Lapsepõlve mäletamine

[Külaline]

Mis vanusest ja kui palju teie oma varast lapsepõlve mäletate?

Oleme suurema lapsega viimasel ajal igasugustest asjadest vestelnud ja tuleb välja, et tema mäletab päris palju asju, kui ta nii umbes 4aastane oli.
Ja siis ma jäin mõtlema, et mina vaevu mäletan oma esimest klassi. Enne kooli mõnda lasteaia päeva ka mäletan. Mõned üsikud seigad. Enne seda üsna 0. Esimest koolipäeva mäletan selgelt. Ja siis on vahepeal jälle nagu tühi auk. Ma arvan, et mäletan selgelt aega sellest,kui ma alles nii 8 või 9 olin. Nii veider kuidagi. Mingit teadaolevat suurt traumat ka pole olnud, et oleks lapsepõlve blokeerinud. Mäluga muidu on ka täitsa okei.
Kuigi nüüd alles hiljuti tädi avaldas ühe asja, mis võib selle traumateooria ümber lükkata. See küll ei olnud minu kohta vaid õe, aga tema ka ei mäleta sellest midagi.

[Külaline]

minu esimene mälestus on üks kleit, mille ema oli mulle ise õmmelnud. see oli vastikult kare. tuli välja, et see oli mul seljas jõuludel, kui oli 9 kuune.
vanaema tõi mulle aastaseks sünnipäevaks tordi ja ma tohtisin seda ise pihuga süüa - ma nagu mäletaks midagi, aga see võib ka juttude põhjal tekkinud mälestus olla. kindlasti mäletan, kuidas vanaema juures liivakastis mängisin ja vanaema mulle lutipudeliga kakao liivakasti servale pani - olin kuskil 1,5. mäletan oma võrevoodit, mis oli köögis suure küdeva pliidi ääres - siis olin alla 2 aasta. edasi mäletan juba väga palju.

[Külaline]

Mina ei mäleta oma varasest lapsepõlvest suurt midagi. Mingeid üksikuid fragmente ehk. Tagasi mõeldes ja meenutada püüdes meenub pidev hirm midagi valesti teha. Lasteaiast meenub suuresti vaid häbitunne ja hirm. Olin püsimatu laps, kes pidevalt millegagi tegeles ja tihti ka tähelepanu soovis. Tol ajal said sellised lapsed otsaette templi kui "halb laps", kuigi otseselt midagi halba ei teinud. Oli lihtsalt püsimatu. Mina olin läbivalt halb laps. Seetõttu ei soovi ma ka oma lapsepõlve meenutada.

[Külaline]

Ma mäletan ka üksikuid seikasid. Kuidas kuskile mindi või sõideti või oldi, aga mis juhtus enne ja pärast minemist või sõitmist - mitte midagi ei mäleta. Ma olen ikka mõelnud, kas teiste meenutused varasest lapsepõlvest on kuidagi täielikumad, minul on üksikud seigad eredalt meelde jäänud, kuigi neis ei ole mitte midagi erilist, mis meelde jätmist oleks väärinud.

[Külaline]

Ma mäletan päris palju. 3 aastane olin, siis ema õde hoidis mind, aga ta oli emast palju noorem ja tema siis tegi salaja suitsu ja andis mulle limonaadi selle teo varjamiseks. Mina muidugi ütlesin kohe emale ära. Siis ma mäletan kuidas ma 2 vms aastaselt mingi uhke mänguauto ära lõhkusin, lükkasin lihtsalt köögilaua pealt maha. Siis oli talv, olin ka samas vanuses (st me elasime toona ühes puumajas ja kolisime sealt ära ja kõik mis ma sealt mäletan jäigi 2-3 esimese eluaasta sisse), majas elaval tüdrukul tuli õues pissihäda ja siis pissitasime seal ja pärast tüdruku ema tuli minu ema juurde sõimama. Mäletan kuidas ema mingeid jubedaid pekiseid vorste praadis, mingis kuuris olid gaasimaskid. Prügikastid põlesid, naabriks oli mingi hästi vana naine, tema tegi herkula putru ja pakkus seda koguaeg mulle. Pärast ema ütles, et ma enam tema juurde ei läheks. Riideid mäletan, mingi puuauto oli suur nööriga järel (klotsid käisid pulkade otsa), seda siis lapsena tirisin kaubamajast koju (ema ostis selle). Väga palju mäletan lasteaiast, isegi neid lapsi.

[Külaline]

Mul on üks mälestus oma vanaisa nägemisest, vanaisa suri, kui olin 1 a 1 k vanune. Üksikuid mälestuskilde varasest lapsepõlvest on palju, aga ma ei oska enam öelda, kas ma võisin siis olla ühe- või kolmeaastane... Lasteaeda läksin u kolmesena, sellest ja sellele järgnenud ajast on juba väga palju meeles. Kui olin laps ja noor, siis talvel lahtise akna vahelt külma õhu sisse hingamine tekitas mingi hästi tugeva ja spetsiifilise (nostalgilise?) tunde. Praeguseks on see peaaegu ära kadunud, aga ma olen ikka mõelnud, et millest see tuli. Ma olen talvel sündinud, võibolla on see meenutus mõnest jalutuskäigust...

[Külaline]

Mina mäletan oma sündimist. Väga piinlik oli. Olin täitsa alasti ja kõik käperdasid mind.

[Külaline]

Mina mäletan oma sündimist. Väga piinlik oli. Olin täitsa alasti ja kõik käperdasid mind.

nii armas, said jälle hea teema sinnasamusesse keerata.

[Külaline]

Inimene mäletab reeglina eredalt eristuvaid sündmuseid, neid, mis mingi seigaga erutasid, ehmatasid, teistmoodi (positiivse või negatiivse) emotsiooni tekitasid. Olen märganud, et kui lapsepõlves on olnud ärevust või ADHD, siis paistab mälestusi vähem olevat.

[Külaline]

nii armas, said jälle hea teema sinnasamusesse keerata.

Tänan!

[Külaline]

Mina enda arvates mäletan palju, aga samas ei saa olla kindel kas 1. need on juttude põhjal tekkinud mälestused 2. fotodelt nähtu 3. mõlemad kokku. Samas on nagu juba mälestusi 3-aastasena, samas 1. koolipäeva mulle tundub, et ma ei mäleta absoluutselt, kui ei oleks pilte. Niiet võta nüüd kinni. 8-9-aastast ennast mäletan muidugi juba hästi.

[Külaline]

Ma mäletan ka alles 2-3ndast klassist mingeid üksikuid seikasid, varasemad mälestused puuduvad ja ka sealt edasi on üsna ähmane värk. Olen 30ndates. Kui fotoalbumeid ja lähedasi ei oleks meenutamas, siis ei teakski oma lapsepõlvest midagi.

[Külaline]

nii armas, said jälle hea teema sinnasamusesse keerata.

[Külaline]

Ma mäletan ka alles 2-3ndast klassist mingeid üksikuid seikasid, varasemad mälestused puuduvad ja ka sealt edasi on üsna ähmane värk. Olen 30ndates. Kui fotoalbumeid ja lähedasi ei oleks meenutamas, siis ei teakski oma lapsepõlvest midagi.

Ma külastaksin küll arsti kui mälu nii halb nii noores vanuses. 50 aastaselt on sul raudselt Alzheimer.

[Külaline]

Ma mäletan ka alles 2-3ndast klassist mingeid üksikuid seikasid, varasemad mälestused puuduvad ja ka sealt edasi on üsna ähmane värk. Olen 30ndates. Kui fotoalbumeid ja lähedasi ei oleks meenutamas, siis ei teakski oma lapsepõlvest midagi.

Ma külastaksin küll arsti kui mälu nii halb nii noores vanuses. 50 aastaselt on sul raudselt Alzheimer.

Samas kui kellelgi on mälestusi oma esimesest elukuust, siis on ilmselt tegemist puuduliku ajuarenguga imikueas. Või lihtsalt nägi vanaisa fotot ja keevitas oma mälestuse sinna juurde.

[Külaline]

Ma mäletan kui ma olin ema kõhus.
Vähemalt ma arvan seda mäletavat.
Ma ei olnud seal üksinda.

[Külaline]

Ma mäletan ka alles 2-3ndast klassist mingeid üksikuid seikasid, varasemad mälestused puuduvad ja ka sealt edasi on üsna ähmane värk. Olen 30ndates. Kui fotoalbumeid ja lähedasi ei oleks meenutamas, siis ei teakski oma lapsepõlvest midagi.

Ma külastaksin küll arsti kui mälu nii halb nii noores vanuses. 50 aastaselt on sul raudselt Alzheimer.

Samas kui kellelgi on mälestusi oma esimesest elukuust, siis on ilmselt tegemist puuduliku ajuarenguga imikueas. Või lihtsalt nägi vanaisa fotot ja keevitas oma mälestuse sinna juurde.

Aga selleks et mäletada tuleb mälestusi meenutada, neid kasvõi kirja panna. Sest meenunud mälestused toovad välja ka nendega seotud uusi mälestusi. Inimese ajust ei kustu ära mitte ükski mälestus. Probleem on nende mälestuste vahelised ühendused ja kuna aju ei suuda hoida kõiki mälestusi korraga meeles, siis aju valib välja mälestused mis on inimesele olulised ja ebaoluliste mälestuste ühendused katkestatakse. aga see ei tähenda, et mälestused kaoksid ära või kustuksid. Aga mida rohkem mäletada, seda tervem on aju, sest aju vajab samuti pidevat trenni. Mida üksluisem on inimese vaimne elu, seda vähem ta mäletab ja siis tuleb sealt ka dementsus.

[Külaline]

Ma mäletan samuti vaid mingeid üksikuid fragmente. Näiteks mäletan, et kui pidin olema väikesena öö vanavanemate pool, siis magasin tagatoas, mind saadeti suht vara magama, teised olid veel kõik üleval, tuba oli pime, uks oli irvakil ja sealt tuli valgust. Aegajalt käis keegi - vanaema, tädi - kontrollimas, kas olen juba magama jäänud.
Lasteaias käisin vaid 3 kuud, 3-aastaselt. Mäletan, et oli kõrge trepp, kust alla piilusime, kelle vanem järgi tuli. Mäletan, et ühel tüdrukul käidi järgi külgkorviga mootorrattaga ja talle pandi alati koju sõidutamiseks kiiver pähe. Ja mina olin kade, et meil motikat polnud. Samuti mäletan, kuidas mängisime õues mingit haned-luiged tulge koju mängu.
Sealtsamast 3a vanusest mäletan ka jõuluks saadud punaseid suuski, näärivana oli need jätnud mitte kuuse alla, vaid toa nurka. Ja mäletan umbes 4a vanuselt, kuidas tänava ääres suuskadel ootasin, et näidata möödujatele, et suudan niiii kõrgest mäest (tagantjärele mõeldes oli see vast 20cm) alla sõita.
Esimesest koolipäevast koolimajas ei mäleta praktiliselt mitte midagi. Aga sama päeva õhtul olin ühe sugulase pulmas lilleneiuks ja sellest pulmast mäletan ikka väga palju: signaali tuututava autoga auringe ümber ringristmiku, mina volga tagaistmel pruutpaari vahel, auto kurvis kaldus veidi, inimesed tänaval lehvitasid, mäletan et roosid olid väga torkivad, et pulmakohas jooksime venna ja palju ringi, et teisel pulmapäeval sõin palju mingeid rasvaseid küpsetisi ja oksendasin jne.

[Tolmukübe]

Mina mäletan ennast alates neljandast eluaastast, aga lasteaiast ei mäleta ma ühtegi kaaslast, kuigi käisin seal kaks aastat. Lasteaeda ennast ma natuke mäletan.

[Külaline]

Ma mäletan samuti vaid mingeid üksikuid fragmente. Näiteks mäletan, et kui pidin olema väikesena öö vanavanemate pool, siis magasin tagatoas, mind saadeti suht vara magama, teised olid veel kõik üleval, tuba oli pime, uks oli irvakil ja sealt tuli valgust. Aegajalt käis keegi - vanaema, tädi - kontrollimas, kas olen juba magama jäänud.
Lasteaias käisin vaid 3 kuud, 3-aastaselt. Mäletan, et oli kõrge trepp, kust alla piilusime, kelle vanem järgi tuli. Mäletan, et ühel tüdrukul käidi järgi külgkorviga mootorrattaga ja talle pandi alati koju sõidutamiseks kiiver pähe. Ja mina olin kade, et meil motikat polnud. Samuti mäletan, kuidas mängisime õues mingit haned-luiged tulge koju mängu.
Sealtsamast 3a vanusest mäletan ka jõuluks saadud punaseid suuski, näärivana oli need jätnud mitte kuuse alla, vaid toa nurka. Ja mäletan umbes 4a vanuselt, kuidas tänava ääres suuskadel ootasin, et näidata möödujatele, et suudan niiii kõrgest mäest (tagantjärele mõeldes oli see vast 20cm) alla sõita.
Esimesest koolipäevast koolimajas ei mäleta praktiliselt mitte midagi. Aga sama päeva õhtul olin ühe sugulase pulmas lilleneiuks ja sellest pulmast mäletan ikka väga palju: signaali tuututava autoga auringe ümber ringristmiku, mina volga tagaistmel pruutpaari vahel, auto kurvis kaldus veidi, inimesed tänaval lehvitasid, mäletan et roosid olid väga torkivad, et pulmakohas jooksime venna ja palju ringi, et teisel pulmapäeval sõin palju mingeid rasvaseid küpsetisi ja oksendasin jne.

Olen TA. Novot, see aju on ikka üks keeruline organ. Nüüd sinu punaste suuskade peale ma mäletan natuke küll, et mul olid ka punased kummiga lühikesed plastsuusad. Ja oma kodutänaval autode sõidetud vaos sai nendega sõidetud. Muidu poleks meelde tulnudki see niisama. Olin siis vast 5ne äkki?
Ja kes siin autoga reisimist mainis. Siis meenus ka väike mälestus sellest, kuidas perega Tallinna loomaaias käisin. Loomaaeda ise mitte(kuigi pildid on sellest) aga mäletan selgelt just seda, et peale seda käisime poes ja saime hiigelsuured punased õunad, mida ennem kunagi näinud polnud. Piltidel õde oli ca 7-8. Mina siis pidin 4-5 olema.