Guest kirjutas: ↑16 Dets 2025 21:55
Olen TA.
Jaa, loomulikult ma saan aru, et lapsele see takja periood on vajalik. Suuremal lapsel(12a) oli ka see aga mitte nii intensiivne, et oma varvastega ribid valusaks sõtkuks

aga tenast on väga okei ja iseseisev laps kasvanud.
Magab väiksem minuga koos nagunii. Ei jaksa võidelda ja kräunutada teda. Alates 1.5aastast. Enne seda leppis ilusti oma voodiga(päris imikuna toutmise mugavuse mõttes oli ikka kõrval). Beebina oli ideaalne laps ja 1.5 aastaselt toimuski suur muutus kõiges.
Kuna olen väiksemaga 100% üksikema, siis vahel lööbki kaane pealt, et appi, mu füüsilise taluvuse piir on täis! Pole võimalust isa juurde ka sõtkuma saata kasvõi natukeseks
Nutikaid ja salakavalaid nippe ootaks. Mitte, etbma nüüd julmalt surungi ta endast eemale diivani teise otsa istuma.
Endal lihtsakt ideed otsas. Kui lähebi liiga intensiivseks, lähme õue. Aga alati pole ka see võimalik. Niigi käime 3x päevas vähemalt. Ja eks me veel kodused. Ma arvan, et 50% on tingitud igavusest. Uuel aastal läheb lasteaeda ja ma tööle. Saab ilmselt raske olema tal harjuda lasteaiaga.
Ei, igavust ma ei usu põhjusena. Ikka lähedusvajadus - laps tahab lihtsalt teatud
tunnet kätte saada ja kõik.
Minul esimene laps (poiss) ka oli beebist peale klammerduja, näit. kui käisin käruga jalutamas ja viisin beebi trepist üles korterisse ja panin voodisse ning läksin vankrikorvi järgi tooma (korraga ei jaksanud tassida) - juba laps voodis protesteeris, et kuhu sa läksid. Kui laps maha rahustatud, siis sai teda kuhugi mängutekile poetada, aga see aeg oli väga lühike, sest ruttu ta "avastas" et emme on ta käest ära pannud ja siis oli jälle hädakisa. Hiljem, kui ta juba kõndis, et saada kartuleid koorida, pidin ta kiiktooliga kööki enda jalgade juurde panema - tema kiikus niikaua, kuni mina sain, kaks kätt vaba, kartulid ära koorida. Ma ei tea, kas see kvalifitseerub "nipiks", aga häda sunnil ma kuidagi tulin sellise asja peale. Kusjuures pidevalt käis võidujooks, et kas jõuan nüüd enne need kartulid keema panna või laps kiikumisest tüdineda ja virisema hakata

. Magama oli nõus ainult minuga ühes toas. Sellega võitlema ma ei hakanud. Õnneks sobis emme "aseaineks" minu ema - ehk siis vanaema valve alla oli teda võimalik jätta (ta klammerdus siis emme asemel vanaema külge), et ise paar tundi tiir poes käia vms.
Siiski, kuskil 2 ja 3a vahel hakkas poiss ise vähem klammerduma. Täpset vanust kahjuks ei oska öelda, millal klammerdumine lõppes, aga seda mäletan, et 3a ta kindlasti enam ei klammerdunud.
Lasteaeda panin 3+ vanuses. Esimese päeva olin lapsega koos rühmas, järgmisel päeval jätsin üksi rühma ja küsisin õpetajatelt, et kuidas siis oli. Õpetajad laiutasid naratades käsi ja vastasid, et üldse mitte millestki ei olevat aru saada, et laps alles teist päeva rühmas on. Ta käis esimsest päevast peale lasteias nagu vana kala - mitte mingeid kohanemisraskusi (et laps ei taha lasteaeda jääda ja nutab), meil üldse polnudki. Nüüd teismeline noormees ja tema kooliasjadega pole mul mingeid muresid olnud, kuna ta kohusetundlikult õpib kõik ise ära (ei tahagi, et täiskasvanu nina tema asjadesse topib).