Lammas või lõvi?

[Külaline]

Ajendatuna eelmisest "Kardan veidi" teemast, jäin mõtlema, et inimesed reageerivad sageli liiga leebelt teiste matslikkusele, kiuslikkusele või lausa pahatahtlikkusele. Kui keegi teeb kohatu märkuse, varjatult iroonilise või pealtnäha huumorigagi, tahab ta torgata teemat, mis teda ennast ärritab. Eesmärk on sellega siis ka teisele torgata oma "parem arusaamine" nina alla.
Loen ka soomalaste analoogset foorumit ja sealgi väga tihti esineb olukordi, et mees või ämm vk....ütles midagi täiesti nõmedat. Ja mida teeb see naine - nutab kodus mitu päeva. Seejärel kirjutab foorumisse ja üritab sellest kuidagi üle saada, leides omalt poolt veel vabandavaid nüanssegi. Mind alati ärritab see otsatult, et miks sa enda eest ei seisa, miks sa kohe ei ütle, mida sa sellest hinnangust, seisukohast, märkusest arvad, et lõpetada ütleja selline käitumine eos ja igaveseks.

Inimesed jagunevadki laias laastus kaheks, võitejateks ja alistujateks, ehk siis lammasteks ja lõvideks. Psühholoogiliselt on kummalgi oma taust ja põhjused, ja leeri vahetada on seetõttu üpris raske, kui mitte võimatu.

Seega, oled sa lõvi või lammas? Kuidas reageerid ebaõiglastele ja pahatahtlikele märkustele, kui ütlejaks mees, ämm või töökaaslane?

[Külaline]

Ajendatuna eelmisest "Kardan veidi" teemast, jäin mõtlema, et inimesed reageerivad sageli liiga leebelt teiste matslikkusele, kiuslikkusele või lausa pahatahtlikkusele. Kui keegi teeb kohatu märkuse, varjatult iroonilise või pealtnäha huumorigagi, tahab ta torgata teemat, mis teda ennast ärritab. Eesmärk on sellega siis ka teisele torgata oma "parem arusaamine" nina alla.
Loen ka soomalaste analoogset foorumit ja sealgi väga tihti esineb olukordi, et mees või ämm vk....ütles midagi täiesti nõmedat. Ja mida teeb see naine - nutab kodus mitu päeva. Seejärel kirjutab foorumisse ja üritab sellest kuidagi üle saada, leides omalt poolt veel vabandavaid nüanssegi. Mind alati ärritab see otsatult, et miks sa enda eest ei seisa, miks sa kohe ei ütle, mida sa sellest hinnangust, seisukohast, märkusest arvad, et lõpetada ütleja selline käitumine eos ja igaveseks.

Inimesed jagunevadki laias laastus kaheks, võitejateks ja alistujateks, ehk siis lammasteks ja lõvideks. Psühholoogiliselt on kummalgi oma taust ja põhjused, ja leeri vahetada on seetõttu üpris raske, kui mitte võimatu.

Seega, oled sa lõvi või lammas? Kuidas reageerid ebaõiglastele ja pahatahtlikele märkustele, kui ütlejaks mees, ämm või töökaaslane?

Lame labidaga löömine, mis lammas, mis lõvi? Igaühel on oma taluvuspiir, millest alates hakkab vastu, sinnamaani ei viitsi. See, et solvangu peale hiljem siiski pisar tuleb, on hoopis omaette teema, ei seostu kuidagi lõvide ega lammastega. Mis sa arvad, et need roppsuu-röökurid, kes kohe samapalju ja rohkem veel vastu ütlevad, pärast patja ei nuta või? Vastu ütlemine võtab solvumise kuidagi ära? Ei võta.
Mina olen rahumeelne inimene, mitte lammas. Ma lähen eemale, kui mind solvatakse. Kui solvaja tuleb järele, lähen veel kaugemale. Kui ikka järele tuleb, siis ühel hetkel astun talle vastu ja ütlen, et aitab nüüd küll. Mulle see valik sobib.

[Külaline]

Ma olen selle teema autor. No eks mul oligi pigem hämmastus ja shokk natukene. Mitu tundi hiljem ma nüüd mõtlen, et oleks võinud ju nii või naapidi vastata. Aga noh sõnatuks võttis. Ja mõtlema pani ka veidi. Eks ma millalgi selle teema ka sõbrannaga jutuks võtan.
Võõrastele ma ei ole üldse selline "lammas" midagi vastu ütle ma. Kohe tuleb. Aga vot nüüd olengi mök mök ja mä mää.

[Külaline]

Mina näin selles jaotuses lambana. Aga ma sisemas ei tunne end lambana, vaid ma jätan talle tema arvamuse, ei hakka vaidlema ega midagi ütlema tema lolli või ebaõiglase ütluse peale. Las ütleb. Las arvab. See mind ei puuduta.
Aga mis on nõme selle juures, on see et tema tunneb et saigi mulle ära öelda, ta mõtleb et mul polnud midagi seepeale öelda.
Oleks küll, aga ma ei viitsinud. Või ma näen selles et tal on probleem.
Ma nüüd mõtlen et ikka vist peaks ütlema. ? Et kui oled selline- nagu hane selga vesi, pole ka hea vist.

[Külaline]

Mina näin selles jaotuses lambana. Aga ma sisemas ei tunne end lambana, vaid ma jätan talle tema arvamuse, ei hakka vaidlema ega midagi ütlema tema lolli või ebaõiglase ütluse peale. Las ütleb. Las arvab. See mind ei puuduta.
Aga mis on nõme selle juures, on see et tema tunneb et saigi mulle ära öelda, ta mõtleb et mul polnud midagi seepeale öelda.
Oleks küll, aga ma ei viitsinud. Või ma näen selles et tal on probleem.
Ma nüüd mõtlen et ikka vist peaks ütlema. ? Et kui oled selline- nagu hane selga vesi, pole ka hea vist.

Ega su vastu ütlemine ka midagi ei muuda Ta ütleb sulle jälle vastu ja nii jääbki. Mark Twain ütles midagi sellist, et kui lolliga vaidled, siis langed tema tasemele ja ta võidab sind kogemusega. Pigem vastata, et "ma ei viitsi sinuga vaielda", mitte vaidlema hakata. Siis on vastus ikka antud, aga teise tasemele laskumata.

[Külaline]

Olen teemaalgataja.
Olen selle peale palju mõtelnud ja pakun siinkohal kaks näidet:
1. Sõbranna mees oli viletsa iseloomuga, alati olid teised süüdi, kui mingi asi läks tema meelest valesti. Kui lapsed said kehva hinde, oli naine süüdi jne. Kamandas ja õiendas iga asja kallal, esitas sealjuures sageli naisele täiesti ebaõiglaseid süüdistusi. Sõbranna ei ütelnud kunagi midagi vastu, sest oma sõnade järgi tal lihtsalt lõi alati pea tühjaks, pärast mõtles, et oleks pidanud. Loomulikult ta soovis, et suudaks kohe oma argumendid vastu esitada, aga see lihtsalt ei õnnestunud (20 a jooksul). Seega mees elas ettekujutuses, et temal ongi õigus ja võim ning mõistagi jätkas samal viisil. Lõpuks läksid lahku.

2. Teise sõbranna mees armastas öösiti pidu panna, tuli koju nagu soovis, kuigi oli väike laps kodus. Vähe sellest, siis oli vaja veel tüli norima hakata. Sõbranna kannatliku iseloomuga, sest sõltus rahaliselt mehe sissetulekust sel hetkel. Ühel hetkel aga sõbrannal viskas kaane pealt ära. Ootas korteri ukse taga (elasid korrusemajas), kuni kuulis meest tulemas, niipea, kui mees tegi ukse lahti, lõi talle vastu nägu. Mees jooksis ehmatusega paar korrust ülespoole, naine haaras kaasa ahjuroobi, jooksis järgi ja karjus: ma tapan su raisa ära, kaua sa mõtled seda jätkata!
No pärast seda oli igaveseks rahu majas. Ehk siis sõbranna tegi "Trumpi" (hullud on ettearvamatud ). Siiamaani elavad õnnelikult koos.

Ma ei pidanudki silmas, et peaks pröökama vastu, see on ilmne liialdus, oma seisukohta võib esitada ka külmrahulikult. Alati pole oluline, mida ütled, vaid kuidas seda teed. Nutikas inimene saab kohe aru, et seda teemat ei tasu rohkem torkida. Isegi, kui vaikimist ei pea nõusolekuks, mida siiski sageli tehakse, näitab see teisele ikka ära su nõrga koha.

[Külaline]

Ajendatuna eelmisest "Kardan veidi" teemast, jäin mõtlema, et inimesed reageerivad sageli liiga leebelt teiste matslikkusele, kiuslikkusele või lausa pahatahtlikkusele. Kui keegi teeb kohatu märkuse, varjatult iroonilise või pealtnäha huumorigagi, tahab ta torgata teemat, mis teda ennast ärritab. Eesmärk on sellega siis ka teisele torgata oma "parem arusaamine" nina alla.
Loen ka soomalaste analoogset foorumit ja sealgi väga tihti esineb olukordi, et mees või ämm vk....ütles midagi täiesti nõmedat. Ja mida teeb see naine - nutab kodus mitu päeva. Seejärel kirjutab foorumisse ja üritab sellest kuidagi üle saada, leides omalt poolt veel vabandavaid nüanssegi. Mind alati ärritab see otsatult, et miks sa enda eest ei seisa, miks sa kohe ei ütle, mida sa sellest hinnangust, seisukohast, märkusest arvad, et lõpetada ütleja selline käitumine eos ja igaveseks.

Inimesed jagunevadki laias laastus kaheks, võitejateks ja alistujateks, ehk siis lammasteks ja lõvideks. Psühholoogiliselt on kummalgi oma taust ja põhjused, ja leeri vahetada on seetõttu üpris raske, kui mitte võimatu.

Seega, oled sa lõvi või lammas? Kuidas reageerid ebaõiglastele ja pahatahtlikele märkustele, kui ütlejaks mees, ämm või töökaaslane?

Lame labidaga löömine, mis lammas, mis lõvi? Igaühel on oma taluvuspiir, millest alates hakkab vastu, sinnamaani ei viitsi. See, et solvangu peale hiljem siiski pisar tuleb, on hoopis omaette teema, ei seostu kuidagi lõvide ega lammastega. Mis sa arvad, et need roppsuu-röökurid, kes kohe samapalju ja rohkem veel vastu ütlevad, pärast patja ei nuta või? Vastu ütlemine võtab solvumise kuidagi ära? Ei võta.
Mina olen rahumeelne inimene, mitte lammas. Ma lähen eemale, kui mind solvatakse. Kui solvaja tuleb järele, lähen veel kaugemale. Kui ikka järele tuleb, siis ühel hetkel astun talle vastu ja ütlen, et aitab nüüd küll. Mulle see valik sobib.

Tegelikult paljudel see taluvuspiir on talumatult kaugel. Inimesed on uskumatult kannatlikud, sest elumuutused nõuavd julgust ja ressursse. Lihtsam on mitte midagi teha ja oodata, et olukord kuidagi iseenesest laheneks. Tavaliselt ei lahene või lahendus on lõpuks katastroof.
Ei pea ka suurt ja häälekat vaidlust genereerima, alati võib ütelda, et me ilmselgelt jääme eriarvamusele selles asjas. Minu meelest on siiski oluline oma arvamus välja ütelda, kui sellist omatakse. Nõmedustega ei pea leppima, ka nõmetseja peab õppima ühiskonnas/perekonnas toime tulema.

[Külaline]

Olen teemaalgataja.
Olen selle peale palju mõtelnud ja pakun siinkohal kaks näidet:
1. Sõbranna mees oli viletsa iseloomuga, alati olid teised süüdi, kui mingi asi läks tema meelest valesti. Kui lapsed said kehva hinde, oli naine süüdi jne. Kamandas ja õiendas iga asja kallal, esitas sealjuures sageli naisele täiesti ebaõiglaseid süüdistusi. Sõbranna ei ütelnud kunagi midagi vastu, sest oma sõnade järgi tal lihtsalt lõi alati pea tühjaks, pärast mõtles, et oleks pidanud. Loomulikult ta soovis, et suudaks kohe oma argumendid vastu esitada, aga see lihtsalt ei õnnestunud (20 a jooksul). Seega mees elas ettekujutuses, et temal ongi õigus ja võim ning mõistagi jätkas samal viisil. Lõpuks läksid lahku.

2. Teise sõbranna mees armastas öösiti pidu panna, tuli koju nagu soovis, kuigi oli väike laps kodus. Vähe sellest, siis oli vaja veel tüli norima hakata. Sõbranna kannatliku iseloomuga, sest sõltus rahaliselt mehe sissetulekust sel hetkel. Ühel hetkel aga sõbrannal viskas kaane pealt ära. Ootas korteri ukse taga (elasid korrusemajas), kuni kuulis meest tulemas, niipea, kui mees tegi ukse lahti, lõi talle vastu nägu. Mees jooksis ehmatusega paar korrust ülespoole, naine haaras kaasa ahjuroobi, jooksis järgi ja karjus: ma tapan su raisa ära, kaua sa mõtled seda jätkata!
No pärast seda oli igaveseks rahu majas. Ehk siis sõbranna tegi "Trumpi" (hullud on ettearvamatud ). Siiamaani elavad õnnelikult koos.

Ma ei pidanudki silmas, et peaks pröökama vastu, see on ilmne liialdus, oma seisukohta võib esitada ka külmrahulikult. Alati pole oluline, mida ütled, vaid kuidas seda teed. Nutikas inimene saab kohe aru, et seda teemat ei tasu rohkem torkida. Isegi, kui vaikimist ei pea nõusolekuks, mida siiski sageli tehakse, näitab see teisele ikka ära su nõrga koha.

Minu vastus lähtus siiski juhuslikest solvangutest võõramate inimeste poolt, mitte pidevates lähikaaslase solvangutes ja alanduses elamisest. Sinu kirjeldatud olukorrad on mõlemad talumatud - teises olukorras käitub talumatult lausa kaks inimest. Partneri juhuslikke, harvu ebaõiglasi solvanguid võib alla neelata kodurahu huvides, aga mitte pidevaid. Samas valiku teeb inimene ise - tema ise peab edasi oma eluga toime tulema, kõrvalt ässitajad teda seal aitama ei tule. Kui ta ikka tunneb, et pole valmis suhet lõpetama, siis nii on talle parim.

[Külaline]

Olen teemaalgataja.
Olen selle peale palju mõtelnud ja pakun siinkohal kaks näidet:
1. Sõbranna mees oli viletsa iseloomuga, alati olid teised süüdi, kui mingi asi läks tema meelest valesti. Kui lapsed said kehva hinde, oli naine süüdi jne. Kamandas ja õiendas iga asja kallal, esitas sealjuures sageli naisele täiesti ebaõiglaseid süüdistusi. Sõbranna ei ütelnud kunagi midagi vastu, sest oma sõnade järgi tal lihtsalt lõi alati pea tühjaks, pärast mõtles, et oleks pidanud. Loomulikult ta soovis, et suudaks kohe oma argumendid vastu esitada, aga see lihtsalt ei õnnestunud (20 a jooksul). Seega mees elas ettekujutuses, et temal ongi õigus ja võim ning mõistagi jätkas samal viisil. Lõpuks läksid lahku.

2. Teise sõbranna mees armastas öösiti pidu panna, tuli koju nagu soovis, kuigi oli väike laps kodus. Vähe sellest, siis oli vaja veel tüli norima hakata. Sõbranna kannatliku iseloomuga, sest sõltus rahaliselt mehe sissetulekust sel hetkel. Ühel hetkel aga sõbrannal viskas kaane pealt ära. Ootas korteri ukse taga (elasid korrusemajas), kuni kuulis meest tulemas, niipea, kui mees tegi ukse lahti, lõi talle vastu nägu. Mees jooksis ehmatusega paar korrust ülespoole, naine haaras kaasa ahjuroobi, jooksis järgi ja karjus: ma tapan su raisa ära, kaua sa mõtled seda jätkata!
No pärast seda oli igaveseks rahu majas. Ehk siis sõbranna tegi "Trumpi" (hullud on ettearvamatud ). Siiamaani elavad õnnelikult koos.

Ma ei pidanudki silmas, et peaks pröökama vastu, see on ilmne liialdus, oma seisukohta võib esitada ka külmrahulikult. Alati pole oluline, mida ütled, vaid kuidas seda teed. Nutikas inimene saab kohe aru, et seda teemat ei tasu rohkem torkida. Isegi, kui vaikimist ei pea nõusolekuks, mida siiski sageli tehakse, näitab see teisele ikka ära su nõrga koha.

Minu vastus lähtus siiski juhuslikest solvangutest võõramate inimeste poolt, mitte pidevates lähikaaslase solvangutes ja alanduses elamisest. Sinu kirjeldatud olukorrad on mõlemad talumatud - teises olukorras käitub talumatult lausa kaks inimest. Partneri juhuslikke, harvu ebaõiglasi solvanguid võib alla neelata kodurahu huvides, aga mitte pidevaid. Samas valiku teeb inimene ise - tema ise peab edasi oma eluga toime tulema, kõrvalt ässitajad teda seal aitama ei tule. Kui ta ikka tunneb, et pole valmis suhet lõpetama, siis nii on talle parim.

Võõramad inimesed harva pääsevad midagi ütlema, need tuttavamad ongi just need probleemide valmistajad. Näiteks nõme töökaaslane, kes ei tee oma märkusi igapäevaselt, aga siis kui võimalus tekib torgata. Siis on mõtlemiskohta, kas ütleda midagi või alla neelata.

[Külaline]

Olen alati vastu hakanud. Lapsena, teismelisena, praegu. Ärev või ohtlik olukord iseenda või lähedase suhtes tekitab kohe soovi võitlusesse asuda, mitte ära joosta, adrenaliin annab mulle sellises olukorras eriti terava fookuse ja energia. Ega see kõige mõistlikum käitumine alati pole, aga vahel on ka. Keegi lähedane või tuttav mulle täiskasvanuna mingeid solvanguid tavaliselt otse näkku pole öelnud, nii et ei oska öelda, mida praegu sellise käitumisega teeks. Ei kujuta tegelikult hästi isegi ette, kuidas mu mees või ämm mind solvaksid või sõimaksid. Pole sellist asja aastakümnete jooksul juhtunud. Internetis anonüümselt toimuvad ikka tavaliselt solvamised ja ütlemised, aga kuna päris elus selliseid asju ei koge, siis võtangi seda sellise veidra meelelahutusena.
Sõda on millegipärast erand, ei hakkaks isegi mõtlema mingil viisil kaasa võitlemise peale - ilmselt siis kodumaa on emotsionaalsest tsoonist aastatega kuskile mujale tsooni triivinud.

[Külaline]

Olen alati vastu hakanud. Lapsena, teismelisena, praegu. Ärev või ohtlik olukord iseenda või lähedase suhtes tekitab kohe soovi võitlusesse asuda, mitte ära joosta, adrenaliin annab mulle sellises olukorras eriti terava fookuse ja energia. Ega see kõige mõistlikum käitumine alati pole, aga vahel on ka. Keegi lähedane või tuttav mulle täiskasvanuna mingeid solvanguid tavaliselt otse näkku pole öelnud, nii et ei oska öelda, mida praegu sellise käitumisega teeks. Ei kujuta tegelikult hästi isegi ette, kuidas mu mees või ämm mind solvaksid või sõimaksid. Pole sellist asja aastakümnete jooksul juhtunud. Internetis anonüümselt toimuvad ikka tavaliselt solvamised ja ütlemised, aga kuna päris elus selliseid asju ei koge, siis võtangi seda sellise veidra meelelahutusena.
Sõda on millegipärast erand, ei hakkaks isegi mõtlema mingil viisil kaasa võitlemise peale - ilmselt siis kodumaa on emotsionaalsest tsoonist aastatega kuskile mujale tsooni triivinud.

Olen täpselt samasugune. Ärritavad ka need olukorrad, kus teistega käitutakse ebaõiglaselt. Ma reeglina ei vaata selliseid filme ka, sest ajab närvi. Kui kodus mingi jama streikiva või valesti, hilinemisega saadetud tootega, saadetakse mind alati rünnakule. Mees mul selline leplikumat sorti, kui lausa välja ei vihastata, aga mina lendan kohe peale õigust nõudma. Kusjuures ma ise tahaksin pigem tasakaalukamalt toimida, aga no ei. Olen analüüsinud, et ilmselt turvatunde puudumine lapsepõlves on tekitanud alateadliku vajaduse alati võitlusesse asuda, isegi kui väga vaja poleks. Kui kellelegi toetuda pole, on enamasti rünnak parim kaitse.