Kuidas kindlustada perekonna püsimine

[Külaline]

Mis oleks lahendus, kui näiteks naine sooviks kolme last, aga ei tahaks mingil juhul üksinda neid kasvatama jääda.
Lootma heale õnnele? Üritama ennast laste vahel koolitada ja rahaliselt kindlustada ootamatuste vastu (kuigi see pole kindlasti lihtne, sest pausid tekivad paratamatult)? Hoidma vargsi ja märkamatult mehel silma peal, et mitte tekitada seda kuulsat "juhust" ehk siis ei saada üksi reisile, ei lähe ise kauemaks kodust ära, jagama kohustusi nii, et võimalust ja aega ei tekikski?
Minu tutvusringkonnas paistavad koos olevat need, kellel elu väga kiire olnud, töö ja harrastused, laste vedamine ringidesse, trennidesse, sunniviisiline osalemine kooliüritustel ehk siis kummalgi väga vähe aega jäänud niisama ringi vaadata. Lahku on läinud need, kes eraldi reisinud ja ühised harrastused puudunud. Petlik mulje?

[Külaline]

Selle kohta on see ütlus,et inimene planeerib, jumal naerab.

[Külaline]

Ei saagi kuidagi kaitsta ennast selle eest. Kunagi ei tea. Pooled kooselud purunevad. Ei aita siin ei abielu, pikk tutvumisperiood, kunagi ei tea. Minu kahe lapse isa leidis ka ootamatult uue naise ja muutus päevapealt. Ei huvitanud enam oma lapsed, kellega oli enne parim isa maailmas, mitte midagi ei huvitanud. Ei oleks iialgi osanud arvata, et jään üksikemaks ja pean ise lapsed suureks kasvatama, aga nii läks, minu käest ei küsitud selles osas arvamust. Ja nii läheb väga paljudega, selle vastu kuidagi kaitsta ennast ei saa.

[Külaline]

Ei saagi kuidagi kaitsta ennast selle eest. Kunagi ei tea. Pooled kooselud purunevad. Ei aita siin ei abielu, pikk tutvumisperiood, kunagi ei tea. Minu kahe lapse isa leidis ka ootamatult uue naise ja muutus päevapealt. Ei huvitanud enam oma lapsed, kellega oli enne parim isa maailmas, mitte midagi ei huvitanud. Ei oleks iialgi osanud arvata, et jään üksikemaks ja pean ise lapsed suureks kasvatama, aga nii läks, minu käest ei küsitud selles osas arvamust. Ja nii läheb väga paljudega, selle vastu kuidagi kaitsta ennast ei saa.

Aga kui poleks seda võimalust tekkinud? Ehk et siis tuleks hoida lühikese keti otsas?

[Külaline]

Ei saagi kuidagi kaitsta ennast selle eest. Kunagi ei tea. Pooled kooselud purunevad. Ei aita siin ei abielu, pikk tutvumisperiood, kunagi ei tea. Minu kahe lapse isa leidis ka ootamatult uue naise ja muutus päevapealt. Ei huvitanud enam oma lapsed, kellega oli enne parim isa maailmas, mitte midagi ei huvitanud. Ei oleks iialgi osanud arvata, et jään üksikemaks ja pean ise lapsed suureks kasvatama, aga nii läks, minu käest ei küsitud selles osas arvamust. Ja nii läheb väga paljudega, selle vastu kuidagi kaitsta ennast ei saa.

Aga kui poleks seda võimalust tekkinud? Ehk et siis tuleks hoida lühikese keti otsas?

Ei ole võimalik kedagi niimoodi kinni hoida, see pole ka mingi elu.

[Külaline]

No mitte nähtavalt, aga osava planeerimisega? Kuni lapsed piisavalt suured. Kui see keskeakriis möödas, siis nad rahunevad tavaliselt maha.
Näiteks mingi ühise harrastusega, mis vaba aega aitab täita.

Mul ühe sõbranna mees käis trennis ja pärast kippus siis nende sõpradest trennikaaslastega kuhugi välja istuma minema. Üks lühiajaline kahtlane lugu seal oli, mis ära vaibus, aga pani sõbranna asjale mõtlema. Siis said nad lapse ja sõbranna jagas ühel hetkel õhtud ära, et mees need õhtud nädalas lapsega ja tema ise siis teised õhtud. Vabal õhtul käis muidugi mees trennis, sõbranna külas jne. Siis hakkas sõbranna neil mehe trenniõhtutel korraldama veiniga õhtusööke (paar korda nädalas), tegi maitsvat toitu (a´la ise tead, kas tahad sooja toitu...) Mehele hakkas varsti meeldima, istusid ja rääkisid juttu maast ja ilmast, laps muidugi magas ammu. Ja mees hakkas trennist otse koju tulema, ei viitsinudki enam minna meestega pubisse, kodus palju parem toit, vein ka lisaks. Igal juhul nüüd neil laps juba suur ja endiselt koos.

[Külaline]

No mitte nähtavalt, aga osava planeerimisega? Kuni lapsed piisavalt suured. Kui see keskeakriis möödas, siis nad rahunevad tavaliselt maha.
Näiteks mingi ühise harrastusega, mis vaba aega aitab täita.

Mul ühe sõbranna mees käis trennis ja pärast kippus siis nende sõpradest trennikaaslastega kuhugi välja istuma minema. Üks lühiajaline kahtlane lugu seal oli, mis ära vaibus, aga pani sõbranna asjale mõtlema. Siis said nad lapse ja sõbranna jagas ühel hetkel õhtud ära, et mees need õhtud nädalas lapsega ja tema ise siis teised õhtud. Vabal õhtul käis muidugi mees trennis, sõbranna külas jne. Siis hakkas sõbranna neil mehe trenniõhtutel korraldama veiniga õhtusööke (paar korda nädalas), tegi maitsvat toitu (a´la ise tead, kas tahad sooja toitu...) Mehele hakkas varsti meeldima, istusid ja rääkisid juttu maast ja ilmast, laps muidugi magas ammu. Ja mees hakkas trennist otse koju tulema, ei viitsinudki enam minna meestega pubisse, kodus palju parem toit, vein ka lisaks. Igal juhul nüüd neil laps juba suur ja endiselt koos.

Kes minna tahab, see läheb nagunii. Nagu siin mingis teises teemas oli Sal-Salleri näide. Läks poodi ja leidis müüja endale. Ega sa poodiminekut ära ei keela ju.

[Külaline]

Ei anna keegi sulle mingit garantiid, et vot tee nii ja su pere püsib surmani koos Minu jaoks kindlasti petmine on esmajoones petja probleem/iseloomuviga ja alles siis tulevad mängu suhteprobleemid, "juhused" ja muud kõrvalised tegurid, mis võivad petmisele kallutada (ja enamasti kel selleks mingit kalduvust ei ole, ei jää seda kordama, isegi kui juhtub).

Mul on kolm last... sellega seoses tuleb meelde üks ankdoot, et vana eani koos olnud paarilt küsitakse, mes on nende pika koosleu saladus. Mees vastab: "me leppisime kokku, et kes lahutada tahab, võtab kõik lapsed endale...". Kahekesi on kergem vähemalt väikelastega.

[Külaline]

Aga kui poleks seda võimalust tekkinud? Ehk et siis tuleks hoida lühikese keti otsas?

Sellisest elust joostakse ruttu minema! Normaalsema naise juurde (no isegi kui ainult alguses nii tundub...)

[Külaline]

No mitte nähtavalt, aga osava planeerimisega? Kuni lapsed piisavalt suured. Kui see keskeakriis möödas, siis nad rahunevad tavaliselt maha.
Näiteks mingi ühise harrastusega, mis vaba aega aitab täita.

Mul ühe sõbranna mees käis trennis ja pärast kippus siis nende sõpradest trennikaaslastega kuhugi välja istuma minema. Üks lühiajaline kahtlane lugu seal oli, mis ära vaibus, aga pani sõbranna asjale mõtlema. Siis said nad lapse ja sõbranna jagas ühel hetkel õhtud ära, et mees need õhtud nädalas lapsega ja tema ise siis teised õhtud. Vabal õhtul käis muidugi mees trennis, sõbranna külas jne. Siis hakkas sõbranna neil mehe trenniõhtutel korraldama veiniga õhtusööke (paar korda nädalas), tegi maitsvat toitu (a´la ise tead, kas tahad sooja toitu...) Mehele hakkas varsti meeldima, istusid ja rääkisid juttu maast ja ilmast, laps muidugi magas ammu. Ja mees hakkas trennist otse koju tulema, ei viitsinudki enam minna meestega pubisse, kodus palju parem toit, vein ka lisaks. Igal juhul nüüd neil laps juba suur ja endiselt koos.

Ee, kas siis muidu ei tehtud kodus õhtusööke, et see kuidagi eriline ja rõhutamisvajalik on, et naine hakkas õhtuks süüa tegema ja siis mees enam ei tahtnudki sõpradega välja minna?

[Külaline]

Alati ei pruugi lahkumineku või pere purunemise põhjuseks petmine olla. Mingit garantiid ei ole sellisel asjal. Üks õnnetus võib samamoodi vanema kolme lapsega paugupealt üksi jätta.

[Külaline]

Küll on naljakas küsimus. Muidugi kui oled alles noor, siis on normaalne.
Mitte mingeid garantiisid elus sulle keegi ei anna. Midagi ei tohi panna ühele kaardile, kellegi usaldamisele oma elu rajada. Alati, suhte parimatest päevadest alates pead arvestama võimalusega, et see pole jääv. See pole traagiline, lihtsalt nii on. Ka sina ise võid kaaslasest tüdida ning soovida vabaneda, st see pole ainult ühepoolne protsess, et mees tingimata jalga peaks laskma.

[Külaline]

Mis oleks lahendus, kui näiteks naine sooviks kolme last, aga ei tahaks mingil juhul üksinda neid kasvatama jääda.
Lootma heale õnnele? Üritama ennast laste vahel koolitada ja rahaliselt kindlustada ootamatuste vastu (kuigi see pole kindlasti lihtne, sest pausid tekivad paratamatult)? Hoidma vargsi ja märkamatult mehel silma peal, et mitte tekitada seda kuulsat "juhust" ehk siis ei saada üksi reisile, ei lähe ise kauemaks kodust ära, jagama kohustusi nii, et võimalust ja aega ei tekikski?
Minu tutvusringkonnas paistavad koos olevat need, kellel elu väga kiire olnud, töö ja harrastused, laste vedamine ringidesse, trennidesse, sunniviisiline osalemine kooliüritustel ehk siis kummalgi väga vähe aega jäänud niisama ringi vaadata. Lahku on läinud need, kes eraldi reisinud ja ühised harrastused puudunud. Petlik mulje?

Iga vähegi mitte naiivne ja kahe jalaga maa peal olev inimene teab, et ei olemas mingeid selliseid 100% töötavaid "nippe", mis abielu kindlalt koos hoiavad. Arvan ka, et enamasti tekivad abieluvälised suhted, kuna see, kes neid suhteid harrastab, ei ole oma olemuselt piisavalt truu. Harvem tuleb ette seda, et olemuselt tohutult truu inimese teine abielupool lihtsalt ajab oma võimatult tülinoriva, ebasõbraliku, kiusliku vms. käitumisega eemale (ja kellegi teise juurde).

"Minu tutvusringkonnas paistavad koos olevat need, kellel elu väga kiire olnud, töö ja harrastused, laste vedamine ringidesse, trennidesse, sunniviisiline osalemine kooliüritustel ehk siis kummalgi väga vähe aega jäänud niisama ringi vaadata" - hmm, siin tuleks pigem küsida, kas ei näita see osalemine laste vedamises ringidesse jms. lihtsalt suhtumist - et minu laste käekäik ongi mulle oluline, ma keskenudun sellele - mitte näiteks uute naissuhte järgi ringivaatamisele? Inimene läheb sinna üritusele, kuna ta ei mõtleb kaugemale kui "mina-mina" ja tunnetab, et lapsele on see oluline, et ta seal viibib. Ehk see siis tuleb ehk ikkagi inimese enda suhtumise väljendus, mitte ei tööta nii, et naine survestab vaest meest lastega rabelama ja siis "juhused" jäävadki ära ja ei tulegi kõrvasuhteid, hurraa.

Ja perekondades, kus on väiked lapsed, aga mees omab kahtlaselt palju jõudeaega/energiat - eks see näitab ka suhtumist, et laste käekäik/pereelu ei ole mulle oluline, las need lapse kuidagi kasvavad suureks, las naine jamab... mina teen sealt kõrvalt midagi huvitavamat, näiteks otsin kõrvalsuhteid. Tolle teise naise esimene küsimus võikski olla: "Oot, ütled, et on laps/lapsed, aga miks sul siis nii palju aega on, et siin minuga kudrutada? Naisele ei tuleks veidi vaba aeg anda, et ta saaks nats raamatut lugeda, trennis käia või... ?"

Kummaks partener osutub, selgub muidugi sageli elu käigus.

[Külaline]

Sellist retsepti ei ole paraku olemas. Aga sul on võimalus leida inimene, kes teeb kõik, et sa saaksid temas kindel olla ning kes teab, kuidas pakkuda sulle turvatunnet. Inimene, kellega on omavaheline sobivus ja teineteisemõistmine suurepärased.

[Külaline]

Ja võimalik, et hoopis sina kunagi tahad kedagi teist kellega uus perekond luua.

[Külaline]

Küll on naljakas küsimus. Muidugi kui oled alles noor, siis on normaalne.
Mitte mingeid garantiisid elus sulle keegi ei anna. Midagi ei tohi panna ühele kaardile, kellegi usaldamisele oma elu rajada. Alati, suhte parimatest päevadest alates pead arvestama võimalusega, et see pole jääv. See pole traagiline, lihtsalt nii on. Ka sina ise võid kaaslasest tüdida ning soovida vabaneda, st see pole ainult ühepoolne protsess, et mees tingimata jalga peaks laskma.

Jah, arukas jutt. Varalistes asjades ei tohi kindlasti mõelda: "Ah, mis siin ikka, ega me ju lahku minema niikuini ei hakka.", vaid justnimelt mõelda, et eluase peab olema kas ühisvara või kaasomand. Kunagi Perekoolis oli korduvalt neid, kes väitsid, et on eluaseme ostnud justkui ühiseks koduks... aga mingipärast on elukoht "mehe nimel" (see pole kunagi küsimust tekitanud), aga uups, kas mul nüüd lahkumineku korral ei olegi midagi saada?

Õnneks enamus lahkuminejaid nii halvas olukorras siiski pole. On mul endalgi palju lahkuläinud tuttavaid. Lahkumineku korral jagatakse oma vara ja ka lapsi ei jää kasvatama üks vanem üksi, vaid eksabikaasa panustab ka nii raha kui ajaga. Ehk siis abielus olnud, aga lahutatud inimene ei võrdu päris üksivanemaga.

[Külaline]

Igal juhul tuleb lapsi saades arvestada võimalusega, et jääd neid üksi kasvatama. See kehtib naistele ja meestele. Lisaks lahkuminekule võib kumbki lapsevanematest ka surra.

[Külaline]

Vaatasin üht rootslaste sarja, kus siis pere lahutas ja lapsed hakkasid olema kordamööda nädala kaupa kummagi vanema juures. Ja sellele naisele tekkis temale endalegi üllatuseks ootamatult vaba aega, hakkas oma välimuse eest hoolitsema, läks trenni, pärast tööd sõbrannadega kohvile. kinno jne. Siis enda vabast nädalast. Seejärel oli nädala lastega jne. Elu läks palju huvitavamaks, muudkui planeeris ette ja teinekord lausa ootas seda vaba nädalat, sest ega siis elu teismelistega pole mingi lill.
Sellest hakkasin mõtlema, et jah, üksinda on väga raske lapsi kasvatada, kahekesi natuke kergem, aga ka mitte väga, sest ega igal juhul on mõlemad vanemad rakkes, aga äkki see eraldi kodude meetod polegi lõpuks nii halb variant. Oled omal nädalal eeskujulik lapsevanem, kannatad ära kõik tujud ja soovid ja siis saad nädala oma tööle ja taastumisele pühenduda. Muidugi mitte väikelapsega, aga just teismelistega...

[Külaline]

vaid justnimelt mõelda, et eluase peab olema kas ühisvara või kaasomand.

Olen naisena pigem seda meelt, et ühine eluase võib olla, kuid varuvariant ainult naise omandina peab olema.

[Külaline]

vaid justnimelt mõelda, et eluase peab olema kas ühisvara või kaasomand.

Olen naisena pigem seda meelt, et ühine eluase võib olla, kuid varuvariant ainult naise omandina peab olema.

Vähe sellest, peab olema ka oma arve ja isiklik raha. Kui on eluase ühisomandis, ega seda kerge pole kiiresti realiseerida, kui teine pool näiteks kiusu pärast ei taha. Siis võtab aega ja närvikulu, et see ühisomand likvideerida ja müüki alustada.