Matemaatika riigieksamil tohib edaspidi spikrit kasutada

[Külaline]

Täna ilmus selline uudis: https://www.delfi.ee/artikkel/120423151 ... ks-muutuda

Kas see natuke ebaõiglane ei ole? Minu lapsel näiteks on matemaatika 5, aga tahaks kirjandi jaoks skeemi ette. Miks see siis lubatud pole?

[Külaline]

Matemaatikas on ju meeletus mahus valemeid.

Mis iganes skeemi su lapsel kirjandi jaoks vaja on, on palju lihtsamini pähe õpitav.

[Külaline]

Matemaatikas on ju meeletus mahus valemeid.

Mis iganes skeemi su lapsel kirjandi jaoks vaja on, on palju lihtsamini pähe õpitav.

No tema jaoks on jälle keeruline see, kui pole valemeid. Tal on kõik ained viied peale kirjanduse ja kirjandite kirjutamine on ainus keeruline asi.

[Külaline]

Matemaatikas on ju meeletus mahus valemeid.

Mis iganes skeemi su lapsel kirjandi jaoks vaja on, on palju lihtsamini pähe õpitav.

No tema jaoks on jälle keeruline see, kui pole valemeid. Tal on kõik ained viied peale kirjanduse ja kirjandite kirjutamine on ainus keeruline asi.

See kipub sageli nii olema, et need kes matemaatilise mõtlemisega, peavad ilukirjanduslikke kirjutusi raskeks ja vastupidi. Ma ise olin just see vastupidine. Matemaatiline mõtlemine polnud suurem asi (õpetaja oli ka nõrgavõitu, aga ikkagi), samas kirjandeid, novelle, luuletusi, oode - just name it, ilma igasuguse probleemita ja ilma mustandita sai otse kirjutatud, sõbrannalegi veel sageli. Poeg täpselt samasugune, aga riigieksamiks tegin talle ikkagi täiendava ettevalmistuse. Kirjutas ja analüüsisime vigu. Hästi läks lõpuks.
Kirjandite kirjutamist saab õpetada, see on täiesti teistsugune lähenemine, võrreldes numbritega. Kui talle see hinne saab olema oluline, soovitan leida eraõpetaja, ei pea olema tingimata eesti keele õpetaja, vaid keegi, kel kirjanduslikke kalduvusi.

[Külaline]

Matemaatikas on ju meeletus mahus valemeid.

Mis iganes skeemi su lapsel kirjandi jaoks vaja on, on palju lihtsamini pähe õpitav.

No tema jaoks on jälle keeruline see, kui pole valemeid. Tal on kõik ained viied peale kirjanduse ja kirjandite kirjutamine on ainus keeruline asi.

Mis "valemid" need siis on, ilma milleta ta kirjandit ei oska kirjutada?

[Külaline]

Matemaatikas on ju meeletus mahus valemeid.

Mis iganes skeemi su lapsel kirjandi jaoks vaja on, on palju lihtsamini pähe õpitav.

No tema jaoks on jälle keeruline see, kui pole valemeid. Tal on kõik ained viied peale kirjanduse ja kirjandite kirjutamine on ainus keeruline asi.

Mis "valemid" need siis on, ilma milleta ta kirjandit ei oska kirjutada?

Mis siin keerulist on? Matemaatikas on konkreetne struktuur, valmid, järjekord ja seosed. Kirjandis peab olema sissejuhatus, teema arendus, hüpotees, näited, järeldus ja kokkuvõte. Aga, selle struktuuri pead ise looma ja järjekorda ei saa muuta ning mis kõige keerulisem, nõuab loovust, et ühendada teadmised ja kogemused. Tekst peab olema sidus, loogiline ja voolav. Tuleb kergemini neilt, kes palju loevad, palju raskemini neilt, kes ei loe raamatuid.

[Külaline]

Tuleb kergemini neilt, kes palju loevad, palju raskemini neilt, kes ei loe raamatuid.

Teemaalgataja siin. Mu laps loeb küll, talle meeldib lugeda, grammatikavigu ei tee ning sõnakasutus on hea. Aga kirjandite kirjutamine tuleb ikkagi väga raskelt. Õpetaja on ka täiesti nõutu. Laps ise ütleb, et ta kardab, et teeb valesti ja ei saa päris täpselt aru, kuidas see õigesti on. Ja teda häirib, et variatiivsus on suur; et ei ole õiget ja valet vastust nii-öelda.

[Külaline]

Tuleb kergemini neilt, kes palju loevad, palju raskemini neilt, kes ei loe raamatuid.

Teemaalgataja siin. Mu laps loeb küll, talle meeldib lugeda, grammatikavigu ei tee ning sõnakasutus on hea. Aga kirjandite kirjutamine tuleb ikkagi väga raskelt. Õpetaja on ka täiesti nõutu. Laps ise ütleb, et ta kardab, et teeb valesti ja ei saa päris täpselt aru, kuidas see õigesti on. Ja teda häirib, et variatiivsus on suur; et ei ole õiget ja valet vastust nii-öelda.

Saan aru, see hirm teha valesti takistab meil palju asju piisavalt "voolavalt" teha. Kontrollime ja kahtleme liiga palju. Kirjandiga tegelikult ei ole õiget või vale, see ei pea olema täiuslik, lihtsalt piisavalt huvitav, mida originaalne lähenemine mingile teemale, seda parem hinne tuleb. Mida ma võiksin soovitada, (kunagi tegin oma lapsega nii) võtta mingi lasteraamat, üks lühike lugu ja selle põhjal lasta kirjutada lühike kirjand. Lasta mõtetel vabalt voolata, mis mõtted tekivad, hinnangud olukorrale, isikule jne. Seejärel mingil teemal, (artikli põhjal), mis talle endale huvitav, näiteks kui armastab muusikat, siis sellest jne. See eeldab, et on keegi, kes oskaks siis neid tekste parandada ja lapsega koos läbi arutada. Mina lugesin kodutööna tehtud kirjandid üle, selgitasin, mida oleks saanud teha paremini, kirjutasin märkuseid kõrvale, ( või tõmbasin lõigu maha) ja siis tuli tal see uuesti mõelda ja käsitsi ümber kirjutada. Tal tuli ikka vaeva näha, sest poisslaps ja tahtis ka täiuslikult asju teha, siiani veel see probleem, kuigi nüüd juba ülikoolis.
PS. See just ongi hea, et variatiivsus on suur, iga mõte või lähenemine on õige, see tuleb lihtsalt huvitaks kirjutada.

[Külaline]

Tuleb kergemini neilt, kes palju loevad, palju raskemini neilt, kes ei loe raamatuid.

Teemaalgataja siin. Mu laps loeb küll, talle meeldib lugeda, grammatikavigu ei tee ning sõnakasutus on hea. Aga kirjandite kirjutamine tuleb ikkagi väga raskelt. Õpetaja on ka täiesti nõutu. Laps ise ütleb, et ta kardab, et teeb valesti ja ei saa päris täpselt aru, kuidas see õigesti on. Ja teda häirib, et variatiivsus on suur; et ei ole õiget ja valet vastust nii-öelda.

Mina olin hea kirjandikirjutaja. Kõik proovikirjandid tegin 90+ punktile, küpsuskirjand tuli 96 punti.

Ma lugesin hästi palju, kirjandusklassikat ja teaduskirjandust. Aga ainuüksi lugemisest ei piisa, peab ka kirjutama. Lugemine on passiivne õppimise vorm, kirjutamine on aktiivne. Kirjutasin oma mõtetest, arvamustest ja raamatutest õpitud tarkustest. Igasugune kirjandus, mis ei sööda nn "õiget vastust" ette ja kus peab ise seoseid looma mitmete teoste vahel ja oma arusaamadele jõudma, ning sellest kirjalikul viisil arutlemine ja põhimõtete kasuks või vastu vaidlemine voolib inimesest hea kirjutaja.

[Külaline]

No tema jaoks on jälle keeruline see, kui pole valemeid. Tal on kõik ained viied peale kirjanduse ja kirjandite kirjutamine on ainus keeruline asi.

Mis "valemid" need siis on, ilma milleta ta kirjandit ei oska kirjutada?

Mis siin keerulist on? Matemaatikas on konkreetne struktuur, valmid, järjekord ja seosed. Kirjandis peab olema sissejuhatus, teema arendus, hüpotees, näited, järeldus ja kokkuvõte. Aga, selle struktuuri pead ise looma ja järjekorda ei saa muuta ning mis kõige keerulisem, nõuab loovust, et ühendada teadmised ja kogemused. Tekst peab olema sidus, loogiline ja voolav. Tuleb kergemini neilt, kes palju loevad, palju raskemini neilt, kes ei loe raamatuid.

Minu jaoks ei olegi keerulist. Ma küsisin, mis teemaalgataja lapsele keeruline pähe on õppida.

"Minu ajal" oli kirjandi vorm järgmine:
- sissejuhatus
- teemaarendus (sisulõik 1, sisulõik 2 jne)
- kokkuvõte.

Lõigu struktuur oli selline:
- väide
- seletus
- tõestus (näide)
- järeldus.
Sealjuures polnud järjekord oluline, peaasi et argumendi osad oleks olemas.

Minu meelest lihtsam pähe õppida kui 100 matemaatika valemit.

[Külaline]

Mis "valemid" need siis on, ilma milleta ta kirjandit ei oska kirjutada?

Mis siin keerulist on? Matemaatikas on konkreetne struktuur, valmid, järjekord ja seosed. Kirjandis peab olema sissejuhatus, teema arendus, hüpotees, näited, järeldus ja kokkuvõte. Aga, selle struktuuri pead ise looma ja järjekorda ei saa muuta ning mis kõige keerulisem, nõuab loovust, et ühendada teadmised ja kogemused. Tekst peab olema sidus, loogiline ja voolav. Tuleb kergemini neilt, kes palju loevad, palju raskemini neilt, kes ei loe raamatuid.

Minu jaoks ei olegi keerulist. Ma küsisin, mis teemaalgataja lapsele keeruline pähe on õppida.

"Minu ajal" oli kirjandi vorm järgmine:
- sissejuhatus
- teemaarendus (sisulõik 1, sisulõik 2 jne)
- kokkuvõte.

Lõigu struktuur oli selline:
- väide
- seletus
- tõestus (näide)
- järeldus.
Sealjuures polnud järjekord oluline, peaasi et argumendi osad oleks olemas.

Minu meelest lihtsam pähe õppida kui 100 matemaatika valemit.

Vorm võib olla lihtne, aga sisu genereerimine ei ole. Minu lapsel ei ole raskusi struktuuri mõistmisega, vaid mõtete loomisega olukorras, kus puuduvad selged reeglid. Reaalainetes on ülesandel üks korrektne lahendus või kindel meetod. Kirjandis tuleb ise valida väide, põhjendus ja näide – see nõuab teistsugust mõtlemist. See ei ole lihtsam, vaid teistsugune kognitiivne oskus. See on nagu öelda, et teadusartikli kirjutamine on lihtne, sest seal on ka sissejuhatus, meetod, tulemused ja järeldus. Vorm ei tee ülesannet lihtsaks, kui sisendi peab inimene ise nullist looma.

[Külaline]

Kirjandis tuleb ise valida väide, põhjendus ja näide – see nõuab teistsugust mõtlemist. See ei ole lihtsam, vaid teistsugune kognitiivne oskus. See on nagu öelda, et teadusartikli kirjutamine on lihtne, sest seal on ka sissejuhatus, meetod, tulemused ja järeldus. Vorm ei tee ülesannet lihtsaks, kui sisendi peab inimene ise nullist looma.

Mingi konkreetse skeemi etteandmine (millest TA kirjutas) ei aitaks seda last ju kuidagi.
Sõltuvalt tema enda valitud teemast peab ta ikka ise oma mõtetest alustama, neid edasi arendama, näidetega täiendama ja oma mõtte ka kokkuvõttesse kirjutama. Ikka ise ennast väljendama.
Valemid on asjad, mida saad nagunii igal hetkel järele vaadata, keegi ei pea neid pähe tuupima. Nagu ka perioodilisustabelit või ÕSi.

[Külaline]

Mis siin keerulist on? Matemaatikas on konkreetne struktuur, valmid, järjekord ja seosed. Kirjandis peab olema sissejuhatus, teema arendus, hüpotees, näited, järeldus ja kokkuvõte. Aga, selle struktuuri pead ise looma ja järjekorda ei saa muuta ning mis kõige keerulisem, nõuab loovust, et ühendada teadmised ja kogemused. Tekst peab olema sidus, loogiline ja voolav. Tuleb kergemini neilt, kes palju loevad, palju raskemini neilt, kes ei loe raamatuid.

Minu jaoks ei olegi keerulist. Ma küsisin, mis teemaalgataja lapsele keeruline pähe on õppida.

"Minu ajal" oli kirjandi vorm järgmine:
- sissejuhatus
- teemaarendus (sisulõik 1, sisulõik 2 jne)
- kokkuvõte.

Lõigu struktuur oli selline:
- väide
- seletus
- tõestus (näide)
- järeldus.
Sealjuures polnud järjekord oluline, peaasi et argumendi osad oleks olemas.

Minu meelest lihtsam pähe õppida kui 100 matemaatika valemit.

Vorm võib olla lihtne, aga sisu genereerimine ei ole. Minu lapsel ei ole raskusi struktuuri mõistmisega, vaid mõtete loomisega olukorras, kus puuduvad selged reeglid. Reaalainetes on ülesandel üks korrektne lahendus või kindel meetod. Kirjandis tuleb ise valida väide, põhjendus ja näide – see nõuab teistsugust mõtlemist. See ei ole lihtsam, vaid teistsugune kognitiivne oskus. See on nagu öelda, et teadusartikli kirjutamine on lihtne, sest seal on ka sissejuhatus, meetod, tulemused ja järeldus. Vorm ei tee ülesannet lihtsaks, kui sisendi peab inimene ise nullist looma.

Ma ei ole ise just kirkaim kriit aga kirjandil ei olegi ju sellist "reeglit" nagu matemaatika, füüsika või keemia valemitel.
Eelnevalt välja toodud sisuehitus on täitsa nii nagu ka mulle koolis õpetati.
Kindlat asja vist ju nagu polegi. Ma mäletan, et meie õpataja rõhutas alati loetud kirjanduse näidete kasutamist. Lisapunktid.
Ma isegi sain omal ajal üle 80 puntki. Mis oli üsna suur minu jaoks

[Külaline]

Vorm võib olla lihtne, aga sisu genereerimine ei ole. Minu lapsel ei ole raskusi struktuuri mõistmisega, vaid mõtete loomisega olukorras, kus puuduvad selged reeglid. Reaalainetes on ülesandel üks korrektne lahendus või kindel meetod. Kirjandis tuleb ise valida väide, põhjendus ja näide – see nõuab teistsugust mõtlemist. See ei ole lihtsam, vaid teistsugune kognitiivne oskus. See on nagu öelda, et teadusartikli kirjutamine on lihtne, sest seal on ka sissejuhatus, meetod, tulemused ja järeldus. Vorm ei tee ülesannet lihtsaks, kui sisendi peab inimene ise nullist looma.

Arusaadav - matemaatikas on ju numbrid ette antud, peab ainult lahenduskäigu välja nuputama Kirjandiga on vaja loovust.

Ma pakun, et sellised lapsed ei kirjuta midagi oma vabal ajal ega isegi arutle suulisel viisil, seega nad ei oskagi täitsa nullist oma mõttekäiku arendada.

[Külaline]

Vorm võib olla lihtne, aga sisu genereerimine ei ole. Minu lapsel ei ole raskusi struktuuri mõistmisega, vaid mõtete loomisega olukorras, kus puuduvad selged reeglid. Reaalainetes on ülesandel üks korrektne lahendus või kindel meetod. Kirjandis tuleb ise valida väide, põhjendus ja näide – see nõuab teistsugust mõtlemist. See ei ole lihtsam, vaid teistsugune kognitiivne oskus. See on nagu öelda, et teadusartikli kirjutamine on lihtne, sest seal on ka sissejuhatus, meetod, tulemused ja järeldus. Vorm ei tee ülesannet lihtsaks, kui sisendi peab inimene ise nullist looma.

Arusaadav - matemaatikas on ju numbrid ette antud, peab ainult lahenduskäigu välja nuputama Kirjandiga on vaja loovust.

Ma pakun, et sellised lapsed ei kirjuta midagi oma vabal ajal ega isegi arutle suulisel viisil, seega nad ei oskagi täitsa nullist oma mõttekäiku arendada.

Minu laps on suuliselt väga kõva arutleja. Ja tal on kõik ained viied. Lihtsalt see kirjandi kirjutamine on üks hädaorg.

[Külaline]

Minu laps on suuliselt väga kõva arutleja. Ja tal on kõik ained viied. Lihtsalt see kirjandi kirjutamine on üks hädaorg.

Kui on kõnes väga hea, aga kirjutamisel tekib kramp, siis mõelgu kirjand peas välja ja rääkigu see linti. St salvestagu oma mõtted. Ja siis las üritab salvestiselt kirja panna. See õpetab väga palju.

[Külaline]

Mis siin keerulist on? Matemaatikas on konkreetne struktuur, valmid, järjekord ja seosed. Kirjandis peab olema sissejuhatus, teema arendus, hüpotees, näited, järeldus ja kokkuvõte. Aga, selle struktuuri pead ise looma ja järjekorda ei saa muuta ning mis kõige keerulisem, nõuab loovust, et ühendada teadmised ja kogemused. Tekst peab olema sidus, loogiline ja voolav. Tuleb kergemini neilt, kes palju loevad, palju raskemini neilt, kes ei loe raamatuid.

Minu jaoks ei olegi keerulist. Ma küsisin, mis teemaalgataja lapsele keeruline pähe on õppida.

"Minu ajal" oli kirjandi vorm järgmine:
- sissejuhatus
- teemaarendus (sisulõik 1, sisulõik 2 jne)
- kokkuvõte.

Lõigu struktuur oli selline:
- väide
- seletus
- tõestus (näide)
- järeldus.
Sealjuures polnud järjekord oluline, peaasi et argumendi osad oleks olemas.

Minu meelest lihtsam pähe õppida kui 100 matemaatika valemit.

Vorm võib olla lihtne, aga sisu genereerimine ei ole. Minu lapsel ei ole raskusi struktuuri mõistmisega, vaid mõtete loomisega olukorras, kus puuduvad selged reeglid. Reaalainetes on ülesandel üks korrektne lahendus või kindel meetod. Kirjandis tuleb ise valida väide, põhjendus ja näide – see nõuab teistsugust mõtlemist. See ei ole lihtsam, vaid teistsugune kognitiivne oskus. See on nagu öelda, et teadusartikli kirjutamine on lihtne, sest seal on ka sissejuhatus, meetod, tulemused ja järeldus. Vorm ei tee ülesannet lihtsaks, kui sisendi peab inimene ise nullist looma.

Jutt käis ju mingitest X valemitest nagu matemaatikas. Kirjandi puhul polegi muid "valemeid" ette anda.

[Külaline]

Minu sugulane elas mitu aastat ühel eksootilisel maal, soovitasin tal oma elust raamatu kirjutada (elas huvitavat elu ka). Hariduselt magistriga keeleõpetaja, õppinud lisaks ka väljaspool Eestit. Aga ei, tema väidab, et kirjutada ta ei oska, kohe üldse mitte loovaid tekste. Tundub mulle arusaamatu, aga nii see lihtsalt on.

Igal juhul aitab harjutamine väga palju, siis vähemalt ei teki seda krampi, et ma ei oska, ühtki mõtet ei tule pähe...

[Külaline]

Minu sugulane elas mitu aastat ühel eksootilisel maal, soovitasin tal oma elust raamatu kirjutada (elas huvitavat elu ka). Hariduselt magistriga keeleõpetaja, õppinud lisaks ka väljaspool Eestit. Aga ei, tema väidab, et kirjutada ta ei oska, kohe üldse mitte loovaid tekste. Tundub mulle arusaamatu, aga nii see lihtsalt on.

Igal juhul aitab harjutamine väga palju, siis vähemalt ei teki seda krampi, et ma ei oska, ühtki mõtet ei tule pähe...

Samas oskab mõni ka lihtsast poeskäigust nii ägeda loo kokku kirjutada, et lust lugeda. Mõnel see anne lihtsalt on.
Ma ei tea, kuidas praegu on, aga ma oma kooliajal kirjutasin väga tihti kirjandeid. Iga kohustusliku raamatu teema lõppes kirjandiga. Ja siis tuli kohe järgmine.
Vahepeal kirjutasime lühijutte suvalisel teemal, nt "mida mu koolikott räägiks" või "mis mind õnnelikuks teeb" jne. Kõik ikka sama skeemi järgi - sissejuhatus, teemaarendus, võimalikud näited elust või kirjandusest, kokkuvõte.
Kas praegu õpetatakse vähem oma mõtteid kirja panema?

[Külaline]

Minu sugulane elas mitu aastat ühel eksootilisel maal, soovitasin tal oma elust raamatu kirjutada (elas huvitavat elu ka). Hariduselt magistriga keeleõpetaja, õppinud lisaks ka väljaspool Eestit. Aga ei, tema väidab, et kirjutada ta ei oska, kohe üldse mitte loovaid tekste. Tundub mulle arusaamatu, aga nii see lihtsalt on.

Igal juhul aitab harjutamine väga palju, siis vähemalt ei teki seda krampi, et ma ei oska, ühtki mõtet ei tule pähe...

Samas oskab mõni ka lihtsast poeskäigust nii ägeda loo kokku kirjutada, et lust lugeda. Mõnel see anne lihtsalt on.
Ma ei tea, kuidas praegu on, aga ma oma kooliajal kirjutasin väga tihti kirjandeid. Iga kohustusliku raamatu teema lõppes kirjandiga. Ja siis tuli kohe järgmine.
Vahepeal kirjutasime lühijutte suvalisel teemal, nt "mida mu koolikott räägiks" või "mis mind õnnelikuks teeb" jne. Kõik ikka sama skeemi järgi - sissejuhatus, teemaarendus, võimalikud näited elust või kirjandusest, kokkuvõte.
Kas praegu õpetatakse vähem oma mõtteid kirja panema?

Praegu palju kirjandeid ei kirjutatagi, sest õpetajatel polevat aega neid lugeda. Vähemalt oli nii minu lapsel, mõned aastad tagasi. Sundisin ise teda harjutama, eriti enne riigieksamit. Küll aga oli neil lugemispäevik esimesest klassist alates, sinna tuli kanda loetud raamatud, teatrietendused, muuseumid, kontserdid jne. Piisas piletist või lühikokkuvõttest, aga suunasin teda kirjutama iga sündmuse kohta korralikku kokkuvõtte: et käisin vaatamas....kes esines või mida nägin...mis tundeid või mõtteid tekitas...kolm kõige rohkem meeldinud eksponaati muuseumis, miks jne, ja kokkuvõtte. Sisuliselt valmistasin ette teda kirjandi kirjutamiseks.