Suhtes ühiste huvide puudumine

[Külaline]

Kas saab koos eksisteerida kui üks on ekstravert ja teine väga introvertne? Reede saabudes mehel 101 erinevat plaani, ma aga tahaks lihtsalt koos kodus filmi vaadata või kinno minna või välja sööma, mehe jaoks need aga suht igavad tegevused kõik. Vahel küll teeme neid mulle meeldivaid asju, aga samal ajal tal juba peas jookseb kava et kuhu kõikjale tahab jõuda kui "kohustuslik kava" läbitud. Nt kui reedel teeme koos midagi, siis suht kindlalt laupäeva õhtul tal sõpradega saun vm. Algusaastatel küll kutsus kaasa, aga lõpuks tekkis ärevus neist inimestest ja olukordadest ja nüüd 7 a suht erak olnud ja tunnen et ei sobi enam üldse kuskile seltskonda. Üldse tunnen et muu elu ka kuidagi väga fcked up ja olen seest nii tühi, et mida mul üldse jagada oleks. Peod ei meeldi, suured seltskonnad ei meeldi, vabaks lasta ei suuda, poeski ei suuda käia ilma et vererõhk lakke ei hüppaks. Tunnen end paksu ja koleda ja saamatuna, ilmselt see paistab välja kõik ja siis tahakski üldse meeleldi kuskil teki all vedeleda ja mitte kunagi enam välja tulla.

[Külaline]

Meil samamoodi, aga mind absoluutselt ei häiri, et tema käib. Never ei viitsiks iga laupäev kusagile sõprade juurde sauna ronida vmt.

[Külaline]

TA-l on mingid vaimsed probleemid, kui isegi poeskäigul hüppab vererõhk lakke. Otsi psühholoogi, asi ei ole ühiste huvide puudumises. Ega ikka ei ole normaalne, kui inimene "tunnen et ei sobi enam üldse kuskile seltskonda. Üldse tunnen et muu elu ka kuidagi väga fcked up ja olen seest nii tühi, et mida mul üldse jagada oleks. Peod ei meeldi, suured seltskonnad ei meeldi, vabaks lasta ei suuda, poeski ei suuda käia ilma et vererõhk lakke ei hüppaks. Tunnen end paksu ja koleda ja saamatuna,"

[Külaline]

Tänapäeval tekib järjest rohkem selliseid inimesi, kes jäävad koju suletud uste taha, sest neil on keegi, kes nende eest asju ajab. Keegi teine käib tööl ja toob koju raha. Keegi teine käib poes ja toob söögi koju. Nii saabki jääda teki seitsmeks aastaks teki alla nägemata ühtegi inimest peale oma koduste. Nagu Jaapanis hikikomorid. Sellist asja ei peaks soodustama. Sest kui inimesega, kes tema eest tööl käib, midagi juhtub, siis on nad täitsa saamatud ja jäävad elama maksumaksja kulul, sest küll neile mingi diagnoos määratakse.

[Külaline]

Kas saab koos eksisteerida kui üks on ekstravert ja teine väga introvertne? Reede saabudes mehel 101 erinevat plaani, ma aga tahaks lihtsalt koos kodus filmi vaadata või kinno minna või välja sööma, mehe jaoks need aga suht igavad tegevused kõik. Vahel küll teeme neid mulle meeldivaid asju, aga samal ajal tal juba peas jookseb kava et kuhu kõikjale tahab jõuda kui "kohustuslik kava" läbitud. Nt kui reedel teeme koos midagi, siis suht kindlalt laupäeva õhtul tal sõpradega saun vm. Algusaastatel küll kutsus kaasa, aga lõpuks tekkis ärevus neist inimestest ja olukordadest ja nüüd 7 a suht erak olnud ja tunnen et ei sobi enam üldse kuskile seltskonda. Üldse tunnen et muu elu ka kuidagi väga fcked up ja olen seest nii tühi, et mida mul üldse jagada oleks. Peod ei meeldi, suured seltskonnad ei meeldi, vabaks lasta ei suuda, poeski ei suuda käia ilma et vererõhk lakke ei hüppaks. Tunnen end paksu ja koleda ja saamatuna, ilmselt see paistab välja kõik ja siis tahakski üldse meeleldi kuskil teki all vedeleda ja mitte kunagi enam välja tulla.

Olen selliseid naisi mitmeid näinud. Ja kui mehel siis villand saab sellisest olendist, leiavad armukese või lasevad jalga, siis tuleb naisele kõva elu sisse Küll siis käiks ja teeks, 20 kg võetakse maha, joostakse mööda ilma ringi, kõike tehtaks, et meest tagasi saada, aga siis on juba hiljavõitu.

[Külaline]

Olen selliseid naisi mitmeid näinud. Ja kui mehel siis villand saab sellisest olendist, leiavad armukese või lasevad jalga, siis tuleb naisele kõva elu sisse Küll siis käiks ja teeks, 20 kg võetakse maha, joostakse mööda ilma ringi, kõike tehtaks, et meest tagasi saada, aga siis on juba hiljavõitu.

No küll sina oled meil ikka palju näind ja palju teind ...

Teemasse: kindlasti saab, aga kas lõputult, pole kindel. Aga ega ju ennast muuta saa, seega ära ilmaasjata põe selle pärast, et sa samu asju ei taha. Kerge öelda, keeruline teha, tean - mul endal on umbes sama lugu, ka enesehinnanguprobleemid olnud ja kõik see varju pugemine. Aga ühel hetkel ronisin sellest välja ja hakkasin lihtsalt tegema neid asju, mis mulle meeldivad ja sobivad. Vaatangi üksi filmi või jalutan metsavahel, kui mees samal ajal sõpradega möllab, langevarjuhüppeid teeb või Hiina köögis küpsetamist õpib. Eks me võõramaks ole muutunud, aga samas klapp on ikka olemas. Tuleb mis tuleb, mis seal põdeda.

[Külaline]

Eks introvertsusel ja ekstravertsusel on ka oma skaala. Minule ei sobi kummagi äärmused. Väga introvertsetega ei saa jutulegi ja nad on minu jaoks liiga omamoodi. Samas ei kliki absoluutselt selliste intensiivsete inimestega, kes imevad energiast tühjaks. Minu partner ja temaga kaasa tulnud sõpruskond on kõik mõõdukad ekstraverdid. Need ongi sellised inimesed, kellega ma kõige paremini klapin ja kes tõmbavad ka mind täpselt parasjagu mugavustsoonist välja. Ei jookse, ei mölla kogu aeg ringi, samas saavad aeg-ajalt omavahel kokku ja istuvad rahulikult. Mina ei viitsi alati koosviibimistele minna, aga käin ikkagi piisavalt nägu näitamas. Ei ole plaanis erakuks hakata ja püüan ikkagi inimeste sekka jõuda - asjad peavad olema tasakaalus. Minu mees teeb ka hea meelega asju kodus kahekesi, vaatame filme ja sarju või teeme muid ühistegevusi. Samas suhtleb ta paljudega ja kui keegi kuskile kutsub, siis ta 100% läheb ka, nii et temal on see kontakt inimestega märksa olulisem kui mul.

[Külaline]

Peod ei meeldi, suured seltskonnad ei meeldi, vabaks lasta ei suuda, poeski ei suuda käia ilma et vererõhk lakke ei hüppaks. Tunnen end paksu ja koleda ja saamatuna, ilmselt see paistab välja kõik ja siis tahakski üldse meeleldi kuskil teki all vedeleda ja mitte kunagi enam välja tulla.

Paistab, et probleem on su enesehinnangus ja enesepildis. Vaata toidulaud üle ja hakka regulaarselt trennis käima. Tee enda välimus korda. Leia mingi hobi või huvi, mis midagi vaimule pakuks ja mida saaks teistega koos teha, kas või interneti kaudu turvaliselt kauguselt - absoluutselt iga teema kohta on olemas foorumid, grupid, grupivestlused. Sammhaaval ja järk-järgult tulevad muutused, aasta pärast oled juba täiesti uus inimene valmis.

[Külaline]

See on sotsiaalärevus. Inimene hakkab hoiduma uutest olukordades või olukordadest, kus vaja suhelda võõraste inimestega. Taustal muidugi ebakindlus ja madal enesehinng (mis ei tarvitse tõsi olla, aga nii ta tunneb). Häda on selles, et mida kauem sellest hoiduda, seda raskem on kodust välja minna.
Lahendus nõuaks motivatsiooni. Ma võin ju ütelda, et mine metsajooksule, võta kaalust alla, vaheta juuksevärvi, loe raamatuid, ingliskeelseid lehti ja vaata Netflixist stand up etendusi, varsti oskad suhelda erinevatele teemadel. Aga, see on vaevarikas ja inimene ei tee midagi, mis teda tõeliselt ei motiveeri. Sellepärast naised pärast lahutust tegutsema hakkavadki, et nüüd tekkis lõpuks hädavajadus ja motivatsioon. Kui tekkis, eks elu võib elada ka majast välja minemata.

Ühised huvid pole iseenesest vajalikud. Meil mehega polegi neid eriti, oleme üpris erineva iseloomuga, aga sarnase moraali ja tõekspidamistega. Sarnasus on olemas ka elustiilis ja vajadustes. Me veedame suure osa vabast ajast eraldi, aga vähemalt kord nädalas teeme korraliku veiniga õhtusöögi ja arutame kõik päevakajalised sündmused läbi. Reisime koos ja eraldi. Ma ütleksin, et tegelikult iseloomude sarnasus on olulisem, kui ühised huvid, hobid vm. Ja, kui sa ei taha minna kaasa mehe leiutatud teevustega, paku ise välja enda ideed, mis sulle rohkem meeldivad ja sinna midagi, mis mehelegi meeldiks.

[Külaline]

Tunnen end paksu ja koleda ja saamatuna,

Kas sa enne olid sale?

[Külaline]

Ma arvan, et erinevate huvidega inimesed saavad küll koos elada ja õnnelikud olla, keerulisem on, kui ühel on palju huve ja tohutu energia, teist aga ei huvita miski peale kodus teleka ees istumise. Ehk siis just nagu keegi siin ülalpool juba soovitas - kui probleem on kehakaalus, tee see korda. Ja leia endale miski, mis sind köidab. Ära jäta energilise mehe kõrval oma elu elamata. Ei pea kõike tegema käsikäes, aga ära muutu kellekski nähtamatuks ja ebaoluliseks. (Muidugi on ka võimalik, et lennukas mees vajabki just kedagi, kes kodus kenasti alati ootamas ja toidu soojas hoiab, siis on tegelikult ka kõik korras.)

[Külaline]

Kas saab koos eksisteerida kui üks on ekstravert ja teine väga introvertne? Reede saabudes mehel 101 erinevat plaani, ma aga tahaks lihtsalt koos kodus filmi vaadata või kinno minna või välja sööma, mehe jaoks need aga suht igavad tegevused kõik. Vahel küll teeme neid mulle meeldivaid asju, aga samal ajal tal juba peas jookseb kava et kuhu kõikjale tahab jõuda kui "kohustuslik kava" läbitud. Nt kui reedel teeme koos midagi, siis suht kindlalt laupäeva õhtul tal sõpradega saun vm. Algusaastatel küll kutsus kaasa, aga lõpuks tekkis ärevus neist inimestest ja olukordadest ja nüüd 7 a suht erak olnud ja tunnen et ei sobi enam üldse kuskile seltskonda. Üldse tunnen et muu elu ka kuidagi väga fcked up ja olen seest nii tühi, et mida mul üldse jagada oleks. Peod ei meeldi, suured seltskonnad ei meeldi, vabaks lasta ei suuda, poeski ei suuda käia ilma et vererõhk lakke ei hüppaks. Tunnen end paksu ja koleda ja saamatuna, ilmselt see paistab välja kõik ja siis tahakski üldse meeleldi kuskil teki all vedeleda ja mitte kunagi enam välja tulla.

Oma kogemusest arvan, et sa lihtsalt ei ole suhtega rahul.
Olen ka inteovert. Hakkasin kõike vältima siis, kui tundsin, et suhe ei ole õige.

[Külaline]

Kas saab koos eksisteerida kui üks on ekstravert ja teine väga introvertne? Reede saabudes mehel 101 erinevat plaani, ma aga tahaks lihtsalt koos kodus filmi vaadata või kinno minna või välja sööma, mehe jaoks need aga suht igavad tegevused kõik. Vahel küll teeme neid mulle meeldivaid asju, aga samal ajal tal juba peas jookseb kava et kuhu kõikjale tahab jõuda kui "kohustuslik kava" läbitud. Nt kui reedel teeme koos midagi, siis suht kindlalt laupäeva õhtul tal sõpradega saun vm. Algusaastatel küll kutsus kaasa, aga lõpuks tekkis ärevus neist inimestest ja olukordadest ja nüüd 7 a suht erak olnud ja tunnen et ei sobi enam üldse kuskile seltskonda. Üldse tunnen et muu elu ka kuidagi väga fcked up ja olen seest nii tühi, et mida mul üldse jagada oleks. Peod ei meeldi, suured seltskonnad ei meeldi, vabaks lasta ei suuda, poeski ei suuda käia ilma et vererõhk lakke ei hüppaks. Tunnen end paksu ja koleda ja saamatuna, ilmselt see paistab välja kõik ja siis tahakski üldse meeleldi kuskil teki all vedeleda ja mitte kunagi enam välja tulla.

Oma kogemusest arvan, et sa lihtsalt ei ole suhtega rahul.
Olen ka inteovert. Hakkasin kõike vältima siis, kui tundsin, et suhe ei ole õige.

Suhtega mitte rahul olemine võib olla näiline, sest ise hoitakse elust ja rõõmudest eemale.

[Külaline]

Suhtega mitte rahul olemine võib olla näiline, sest ise hoitakse elust ja rõõmudest eemale.

Üldse ei saa sellest kommentaarist aru.
"Suhtega mitte rahul olemine võib olla näiline" - kelle jaoks näiline ja kelle jaoks tõeline? Kuidas näiline?

[Külaline]

Ehk on siin asi ka puhkamise vormides. Kellele aktiivne puhkus, kellele rahulik kodus olemine.
Minu jaoks pole aktiivne puhkus üldse puhkus. Nt siis kuskil käimine üle paari tunni, reisimine. Ma vajan peale aktiivset puhkust ikka päris puhkamist, st olemist kodus.
Mul oli laste kasvamise aeg endal keeruline. Kogu aeg nad tahtsid kuhugi minna ja midagi teha. Nädal olen tööl olnud ja nv peab minema midagi tegema. Mulle tundus et puhata ei saanudki. Aeg oli mingite tegevustaga sisustatud. Praegu on küll mulle sobiv. Oleme mehega kahekesi kodus. Käime kui ise viitsime kuskil. Enamasti ei viitsi ja olemegi kodus. Käime poes, kõndimas, trennis, kinos kahekesi. Sellised paari tunni pikkused käigud. Aga nt reisid ei ole minu jaoks puhkus. See on tegevus, millest mul on vaja ka pärast puhata. Mõned aga elavadki puhkepäevade nimel ja planeerivad endal vaba aja täis.

[Külaline]

Kas saab koos eksisteerida kui üks on ekstravert ja teine väga introvertne? Reede saabudes mehel 101 erinevat plaani, ma aga tahaks lihtsalt koos kodus filmi vaadata või kinno minna või välja sööma, mehe jaoks need aga suht igavad tegevused kõik. Vahel küll teeme neid mulle meeldivaid asju, aga samal ajal tal juba peas jookseb kava et kuhu kõikjale tahab jõuda kui "kohustuslik kava" läbitud. Nt kui reedel teeme koos midagi, siis suht kindlalt laupäeva õhtul tal sõpradega saun vm. Algusaastatel küll kutsus kaasa, aga lõpuks tekkis ärevus neist inimestest ja olukordadest ja nüüd 7 a suht erak olnud ja tunnen et ei sobi enam üldse kuskile seltskonda. Üldse tunnen et muu elu ka kuidagi väga fcked up ja olen seest nii tühi, et mida mul üldse jagada oleks. Peod ei meeldi, suured seltskonnad ei meeldi, vabaks lasta ei suuda, poeski ei suuda käia ilma et vererõhk lakke ei hüppaks. Tunnen end paksu ja koleda ja saamatuna, ilmselt see paistab välja kõik ja siis tahakski üldse meeleldi kuskil teki all vedeleda ja mitte kunagi enam välja tulla.

Olen selliseid naisi mitmeid näinud. Ja kui mehel siis villand saab sellisest olendist, leiavad armukese või lasevad jalga, siis tuleb naisele kõva elu sisse Küll siis käiks ja teeks, 20 kg võetakse maha, joostakse mööda ilma ringi, kõike tehtaks, et meest tagasi saada, aga siis on juba hiljavõitu.

Nojah, aga siis on mehest vähemalt kasu olnud, lükanud naises käima mingi motivatsiooni. Niiet ei ütleks alati selle kohta hiljavõitu. Võib juhtuda, et sama mehega mööda ilma ringi joostes väsiks ikkagi ära ja enam ei tahaks.
TA tundub olevat ülekuumenenud, läbipõlenud ja tahab rahu, ehk ka ennast leida. Ehk on mingi häiriv faktor elus, mingi lahendamata küsimus. mis liiga palju sisemist energiat võtab. Kui tunned end paksu ja saamatuna, peegeldab see olemise raskust. Vahel on elus madala aktiivsuse perioode, kus ei jõua teistele midagi jagada endast. Mingid tegevused, mis varem tundusid kerged, hakkavad tunduma ülejõukäivatena.
Tegelikult on inimene üksi, tal oleks vaja temale õigel moel rahustavat kaaslast. Mulle tundub niimoodi.

[Külaline]

Kinos käimine ja väljas söömine nüüd küll mingid üli-introvertsed tegevused ei ole, nagu teenaalgataja pelgab. Pigem tundub, et mees ei arvesta naispoole arvamuse ega huvidega ja vist ei paku talle ka väga tähelepanu. Sõpradega kohtumine on pikalt ette planeeritud, aga tegevused oma naisega?

[Külaline]

Kinos käimine ja väljas söömine nüüd küll mingid üli-introvertsed tegevused ei ole, nagu teenaalgataja pelgab. Pigem tundub, et mees ei arvesta naispoole arvamuse ega huvidega ja vist ei paku talle ka väga tähelepanu. Sõpradega kohtumine on pikalt ette planeeritud, aga tegevused oma naisega?

Mis tegevused oma naisega, kui naine ei taha midagi teha? Mul oli samasugune mees, kes tahtis kodus istuda, mitte midagi ei tahtnud teha. Tema arusaam toredast õhtust oligi diivani peal filmi vaatamine ja õlle joomine. Paksuks oli ka läinud, trenni ei teinud. Mina jälle tahan igal pool käia, olla aktiivne, sõpradega aega veeta. Alguses proovisin meest tirida sinna ja tänna, aga milleks, kui inimene ainult mossitab igal pool, kuhu ta siis suure hädaga kaasa tuleb, midagi ei meeldi. Samas ise ei paku kunagi midagi välja. Minul sai sellisest inimesest lõpuks villand. Minu arust on sellisel inimesel depressioon, kes ei taha midagi teha, kelle enesehinnang on madal ja kaaslase depressioon on kurnav tervele perele. Kuna minu mees sellega tegeleda ei soovinud, siis läksime lahku. Ja tõesti, väike elu talle tuli siis sisse küll, hakkas naisi lantima jne, seega võib-olla tõesti tegin talle teene.

[Külaline]

Minu arust on sellisel inimesel depressioon, kes ei taha midagi teha, kelle enesehinnang on madal ja kaaslase depressioon on kurnav tervele perele. Kuna minu mees sellega tegeleda ei soovinud, siis läksime lahku. Ja tõesti, väike elu talle tuli siis sisse küll, hakkas naisi lantima jne, seega võib-olla tõesti tegin talle teene.

Nii palju siis armastusest ja hoolimisest. Niipea kui teisel on probleem ja ta ootustele ei vasta (või hetkel ei suuda vastata), kohe lahku.

[Külaline]

Kuna minu mees sellega tegeleda ei soovinud, siis läksime lahku. Ja tõesti, väike elu talle tuli siis sisse küll, hakkas naisi lantima jne, seega võib-olla tõesti tegin talle teene.

Minul tekib kohe küsimus, miks ta ometi naisi lantima hakkas, kui ise midagi teha ei viitsi. Kas ka sellepärast, et ise midagi teha ei viitsi.
Tavaliselt kui oled depressioonis, siis ei viitsi midagi teha, lantimisest rääkimata.