Kuidas kindlustada perekonna püsimine

seks, suhted ja pereteemad
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 19 Jaan 2026 00:01
Külaline kirjutas: 18 Jaan 2026 23:50
Külaline kirjutas: 18 Jaan 2026 23:01vaid justnimelt mõelda, et eluase peab olema kas ühisvara või kaasomand.
Olen naisena pigem seda meelt, et ühine eluase võib olla, kuid varuvariant ainult naise omandina peab olema.
Vähe sellest, peab olema ka oma arve ja isiklik raha. Kui on eluase ühisomandis, ega seda kerge pole kiiresti realiseerida, kui teine pool näiteks kiusu pärast ei taha. Siis võtab aega ja närvikulu, et see ühisomand likvideerida ja müüki alustada.
Kui sul on eluase enne abielu olemas, saab vormistada notariaalse kokkuleppe, et see jääb lahusvaraks ka edasise ühisvara korral.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 18 Jaan 2026 22:53 Sellist retsepti ei ole paraku olemas. Aga sul on võimalus leida inimene, kes teeb kõik, et sa saaksid temas kindel olla ning kes teab, kuidas pakkuda sulle turvatunnet. Inimene, kellega on omavaheline sobivus ja teineteisemõistmine suurepärased.
Ja siis peab ka oma paarilisele selline inimene olema. Põhiline on sõbralikkus ja austus, armastus ja kirg ikka ka, et isegi vanas eas on hea ja hell kaasale otsa vaadata, et hästi valisid :) Tead, kolme väikelapse kõrvalt võib see olla paras väljakutse, mäletan, et kolme väikelapsega (väikese vahega) olin ma vahepeal niii kurnatud, tüdinud ja väsinud, et... jookseks kõige eest metsa kasvõi, see väikelapseiga on olnud siiani suhtele ka kõige raskem aeg, ma ise olin lihtsalt kõigest nii läbi (ja mees ka siis ei taibanud aidata, nüüd on kergem, lapsed suuremad, mees panustab rohkem perele aega). Hilisemas eluetapid tulevad jälle oma mured- lapsed suured ja lähevad, jääte kahekesi keskeas, mis siis teid kinni hoiab üksteise juures?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 19 Jaan 2026 07:43
Külaline kirjutas: 19 Jaan 2026 00:01
Külaline kirjutas: 18 Jaan 2026 23:50
Olen naisena pigem seda meelt, et ühine eluase võib olla, kuid varuvariant ainult naise omandina peab olema.
Vähe sellest, peab olema ka oma arve ja isiklik raha. Kui on eluase ühisomandis, ega seda kerge pole kiiresti realiseerida, kui teine pool näiteks kiusu pärast ei taha. Siis võtab aega ja närvikulu, et see ühisomand likvideerida ja müüki alustada.
Kui sul on eluase enne abielu olemas, saab vormistada notariaalse kokkuleppe, et see jääb lahusvaraks ka edasise ühisvara korral.
Abielueelne (ja kingitud ega päritud) vara ei saa mingi niiga nagunii abielludes ühisvaraks.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 19 Jaan 2026 07:50Abielueelne (ja kingitud ega päritud) vara ei saa mingi niiga nagunii abielludes ühisvaraks.
Noh, seal võivad olla nüansid. Kui nt eluaesemelaenu tasumist jätkatakse abielu ajal.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 19 Jaan 2026 09:08
Külaline kirjutas: 19 Jaan 2026 07:50Abielueelne (ja kingitud ega päritud) vara ei saa mingi niiga nagunii abielludes ühisvaraks.
Noh, seal võivad olla nüansid. Kui nt eluaesemelaenu tasumist jätkatakse abielu ajal.
Õige. Ma ei tea üksikasju, aga ühel tuttaval nii juhtuski, maja oli tema, uus peika tahtis kangesti abielluda, seejärel muudkui remontis maja ja lõpuks tahtis lahku minna ning maja tuli maha müüja ja raha ära jagada (naine proovis kohtust abi saada, aga ei õnnestunud). Naine arvas hiljem, et see oligi mehe eesmärk.
Seega, kui on vara enne abiellumist, tuleb ise kõik oma laenumaksed ja remondikulud maksta või tõepoolest teha notariaalne leping enne abiellumist, et abieelne vara jääb lahuvarast, hoolimata teise poole panusest vm. Põhimõtteliselt on võimalik, et mees remondib, aga ei maksa muid maja/korteri kulusid, naine maksab muud kulud, kütte vee jne, aga pärast mees väidab, et tema suurendas kinnisvara väärtust nii palju, et peab poole müügist endale saama. Või mitte abielluda.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 18 Jaan 2026 23:20 Vaatasin üht rootslaste sarja, kus siis pere lahutas ja lapsed hakkasid olema kordamööda nädala kaupa kummagi vanema juures. Ja sellele naisele tekkis temale endalegi üllatuseks ootamatult vaba aega, hakkas oma välimuse eest hoolitsema, läks trenni, pärast tööd sõbrannadega kohvile. kinno jne. Siis enda vabast nädalast. Seejärel oli nädala lastega jne. Elu läks palju huvitavamaks, muudkui planeeris ette ja teinekord lausa ootas seda vaba nädalat, sest ega siis elu teismelistega pole mingi lill.
Sellest hakkasin mõtlema, et jah, üksinda on väga raske lapsi kasvatada, kahekesi natuke kergem, aga ka mitte väga, sest ega igal juhul on mõlemad vanemad rakkes, aga äkki see eraldi kodude meetod polegi lõpuks nii halb variant. :) Oled omal nädalal eeskujulik lapsevanem, kannatad ära kõik tujud ja soovid ja siis saad nädala oma tööle ja taastumisele pühenduda. Muidugi mitte väikelapsega, aga just teismelistega... :D
Huvitav jah, et kogu elu käib ainult läbi lapsevanema vaatevinkli, mitte selle järgi, kuidas lastel oleks kõige parem.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 19 Jaan 2026 07:48kolme väikelapsega (väikese vahega) olin ma vahepeal niii kurnatud, tüdinud ja väsinud, et... jookseks kõige eest metsa kasvõi, see väikelapseiga on olnud siiani suhtele ka kõige raskem aeg, ma ise olin lihtsalt kõigest nii läbi (ja mees ka siis ei taibanud aidata
Mina oleksin sellise jobu maha jätnud isegi kolme lapsega. Mees ei taibanud aidata?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 20 Jaan 2026 08:02
Külaline kirjutas: 19 Jaan 2026 07:48kolme väikelapsega (väikese vahega) olin ma vahepeal niii kurnatud, tüdinud ja väsinud, et... jookseks kõige eest metsa kasvõi, see väikelapseiga on olnud siiani suhtele ka kõige raskem aeg, ma ise olin lihtsalt kõigest nii läbi (ja mees ka siis ei taibanud aidata
Mina oleksin sellise jobu maha jätnud isegi kolme lapsega. Mees ei taibanud aidata?
Ilmselt paljud naised mõtlevad nii, et kuna nemad on lastega kodused ja mees käib tööl, siis ongi naise kohus üksinda lasterindel rabeleda. Hiljem, kui naine saab juba tööle minna, on harjumuspärane peremudel juba ees - lapsed, need on naise eralõbu. Ja nii ta läheb.

On ju siingi foorumis neid naisi, kes on seisukohal, et on olemas meestetööd ja naistetööd - nii on see ajast aega olnud ja nii peabki olema.

Ilmselt aitaks paljudel juhtudel mehega rääkimine, aga paljud naised ei tihkagi seda teha, kui algselt on peres väljakujuenud teistmoodi või kui näiteks oma lapsepõlve kodust on eeskujuks konkreetsed soorollid.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 20 Jaan 2026 09:09
Guest kirjutas: 20 Jaan 2026 08:02
Külaline kirjutas: 19 Jaan 2026 07:48kolme väikelapsega (väikese vahega) olin ma vahepeal niii kurnatud, tüdinud ja väsinud, et... jookseks kõige eest metsa kasvõi, see väikelapseiga on olnud siiani suhtele ka kõige raskem aeg, ma ise olin lihtsalt kõigest nii läbi (ja mees ka siis ei taibanud aidata
Mina oleksin sellise jobu maha jätnud isegi kolme lapsega. Mees ei taibanud aidata?
Ilmselt paljud naised mõtlevad nii, et kuna nemad on lastega kodused ja mees käib tööl, siis ongi naise kohus üksinda lasterindel rabeleda. Hiljem, kui naine saab juba tööle minna, on harjumuspärane peremudel juba ees - lapsed, need on naise eralõbu. Ja nii ta läheb.

On ju siingi foorumis neid naisi, kes on seisukohal, et on olemas meestetööd ja naistetööd - nii on see ajast aega olnud ja nii peabki olema.

Ilmselt aitaks paljudel juhtudel mehega rääkimine, aga paljud naised ei tihkagi seda teha, kui algselt on peres väljakujuenud teistmoodi või kui näiteks oma lapsepõlve kodust on eeskujuks konkreetsed soorollid.
No siis pole muud kui peeglisse vaadata ja edasi kannatada.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 19 Jaan 2026 23:59
Guest kirjutas: 18 Jaan 2026 23:20 Vaatasin üht rootslaste sarja, kus siis pere lahutas ja lapsed hakkasid olema kordamööda nädala kaupa kummagi vanema juures. Ja sellele naisele tekkis temale endalegi üllatuseks ootamatult vaba aega, hakkas oma välimuse eest hoolitsema, läks trenni, pärast tööd sõbrannadega kohvile. kinno jne. Siis enda vabast nädalast. Seejärel oli nädala lastega jne. Elu läks palju huvitavamaks, muudkui planeeris ette ja teinekord lausa ootas seda vaba nädalat, sest ega siis elu teismelistega pole mingi lill.
Sellest hakkasin mõtlema, et jah, üksinda on väga raske lapsi kasvatada, kahekesi natuke kergem, aga ka mitte väga, sest ega igal juhul on mõlemad vanemad rakkes, aga äkki see eraldi kodude meetod polegi lõpuks nii halb variant. :) Oled omal nädalal eeskujulik lapsevanem, kannatad ära kõik tujud ja soovid ja siis saad nädala oma tööle ja taastumisele pühenduda. Muidugi mitte väikelapsega, aga just teismelistega... :D
Huvitav jah, et kogu elu käib ainult läbi lapsevanema vaatevinkli, mitte selle järgi, kuidas lastel oleks kõige parem.
Jah, tänapäeval paistab see nii olevat, jageletakse laste pärast kohtuni välja või perekonnast irdunud mees ei hooli enam üldse lastest. Parem siis juba isa kaks nädalat kuus kui üldse mitte isa. Laste huvides pole ka kärgpered mitte mingil viisil, aga siis ka keegi laste huvidest ei hooli. Mida aega edasi, seda hedonistlikumaks inimesed paistavad muutuvat. Paljud eelistavad üldse üksi elada, ei taha abielu ega lapsi.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Bing [Bot], Google [Bot], silli ja 6 külalist