Miks inimesed petavad?

[Külaline]

Normaalne inimene suudabki oma pikas elus armastada mitmeid inimesi. Kurb, et su armumisobjektid sinuga isegi teretada ei soovinud. Mida see küll sinu kohta ütleb?

Mida sinu viimased vastused küll sinu kohta ütlevad? 1) et sa ei saa eriti aru, millest jutt; 2) et sul pole midagi teha; 3) et sa armud palju ja vastu tahtmist; 4) et sind ei juhi mõistus, vaid kehakeemia; 5) et sa oled agressiivne ja armastad tüli norida; 6) et sa ei suuda mõista, et inimeste emotsionaalsus, avatus, seksuaalsus ja mõistuse roll enesekontrollis on väga erinevad. Kokku tuleb nukker pilt. Muide, eelpool kõlanud lause "minu armumised ei viinud isegi tereni" ei tähenda sama, mis "sinu armumisobjektid ei soovinud sinuga isegi teretada". Osta loogikat natuke, kasvõi 100 grammi aitaks sind tublisti edasi! Ole tubli ja pea vastu selles keerulises maailmas, kus sa oled vastamisi inimestega, kes, erinevalt sinust, on juhitud mõistuspärastest otsustest ja valikutest, mitte kubeme kutsest.

Selgeltnägijaks sa muidugi ei sobi ja muu jutt on sul muidugi täielik pläma. Kurb, et pead olema koos ainsa inimesega, kes sind üldse tahtis Ma sain õnneks valida.

See on ju väga kena kui kokku said kaks inimest, kes teineteist tahtsid ja tahavad ikka veel ja veel.
Kumb see siis halvem variant on, kas see kui inimesed üksteisest ei küllastu või see, et on valida erinevate seast, kuid isu lõpeb kohe?
Ise ma küll selle teise variandiga jantida ei viitsiks, nii tühi ja mõttetu jahmerdamine, kokkuvõtteks ei taha keegi kedagi.. Miks muidu neid kepinäljas mehi nii palju on ja alati on need ühed ja samad jamad tegelased.

[Külaline]

Kuidas saab armumist ise juhtida, et armun või mitte?
Ja kui juba ollakse armunud, siis mismoodi seda mitte lubada, et see üle läheks?
Lihtsam vist oleks üldse ära hoida kui üle saada.
Kui tunded on juba väga väga suured, siis mõistusega suurt midagi ära ei hoia.

Kui juba armunud oled, siis loomulikult ei juhi midagi, siis on biokeemia juhtimise üle võtnud. Aga seda just ma räägingi, et juhtida saab nii, et lubad endal armuda või mitte. Kui sinus on otsus, et ma ei soovi armuda, blokeerid selle võimaluse, siis ikka ei tule küll mingit sõrmenipsust armumist.

Meestel on lihtne, teistega seksimiseks ei pea üldse tundeid olema. Seetõttu nad vahele ei jäägi, sest kodus on ikka samasugused edasi. Naised üldiselt enne petmist aga armuvad.

Alati ei võeta vahele, aru saab ikka kui mees miskit toimetab.

[Külaline]

Kui juba armunud oled, siis loomulikult ei juhi midagi, siis on biokeemia juhtimise üle võtnud. Aga seda just ma räägingi, et juhtida saab nii, et lubad endal armuda või mitte. Kui sinus on otsus, et ma ei soovi armuda, blokeerid selle võimaluse, siis ikka ei tule küll mingit sõrmenipsust armumist.

Meestel on lihtne, teistega seksimiseks ei pea üldse tundeid olema. Seetõttu nad vahele ei jäägi, sest kodus on ikka samasugused edasi. Naised üldiselt enne petmist aga armuvad.

Alati ei võeta vahele, aru saab ikka kui mees miskit toimetab.

Ah ole normaalne, mitte midagi ei saa aru. Saab aastaid naise teadmata armukest peetud, mingitest firma pidudel või komandeeringutes toimunud juhuseksidest rääkimata. Või hoiad oma mehel ööpäevaringselt silma peal? Luurad telefoni asukohta?

[Külaline]

Meestel on lihtne, teistega seksimiseks ei pea üldse tundeid olema.

Alati ei võeta vahele, aru saab ikka kui mees miskit toimetab.

Ei pea jah tundeid olema, aga kuidas aru saab?

[Külaline]

Meestel on lihtne, teistega seksimiseks ei pea üldse tundeid olema.

Alati ei võeta vahele, aru saab ikka kui mees miskit toimetab.

Ei pea jah tundeid olema, aga kuidas aru saab?

Petjad on rumalavõitu inimesed. Nad ise teavad, et petavad ja sellega reedavadki end.

[Külaline]

Alati ei võeta vahele, aru saab ikka kui mees miskit toimetab.

Ei pea jah tundeid olema, aga kuidas aru saab?

Petjad on rumalavõitu inimesed. Nad ise teavad, et petavad ja sellega reedavadki end.

Ära kujuta endale ette. Petjad teavad, et nende 20-30 aastat ainult nende selja taga vahtinud emme usub mingisse ideaali, mida pole olemas, seetõttu nad peaaegu mitte kunagi vahele ei jäägi, enne kui nad kogemata üles ei tunnista või nii ära ei armu, et soovivad lahku minna.

[Külaline]

Ei pea jah tundeid olema, aga kuidas aru saab?

Petjad on rumalavõitu inimesed. Nad ise teavad, et petavad ja sellega reedavadki end.

Ära kujuta endale ette. Petjad teavad, et nende 20-30 aastat ainult nende selja taga vahtinud emme usub mingisse ideaali, mida pole olemas, seetõttu nad peaaegu mitte kunagi vahele ei jäägi, enne kui nad kogemata üles ei tunnista või nii ära ei armu, et soovivad lahku minna.

Ma siiski tean, et need mehed kujutavad seda endale ette. On ka troppe, kellele ei anna rahu asjaolu, et naine teab, aga midagi välja ei näita. Sul paistab olema mingi attitude, nagu mees peaks naisele kuidagi ära panema. See pole sugugi mehelik. Jääd tihti naistele alla ja hakkad õigustama? Siin eelnevalt on välja toodud petja probleemide olemasolu.

[Tolmukübe]

Ma kunagi kuulsin arvamust, et kõik petavad. Minu arust see pole õige ja ma ka ei usu, et enamus petaks.

[Külaline]

Ma kunagi kuulsin arvamust, et kõik petavad

Ma olen jällegu kuulnud, et juhuse puudusmise pärast polr olnud petmist.

[Külaline]

Ma kunagi kuulsin arvamust, et kõik petavad. Minu arust see pole õige ja ma ka ei usu, et enamus petaks.

Öeldakse, et kunagi ei peta umbes 10% meestest-pooled neist usu tõttu, teine pool seetõttu, et neid keegi ei taha.

[Tolmukübe]

Hakkasin mõtlema, et vbl flegmaatikud petavad vähem - kuni flegma käima läheb, on temake ammu juba eest ära jooksnud. Kas sa arvad, et mehed petavad rohkem, kui naised?

[Külaline]

Naised reeglina vahele ei jää, kui just südametunnistus ei hakka vaevama ja ise ei räägi. Lisaks muidugi need mitte kõige nutikamad.
Mehed reeglina jäävad vahele, kui naine nutikas ja hoolib asjast. Kui ei hooli, siis teeb näo, et ei tea midagi, tegelikult saab aru küll. Sõltub siis suuresti sellest, mis on talle hetkel kasulikum. Ei unusta selle vaatamata ja on vaba tegema omi otsuseid, kui selline hetk kätte peaks tulema. Mis siis tuleb mehe jaoks täieliku üllatusena.
Miks mehed vahele jäävad (kehtib igasuguste valede korral)? Kahtlaste olukorda kohta infot jagades mäletab mees väga hästi seda, mis tegelikult juhtus, ülejäänud on vale. Rääkinud oma vale versiooni asjast ära, unustab ta selle, nagu inimesed ikka, ehk siis unustab üksikasjad. Nutikas naine aga mäletab iga viimast, kui üksikasja, sest suunab sellele kogu tähelepanu. Ok, vestlus lõpeb ja mehe arvates on sellega kõik, aga naise aju hakkab nüüd lugu analüüsima, et leida nõrgad kohad. Ja esitab täiendavad küsimused, aga tükk aega hiljem ja muu jutu sees. Loomulikult saab ta nüüd hoopis teised vastused.
Lisaks võib mainida veel ka kehakeele, mikromiimika jne. Aga jah, see eeldab, et naine hoolib ja on piisavalt nutikas. Iseasi, kas tark naine üldse kaua mingi sekendajaga koos ongi.

[Külaline]

Masendavam osa selle teema juures on hoopis see, et inimesed ise kujundavad - sõnade ja mõtetega - oma elu. Vastavalt oma väärastunud sisendusetele ja uskumustele muudavadki lõpuks ennast ja reaalsust iseenda ümber. Kui ikka pidevalt korrutada ja kindlalt uskuda, millised värdajad need mehed/naised on - kõik petavad või ootavad võimalust, siis täpselt sellised inimesed nende ümber ainult lõpuks ongi. Nad märkavad ainult neid “teaduslikke uuringuid”, mis toetavad nende äraspidist fantaasiat ja ootusi, mida nad reaalsuseseks peavad, muu jutt on kurtidele kõrvadele. Ja ainult negatiivset uskudes nad seda kõike täpselt ka saavad.

[Külaline]

Masendavam osa selle teema juures on hoopis see, et inimesed ise kujundavad - sõnade ja mõtetega - oma elu. Vastavalt oma väärastunud sisendusetele ja uskumustele muudavadki lõpuks ennast ja reaalsust iseenda ümber. Kui ikka pidevalt korrutada ja kindlalt uskuda, millised värdajad need mehed/naised on - kõik petavad või ootavad võimalust, siis täpselt sellised inimesed nende ümber ainult lõpuks ongi. Nad märkavad ainult neid “teaduslikke uuringuid”, mis toetavad nende äraspidist fantaasiat ja ootusi, mida nad reaalsuseseks peavad, muu jutt on kurtidele kõrvadele. Ja ainult negatiivset uskudes nad seda kõike täpselt ka saavad.

Need uuringud ja psühholoogide nõuanded on neil millegipärast alati kuskilt Delfi naistenurgast või jumalt teab kust, mitte ei toetuta päris uuringutele ja usaldusväärsetele allikatele.

[Külaline]

Masendavam osa selle teema juures on hoopis see, et inimesed ise kujundavad - sõnade ja mõtetega - oma elu. Vastavalt oma väärastunud sisendusetele ja uskumustele muudavadki lõpuks ennast ja reaalsust iseenda ümber. Kui ikka pidevalt korrutada ja kindlalt uskuda, millised värdajad need mehed/naised on - kõik petavad või ootavad võimalust, siis täpselt sellised inimesed nende ümber ainult lõpuks ongi. Nad märkavad ainult neid “teaduslikke uuringuid”, mis toetavad nende äraspidist fantaasiat ja ootusi, mida nad reaalsuseseks peavad, muu jutt on kurtidele kõrvadele. Ja ainult negatiivset uskudes nad seda kõike täpselt ka saavad.

Eks see sõltub suuresti inimesest ja tema analüüsivõimest (intelligentsusest) ja ka lapsepõlvest. Oma kogemusest võin ütelda, et kui olin vaba ja vallaline, sain ikka ja jälle ettepanekuid abielumeestelt, ka siis kui mul oli meessõber olemas ja see teada fakt. Kui tekkis võimalus, ei suudetud jätta juhust kasutamata, et nn kepiga jääd koputada. Üllatas mind suuresti, aga andis elutarkust. See siiski ei tähenda, et oleksin hakanud kõigist meestest halvasti arvama ega arva siiani. Kui abiellusin, andsin mehele valida, kas oleme mõlemad truud või omame kumbki luba suure kiustuse tekkimisel sellele järele anda. Käskisin hoolega mõelda, et pärast ei kahetse. Ma ei soovinud olukorda, et pean ise hiljem kahetsema kasutamata võimalusi oma naiivsuse tõttu, samas kui teine vabalt võtab. Ok, pärast algset jahmatust mõtles ja valis truuduse. Nii siis läkski, mitte et ma oleks sellele vaatamata valvsust kaotanud , aga olgu vahemärkusena öeldud, et tal oli ka rohkem kaotada, kui mul.

[Külaline]

Masendavam osa selle teema juures on hoopis see, et inimesed ise kujundavad - sõnade ja mõtetega - oma elu. Vastavalt oma väärastunud sisendusetele ja uskumustele muudavadki lõpuks ennast ja reaalsust iseenda ümber. Kui ikka pidevalt korrutada ja kindlalt uskuda, millised värdajad need mehed/naised on - kõik petavad või ootavad võimalust, siis täpselt sellised inimesed nende ümber ainult lõpuks ongi. Nad märkavad ainult neid “teaduslikke uuringuid”, mis toetavad nende äraspidist fantaasiat ja ootusi, mida nad reaalsuseseks peavad, muu jutt on kurtidele kõrvadele. Ja ainult negatiivset uskudes nad seda kõike täpselt ka saavad.

Eks see sõltub suuresti inimesest ja tema analüüsivõimest (intelligentsusest) ja ka lapsepõlvest. Oma kogemusest võin ütelda, et kui olin vaba ja vallaline, sain ikka ja jälle ettepanekuid abielumeestelt, ka siis kui mul oli meessõber olemas ja see teada fakt. Kui tekkis võimalus, ei suudetud jätta juhust kasutamata, et nn kepiga jääd koputada. Üllatas mind suuresti, aga andis elutarkust. See siiski ei tähenda, et oleksin hakanud kõigist meestest halvasti arvama ega arva siiani. Kui abiellusin, andsin mehele valida, kas oleme mõlemad truud või omame kumbki luba suure kiustuse tekkimisel sellele järele anda. Käskisin hoolega mõelda, et pärast ei kahetse. Ma ei soovinud olukorda, et pean ise hiljem kahetsema kasutamata võimalusi oma naiivsuse tõttu, samas kui teine vabalt võtab. Ok, pärast algset jahmatust mõtles ja valis truuduse. Nii siis läkski, mitte et ma oleks sellele vaatamata valvsust kaotanud , aga olgu vahemärkusena öeldud, et tal oli ka rohkem kaotada, kui mul.

Judinad toob selga, kui loen, et juhusuhted on "kasutamata võimalus". Ja sa räägid intelligentsusest? Huh, kellele (ja milleks) on vaja sellist truudust, mis on tingitud lubadusest, mitte soovist truu olla? Mis väärtus või tähendus sellisel truudusel on? Null. Lihtsalt üks mõttetu reegel.

[Külaline]

Masendavam osa selle teema juures on hoopis see, et inimesed ise kujundavad - sõnade ja mõtetega - oma elu. Vastavalt oma väärastunud sisendusetele ja uskumustele muudavadki lõpuks ennast ja reaalsust iseenda ümber. Kui ikka pidevalt korrutada ja kindlalt uskuda, millised värdajad need mehed/naised on - kõik petavad või ootavad võimalust, siis täpselt sellised inimesed nende ümber ainult lõpuks ongi. Nad märkavad ainult neid “teaduslikke uuringuid”, mis toetavad nende äraspidist fantaasiat ja ootusi, mida nad reaalsuseseks peavad, muu jutt on kurtidele kõrvadele. Ja ainult negatiivset uskudes nad seda kõike täpselt ka saavad.

Eks see sõltub suuresti inimesest ja tema analüüsivõimest (intelligentsusest) ja ka lapsepõlvest. Oma kogemusest võin ütelda, et kui olin vaba ja vallaline, sain ikka ja jälle ettepanekuid abielumeestelt, ka siis kui mul oli meessõber olemas ja see teada fakt. Kui tekkis võimalus, ei suudetud jätta juhust kasutamata, et nn kepiga jääd koputada. Üllatas mind suuresti, aga andis elutarkust. See siiski ei tähenda, et oleksin hakanud kõigist meestest halvasti arvama ega arva siiani. Kui abiellusin, andsin mehele valida, kas oleme mõlemad truud või omame kumbki luba suure kiustuse tekkimisel sellele järele anda. Käskisin hoolega mõelda, et pärast ei kahetse. Ma ei soovinud olukorda, et pean ise hiljem kahetsema kasutamata võimalusi oma naiivsuse tõttu, samas kui teine vabalt võtab. Ok, pärast algset jahmatust mõtles ja valis truuduse. Nii siis läkski, mitte et ma oleks sellele vaatamata valvsust kaotanud , aga olgu vahemärkusena öeldud, et tal oli ka rohkem kaotada, kui mul.

Judinad toob selga, kui loen, et juhusuhted on "kasutamata võimalus". Ja sa räägid intelligentsusest? Huh, kellele (ja milleks) on vaja sellist truudust, mis on tingitud lubadusest, mitte soovist truu olla? Mis väärtus või tähendus sellisel truudusel on? Null. Lihtsalt üks mõttetu reegel.

See jutt on tõesti jube lugeda. Hoian mehe mune kuskil sahtli vahel (võib-olla on kodu minu oma, ähvardan millegi muuga), pressin välja lubaduse mulle truu olla ja siis uhkustan, et küll ma olen tubli. Kahju kohe sellistest väärastunud maailmapildiga inimestest. Aga sellised leiavadki samasugused partnerid. Kogu maailm on tehing.

[Külaline]

Masendavam osa selle teema juures on hoopis see, et inimesed ise kujundavad - sõnade ja mõtetega - oma elu. Vastavalt oma väärastunud sisendusetele ja uskumustele muudavadki lõpuks ennast ja reaalsust iseenda ümber. Kui ikka pidevalt korrutada ja kindlalt uskuda, millised värdajad need mehed/naised on - kõik petavad või ootavad võimalust, siis täpselt sellised inimesed nende ümber ainult lõpuks ongi. Nad märkavad ainult neid “teaduslikke uuringuid”, mis toetavad nende äraspidist fantaasiat ja ootusi, mida nad reaalsuseseks peavad, muu jutt on kurtidele kõrvadele. Ja ainult negatiivset uskudes nad seda kõike täpselt ka saavad.

Eks ta ole ka vastupidi. Kui piisavalt tahta roosas mullis elada, siis eladki, ümbritsed end inimestega, kellel "mitte kunagi pole suhteprobleeme" (ja kui ongi, siis neist rääkida nad ei julge, sest kellelgi teisel ju pole ...) ja süstemaatiliselt jätavad märkamata juhtumid, mis sellesse roosasse mulli ei mahu. Ka nemad saavad selle, mida tahtsid - oma roosa mulli. Kas see lõhkeb kunagi või mitte, on loterii.
Õigem valik on elada reaalsuses, anda endale aru, et pole olemas ainult häid ja ainult halbu inimesi ning kõigil võib kõike ette tulla, seega võib igasse suhtesse keegi kolmas vahele tulla. Samuti tuleb arvestada, et pealt korras suhe võib seest katkine olla - seda nii teisi vaadates kui ka iseenda paarilist. Mõtle järele, mis sulle selles suhtes päriselt oluline on ja mis on need vead, mida sa ei andestaks. Ja kui viimasesse nimekirja satub ainult üks patt - füüsiline petmine - siis on see ohumärk, see pole loogiline.

[Külaline]

Ja kui viimasesse nimekirja satub ainult üks patt - füüsiline petmine - siis on see ohumärk, see pole loogiline.

Ise räägid pika jutu, et elu pole ainult must ja valge ja siis lajatad, et oluline on ainult üks patt, füüsiline petmine. Nagu siin eelnevaltki läbi käis, et näe, naised kannatavad halba kohtlemist, solvamisi, emotsionaalset petmist, peaasi, et oleks truu. Pole ju nii. Füüsiline truudus ei tähenda ometi seda, et kõik muu peaks suhtes mäda olema ja see antakse andeks, aga ainult füüsilist truudusetust mitte. Need käivad ju käsikäes. See petmine on ju märk, et seda inimest ei saa usaldada, ta valetas sulle näkku, ei hoolinud sellest, et teeb sulle haiget. See on siin probleem, mitte et see truuduse murdmise fakt ise oleks ainuke tähtis asi maailmas.

[Külaline]

Masendavam osa selle teema juures on hoopis see, et inimesed ise kujundavad - sõnade ja mõtetega - oma elu. Vastavalt oma väärastunud sisendusetele ja uskumustele muudavadki lõpuks ennast ja reaalsust iseenda ümber. Kui ikka pidevalt korrutada ja kindlalt uskuda, millised värdajad need mehed/naised on - kõik petavad või ootavad võimalust, siis täpselt sellised inimesed nende ümber ainult lõpuks ongi. Nad märkavad ainult neid “teaduslikke uuringuid”, mis toetavad nende äraspidist fantaasiat ja ootusi, mida nad reaalsuseseks peavad, muu jutt on kurtidele kõrvadele. Ja ainult negatiivset uskudes nad seda kõike täpselt ka saavad.

Eks see sõltub suuresti inimesest ja tema analüüsivõimest (intelligentsusest) ja ka lapsepõlvest. Oma kogemusest võin ütelda, et kui olin vaba ja vallaline, sain ikka ja jälle ettepanekuid abielumeestelt, ka siis kui mul oli meessõber olemas ja see teada fakt. Kui tekkis võimalus, ei suudetud jätta juhust kasutamata, et nn kepiga jääd koputada. Üllatas mind suuresti, aga andis elutarkust. See siiski ei tähenda, et oleksin hakanud kõigist meestest halvasti arvama ega arva siiani. Kui abiellusin, andsin mehele valida, kas oleme mõlemad truud või omame kumbki luba suure kiustuse tekkimisel sellele järele anda. Käskisin hoolega mõelda, et pärast ei kahetse. Ma ei soovinud olukorda, et pean ise hiljem kahetsema kasutamata võimalusi oma naiivsuse tõttu, samas kui teine vabalt võtab. Ok, pärast algset jahmatust mõtles ja valis truuduse. Nii siis läkski, mitte et ma oleks sellele vaatamata valvsust kaotanud , aga olgu vahemärkusena öeldud, et tal oli ka rohkem kaotada, kui mul.

Judinad toob selga, kui loen, et juhusuhted on "kasutamata võimalus". Ja sa räägid intelligentsusest? Huh, kellele (ja milleks) on vaja sellist truudust, mis on tingitud lubadusest, mitte soovist truu olla? Mis väärtus või tähendus sellisel truudusel on? Null. Lihtsalt üks mõttetu reegel.

Jah, nii see paistab noorena, kui on emotsionaalne ettekujutus abielust. Mis on reaalne elu? Pooled abielud lahutavad, teisest poolest on õnnelikud...kui paljud? Ja tänapäeval paljud ei tahagi enam ennast kellegagi siduda, jättes taganemistee lahti. Mis oli minu mõte -mitte saada petetud enda teadmata. Sest mõnes mõttes on abielu ka tehing. Sa mõtled kindlasti, et peaks põhinema ainult armastusel, aga...reaalne elu näitab midagi muud. Ok, mida teed tööalaselt, et edukas olla? Teed ennast asendamatuks, eks ole! Saad palka juurde, ematikõrgendust ja sellega üldist rahulolu. Kui tahad püsivat ja õnnelikku abielu vähemalt nii kauaks, kuni lapsed suureks kasvatatud - teed täpselt seda sama. Mõtled kaks sammu ette, arened ja käid muutustega kaasas, arvestad teiste inimeste huvidega ja püsid ülesannete kõrgusel nii emotsionaalselt, kui füüsiliselt.
Õeldakse, et saad teistelt just seda, mida eeldad, tuleb siis lihtsalt rohkem eeldada.