Kuidas ennast ja enda suhtumist erinevates olukordades muuta

[Külaline]

Kuidas olla empaatilisem ja arusaajam ja absoluutselt mitte midagi võtta isiklikult? - kui pead keerulise lapsega asju ajama. Kui see laps sulle halvasti ütleb, sind lööb ja sa üritad talle selgeks teha elementaarseid oskusi teistega suhtlemisel ja muidu korralikku käitumist.
Kuidas jääda sellistes olukordades rahulikuks ja empaatiliseks?
Mina iga kord ei suuda. Ma ka justkui solvun või saan pahaseks (keeruliine seletada), et räägin ja räägin ja seletan ja seletan ja läheb hetk mööda ning see sama laps läheb ja paneb teisele tou kirja või keerab muu jama kokku.
Ma saan aru, et kodus pole osatud seda last kasvatada, või pole jagatud talle piisavalt hellust ja lähedust. Et vbl mina töötajana olen ehk ainuke inimene, kes seda talle pakub. Kes teda õpetab ja suunab.
Esiteks tundub mulle, et ma peaksin üleüldse kõik tunded ja iseennast välja lülitama ja olema nagu mingi peksukott, et teised saaksid oma tunded minu peal välja elada ja mina siis peaksin ikkagi kogu aeg vastutulelik ja lohutav olema. Kuidas seda suuta? Kas see on üldse võimalik? Kuidas seda saavutada? Või mismoodi peaks seda saavutama?

[Külaline]

Pole midagi parata. Tänapäeval peavadki õpetajad ja kasvatajad peksukotid olema. Lapsevanemad ka.

[Külaline]

seletan ja seletan ja läheb hetk mööda ning see sama laps läheb ja paneb teisele tou kirj

Kõige suurem kannataja ei ole mitte sina,vaid see teine laps, kellele päevast päeva "tou kirja pannakse". Kunagi mõtleb oma lastele kui oma õuduste algust, kus kunagi ei võinud teada, millal keegi talle täiest jõust vastu pead virutab. Sealt said alguse tema tulevased psüühikaprobleemid.

[Külaline]

seletan ja seletan ja läheb hetk mööda ning see sama laps läheb ja paneb teisele tou kirj

Kõige suurem kannataja ei ole mitte sina,vaid see teine laps, kellele päevast päeva "tou kirja pannakse". Kunagi mõtleb oma lastele kui oma õuduste algust, kus kunagi ei võinud teada, millal keegi talle täiest jõust vastu pead virutab. Sealt said alguse tema tulevased psüühikaprobleemid.

*oma lapsepõlvele

[Külaline]

Lapsel on kergem saada väike laks kui täiesti lambist laks, mingi kontrollimatu hullu käest, kui ta isegi ei oska aimata miks teda löödi. On kaks varianti, kas sõnakuulmatu lapse kerge laksu või saab tou süütu kannataja, kes ei näe vähimatki seost teol ja karistusel. Nüüdsel ajal on kohustus valida teine variant.

[Külaline]

Ma saan aru, et kodus pole osatud seda last kasvatada, või pole jagatud talle piisavalt hellust ja lähedust.

Ei pruugi absoluutselt nii olla. Võib vabalt olla ka lihtsalt lapse närvisüsteemi väärfunktsioneerimine. Aga kui tegu veel lastega, siis õnneks annab järjekindla tegemisega palju ära teha. Saan täiesti aru, kui väsitav see on. Mul on paarkümmend aastat kogemust täiskasvanuga, kes ei suuda ennast teatud situatsioonides talitseda. Igatahes jõudu!

[Külaline]

Ma saan aru, et kodus pole osatud seda last kasvatada, või pole jagatud talle piisavalt hellust ja lähedust.

Ei pruugi absoluutselt nii olla. Võib vabalt olla ka lihtsalt lapse närvisüsteemi väärfunktsioneerimine. Aga kui tegu veel lastega, siis õnneks annab järjekindla tegemisega palju ära teha. Saan täiesti aru, kui väsitav see on. Mul on paarkümmend aastat kogemust täiskasvanuga, kes ei suuda ennast teatud situatsioonides talitseda. Igatahes jõudu!

Mul laps küll veel lasteaias ei käi aga on kahene ja lööb ka vahel ja loobib asju. Ma olen kodus oksendamiseni rääkinud, et lüüa ei tohi ja kuna ta on kodune, saab minu hinnangul piisavalt hellust ja tähelepanu. Ripub nagu iminapp mul küljes.
Ma iga päev tegelen selle löömisega ja kriiskamisega, kui tal tunded ülepea kokku löövad.
Kui ta nüüd lasteaeda läheks annaks ka ilmselt tou kirja, kui talle midagi ei sobi.
Ja meil on probleem see, et ta ei räägi veel hästi. Aru saab küll väga hästi aga ennast ise väljendada raske. Ja räägin ma ka temaga ka titest peale.
Meil on kodus ka kassid, kellega saab nö empaatiat harjutada. Kasse ta ei löö. Kui tal paha olla/tuju või üleväsimus. Tuleb lööb mind

[Külaline]

Kujutan ette et keerukaks võib olukorrra teha vanemad ise ka. Kuidas see üks vanem ootab oma lapse kasvatamist ja mida ootab teine vanem kelle last lüüakse.
Üks vanem võib vabalt mõelda et see on lapse arengu etapp. Ja teine vanem on jõuetus raevus selle lööja arenguetapi üle.
Nii et üks vanem nõuab mõistvat suhtumist vanuse või mingi eripära tõttu ja teine et see lõpetataks kiiresti, muidu vajab juba tema laps mingit kõrvalist vaimset abi.

[Külaline]

Ma saan aru, et kodus pole osatud seda last kasvatada, või pole jagatud talle piisavalt hellust ja lähedust.

Ei pruugi absoluutselt nii olla. Võib vabalt olla ka lihtsalt lapse närvisüsteemi väärfunktsioneerimine. Aga kui tegu veel lastega, siis õnneks annab järjekindla tegemisega palju ära teha. Saan täiesti aru, kui väsitav see on. Mul on paarkümmend aastat kogemust täiskasvanuga, kes ei suuda ennast teatud situatsioonides talitseda. Igatahes jõudu!

Mul laps küll veel lasteaias ei käi aga on kahene ja lööb ka vahel ja loobib asju. Ma olen kodus oksendamiseni rääkinud, et lüüa ei tohi ja kuna ta on kodune, saab minu hinnangul piisavalt hellust ja tähelepanu. Ripub nagu iminapp mul küljes.
Ma iga päev tegelen selle löömisega ja kriiskamisega, kui tal tunded ülepea kokku löövad.
Kui ta nüüd lasteaeda läheks annaks ka ilmselt tou kirja, kui talle midagi ei sobi.
Ja meil on probleem see, et ta ei räägi veel hästi. Aru saab küll väga hästi aga ennast ise väljendada raske. Ja räägin ma ka temaga ka titest peale.
Meil on kodus ka kassid, kellega saab nö empaatiat harjutada. Kasse ta ei löö. Kui tal paha olla/tuju või üleväsimus. Tuleb lööb mind

Minu kahene kriiskas ka nii, et kass põgenes ja mina võtsin kõrvatropid kasutusele (ei tee nalja). Siis tuli komme, et kui süles oli, kiskus mind juustest, panin ujumismütsi pähe (täiesti tõsi). Mees naeris end hingetuks. Õnneks see periood läks mõõda. Lüüa küll lasta ei tohi, tuleb alati käes enne kinni haarata ja sellesama käega hoopis pai teha.
Ilmselt on see frustratsioon, mis sellist käitumist juhib. Kui rääkimine venima jääb, aitab logopeed, meie omagi hakkas rääkima alles kuskil 2+, siis küll üsna ruttu juba mitmesõnaliste lausetega. Naljavend vahetas mõnda aega m ja l omavahel ära. Ehk siis l asemel ütles n. Võite ette kujutada kuidas kõlas tema lemmiklelu mullitaja.

[Külaline]

Sa oled endale loonud arusaama, et lapsest kodus ei hoolita ja sina oled inimene, kes saab tema kasvatamisega hakkama. Siit ka solvumistunne, kui see ei õnnestu. Ma ei usu, et ilma vanemaid kaasamata annaks lapse käitumist oluliselt muuta. Aga kuidas end muuta? Ära sea endale ülearu suuri eesmärke, siis pole ka sellist pinget. Pea kolleegidega aru, kuidas selle lapsega suhelda ja mis järgneb, kui laps teisi lööb. Ja jälle, tee koostööd vanematega.

[Külaline]

Ma saan aru, et kodus pole osatud seda last kasvatada, või pole jagatud talle piisavalt hellust ja lähedust.

Ei pruugi absoluutselt nii olla. Võib vabalt olla ka lihtsalt lapse närvisüsteemi väärfunktsioneerimine. Aga kui tegu veel lastega, siis õnneks annab järjekindla tegemisega palju ära teha. Saan täiesti aru, kui väsitav see on. Mul on paarkümmend aastat kogemust täiskasvanuga, kes ei suuda ennast teatud situatsioonides talitseda. Igatahes jõudu!

Mul laps küll veel lasteaias ei käi aga on kahene ja lööb ka vahel ja loobib asju. Ma olen kodus oksendamiseni rääkinud, et lüüa ei tohi ja kuna ta on kodune, saab minu hinnangul piisavalt hellust ja tähelepanu. Ripub nagu iminapp mul küljes.
Ma iga päev tegelen selle löömisega ja kriiskamisega, kui tal tunded ülepea kokku löövad.
Kui ta nüüd lasteaeda läheks annaks ka ilmselt tou kirja, kui talle midagi ei sobi.
Ja meil on probleem see, et ta ei räägi veel hästi. Aru saab küll väga hästi aga ennast ise väljendada raske. Ja räägin ma ka temaga ka titest peale.
Meil on kodus ka kassid, kellega saab nö empaatiat harjutada. Kasse ta ei löö. Kui tal paha olla/tuju või üleväsimus. Tuleb lööb mind

Mul 3 last. See on jamajutt, et lapse (eriti nii noore kui 2a!) löömine, asjade loopimine jms. tuleb sellest, et ju tal jääb midagi puudu, ei ole piisavalt hellust, tähelepanu. See võib olla õige ükskijuhtudel - kuid sageli löövad (ja hammustavad ja loobivad asju jne.) ka maailma kõige hoolivamate vanemate lapsed. Iminapana küljes rippumine 2a on eakohane (kuigi võib olla emale koormav), sellesse tuleb suhtuda rahulikult, kuid see ei ole antud juhul määrav (kas lööb või mitte).

Miks laps lööb? Löömine (ja muud füüsilised reaktsioonid) väikesel lapsel on instinktiivne käitumine ja tekivad lihtsalt seetõttu, et väiksem laps on lähemal loomale - esiteks, tal pole veel peal kultuurikihti (mis keskmisel täiskasvanul on) ja teiseks, tema närvisüsteem on veel toorem, mis tähendab pingeolukorras kehvemat enesevalitsemise/enese pidurdamise võimet. Näiteks 2a lähebki õudselt kergesti endast täiesti välja. Iga elatud aastaga lapse enesekontrolli võime natuke paraneb (3a on natuke parema enesekontrolliga kui 2a, 4a veel parema enesekontrolli võimega, 7a veel parema enesekontrolli võimega). Kas laps võib lasteias panna teisel lapsele tou ära? Jah, kindlasti võib, me ei saa 100% välistada, et 2-3a mitte kunagi nii ei käitu. Seda ei tohiks takka kiita (sest laps peab õppima, et ei lööda), aga ei tohiks olla ka ülimalt šokeeritud ja tunda ennast läbikukkununa, kui väike laps lööb.

Väike laps on olemuselt "väike loomake", kellele tuleb inimesele omane käitumiskultuur alles külge kasvatada. Kuni laps on veel väike ja ebaküps ning iseenda käitumist hästi ei reguleeri, tulebki emal (ja isal, lasteiaõpetajal jne.) "oksendamiseni" keelata, füüsiliselt takistada jne. Ja niimoodi nädalaid, kuid, aastaid järjest. Aga pärast imestad ise ka, kuidas väikelapsena "loomalik" olnud laps jõuab koolieelikuikka/kooliikka ja õpetaja kiidab, et nii kästi koostööd tegev ja nii hästi käituv laps on. Ohoo - kas see on tõesti sama laps, kes oli väiksena lõi, jonnis jne? Vat siis on mõnus tunne küll, et lastele on ikkagi midagi külge ka jäänud.

Tänapäeval on tekkinud inimesi (ma ei tea, kas nad pole üldse lastega kokku puutunud või siis on sellest nii palju aeg möödas, et ei mäleta enam, millised on lapsed tegelikult on?) , kes nõuavad umbes nagu, et pisikese mudilase käitumine peaks olema kohe "tasemel". Umbes nii, et kui pisike mudilane lööb või jonnib - siis ongi hälvik, kes jääbki lööma ja õiget inimest temast ei saagi. Nojah...

Samas ei tohi lasta ka nö. ise kasvada, sest kui ebasoovitavaid asju ei keelata ega soovitavaid asju ei nõutagi, võib kõige sellega hiljem alustamine olla veel raskem.

[Külaline]

Kujutan ette et keerukaks võib olukorrra teha vanemad ise ka. Kuidas see üks vanem ootab oma lapse kasvatamist ja mida ootab teine vanem kelle last lüüakse.
Üks vanem võib vabalt mõelda et see on lapse arengu etapp. Ja teine vanem on jõuetus raevus selle lööja arenguetapi üle.
Nii et üks vanem nõuab mõistvat suhtumist vanuse või mingi eripära tõttu ja teine et see lõpetataks kiiresti, muidu vajab juba tema laps mingit kõrvalist vaimset abi.

Minu lapsi on aastate jooksul lasteias löödud, hammustatud... Väga närvi pole ma sellest läinud. On ju arusaadav, et lasteaialaste arengutase on vastav ning kui neid on kamp koos, võib seal laste vahel juhtuda üht koma teist. Kui õpetaja suhtumine on ok (kui keegi lööb, siis peatab olukorra, astub löödud lapse kaitseks välja, noomib lööjat, teatab vanemale), siis minu meelest on kõik korras. Hull oleks siis, kui lastakas takistamatult teist taguda, narrida vms. Aga nii olnud ei ole.

[Külaline]

seletan ja seletan ja läheb hetk mööda ning see sama laps läheb ja paneb teisele tou kirj

Kõige suurem kannataja ei ole mitte sina,vaid see teine laps, kellele päevast päeva "tou kirja pannakse". Kunagi mõtleb oma lastele kui oma õuduste algust, kus kunagi ei võinud teada, millal keegi talle täiest jõust vastu pead virutab. Sealt said alguse tema tulevased psüühikaprobleemid.

Ei saa ka üle dramatiseerida. Suvalise tou teiselt väikelapselt on enamus inimesi ilmselt saanud.

Hullem on, kui keegi ei peata lööjat ega astu kaitseks välja. See (eriti, kui on pidev) võib halvasti mõjuda, jah. Mistõttu väikelapsi peabki valvama ja sekkuma, et nad üksteisel ikka elada laseks. Kasvõi möirapull teisest lapsest eemale tõsta mingiks ajaks, kui sõna ei kuula.

[Tolmukübe]

seletan ja seletan ja läheb hetk mööda ning see sama laps läheb ja paneb teisele tou kirj

Kõige suurem kannataja ei ole mitte sina,vaid see teine laps, kellele päevast päeva "tou kirja pannakse". Kunagi mõtleb oma lastele kui oma õuduste algust, kus kunagi ei võinud teada, millal keegi talle täiest jõust vastu pead virutab. Sealt said alguse tema tulevased psüühikaprobleemid.

Ei saa ka üle dramatiseerida. Suvalise tou teiselt väikelapselt on enamus inimesi ilmselt saanud.

Hullem on, kui keegi ei peata lööjat ega astu kaitseks välja. See (eriti, kui on pidev) võib halvasti mõjuda, jah. Mistõttu väikelapsi peabki valvama ja sekkuma, et nad üksteisel ikka elada laseks. Kasvõi möirapull teisest lapsest eemale tõsta mingiks ajaks, kui sõna ei kuula.

Möirapull kasvab suuremaks, ja tast tuleb koolikiusaja. Kasvab see suuremaks, ja hakkab kodus oma naist ja lapsi peksma. Nii see elu käib. Juba väiksena näha, mis tast suurena tuleb.

[Külaline]

Pole midagi parata. Tänapäeval peavadki õpetajad ja kasvatajad peksukotid olema. Lapsevanemad ka.

Ei, see on mõne ennast haletsev ettekujutus, et "süüdi on see tänapäev, eks ma siis peangi peksukott olema"

Tegelikult ei ole lapsevanematelt kuskil nõutud, et peaks laskma ennast lüüa või sõnadega kuhugi saata vms. Solvangute puhul ei pea kohmetult alla neelama, vaid vaid võib käed puusa lüüa ja öelda: "Sa ütlesid mulle inetult ja kui sina käitud minuga nii, siis mina sinuga ei...(pane siis mõni lapse lemmiktegevus)". Väiksema lapsega, kui ise olla järjekindel, sellest üldiselt piisab, et koitma hakkas.

Võibolla need, kes on "kaasaegsusest" valesti aru saanud ja peksukotiks olemisega nõustunud, eeldavad sama ka õpetajatelt. Aga vähegi iseteadlik õpetaja ei ole nõus see olema ning ei, ta ei pea.

[Külaline]

seletan ja seletan ja läheb hetk mööda ning see sama laps läheb ja paneb teisele tou kirj

Kõige suurem kannataja ei ole mitte sina,vaid see teine laps, kellele päevast päeva "tou kirja pannakse". Kunagi mõtleb oma lastele kui oma õuduste algust, kus kunagi ei võinud teada, millal keegi talle täiest jõust vastu pead virutab. Sealt said alguse tema tulevased psüühikaprobleemid.

Ei saa ka üle dramatiseerida. Suvalise tou teiselt väikelapselt on enamus inimesi ilmselt saanud.

Hullem on, kui keegi ei peata lööjat ega astu kaitseks välja. See (eriti, kui on pidev) võib halvasti mõjuda, jah. Mistõttu väikelapsi peabki valvama ja sekkuma, et nad üksteisel ikka elada laseks. Kasvõi möirapull teisest lapsest eemale tõsta mingiks ajaks, kui sõna ei kuula.

See on täiesti vale suhtumine. Sina vaatad täiskasvanu pilguga, et kui valusasti see väike tita ikka lüüa võib, aga teise lapse jaoks see ei ole nii, sama suur või isegi suurem temast. Üks kärbes võib teisele kärbsele ikka väga palju haiget teha, eriti kui ta on pisut suurem ja tugevam. Pealegi puudub väiksel lapsel veel võime näha nagu täiskasvanul, tema jaoks on kõik uus, metslane rühmas võib talle väga traumeeriv olla, samamoodi kui vägivaldne kiusaja koolis.

[Külaline]

Minu last on lasteaias hammustatud, löödud ja asjadega visatud. Ja on tema ise ka mõned korrad niiöelda tou kirja pannud. Õpetajad koheselt reageerinud.
Üks tüdruk hammustas mu poissi kõvasti põsest, sest peale pikalt haige olnuna(minu laps) oli tüdrukul nii hea meel teda näha, et suurest eufooriast kallistades hammustas poissi põsest .
Löömised on olnud umbes seal 2-4a vanuses ja lööjad on olnud ka pigem keelelise hilinemisega. Ja see ükskord kui mu oma poiss lõi siis oli põhjus see, et üks teine laps peaaegu terve päev muudkui nokkis ja nokkis ja minu omal siis sai mõõt täis ja lõi.
Õpetaja muidugi sekkus aga selgitas ka, et ta sai väga hästi aru, miks mu laps tou kirja pani.
Õnneks sellised vahejuhtumid olid erandlikud. Rühmas mingi vahe oli küll üks probleemne laps. See klohmis oma ema ka riietusruumis aga tundus, et ema vist ei osanud või tahtnud õpetajate abi vastu võtta. Mingi hetk siis vahetasid ise lasteaeda.

[Külaline]

Kõige suurem kannataja ei ole mitte sina,vaid see teine laps, kellele päevast päeva "tou kirja pannakse". Kunagi mõtleb oma lastele kui oma õuduste algust, kus kunagi ei võinud teada, millal keegi talle täiest jõust vastu pead virutab. Sealt said alguse tema tulevased psüühikaprobleemid.

Ei saa ka üle dramatiseerida. Suvalise tou teiselt väikelapselt on enamus inimesi ilmselt saanud.

Hullem on, kui keegi ei peata lööjat ega astu kaitseks välja. See (eriti, kui on pidev) võib halvasti mõjuda, jah. Mistõttu väikelapsi peabki valvama ja sekkuma, et nad üksteisel ikka elada laseks. Kasvõi möirapull teisest lapsest eemale tõsta mingiks ajaks, kui sõna ei kuula.

See on täiesti vale suhtumine. Sina vaatad täiskasvanu pilguga, et kui valusasti see väike tita ikka lüüa võib, aga teise lapse jaoks see ei ole nii, sama suur või isegi suurem temast. Üks kärbes võib teisele kärbsele ikka väga palju haiget teha, eriti kui ta on pisut suurem ja tugevam. Pealegi puudub väiksel lapsel veel võime näha nagu täiskasvanul, tema jaoks on kõik uus, metslane rühmas võib talle väga traumeeriv olla, samamoodi kui vägivaldne kiusaja koolis.

Mis see õige suhtumine siis oleks? Last vati sees üles kasvatada, et mitte kunagi füüsiliselt ega psüühiliselt haiget ei saa - see ei ole ju põhjendatud? Õde ja venda ka olla ei tohi - sest äkki lööb?

Ma saan aru, et võib olla äärmusolukordi, kus lastevaheline vägivald (näit. koolis) läheb nii hulluks, et nõuab mingit erilahendust. Näit. krooniline kooli vahetus. Äärmusolukordi võib ette tulla.

Tüüpilised väikelaste kähmlemised kodus või lasteaias (kus õpetaja/vanem valvab ja sekkub ka), nagu teemaalgaja kirjeldas, minu hinnagul äärmusolukord aga ei ole. Minu lapsed on kodus üksteist valusasti löönud/tõuganud/asjadega visanud. Muidugi olen siis korrale kutsunud ja pahandanud. Aga - mõne aja pärast lahtub ja kõik mängivad jälle ninapidi koos. Täielik "omad koerad kisklevad, omad koerad lepivad", nagu vanarahvas on öelnud.

[Külaline]

Ei saa ka üle dramatiseerida. Suvalise tou teiselt väikelapselt on enamus inimesi ilmselt saanud.

Hullem on, kui keegi ei peata lööjat ega astu kaitseks välja. See (eriti, kui on pidev) võib halvasti mõjuda, jah. Mistõttu väikelapsi peabki valvama ja sekkuma, et nad üksteisel ikka elada laseks. Kasvõi möirapull teisest lapsest eemale tõsta mingiks ajaks, kui sõna ei kuula.

See on täiesti vale suhtumine. Sina vaatad täiskasvanu pilguga, et kui valusasti see väike tita ikka lüüa võib, aga teise lapse jaoks see ei ole nii, sama suur või isegi suurem temast. Üks kärbes võib teisele kärbsele ikka väga palju haiget teha, eriti kui ta on pisut suurem ja tugevam. Pealegi puudub väiksel lapsel veel võime näha nagu täiskasvanul, tema jaoks on kõik uus, metslane rühmas võib talle väga traumeeriv olla, samamoodi kui vägivaldne kiusaja koolis.

Mis see õige suhtumine siis oleks? Last vati sees üles kasvatada, et mitte kunagi füüsiliselt ega psüühiliselt haiget ei saa - see ei ole ju põhjendatud? Õde ja venda ka olla ei tohi - sest äkki lööb?

Ma saan aru, et võib olla äärmusolukordi, kus lastevaheline vägivald (näit. koolis) läheb nii hulluks, et nõuab mingit erilahendust. Näit. krooniline kooli vahetus. Äärmusolukordi võib ette tulla.

Tüüpilised väikelaste kähmlemised kodus või lasteaias (kus õpetaja/vanem valvab ja sekkub ka), nagu teemaalgaja kirjeldas, minu hinnagul äärmusolukord aga ei ole. Minu lapsed on kodus üksteist valusasti löönud/tõuganud/asjadega visanud. Muidugi olen siis korrale kutsunud ja pahandanud. Aga - mõne aja pärast lahtub ja kõik mängivad jälle ninapidi koos. Täielik "omad koerad kisklevad, omad koerad lepivad", nagu vanarahvas on öelnud.

Probleemi ei ole, kui mõnikord juhtub, et kord lööb, üks kord teine, aga kui rühmas on üks probleemne laps, kes päevast päeva teistele haiget teeb, siis on see teine asi.

[Külaline]

Kuidas olla empaatilisem ja arusaajam ja absoluutselt mitte midagi võtta isiklikult? - kui pead keerulise lapsega asju ajama. Kui see laps sulle halvasti ütleb, sind lööb ja sa üritad talle selgeks teha elementaarseid oskusi teistega suhtlemisel ja muidu korralikku käitumist.
Kuidas jääda sellistes olukordades rahulikuks ja empaatiliseks?
Mina iga kord ei suuda. Ma ka justkui solvun või saan pahaseks (keeruliine seletada), et räägin ja räägin ja seletan ja seletan ja läheb hetk mööda ning see sama laps läheb ja paneb teisele tou kirja või keerab muu jama kokku.
Ma saan aru, et kodus pole osatud seda last kasvatada, või pole jagatud talle piisavalt hellust ja lähedust. Et vbl mina töötajana olen ehk ainuke inimene, kes seda talle pakub. Kes teda õpetab ja suunab.
Esiteks tundub mulle, et ma peaksin üleüldse kõik tunded ja iseennast välja lülitama ja olema nagu mingi peksukott, et teised saaksid oma tunded minu peal välja elada ja mina siis peaksin ikkagi kogu aeg vastutulelik ja lohutav olema. Kuidas seda suuta? Kas see on üldse võimalik? Kuidas seda saavutada? Või mismoodi peaks seda saavutama?

Aga vb on kodus vanemad ise ka lapsega täitsa hädas. Mis vanemad siis asjast arvavad? Või väldivad igati lapse keerulisuse teemat?