada lapse sündides koletis.

redfläägideta...
Mis värdteksti sa toodad, inimene?

[Külaline]

Loomulikult ei tea, mida elu toob. Siin just keegi kirjutas, et mees armus ära ja astus päevapealt minema ilusast kahe lapsega perekonna elust. Sa võid loota ja tahta mida tahes, elu ei toimu selle järgi, mida sina tahad ja mida sa kunagi enne mõtlesid. Mitte midagi pole võimalik aimata, ka nunnust redfläägideta mehest võib saada lapse sündides koletis.

Kui hoolukalt kaaslast valid, mitte ei taha ruttu ilusa popi poisiga kalleid pulmi ägeda kleidiga, siis on tõenäosus taoliseks loomastumiseks ikka päris väike. Shit happens vahel muidugi, aga suurem osa lahutustest oleks ikka ära hoitavad natikese läbimõtlemisega.

Sa räägid, nagu oleks lahutus mingi traagika, milleks küll? Täisealised inimesed lähevad oma eluga eraldi edasi, lastele ollakse vanemad edasi. Ollakse üksi või leitakse keegi teine enda kõrvale, kõik on ju hästi. Lahkuminek on üks eluetappidest, nagu ka armumine või surm. Ütled, et suurem osa lahutustest oleks ikka ära hoitavad, aga sa ei saa aru, et paljud inimesed ei soovi seda ära hoida ning tunnevad end üksi palju õnnelikumalt kui kaksi.

[Külaline]

Loomulikult ei tea, mida elu toob. Siin just keegi kirjutas, et mees armus ära ja astus päevapealt minema ilusast kahe lapsega perekonna elust. Sa võid loota ja tahta mida tahes, elu ei toimu selle järgi, mida sina tahad ja mida sa kunagi enne mõtlesid. Mitte midagi pole võimalik aimata, ka nunnust redfläägideta mehest võib saada lapse sündides koletis.

Kui hoolukalt kaaslast valid, mitte ei taha ruttu ilusa popi poisiga kalleid pulmi ägeda kleidiga, siis on tõenäosus taoliseks loomastumiseks ikka päris väike. Shit happens vahel muidugi, aga suurem osa lahutustest oleks ikka ära hoitavad natikese läbimõtlemisega.

Ei ole eriti väike viimasel ajal. Mina tõin enda näite, me olime enne laste sündi pikalt koos, enne abiellumist olime kaua tuttavad. Mees oli väga tore, mingeid ohumärke ei olnud. Ja siis muutus täiesti üleöö teiseks inimeseks. Enne kui see juhtus oleksin võib-olla arvanud sinuga sama. Et mõtle ja kaalu, ära abiellu uisapäisa jne. Aga nii ei läinud. Ja on ka tuttavatel nii juhtunud. Tänapäeval pole perekond eriline väärtus, mida hinnataks. Kui leitakse uus, kes on juba sellepärast huvitavam, et ta on uus, siis jäetakse perekond üsna kergekäeliselt maha. Alguses ütles mees, et laste jaoks ei muutu midagi, et tema ju ei kao kuskile nende elust, siis tegelikkus oli midagi muud.

[Külaline]

Loomulikult ei tea, mida elu toob. Siin just keegi kirjutas, et mees armus ära ja astus päevapealt minema ilusast kahe lapsega perekonna elust. Sa võid loota ja tahta mida tahes, elu ei toimu selle järgi, mida sina tahad ja mida sa kunagi enne mõtlesid. Mitte midagi pole võimalik aimata, ka nunnust redfläägideta mehest võib saada lapse sündides koletis.

Kui hoolukalt kaaslast valid, mitte ei taha ruttu ilusa popi poisiga kalleid pulmi ägeda kleidiga, siis on tõenäosus taoliseks loomastumiseks ikka päris väike. Shit happens vahel muidugi, aga suurem osa lahutustest oleks ikka ära hoitavad natikese läbimõtlemisega.

Sa räägid, nagu oleks lahutus mingi traagika, milleks küll? Täisealised inimesed lähevad oma eluga eraldi edasi, lastele ollakse vanemad edasi. Ollakse üksi või leitakse keegi teine enda kõrvale, kõik on ju hästi. Lahkuminek on üks eluetappidest, nagu ka armumine või surm. Ütled, et suurem osa lahutustest oleks ikka ära hoitavad, aga sa ei saa aru, et paljud inimesed ei soovi seda ära hoida ning tunnevad end üksi palju õnnelikumalt kui kaksi.

Votvot, sellest mentaliteedist ma räägingi. Ma ei tea ainsatki last, kelle jaoks vanemate lahutus poleks traagika olnud. Aga sinusugused võtavad kätest ringis kinni ja kordavad õnne valemit - Mina! Mina! Lahutan, kui tunnen, et äkki on kuskil aas veel rohelisem! Kordate üksteisele, et laste jaoks on kõik okei ... tegelikult ei ole, aga selle koha peal paneme käed kõrvadele ja laulame kooris Lalalalala