Lein
-
Juustup
Lein
Kuidas või mille abiga olete Teie leina suutnud leevendada?
Üle saab ajaga, aga ma mõtlen just, et kas Teid on mingi asi eraldi aidanud? Sport, sõbrad vms?
/Juustup
Üle saab ajaga, aga ma mõtlen just, et kas Teid on mingi asi eraldi aidanud? Sport, sõbrad vms?
/Juustup
-
Külaline
Rääkimine. Mul aitas tunnetest ja surnud lähedasest rääkimine. Tema surm ei olnud ootamatu, seega mul oli aega sellega leppida. See tegi asja lihtsamaks.
Tunnen sulle kaasa.
Veel ei tea, sest liiga vähe aega möödas (10 kuud).
Mind on leina puhul nii palju asju üllatanud, ja üks, mis pole aidanud küll leina ennast vähendada, kuid on ikkagi hirmus oluliseks muutunud, on teiste inimestega koos olemine. Olen muidu introvert ja alati armastanud ja vajanud piisavat üksiolemise aega, aga alates lähedase surmast olen ülipalju rohkem hakanud teisi sotsiaalseid suhteid väärtustama, teadlikult "toitma", inimestest rõõmu tundma.
-
Külaline
No antud juhul on see kadunuke kass. Et siis peaks kassikolooniaid leidma?iiR kirjutas: ↑08 Juul 2024 09:47Veel ei tea, sest liiga vähe aega möödas (10 kuud).
Mind on leina puhul nii palju asju üllatanud, ja üks, mis pole aidanud küll leina ennast vähendada, kuid on ikkagi hirmus oluliseks muutunud, on teiste inimestega koos olemine. Olen muidu introvert ja alati armastanud ja vajanud piisavat üksiolemise aega, aga alates lähedase surmast olen ülipalju rohkem hakanud teisi sotsiaalseid suhteid väärtustama, teadlikult "toitma", inimestest rõõmu tundma.
Endale meeldivate tegevuste leidmine ja pidev rakkes olemine teeb olemise kergemaks ja viib mõtted mujale. Päriselt leevendab ainult aeg. Luba endal leinata, ongi kurb ja raske aga neid tundeid maha surudes piinled pikemalt. Tunnen kaasa.
-
Külaline
Mina kaotasin oma kassi umbes aasta tagasi, ta oli küllaltki noor ja suri järsku, šokk oli tohutu ja praeguseni ei ole päriselt üle saanud, nutan autos ja mõnikord õhtul kodus. Mul on ka uus kass, keda väga armastan, kuid üks ei asenda teist. Minul ei ole aidanud mitte miski muu kui aeg, see lein on olnud selline veniv, pikk ja vaevaline teekond. Sõbrad aitasid alguses küll, aga kaua sa ikka teisi inimesi oma kassihalaga vaevad, mina taandusin sellest üsna ruttu ja ulgusin üksinda edasi, kartsin teisi inimesi sellega tüüdata. Aidanud on vaid leppimine juhtunuga, teadvustatud leppimine ja otsus, et saan hingerahu, sest nüüd on nii ja kõik. Aga see on vaevaline ja raske.
Mind lohutab, et tema urnike on mul kodus kapis. Aeg-ajalt silitan seda ja ajan veidi juttu. Ma ei tunne, et mul on surm toas, ma vastupidi tunnen, et mul on niimoodi kergem. Ei taha seda tuhka kuhugi puistada ega matta. Pisike karp ei võta palju ruumi ja on silma alt ära, pealegi on ilusasti nikerdatud, puidust. Ka olen ma rahulikum neil päevadel, kui näen vikerkaart, kahjuks juhtub seda küllaltki harva.
Aga jah, leppimine. Loe ka leinanõustamise alaseid artikleid, mõtle enda jaoks asjad läbi. Ja ära püüa leinast mööda hiilida, ikka vaata talle näkku ja mine otse läbi. Muidu tekib sulle kappi luukere, mis ühel ootamatul hetkel kolisedes kapist välja kukub.
-
Külaline
Loomadega on nagu inimestega: mõnega sobid rohkem kokku, mõnega vähem. Minu koer suri 8 aastat tagasi, aga endiselt mõtlen igatsusega ta peale ja toredale ajale, mis temaga koos veetsin. See oli tõeline hingesugulane. Ma arvan, et rohkem sellist koera mul ei tule. Mul on mitu koera olnud enne seda ühte ja praegugi on uus koer - toredad on nad kõik, aga see üks oli eriline.
-
Külaline
Pead selle leina lihtsalt endast läbi laskma. Mina oma kassi surmaga tegin nii. Oli raske ja võttis kogu eluisu, aga läheb tasapisi mööda. Mina ei usu, et sõbrad või sport või miski selline aitab. Aitab ikka ja alati ainult aeg. Anna endale aega ja nuta, kuipalju kulub. Mind aitas kassile kirja kirjutamine, kirjutasin talle meetripikkuse kirja kõigest, mida tundsin ja talle veel öelda tahtsin, kõikide tema lollakate hüüdnimedega ja muude meievaheliste isiklike asjadega jne. Et kuidas me tegime seda ja seda ja seda ja et kuidas meil siis oli. Need kirjad ma hiljem põletasin. Lihtsalt et see valu tuleb kuidagi endast välja saada, aga mina ei usu, et keegi kõrvaline siin aitab, pigem ikka sina ise.
Minu kaastunne sulle ja tea, et on inimesi, kes väga hästi teavad, mida sa praegu tunned. Tasapisi hakkab üle minema.
Minu kaastunne sulle ja tea, et on inimesi, kes väga hästi teavad, mida sa praegu tunned. Tasapisi hakkab üle minema.
-
Külaline
Eks mõni hea koer või kass ongi rohkem südamevalu väärt kui tõbras mees... Igaüks saab, mida väärt on ja elu jooksul ära teeninud, keda leinatakse, keda põlastatakse.Külaline kirjutas: ↑09 Juul 2024 17:01 Uskumatu. Aga kui mees sureks? Seda sorti kaader kes maas lamavast inimesest läheks mööd või lükkaks jalaga kraavi. Aga hulkuva kassi poputaks üles.![]()
-
Külaline
Vastab tõele, et leinast ei saa minna ümber ega üle, saab minna ainult läbi. See minek võib olla väga pikk ja võtta väga kaua aega, aga lein muutub ajas.
Kuna minul oli ootamatu ja šokeeriva kaotusega seoses palju kognitiivseid probleeme ja ma reaalselt arvasin, et mu aju on katki läinud, siis mind aitas väga palju raamat "Leinav aju". See selgitab teaduslikult neid neuroloogilisi protsesse, mis leinaga seoses ajus toimuvad ja aitas mul aru saada, et jah, mu aju ongi katki, aga see on normaalne ja läheb mööda.
Igapäevaeluga toimetulemine oli kaua aega (on ikka veel) selline hambad ristis jalg jala ette tõstmine. Lihtsalt tuima järjekindlusega teed kõiki neid tegevusi, mida on vaja teha, mis siis, et midagi ei taha ja miski huvi ei paku. Ajaga tuleb see huvi ja tahtmine vähehaaval tagasi, oluline on säilitada võimalikult palju rutiine ja normaalsust.
Rääkinud ma oma leinast kellegagi ei ole, see trauma vist on veel liiga suur.
Kuna minul oli ootamatu ja šokeeriva kaotusega seoses palju kognitiivseid probleeme ja ma reaalselt arvasin, et mu aju on katki läinud, siis mind aitas väga palju raamat "Leinav aju". See selgitab teaduslikult neid neuroloogilisi protsesse, mis leinaga seoses ajus toimuvad ja aitas mul aru saada, et jah, mu aju ongi katki, aga see on normaalne ja läheb mööda.
Igapäevaeluga toimetulemine oli kaua aega (on ikka veel) selline hambad ristis jalg jala ette tõstmine. Lihtsalt tuima järjekindlusega teed kõiki neid tegevusi, mida on vaja teha, mis siis, et midagi ei taha ja miski huvi ei paku. Ajaga tuleb see huvi ja tahtmine vähehaaval tagasi, oluline on säilitada võimalikult palju rutiine ja normaalsust.
Rääkinud ma oma leinast kellegagi ei ole, see trauma vist on veel liiga suur.
-
Külaline
Mul tulid pisarad seda kirjeldust lugedes..Külaline kirjutas: ↑09 Juul 2024 16:44 Pead selle leina lihtsalt endast läbi laskma. Mina oma kassi surmaga tegin nii. Oli raske ja võttis kogu eluisu, aga läheb tasapisi mööda. Mina ei usu, et sõbrad või sport või miski selline aitab. Aitab ikka ja alati ainult aeg. Anna endale aega ja nuta, kuipalju kulub. Mind aitas kassile kirja kirjutamine, kirjutasin talle meetripikkuse kirja kõigest, mida tundsin ja talle veel öelda tahtsin, kõikide tema lollakate hüüdnimedega ja muude meievaheliste isiklike asjadega jne. Et kuidas me tegime seda ja seda ja seda ja et kuidas meil siis oli. Need kirjad ma hiljem põletasin. Lihtsalt et see valu tuleb kuidagi endast välja saada, aga mina ei usu, et keegi kõrvaline siin aitab, pigem ikka sina ise.
Minu kaastunne sulle ja tea, et on inimesi, kes väga hästi teavad, mida sa praegu tunned. Tasapisi hakkab üle minema.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot] ja 8 külalist