Kuidas ennast ja enda suhtumist erinevates olukordades muuta

[Külaline]

Langege nüüd kõik minestusse, aga meie peres oli füüsiline karistus füüsilise vägivalla eest ja minu kodused kolm poega said ikka väga ruttu aru, mida vägivald naise/ema või üksteise suhtes endaga kaasa toob. Paar üksikut episoodi vist ainult meenubki, kus keegi pahatahtlikult kellelgi virutas, mingit regulaarset kaklust ja peksmist kohe kindlati ei olnud. Toredad ja empaatilised poisid on praegu, meie suhted on ka head. Ei kujuta ette, et laseks segamatult end või teist last pidevalt peksta ükskkõik kelle poolt. Või et peaks mingi kummimütsiga peksukott ja jalamatt omaenda kodus olema. Kui oleks mingi autistlik laps vms, siis on vast teine lugu.

[Külaline]

Langege nüüd kõik minestusse, aga meie peres oli füüsiline karistus füüsilise vägivalla eest ja minu kodused kolm poega said ikka väga ruttu aru, mida vägivald naise/ema või üksteise suhtes endaga kaasa toob. Paar üksikut episoodi vist ainult meenubki, kus keegi pahatahtlikult kellelgi virutas, mingit regulaarset kaklust ja peksmist kohe kindlati ei olnud. Toredad ja empaatilised poisid on praegu, meie suhted on ka head. Ei kujuta ette, et laseks segamatult end või teist last pidevalt peksta ükskkõik kelle poolt. Või et peaks mingi kummimütsiga peksukott ja jalamatt omaenda kodus olema. Kui oleks mingi autistlik laps vms, siis on vast teine lugu.

Piisab ka sellest, kui ema/isa ei ole kott või matt, vaid lööb selja sirgu ja ütleb, et minuga ei lähe selline käitumine läbi ja kui nii jätkad, siis mina sinuga toredaid asju teha ei taha. Jõuab kohale küll, et sellist ema/isa ei tasu püüdagi kotina/matina kasutada (asjatu vaev), see ei lähe niikuinii läbi.

Väga rangetete karistuste puudus on see, et osa rangelt karistatud lapsi õpib ebasiiraks, salalikuks (paid muljet jättes varjatult paha tegema, muljet jätma, et süüdi oli keegi teine jne.).

[Külaline]

Langege nüüd kõik minestusse, aga meie peres oli füüsiline karistus füüsilise vägivalla eest ja minu kodused kolm poega said ikka väga ruttu aru, mida vägivald naise/ema või üksteise suhtes endaga kaasa toob. Paar üksikut episoodi vist ainult meenubki, kus keegi pahatahtlikult kellelgi virutas, mingit regulaarset kaklust ja peksmist kohe kindlati ei olnud. Toredad ja empaatilised poisid on praegu, meie suhted on ka head. Ei kujuta ette, et laseks segamatult end või teist last pidevalt peksta ükskkõik kelle poolt. Või et peaks mingi kummimütsiga peksukott ja jalamatt omaenda kodus olema. Kui oleks mingi autistlik laps vms, siis on vast teine lugu.

Piisab ka sellest, kui ema/isa ei ole kott või matt, vaid lööb selja sirgu ja ütleb, et minuga ei lähe selline käitumine läbi ja kui nii jätkad, siis mina sinuga toredaid asju teha ei taha. Jõuab kohale küll, et sellist ema/isa ei tasu püüdagi kotina/matina kasutada (asjatu vaev), see ei lähe niikuinii läbi.

Väga rangetete karistuste puudus on see, et osa rangelt karistatud lapsi õpib ebasiiraks, salalikuks (paid muljet jättes varjatult paha tegema, muljet jätma, et süüdi oli keegi teine jne.).

Mul tekib sellest küsimus. Mingi arusaam on et kodus võib ja saab laps oma tunded välja elada, kui mujal peab hästi käituma. Siis ju tekibki see et kodus laps lööb vanemat või koera või karjub jonnib. Kui nüüd vanem selja sirgu lööb siis laps ei saa end välja elada. Muidugi peab suunama neid tundeid lapsel. Aga kõik ei oska. Oskabki see vanem OMA piire näidata vaid. Aga piiride selgeks saamine on ka lapsel tähtis. Samas kas see siis õpetab ebasoiraks ja varjatult paha tegema

[Külaline]

Langege nüüd kõik minestusse, aga meie peres oli füüsiline karistus füüsilise vägivalla eest ja minu kodused kolm poega said ikka väga ruttu aru, mida vägivald naise/ema või üksteise suhtes endaga kaasa toob. Paar üksikut episoodi vist ainult meenubki, kus keegi pahatahtlikult kellelgi virutas, mingit regulaarset kaklust ja peksmist kohe kindlati ei olnud. Toredad ja empaatilised poisid on praegu, meie suhted on ka head. Ei kujuta ette, et laseks segamatult end või teist last pidevalt peksta ükskkõik kelle poolt. Või et peaks mingi kummimütsiga peksukott ja jalamatt omaenda kodus olema. Kui oleks mingi autistlik laps vms, siis on vast teine lugu.

Piisab ka sellest, kui ema/isa ei ole kott või matt, vaid lööb selja sirgu ja ütleb, et minuga ei lähe selline käitumine läbi ja kui nii jätkad, siis mina sinuga toredaid asju teha ei taha. Jõuab kohale küll, et sellist ema/isa ei tasu püüdagi kotina/matina kasutada (asjatu vaev), see ei lähe niikuinii läbi.

Väga rangetete karistuste puudus on see, et osa rangelt karistatud lapsi õpib ebasiiraks, salalikuks (paid muljet jättes varjatult paha tegema, muljet jätma, et süüdi oli keegi teine jne.).

Mul tekib sellest küsimus. Mingi arusaam on et kodus võib ja saab laps oma tunded välja elada, kui mujal peab hästi käituma. Siis ju tekibki see et kodus laps lööb vanemat või koera või karjub jonnib. Kui nüüd vanem selja sirgu lööb siis laps ei saa end välja elada. Muidugi peab suunama neid tundeid lapsel. Aga kõik ei oska. Oskabki see vanem OMA piire näidata vaid. Aga piiride selgeks saamine on ka lapsel tähtis. Samas kas see siis õpetab ebasoiraks ja varjatult paha tegema

Minu enda nägemus: löömist ei toleleeri üldse. Küll aga jonn(ka maas püherdamisega) on teatud olukordades lubatud. Kuidagimoodi ju tõesti laps peab ennast nö maha laadima. Sel ajal lihtsalt ole kauguses olemas ja veendu, et ta endale haiget ei tee. Mingul hetkel ka see jonn leebub, kui tekivad oskused ennast paremini väljendada ja on ka vanemal mingid piirid. Ja ennetus. Palju jonni saab ennetuse ja suunamisega ära hoida. Mul suurema lapsega see õnnestus. Aga eks ka selles on õhuke piir. Mida kuhumaani lasta. Päris ignoreerida ei tasuks aga jonni hellusega premeerida ka mitte, et jumala eest jonni ära hoida. Nad ju muudmoodi ei oska alguses ennast reguleerida. Ja siin sõltub palju ka lapsest ja vanematest endast, mis nende piirid on.
Meil oli see maas püherdamisega jonn alati peale lasteaeda kodus. See kadus ära siis, kui taipasin, et seda võimendas tühi kõht.
Tuleb ennast usaldada. Iga normaalne vanem, kes piisavalt oma lapsega tegeleb saab aru, kas see jonn on vajalik tunnete mahalaadimine või lapse enda mingi tühine "ma tahan, ma pean seda nuppu ise vajutama".

[Külaline]

Langege nüüd kõik minestusse, aga meie peres oli füüsiline karistus füüsilise vägivalla eest ja minu kodused kolm poega said ikka väga ruttu aru, mida vägivald naise/ema või üksteise suhtes endaga kaasa toob. Paar üksikut episoodi vist ainult meenubki, kus keegi pahatahtlikult kellelgi virutas, mingit regulaarset kaklust ja peksmist kohe kindlati ei olnud. Toredad ja empaatilised poisid on praegu, meie suhted on ka head. Ei kujuta ette, et laseks segamatult end või teist last pidevalt peksta ükskkõik kelle poolt. Või et peaks mingi kummimütsiga peksukott ja jalamatt omaenda kodus olema. Kui oleks mingi autistlik laps vms, siis on vast teine lugu.

Piisab ka sellest, kui ema/isa ei ole kott või matt, vaid lööb selja sirgu ja ütleb, et minuga ei lähe selline käitumine läbi ja kui nii jätkad, siis mina sinuga toredaid asju teha ei taha. Jõuab kohale küll, et sellist ema/isa ei tasu püüdagi kotina/matina kasutada (asjatu vaev), see ei lähe niikuinii läbi.

Mul tekib sellest küsimus. Mingi arusaam on et kodus võib ja saab laps oma tunded välja elada, kui mujal peab hästi käituma. Siis ju tekibki see et kodus laps lööb vanemat või koera või karjub jonnib. Kui nüüd vanem selja sirgu lööb siis laps ei saa end välja elada. Muidugi peab suunama neid tundeid lapsel. Aga kõik ei oska. Oskabki see vanem OMA piire näidata vaid. Aga piiride selgeks saamine on ka lapsel tähtis. Samas kas see siis õpetab ebasoiraks ja varjatult paha tegema

Laps peab ka õppima, mismoodi tohib enda emotsioone välja elada. Näiteks vaidlemist, mossitamist, torisemist, nutmist või ette tulla - ja tõesti, kodus igasugust emotsioonide väljaelamist/arvamuse avaldamist ära keelata või koguni karistada oleks liig.

Samas, päris iga enda väljaelamise viisi ei saa lapsevanem aktsepteerida. Näit. agressioon emme suunas - löömine, solvava väljendiga nimetamine, kuhugi saatmine, käskivas toonis käratamine jms. on asjad, mille puhul lapsevanem justnimelt peab selja sirgu lööma ja ennast kehtestama. Pisikesest peale.

Kui väikelaps kasvab üles nii, et iga enda väljaelamise vorm on ok - siis võib välja kukkuda nii, et kooli jõuab taltsutamatu laps, kes hakkab seal käituma täpselt samamoodi: saadab õpetaja p.-sse, käratab õpetajele, et ole üldse vait jne. Sest ta on harjunud ja tal pole arusaama, et kõik enda väljaelamise viisid pole aktsepteeritavad.