Kas söömine on kõige tähtsam elus

[Külaline]

Eks igaüks elab enda tehtud valikute tagajärgedega ja see kindlasti on valik.

Jah, kahtlemata on elus kõik valik. Selle mööndusega, et mõnda valikut sa oskad teha ja mõnda mitte ning see on inimeseti erinev.

Tänapäeval ei ole see lihtsalt võimalik, et ei osata seda valikut teha. Igasugust infot on meeeeeletult, nii toitumise kui ka liikumise osas. On spetsialistid, kes saavad sellel teekonnal toetada (arstid, treenerid, dietoloogid, vajadusel psühholoogid), on grupid, äpid, raamatud, e-raamatud, nimeta ainult. Muidugi kui inimene ise ei taha seda valikut teha, ise ei taha muutuda, siis loomulikult seda muutust ei toimu. Ja ka see on tegelikult täiesti okei. Kui ülekaal ei ole suur ning tervisele ohtu ei kujuta, inimene ennast ise hästi tunneb, siis vabalt võib olla veidi suurem.

[Külaline]

Eks igaüks elab enda tehtud valikute tagajärgedega ja see kindlasti on valik.

Jah, kahtlemata on elus kõik valik. Selle mööndusega, et mõnda valikut sa oskad teha ja mõnda mitte ning see on inimeseti erinev.

Tänapäeval ei ole see lihtsalt võimalik, et ei osata seda valikut teha. Igasugust infot on meeeeeletult, nii toitumise kui ka liikumise osas. On spetsialistid, kes saavad sellel teekonnal toetada (arstid, treenerid, dietoloogid, vajadusel psühholoogid), on grupid, äpid, raamatud, e-raamatud, nimeta ainult. Muidugi kui inimene ise ei taha seda valikut teha, ise ei taha muutuda, siis loomulikult seda muutust ei toimu. Ja ka see on tegelikult täiesti okei. Kui ülekaal ei ole suur ning tervisele ohtu ei kujuta, inimene ennast ise hästi tunneb, siis vabalt võib olla veidi suurem.

Uskumatu, ma enda arust nagu räägin eesti keeles, aga ikka ei ole arusaadav. Nii vilets väljendusoskus mul küll ei ole. Mitte keegi, absoluutselt mitte keegi mitte kuskil ei õpeta paksule seda, mida mina räägin - aru saamist, et kõigepealt tuleb tagada, et söömise asemele on mõni muu õnnetunde tekitaja võtta. Alles siis saab hakata alla võtma, alles siis on sellel mingi tulemus. Ja seda, kuidas õppida õnnelik olema, ei ole võimalik inimesele õpetada, ta peab ise selle enda jaoks mingil moel avastama.

[Külaline]

Nagu käsu peale artikkel banaanide kasulikkusest:
https://tervis.postimees.ee/8369963/see ... ks-banaani

[Külaline]

Nagu käsu peale artikkel banaanide kasulikkusest:
https://tervis.postimees.ee/8369963/see ... ks-banaani

https://www.ohtuleht.ee/toidutare/76094 ... ad-paksuks

[Külaline]

Jah, kahtlemata on elus kõik valik. Selle mööndusega, et mõnda valikut sa oskad teha ja mõnda mitte ning see on inimeseti erinev.

Tänapäeval ei ole see lihtsalt võimalik, et ei osata seda valikut teha. Igasugust infot on meeeeeletult, nii toitumise kui ka liikumise osas. On spetsialistid, kes saavad sellel teekonnal toetada (arstid, treenerid, dietoloogid, vajadusel psühholoogid), on grupid, äpid, raamatud, e-raamatud, nimeta ainult. Muidugi kui inimene ise ei taha seda valikut teha, ise ei taha muutuda, siis loomulikult seda muutust ei toimu. Ja ka see on tegelikult täiesti okei. Kui ülekaal ei ole suur ning tervisele ohtu ei kujuta, inimene ennast ise hästi tunneb, siis vabalt võib olla veidi suurem.

Uskumatu, ma enda arust nagu räägin eesti keeles, aga ikka ei ole arusaadav. Nii vilets väljendusoskus mul küll ei ole. Mitte keegi, absoluutselt mitte keegi mitte kuskil ei õpeta paksule seda, mida mina räägin - aru saamist, et kõigepealt tuleb tagada, et söömise asemele on mõni muu õnnetunde tekitaja võtta. Alles siis saab hakata alla võtma, alles siis on sellel mingi tulemus. Ja seda, kuidas õppida õnnelik olema, ei ole võimalik inimesele õpetada, ta peab ise selle enda jaoks mingil moel avastama.

Mis maagilist õnnetundmist siin vaja taga ajada on? Enamasti see õnnetunne tekibki, kui töö annab tulemust ehk siis kaalukaotuse puhul kui on tulemused. Ei pea kõike nii süvitsi minema ja ei ole vaja keerutada 100 erineva teema, tundmise, kogemuse ja mille iganes ümber. Ma saan aru, et see helbekultuur on tänapäeval väga laialdane nähtud aga vahel on lihtsalt vaja ennast kokku võtta, sundida, suruda, nutta ja ennast p*sast läbi ajada. Kui kõik jääks mõtlema ja vaagima igat aspekti elus mingil tunnete tasandil, siis ei saakski midagi tehtud.

[Külaline]

Mis maagilist õnnetundmist siin vaja taga ajada on? Enamasti see õnnetunne tekibki, kui ...

Jälle vist tuleb nentida - õnnelik inimene oled, kui sa aru ei saa, millest räägin.

[Külaline]

Mis maagilist õnnetundmist siin vaja taga ajada on? Enamasti see õnnetunne tekibki, kui ...

Jälle vist tuleb nentida - õnnelik inimene oled, kui sa aru ei saa, millest räägin.

Kas sa olid see, kes rääkis, et enne peab midagi muud leidma, mis sama head tunnet tekitaks, mida söömine tekitab?
Ja siis on kergem söömisega piiri pidada? Siin ei saa ju aru, kes kellele vastab.
Minul ei tekitanud miski enne kaalulangetusega alustamist erilist õnnetunnet. Ühel hetkel kevadisel ajal lihtsalt ütlesin endale, et nüüd aitab.
Tegin toitumises väga radikaalse muutuse. Mida ei soovitata üldse.
Aga jaanipäevaks olin 7 kilo kergem. Siis ostsin jalgratta ja alles pärast 3 nädalat igapäevast sõitmist hakkas see mulle natuke rõõmu pakkuma. Algul oli väga vastik pingutus.
Oktoobriks olin veel 10 kilo kergem, aga ratas jäi ära. Külm.
No mis üle jäi - kõndimas käia. Kõik jõusaalid on mu jaoks välistatud, ei iial.
Kõndisin jõuluks veel 10 kg maha.
Ikka sedasama toitumist järgides. Ainus õnnetunde tekitaja oligi põhiliselt kaalulangus ise, ei muud.
Aprilliks, kui alustasin, olin kaotanud 35 kilo. Väga normaalne kaalukaotus 12 kuu kohta - ca 3 kg kuus. Isegi vähem, kui maksimaalselt heaks peetakse.
Aga toitumine oli põhiline, väike liigutamine aitas vaid seedimist korras hoida ja mõjus kehale hästi, südamele ja vereringele. Veidike liigutasin iga päev ka hantleid. Olin siis 50.

[Külaline]

Mis maagilist õnnetundmist siin vaja taga ajada on? Enamasti see õnnetunne tekibki, kui ...

Jälle vist tuleb nentida - õnnelik inimene oled, kui sa aru ei saa, millest räägin.

Kas sa olid see, kes rääkis, et enne peab midagi muud leidma, mis sama head tunnet tekitaks, mida söömine tekitab?
Ja siis on kergem söömisega piiri pidada? Siin ei saa ju aru, kes kellele vastab.
Minul ei tekitanud miski enne kaalulangetusega alustamist erilist õnnetunnet. Ühel hetkel kevadisel ajal lihtsalt ütlesin endale, et nüüd aitab.
Tegin toitumises väga radikaalse muutuse. Mida ei soovitata üldse.
Aga jaanipäevaks olin 7 kilo kergem. Siis ostsin jalgratta ja alles pärast 3 nädalat igapäevast sõitmist hakkas see mulle natuke rõõmu pakkuma. Algul oli väga vastik pingutus.
Oktoobriks olin veel 10 kilo kergem, aga ratas jäi ära. Külm.
No mis üle jäi - kõndimas käia. Kõik jõusaalid on mu jaoks välistatud, ei iial.
Kõndisin jõuluks veel 10 kg maha.
Ikka sedasama toitumist järgides. Ainus õnnetunde tekitaja oligi põhiliselt kaalulangus ise, ei muud.
Aprilliks, kui alustasin, olin kaotanud 35 kilo. Väga normaalne kaalukaotus 12 kuu kohta - ca 3 kg kuus. Isegi vähem, kui maksimaalselt heaks peetakse.
Aga toitumine oli põhiline, väike liigutamine aitas vaid seedimist korras hoida ja mõjus kehale hästi, südamele ja vereringele. Veidike liigutasin iga päev ka hantleid. Olin siis 50.

Jah, mina olin see.
Mis edasi sa, kaal ühel hetkel ju enam ei lange, mis siis õnnetundest sai? Elasid ilma? Muidugi saan aru, et sinus ei tekitanud ka söömine õnnetunnet. Miski muu siis pidi ju ikka olema, mis head tunnet elus tekitas. Ma saan sellest aru küll, et kaalu langemine teeb head tunnet, aga see on ju ajutine ja saab otsa. Ja siis näiteks hakkasin mina jälle sööma, vaikselt ja hiilivalt - sest polnud taibanud, et mingi muu õnn tuleb veel hankida. Justnimelt hankida.
Miks sa jõusaalid välistad? See on sul eelarvamus.

[Külaline]

Mis maagilist õnnetundmist siin vaja taga ajada on? Enamasti see õnnetunne tekibki, kui ...

Jälle vist tuleb nentida - õnnelik inimene oled, kui sa aru ei saa, millest räägin.

Mul on, kogu lugupidamise juures, imelik lugeda sellist juttu täiskasvanud inimese poolt. Mu lasteaiaealine laps tahab teha ainult neid asju, mis talle rõõmu pakuvad. Kas sa teed kõik otsused elus tuginedes oma tunnetele? Mitte ühtegi ratsionaalset ja mõistusega tehtud otsust, mitte kunagi? Mind ei tee ka õnnelikuks maksude maksmine, koristamine ja hambaarsti juures käimine, vahel ka töö tegemine, aga ometigi mingeid asju elus peab tegema, kui hoolid oma tervisest ja toimetulekust. Ja kõige paradoksaalsem asja juures on see, et ülekaalulisena söömine ei tee õnnelikuks. Ma ei olnud paksuna kunagi õnnelik süües. Sellega kaasnes kuklas alati mingisugune kahetsuse ja väärtusetuse tunne, hirm, vastikus enese suhtes, tühjus. See ei ole õnn, see on sõltuvus ja sõltuvuse puhul tulebki võtta vastu see karm otsus, mitte maskeerida söömist mingisuguseks "õnnetundeks", mida see mitte mingil juhul ei ole.

[Külaline]

Jah, mina olin see.
Mis edasi sa, kaal ühel hetkel ju enam ei lange, mis siis õnnetundest sai? Elasid ilma? Muidugi saan aru, et sinus ei tekitanud ka söömine õnnetunnet. Miski muu siis pidi ju ikka olema, mis head tunnet elus tekitas. Ma saan sellest aru küll, et kaalu langemine teeb head tunnet, aga see on ju ajutine ja saab otsa. Ja siis näiteks hakkasin mina jälle sööma, vaikselt ja hiilivalt - sest polnud taibanud, et mingi muu õnn tuleb veel hankida. Justnimelt hankida.
Miks sa jõusaalid välistad? See on sul eelarvamus.

Oi, söömine oli minu suur õnn ja rõõm aastaid! Tõesti parim rõõm! Igapäevane unistus lausa - saaks ainult midagi head suhu panna!
Kaal tõesti ühel hetkel enam ei langenud ja see polnudki eesmärk - 65 kg tundus täiesti paras. Olin rahul.
Eks igapäevane liigutamine oli harjumuseks saanud, käisin ikka rattaga sõitmas või kõndimas. Käin siiani. Lisaks ujumas. Mõnus.
Jõusaalis olen käinud nooremas eas piisavalt, kui tegelikult ka "päris" sporti tegin. Ei meeldi üldse. Pole eelarvamus. Miks peaks käima? Kõike saab ka kodus teha suht lihtsate vahenditega, kui tahtmist on.
Õnn ongi parasjagu selles, et olen endaga rahul. Meeldin endale nii, nagu ma olen.

[Külaline]

Mis maagilist õnnetundmist siin vaja taga ajada on? Enamasti see õnnetunne tekibki, kui ...

Jälle vist tuleb nentida - õnnelik inimene oled, kui sa aru ei saa, millest räägin.

Mul on, kogu lugupidamise juures, imelik lugeda sellist juttu täiskasvanud inimese poolt. Mu lasteaiaealine laps tahab teha ainult neid asju, mis talle rõõmu pakuvad. Kas sa teed kõik otsused elus tuginedes oma tunnetele? Mitte ühtegi ratsionaalset ja mõistusega tehtud otsust, mitte kunagi? Mind ei tee ka õnnelikuks maksude maksmine, koristamine ja hambaarsti juures käimine, vahel ka töö tegemine, aga ometigi mingeid asju elus peab tegema, kui hoolid oma tervisest ja toimetulekust. Ja kõige paradoksaalsem asja juures on see, et ülekaalulisena söömine ei tee õnnelikuks. Ma ei olnud paksuna kunagi õnnelik süües. Sellega kaasnes kuklas alati mingisugune kahetsuse ja väärtusetuse tunne, hirm, vastikus enese suhtes, tühjus. See ei ole õnn, see on sõltuvus ja sõltuvuse puhul tulebki võtta vastu see karm otsus, mitte maskeerida söömist mingisuguseks "õnnetundeks", mida see mitte mingil juhul ei ole.

Pole sul mingit lugupidamist. Kui oleks, siis ju nii ei kirjutaks - sa ju praegu pead seda juttu lolliks jutuks, mis lugupidamisest siin rääkida? Iseasi, et see pole rumal jutt, vaid inimese peas toimuva kirjeldus. Sina leiad võimaluse tänitada ja õpetada, pikid vahele ka ennast kiitvad repliigid, kuidas sina küll hakkama said - aga kellele sellist juttu vaja on? Minu jutt on neile, kes veel pole endast aru saanud ja mõistnud, miks ei suudeta söömist lõpetada või suudetakse ainult lühikeseks ajaks. Äkki kedagi aitab.
Sina aga ära aja seda lugupidamise jama, kui sa tegelikult teisest sugugi lugu ei pea ning teda lapsemõistuslikuks pead.

[Külaline]

Mul ei olnud siia kirjutades soovi kellegagi isiklikku vaidlusesse langeda ning sellega ma ei jätka.
Soovin lihtsalt edasi anda seda, et rõõmu on võimalik tunda ka tervislikust toidust ja liikumisest, kui võtta vastu otsus ning muuta oma harjumusi. See võtab aega aga see juhtub, kui olla järjepidev. See teekond ei ole lihtne aga on tehtav, kui on selge visioon eesmärgist kombineerituna tahtejõuga ning esialgu on ikkagi vaja seda otsust. Mida pikemalt teoretiseerida, kaaluda, vaagida, seda kaugemale lükkub eesmärgi saavutamine, rahulolu, tervislik suhe enda ja toiduga.

[Külaline]

Sina aga ära aja seda lugupidamise jama, kui sa tegelikult teisest sugugi lugu ei pea ning teda lapsemõistuslikuks pead.

Mina pole see, kellele sa vastad, aga kui sa ei taha, et sind lapsemõistuslikuks peetakse, ära siis aja lapsikut juttu! Õnnetunne ja õnnetunne, no tõesti!

[Külaline]

Pole sul mingit lugupidamist. Kui oleks, siis ju nii ei kirjutaks - sa ju praegu pead seda juttu lolliks jutuks, mis lugupidamisest siin rääkida? Iseasi, et see pole rumal jutt, vaid inimese peas toimuva kirjeldus. Sina leiad võimaluse tänitada ja õpetada, pikid vahele ka ennast kiitvad repliigid, kuidas sina küll hakkama said - aga kellele sellist juttu vaja on? Minu jutt on neile, kes veel pole endast aru saanud ja mõistnud, miks ei suudeta söömist lõpetada või suudetakse ainult lühikeseks ajaks. Äkki kedagi aitab.
Sina aga ära aja seda lugupidamise jama, kui sa tegelikult teisest sugugi lugu ei pea ning teda lapsemõistuslikuks pead.

Selgituseks, et mina olen üks teine külaline kui see, kellega sa siisn väitled.
Olen eluaeg olnud sale ja vaadanud, mida söön, mida mitte. Kord ühes reisiseltskonnas üks korpulentne daam ütles minu kohta halvustavalt, et no nii ka ei saa, et häid asju ei söö, sest mingi rõõm peab siin elus ju olema. Mina vastasin, et see jutt on täitsa õige, olen nõus. Sinu rõõm on süüa, minu rõõm on olla sale, nii lihtne ongi.

[Külaline]

Pole sul mingit lugupidamist. Kui oleks, siis ju nii ei kirjutaks - sa ju praegu pead seda juttu lolliks jutuks, mis lugupidamisest siin rääkida? Iseasi, et see pole rumal jutt, vaid inimese peas toimuva kirjeldus. Sina leiad võimaluse tänitada ja õpetada, pikid vahele ka ennast kiitvad repliigid, kuidas sina küll hakkama said - aga kellele sellist juttu vaja on? Minu jutt on neile, kes veel pole endast aru saanud ja mõistnud, miks ei suudeta söömist lõpetada või suudetakse ainult lühikeseks ajaks. Äkki kedagi aitab.
Sina aga ära aja seda lugupidamise jama, kui sa tegelikult teisest sugugi lugu ei pea ning teda lapsemõistuslikuks pead.

Selgituseks, et mina olen üks teine külaline kui see, kellega sa siisn väitled.
Olen eluaeg olnud sale ja vaadanud, mida söön, mida mitte. Kord ühes reisiseltskonnas üks korpulentne daam ütles minu kohta halvustavalt, et no nii ka ei saa, et häid asju ei söö, sest mingi rõõm peab siin elus ju olema. Mina vastasin, et see jutt on täitsa õige, olen nõus. Sinu rõõm on süüa, minu rõõm on olla sale, nii lihtne ongi.

Nii on see ju ka õige. Kui mingite toitude söömine mõjub tervisele halvasti ja nende mitte söömine mõjub hästi, siis on rõõm olla terve. See ongi see rõõm siin elus.

[Külaline]

Mul ei olnud siia kirjutades soovi kellegagi isiklikku vaidlusesse langeda ning sellega ma ei jätka.
Soovin lihtsalt edasi anda seda, et rõõmu on võimalik tunda ka tervislikust toidust ja liikumisest, kui võtta vastu otsus ning muuta oma harjumusi. See võtab aega aga see juhtub, kui olla järjepidev. See teekond ei ole lihtne aga on tehtav, kui on selge visioon eesmärgist kombineerituna tahtejõuga ning esialgu on ikkagi vaja seda otsust. Mida pikemalt teoretiseerida, kaaluda, vaagida, seda kaugemale lükkub eesmärgi saavutamine, rahulolu, tervislik suhe enda ja toiduga.

Aga täpselt nii - on vaja vastu võtta otsus. Teadmine, et õnne pole vaja sisse süüa või juua või kuulda kelleltki, pole kõigile sünniga kaasa antud, saage nüüd ometi aru. Seda see paks peabki kõigepealt taipama ja läbi tunnetama. See tehtud, on tal võimalik söömist vähendada. Läbi kannatuste ei ole söömise vähendamine pikaajaliselt võimalik.

Sina aga ära aja seda lugupidamise jama, kui sa tegelikult teisest sugugi lugu ei pea ning teda lapsemõistuslikuks pead.

Mina pole see, kellele sa vastad, aga kui sa ei taha, et sind lapsemõistuslikuks peetakse, ära siis aja lapsikut juttu! Õnnetunne ja õnnetunne, no tõesti!

Õnnetunde vajamisest rääkimises pole midagi lapsikut. Sina vajad seda ka, pidevalt. Ja selleta pole normaalne elu võimalik.

[Külaline]

Pole sul mingit lugupidamist. Kui oleks, siis ju nii ei kirjutaks - sa ju praegu pead seda juttu lolliks jutuks, mis lugupidamisest siin rääkida? Iseasi, et see pole rumal jutt, vaid inimese peas toimuva kirjeldus. Sina leiad võimaluse tänitada ja õpetada, pikid vahele ka ennast kiitvad repliigid, kuidas sina küll hakkama said - aga kellele sellist juttu vaja on? Minu jutt on neile, kes veel pole endast aru saanud ja mõistnud, miks ei suudeta söömist lõpetada või suudetakse ainult lühikeseks ajaks. Äkki kedagi aitab.
Sina aga ära aja seda lugupidamise jama, kui sa tegelikult teisest sugugi lugu ei pea ning teda lapsemõistuslikuks pead.

Selgituseks, et mina olen üks teine külaline kui see, kellega sa siisn väitled.
Olen eluaeg olnud sale ja vaadanud, mida söön, mida mitte. Kord ühes reisiseltskonnas üks korpulentne daam ütles minu kohta halvustavalt, et no nii ka ei saa, et häid asju ei söö, sest mingi rõõm peab siin elus ju olema. Mina vastasin, et see jutt on täitsa õige, olen nõus. Sinu rõõm on süüa, minu rõõm on olla sale, nii lihtne ongi.

No sellel naisel oligi õigus. Mulle meeldib olla sale ja süüa kõike, mida soovin. Alates 45 jälgin, sinnani ei jälginud. Terve elu järgida-absurd. See poleks mingi normaalne elu.

[Külaline]

Mul ei olnud siia kirjutades soovi kellegagi isiklikku vaidlusesse langeda ning sellega ma ei jätka.
Soovin lihtsalt edasi anda seda, et rõõmu on võimalik tunda ka tervislikust toidust ja liikumisest, kui võtta vastu otsus ning muuta oma harjumusi. See võtab aega aga see juhtub, kui olla järjepidev. See teekond ei ole lihtne aga on tehtav, kui on selge visioon eesmärgist kombineerituna tahtejõuga ning esialgu on ikkagi vaja seda otsust. Mida pikemalt teoretiseerida, kaaluda, vaagida, seda kaugemale lükkub eesmärgi saavutamine, rahulolu, tervislik suhe enda ja toiduga.

Aga täpselt nii - on vaja vastu võtta otsus. Teadmine, et õnne pole vaja sisse süüa või juua või kuulda kelleltki, pole kõigile sünniga kaasa antud, saage nüüd ometi aru. Seda see paks peabki kõigepealt taipama ja läbi tunnetama. See tehtud, on tal võimalik söömist vähendada. Läbi kannatuste ei ole söömise vähendamine pikaajaliselt võimalik.

Kas sa oled ise oma ideaalvormi seda teooriat rakendades saavutanud?

[Külaline]

Õnnetunde vajamisest rääkimises pole midagi lapsikut. Sina vajad seda ka, pidevalt. Ja selleta pole normaalne elu võimalik.

Jah, aga ma ei tee asju ainult selle põhjal, mis mind õnnelikuks teeb, see on lapsik suhtumine. Kui on vaja koogitüki asemel valida õun, siis nii on vaja ja pole mõtet jaurata, kumb mind õnnelikumaks teeks. Pealegi, mitmeks minutiks seda kooki süües õnnetunne tekib? Ja mis tunne on hiljem ennast peeglist vaadates?

[Külaline]

Pealegi, mitmeks minutiks seda kooki süües õnnetunne tekib? Ja mis tunne on hiljem ennast peeglist vaadates?

Siin ongi vahe adekvaatse täiskasvanu ja lapsemeelse vahel, et adekvaatne inimene mõtleb ka oma tegude tagajärgedele, lapsemeelne lähtub ainult hetkelisest õnnetundest. Mis pärast saab, sellele ta ei mõtle.