On inimesed muutunud õrnemaks?

[Külaline]

Mina arvan ka, et see tohutu survestamine enese tundeid kirjeldama ja nendest lõputult jahvatama on muutnud inimesed nõrgemaks ja tekitanud neis rohkem sisemist segadust kui oli varem. Emotsioonid on hetkel liialt ületähtsustatud, samas aga on emotsioonid ühed kõige muutuvamad asjad üldse. Väga palju on niisuguseid muresid, mille puhul ei ole tolku nende niisama kirjeldamisest, vaid vaja oleks ka päriselt käed külge panna ja mure ära lahendada. Päriselt siis. Aga nüüd meid üritatakse panna arvama, et kõiki muresid lahendab ainult paljas jutustamine. See pole ju nii.

Kui võrrelda jahvatamist ja oma pingete varjatud väljaelamist nende peal, kes ei ole nende pingete tekkimises süüdi, aga on käepärast võtta (lähedased, sageli) - siis see esimene viis on siiski parem. Jah, ainult lõputust jahvatamisest ehk ei piisa, et inimene oma probleemidest üle saaks, mingil ajal peaks midagi tegama, midagi muutma, aga vähemalt oma pingete väljaelamine kuskil terapeudi juures jahvatamas käies ei kahjusta teisi inimesi.

Õnneks tänapäeval levib aina enam mõtlemine, et see ei ole normaalne, kui maailmale: "Mina olen tugev!" kuulutav kaaslane käitub kodus, kus võõramad inimesed ei näe, nagu närvipundar, elab ennast lähedase peal välja. Tänu sellele ei ole paljud enam nõus ennast leplikult poksikoti rolli asetama, vaid ütlevadki kaaslasele, et kuule, kui sul on mingid pinged, siis ela neid kuidagi muud moodi välja kui minu peal. Vanasti need poksikotid sageli kannatasid ja süüdistasid ennast, et ju ma pole siis piisavalt hea/teen midagi valesti, et teine minu vastu selline on.

On neid, kes suudavad oma pinged maandada mingisse tegevusse (näit. sport või maakodu) ja ei hakka mitte kunagi lähedaste kallal närveldama. Suudavad rahuneda ja pärast asjad endamisi läbi mõelda. Sel juhul, muidugi, pole väga palju jahvatamist ehk vaja.

Aga kes seda öelnud on, et jahvatamine aitab pingeid maandada? Millel selline väide põhineb? Samahästi võib jahvatamine muuta need pinged hoopis suuremaks.

[Külaline]

Aga kes seda öelnud on, et jahvatamine aitab pingeid maandada? Millel selline väide põhineb?

Teaduslikel uuringutel. Ja ega seal terapeudi juures niisama jahvatamas ei käida. Et sina matsu ei jaga, ei tähenda, et see oleks mingi jahvatamise koht.

[Külaline]

Aga kes seda öelnud on, et jahvatamine aitab pingeid maandada? Millel selline väide põhineb? Samahästi võib jahvatamine muuta need pinged hoopis suuremaks.

Oma mure ära rääkimine aitab kindlasti pingeid maandada. Eesmärk on ju see kaelast ära saada, ükskõik sius millega tegu. Halb on see, kui seda muret/probleemi jäädakse ketrama, mõnel juhul lausa aastateks, suutmata eluga edasi minna. Tasakaal peab olema. Jahvata, aga oska ka edasi liikuda.

[Külaline]

Aga kes seda öelnud on, et jahvatamine aitab pingeid maandada? Millel selline väide põhineb?

Teaduslikel uuringutel. Ja ega seal terapeudi juures niisama jahvatamas ei käida. Et sina matsu ei jaga, ei tähenda, et see oleks mingi jahvatamise koht.

Missugustel teaduslikel uuringutel? Oskad ehk mõne välja tuua?

[Külaline]

Aga kes seda öelnud on, et jahvatamine aitab pingeid maandada? Millel selline väide põhineb?

Teaduslikel uuringutel. Ja ega seal terapeudi juures niisama jahvatamas ei käida. Et sina matsu ei jaga, ei tähenda, et see oleks mingi jahvatamise koht.

Missugustel teaduslikel uuringutel? Oskad ehk mõne välja tuua?

Palun viidet, et elad planeedil Maa. Ma ei usu, tõesta.

[Külaline]

Teaduslikel uuringutel. Ja ega seal terapeudi juures niisama jahvatamas ei käida. Et sina matsu ei jaga, ei tähenda, et see oleks mingi jahvatamise koht.

Missugustel teaduslikel uuringutel? Oskad ehk mõne välja tuua?

Palun viidet, et elad planeedil Maa. Ma ei usu, tõesta.

Tõlge: sul ei olegi tõendeid, sinu väide tugineb paljale oletusele.
P.S. Seda, et me elame planeedil Maa, on küll võimalik tõestada. Võta lahti Vikipeedia ja vaata sealt, otsinguga annab sulle kenasti kätte pildid Maast. Suumides võid leida sealt koguni oma kodulinna ja kodumaja.

[Külaline]

Ma ütleksin, et lõputu jahvatamine terapeudi juures võib lõpuks halba teha. Nagu üks psühhoneuroloog ütles - see võib õpetada aju õnnetuks.
Oluline on küll aru saada, mida ma tunnen, aga seda ei saa jäädagi analüüsima. Tuleks endalt küsida, MIKS ma nii tunnen, kui vastuse välja kaevad, saadki edasi liikuda.
Õrnemaks muutumise taustal on asjaolu, et aju pole muutunud, aga meid ümbritsev keskkond on. Tohutu infotulv, mis justkui sunniks esiplaanil olema ja hinnanguid ootama (ja andma). Kõik justkui võistleksid omavahel parema koha eest päikese all. Kes meist poleks mõelnud vahel, et valik on liiga suur, oleks kahe vahel valida, oskaks kohe, aga kaheksaga on juba probleem.

[Külaline]

Õrnemaks muutumise taustal on asjaolu, et aju pole muutunud, aga meid ümbritsev keskkond on. Tohutu infotulv, mis justkui sunniks esiplaanil olema ja hinnanguid ootama (ja andma). Kõik justkui võistleksid omavahel parema koha eest päikese all. Kes meist poleks mõelnud vahel, et valik on liiga suur, oleks kahe vahel valida, oskaks kohe, aga kaheksaga on juba probleem.

Aga kõik pole loomu poolest ambitsioonikad ja see võistlemine on neile kunstlikult peale surutud, tegelikult neid ei huvita kellestki parem olemine.
Aga rahulikumalt võtta justkui ei tohiks, igalt poolt pasundatakse, et väljakutsed peavad olema, ole ambitsioonikas jne. Edasi - mõni oskab selle kõik kuu peale saata ja kõige kiuste mingi oma rahulikuma olemise viisi leida, mõni mitte.

[Külaline]

Üks põhjus inimeste ülitundlikkusele võib olla ka see, et meie elu on muutunud tunduvalt lihtsamaks kui varem oli. Nii jääb meil energiat rohkem üle, ja osa inimesi suunab selle energia teiste kiusamisele (jah, ei ole alati vaid kiusatav süüdi, vahel on probleem ikka kiusajas endas ka).

Näiteks oma lapsepõlvekodust mäletan, kuidas igal laupäevahommikul pani mu ema suure pesukausi tulele, ja hakkas seal keetma valget pesu. See töö pesuga kestis tal lõunani välja, ning seejärel tuli kiirelt hakata valmistama perele lõunasööki. Edasi tuli koristamine. Kust ta oleks saanud sellise tambi kõrvalt leida aega, et näiteks oma naabrinaise kallal ussitada, kusagile sotsmeediasse teda halvustavaid kirjakesi-meeme postitada vms? Nüüd aga muud ei näegi, kui nutitelefonis pingsal ilmel mingeid "tähtsaid" asju toksivaid inimesi, kes valivad endale välja kellegi, keda hakata ajaviiteks kiusama. Võib öelda, et kui vanasti oli vaja tegeleda musta pesuga, siis nüüd tegeletakse samal moel teise inimesega.

[Külaline]

Üks põhjus inimeste ülitundlikkusele võib olla ka see, et meie elu on muutunud tunduvalt lihtsamaks kui varem oli. Nii jääb meil energiat rohkem üle, ja osa inimesi suunab selle energia teiste kiusamisele (jah, ei ole alati vaid kiusatav süüdi, vahel on probleem ikka kiusajas endas ka).

Näiteks oma lapsepõlvekodust mäletan, kuidas igal laupäevahommikul pani mu ema suure pesukausi tulele, ja hakkas seal keetma valget pesu. See töö pesuga kestis tal lõunani välja, ning seejärel tuli kiirelt hakata valmistama perele lõunasööki. Edasi tuli koristamine. Kust ta oleks saanud sellise tambi kõrvalt leida aega, et näiteks oma naabrinaise kallal ussitada, kusagile sotsmeediasse teda halvustavaid kirjakesi-meeme postitada vms? Nüüd aga muud ei näegi, kui nutitelefonis pingsal ilmel mingeid "tähtsaid" asju toksivaid inimesi, kes valivad endale välja kellegi, keda hakata ajaviiteks kiusama. Võib öelda, et kui vanasti oli vaja tegeleda musta pesuga, siis nüüd tegeletakse samal moel teise inimesega.

Nii ta on. Kui mul närv mustaks läheb, lähen oma suvilasse Lõuna-Eestis, kus pole mingeid mugavusi. Kõigepealt hakka puid lõhkuma, ahju kütma, siis saad midagi süüa teha. Vett tuleb tuua naabri juurest, mõnikord seal külas polegi vett, siis tuleb tuua kuskilt kaugemalt. Õhtuks kukun surmväsinult magama. Esimestel päevadel üritan ennast pesta ka, siis varsti loobun. Pean seal tavaliselt vastu mõned päevad, siis naudin oma päriskodu. Teed normaalset kohvi, mitte mingit pätikohvi pliidi peal keedetud veest, siis lähed duši alla, mõnuled soojas vees, siis magama suletekiga voodisse, mis ei haise hallituse järele. Siis tunnen, et see ongi õnn, elada oma kodus.

[Külaline]

jah, ei ole alati vaid kiusatav süüdi, vahel on probleem ikka kiusajas endas ka).

Minu arust on probleem just alati kiusajas!

[Külaline]

See, et endale suvalisel tüübil halvasti ütelda ei lasta ja piltlikult iga koristajal enam lapiga üle küüru anda pole okei, ei ole mingi ülitundlikkus. Kuigi jah, halvastiütlemine või kuisamine kõigis vormides on muutunud lihtsalt rafineeritumaks, mitte kuhugi kadunud.