Lapsepõlve mäletamine

[Külaline]

Mina enda arvates mäletan palju, aga samas ei saa olla kindel kas 1. need on juttude põhjal tekkinud mälestused 2. fotodelt nähtu 3. mõlemad kokku.

Täpselt sama, on pilt kus olen suure villase rätiku sisse mässituna väljas majaseina najal istuvas asendis. Ju ma siis veel ei kõndinud. Räägiti, et tehti uusi truupe-ahje ja mina olevat teinud segumasina häält järgi väääks-väääks. Mul on tunne, et mäletan seal istumist, päikest näole paistmas. Kas on see alla aastasena võimalik?

[Külaline]

Minu kõige selgem mälestus on ajast, kui olin 4-aastane. Seisin maja nurga taga ja ei teadnud, mida teha, sest olin jälle püksi pissinud. Teadsin, et kodus ootab peapesu. Nii ma seal jalalt-jalale tammudes jumalikku ilmutust ootasin. Vanust tean, sest siis kolisime sealt ära. Sellest perioodist on tegelikult veel mälestusi, aga see kõige selgem.
Ja peagi pandi mind neerupõletikuga haiglasse.

[Külaline]

Mäletan oma võrevoodit ja seda, kuidas onupoeg Venemaalt meil külas käis. Olin u 1-2aastane. Mäletan, kuidas samal päeval vanaema vannitas mind, pesi mu juukseid pesuseebiga, pesuseep läks silma. Hakkasin nutma ja sain vanaema käest riielda.
Mäletan Lastemaailma külastust ja sealt mänguasjade valimist.
Sealt edasi mäletan esimest lasteaeda, kus käisin 2-3aastasena. Seal käis üks poiss, kes kippus mind lööma ja ükskord andis mu isa sellele poisile kommi, kui mulle järele tuli. Heitsin seda talle terve tee koju ette, et andis kommi poisile, kes mind lööb ja mitte mulle ning tänitasin, mis tal viga on.
Sealt edasi mäletan juba päris hästi, alates 4ndast eluaastast juba päris palju mälestusi.

[Külaline]

Kui hakkan mõtlema, mäletan ikka paljut. Sündmusi vähem. Aga mäletan nt linnakodu ja maakodu. Ma võin nii mälestuses käia mööda tuba või mööda hoovi maal. Mäletan nt oma liivakasti ja neid pisikesi punaseid ämblikke. Mänguasju mäletan.

[Külaline]

Meil olid sauna räästa all tuhkkuiva mulla sees väga pisikesed punased putukad, kohe nagu täpikesed olid. Kes need on?

[Külaline]

Meil olid sauna räästa all tuhkkuiva mulla sees väga pisikesed punased putukad, kohe nagu täpikesed olid. Kes need on?

Tõenäoliselt olid need pisikesed punased sametlestad.

https://www.looduskalender.ee/vana/node/4005.html

[Egalitaar]

Mäletan vaadet lapsevankrist, ja võrevoodist. Tädi tuli ja laulis mulle, sõnadest ei saanud aru. Hilisemast ajast on mälestusi juba palju.

[Egalitaar]

Mäletan vaadet lapsevankrist, ja võrevoodist. Tädi tuli ja laulis mulle, sõnadest ei saanud aru. Hilisemast ajast on mälestusi juba palju.

Postitus on kustutatud

Ei, sina ei ole minu tädi, minu tädi suri juba ammu.

[Külaline]

See tädi on filmist Weapons, https://www.imdb.com/title/tt26581740/?ref_=fn_t_1
Väga lahe film, vaata ära.

[Külaline]

Mul on vähemalt enda arvates ulmeliselt hea mälu. Kõige varasemas mällu jäänud seigas olin ehk 1,5 aastane?! Ja lasteaia sõimerühma elu, kus mõned eakaaslased olid veel võrevoodites, mäletan väga hästi ning sealt edasi lasteaia vanemaid astmeid ja kooliaega detailselt. Üldse selline tumne kogu aeg, et 20-30 aastat tagasi toimunud sündmused olid nagu alles eile.

[Külaline]

Minu esimene mälestus on ajast, kui olin umbes 1.5 aastane ja me kodulinnas emaga mäest alla kelgutasime. Aga meeles ongi see üks hetk. Järgmine hetk on väga selgelt meeles see, kui teatati, et mu isa on surnud. Olin siis 6-aastane. Enne seda hetke ja pärast seda ei ole mul ühtegi mälestust kuni mingi 12-13-aastaseni ja ka siis on neid üsna vähe. Ma ei tea, kas see on isa surmast tingitud või on mul lihtsalt ekstra kehv mälu. Isast mäletan ka ainult tänu piltidele.

[Tõutäkk]

Vanust ei mäleta, kuid lasteaiast on mälupilt küll ja küll. Kusjuures mäletan ka täpselt puud, kust ma 6 aastasena alla kukkusin ja käeluu murdsin, puu on siiani alles ja nagu pole suuremaks kasvanudki, kuigi sellest pea 51a möödunud.

[Külaline]

Ma külastaksin küll arsti kui mälu nii halb nii noores vanuses. 50 aastaselt on sul raudselt Alzheimer.

Samas kui kellelgi on mälestusi oma esimesest elukuust, siis on ilmselt tegemist puuduliku ajuarenguga imikueas. Või lihtsalt nägi vanaisa fotot ja keevitas oma mälestuse sinna juurde.

Aga selleks et mäletada tuleb mälestusi meenutada, neid kasvõi kirja panna. Sest meenunud mälestused toovad välja ka nendega seotud uusi mälestusi. Inimese ajust ei kustu ära mitte ükski mälestus. Probleem on nende mälestuste vahelised ühendused ja kuna aju ei suuda hoida kõiki mälestusi korraga meeles, siis aju valib välja mälestused mis on inimesele olulised ja ebaoluliste mälestuste ühendused katkestatakse. aga see ei tähenda, et mälestused kaoksid ära või kustuksid. Aga mida rohkem mäletada, seda tervem on aju, sest aju vajab samuti pidevat trenni. Mida üksluisem on inimese vaimne elu, seda vähem ta mäletab ja siis tuleb sealt ka dementsus.

Aju on võimalik ka muudmoodi treenida, kui lapsepõlves tuhnida ja memuaare kirjutada. Arusaadavatel põhjustel osad meist seda teha ei soovigi.

[Külaline]

Mäletan, kui olin sõimes. Täpset vanust ei tea. Kuidas kasvataja viis mind süles võrevoodisse ja kuidas mul seal lõunauinaku ajal uni ei tulnud, lebasin ja vaatasin, kuidas puuvõred aknast paistsid.

Mäletan ka üht hilissügist õhtupoolikut kodus vanavanaemaga. Kuidas ta tõmbas kardina akna eest ja näitas mulle, et lumi sajab. Mäletan, et väljas oli pime, aga tänavalambi valguses langes suurt laia lund, ja et ma nägin lund esimest korda elus.

[Külaline]

Mäletan, et väljas oli pime, aga tänavalambi valguses langes suurt laia lund, ja et ma nägin lund esimest korda elus.

See on minu üks ilusamaid mälestusi lapsepõlvest, tänavalambi valguses langevad suured kohevad lumehelbed ja kõik tundub kui muinasjutus.