Ravimisõltuvus

[Külaline]

Ehk siis hakkan aru saama, et minul vist on. Olen umbes 10 aastat võtnud Fluanxoli, kunagi ärevusega kirjutati. Nüüd siis perearst pikendab retsepte. Elus on ammu kõik korras, ärevusega ka kõik normaalne, aga kui üritan ravimist loobuda seda pisitasa vähendades, läheb asi hulluks. Viimati tekkisid enesetapu mõtted. Samuti tekib täielik teotahte puudus ja niisama õnnetu olek. Vähendada püüdsin tõesti tasapisi, ja asi läks hulluks juba siis, kui jõudsin poole tableti võtmiseni. Kas on kellelgi sarnast kogemust ja saaks jagada, kuidas siis lõpuks vabaneda õnnestus? Vaimse tervise õe juurde on mul juba aeg kirjas, aga ikka oleks huvitav kuulata, kuidas teistel. Ma ei usu, et ma ainus olen.

[Külaline]

Fluanxol ei ole sõltuvust tekitav ravim ning ärajäämanähud on tavaliselt kerged või puuduvad üldse. Tõenäoliselt tekib sul psühholoogiline efekt sellest mõttest, et ravimit enam ei kasuta, mitte ravimi enda ärajätmisest. Soovitaks tegeleda pigem selle poolega.

[Külaline]

Fluanxol ei ole sõltuvust tekitav ravim ning ärajäämanähud on tavaliselt kerged või puuduvad üldse. Tõenäoliselt tekib sul psühholoogiline efekt sellest mõttest, et ravimit enam ei kasuta, mitte ravimi enda ärajätmisest. Soovitaks tegeleda pigem selle poolega.

Ma ei usu, et see psühholoogiline efekt on. Kui viimati üritasin loobuda, siis suiutsiidimõtted ja ravimi koguse vähendamise osakasin alles tagantjärgi kokku panna, ajal, mil end väga kehvalt tundsin, ei olnud mul ravimi koguse vähendamine meeleski. Kui hakkasin uuesti võtma terve tableti, muutus emotsionaalne enesetunne kiiresti oluliselt paremaks. No samas jah, ega ma muidugi kindel nüüd ka ei ole, võibolla on see siis kuidagi alateadlik.

[Külaline]

Mõni peabki elu lõpuni neid tarbima.
Kui kõik praegu korras on ja vähendamine tekitab vaevusi siis ehk see on märk, et tänu rohu tarbimisele üldse ongi kõik korras?
Miks nüüd äkki otsus lõpetada? Ise või arstiga kooskõlas on loobumine?

[Külaline]

Mõni peabki elu lõpuni neid tarbima.
Kui kõik praegu korras on ja vähendamine tekitab vaevusi siis ehk see on märk, et tänu rohu tarbimisele üldse ongi kõik korras?
Miks nüüd äkki otsus lõpetada? Ise või arstiga kooskõlas on loobumine?

Proovisin ise, nüüd siis lähen arsti juurde.

[Külaline]

Fluanxol ei tekita ravimusõltuvust, see pole rahusti ega narkootiline valuvaigisti.

[Külaline]

Mõni peabki elu lõpuni neid tarbima.
Kui kõik praegu korras on ja vähendamine tekitab vaevusi siis ehk see on märk, et tänu rohu tarbimisele üldse ongi kõik korras?
Miks nüüd äkki otsus lõpetada? Ise või arstiga kooskõlas on loobumine?

Täpselt nii, sõltuvus see pole, aga mõnda ravimit võetaksegi elu lõpuni. Mina näiteks võtan vererõhuravimit kogu edasise elu, kui järele jätan, vererõhk tõuseb - aga see pole ometi sõltuvus, vaid seisundi ravimine.

[Külaline]

Ok, chat cpt ütleb mulle ka, et ei ole sõltuvust tekitav. Aga toon näiteks siia kõrvale nohuravimid, mis samuti ei ole sõltuvust tekitavad. Samas lugesin hiljuti facebookis lõime, kus kümned inimesed rääkisid, et kasutavad neid külmneid aastaid, lõpetada ei saa, sest nina limaskest läheb turse. Mis see siis on, kui mitte sõltuvus kokkuvõttes?

[Tolmukübe]

See võib krooniline nohu olla, või allergiline reaktsioon.

[Külaline]

Ok, chat cpt ütleb mulle ka, et ei ole sõltuvust tekitav. Aga toon näiteks siia kõrvale nohuravimid, mis samuti ei ole sõltuvust tekitavad. Samas lugesin hiljuti facebookis lõime, kus kümned inimesed rääkisid, et kasutavad neid külmneid aastaid, lõpetada ei saa, sest nina limaskest läheb turse. Mis see siis on, kui mitte sõltuvus kokkuvõttes?

Minu arust on nohuravimid ametlikult liigitatud sõltuvust tekitavateks? https://www.cegla.de/en/nasal-spray-addiction/
Sinu juhtumi puhul pole on oluline teha vahet, kas see, et sa ravimi võtmist lõpetada ei saa, tuleneb ravimist ning sinu organismi normaalne olek on nende poolt rikutud - või tuleneb võtmise lõpetamise võimatus sinu tervisest, mis lihtsalt vajab seda ravimit pidevalt. Ninarohu puhul rikub ravim nina limaskesta normaalse toimimise ning seepärast ei saa lõpetada, isegi kui haigus ise on tegelikult juba möödas. Sinu puhul võib aga olla pigem nii, et haigus pole möödas ja ravimit on vaja just selleks, et organism normaalselt saaks toimida.
Aga arst oskab öelda, mis on, meie siin oletame.

[Külaline]

Ok, chat cpt ütleb mulle ka, et ei ole sõltuvust tekitav. Aga toon näiteks siia kõrvale nohuravimid, mis samuti ei ole sõltuvust tekitavad. Samas lugesin hiljuti facebookis lõime, kus kümned inimesed rääkisid, et kasutavad neid külmneid aastaid, lõpetada ei saa, sest nina limaskest läheb turse. Mis see siis on, kui mitte sõltuvus kokkuvõttes?

Minu arust on nohuravimid ametlikult liigitatud sõltuvust tekitavateks? https://www.cegla.de/en/nasal-spray-addiction/
Sinu juhtumi puhul pole on oluline teha vahet, kas see, et sa ravimi võtmist lõpetada ei saa, tuleneb ravimist ning sinu organismi normaalne olek on nende poolt rikutud - või tuleneb võtmise lõpetamise võimatus sinu tervisest, mis lihtsalt vajab seda ravimit pidevalt. Ninarohu puhul rikub ravim nina limaskesta normaalse toimimise ning seepärast ei saa lõpetada, isegi kui haigus ise on tegelikult juba möödas. Sinu puhul võib aga olla pigem nii, et haigus pole möödas ja ravimit on vaja just selleks, et organism normaalselt saaks toimida.
Aga arst oskab öelda, mis on, meie siin oletame.

Tegelikult ei pruugi ka arst seda öelda osata. Kahjuks suur osa arste ei ole huvitatud patsientide tagasisidest ja ka ravimifirmade tootetutvustamiskoolitustel ei pruugita anda arstidele päris kogu infot.

Üldiselt nii ongi, et miskit asja tarvitama hakates kipub see väga kergelt tekitama sõltuvuse. Mina näiteks olen muutunud hügieenilise huulepulga sõltlaseks, päriselt ka. Kusjuures ma enne seda üldse ei vajanud, aga siis sõber andis kord talvisel ajal, vaatasin, et täitsa hea asi, ja hakkasin ka kasutama. Ning nüüd peab mul see huulepulk olema kogu aja käeulatuses, kogu aeg määrin ja määrin, nii kümme korda päevas. Joon klaasi vett, kohe on vaja uus kiht peale kanda! Ilma ei saa kohe kuidagi. Kui tööl on huulepulk koju ununenud, siis ei saa kohe midagi teha, nii ebamugav tunne on. Ehkki ilmselgelt ükski huulepulka tutvustav koolitus või infoleht sellest ei räägi.

Ka ravimtaimeid ei soovitata kasutada pikka aega, ikka tuleb teha sisse paus - muidu organismis tekib õpitud abitus ja ilma ei oskagi enam hakkama saada. Seega ilmselgelt saab tekkida ka ravimisõltuvus, eriti kui tegemist on vaimse tervisega seotud ravimiga.

[Külaline]

Ravimisõltuvuse jm ainete korral on tegu siiski neurokeemiliste protsessidega ajus.
Igasugune harjumus ei klassifitseeru, nt nagu eelmise posititaja huulepulga kasutamise harjumus. Mulle meeldib ka botaseid kanda, jube mõnusad on, aga see ei tee minust botasesõltlast.
Nohuravimite puhul on tegemist üldse ravimi väärkasutamisest tekkinud kõrvaltoimega, mitte sõltuvusega.

[Külaline]

Jah, antidepressant - erinevalt rahustist - ei tohiks tõesti sõltuvust tekitada. Lihtsalt on nii, et mõne inimese aju ei toimigi ilma antidepressandita normaalselt, seega kipub depressioon/ärevus pärast ravimist loobumist uuesti kallale. Mina olen üks nende seast - tiksungi juba 10 viimast aastat AD peal, õnneks piisab küll hästi väikesest doosist. Olen korduvalt proovinud ravimist loobuda, aga siis olen jälle vanast kohas tagasi, sest minu depressioon ja ärevus ei ole mingi konkreetse olukorraga seotud, mida saaks paradada, vaid tõenäoliselt lihtsalt minu loomuomane seisund. Enam ei viitsi katsetada, lasen AD-ga edasi, nii vähemasti toimin.

[Külaline]

Tarvitan ka Fluanxoli juba mitu aastat.
Varem oli doos 1tbl (1mg) päevas, nüüd juba pool aastat üle päeva. Et kontrollida, kas nii sobiks paremini.
1mg Fluanxoli tabletil puudub poolitamisjoon, seega seda tabletti ei tohiks üldse (noaga?) poolitada, sest toimeaine ei pruugi olla tabletis ühtlaselt.
Minule ei kirjutanud seda välja mitte perearst vaid psühhiaater.
Ja doosi vähendamine mitte poolitamise, vaid üle päeva võtmise meetodil on ka psühhiaatriga kooskõlatatud.
Äkki võiks ka teemaalgataja proovida poolitamise asemel üle päeva võtta?

[Külaline]

Tarvitan ka Fluanxoli juba mitu aastat.
Varem oli doos 1tbl (1mg) päevas, nüüd juba pool aastat üle päeva. Et kontrollida, kas nii sobiks paremini.
1mg Fluanxoli tabletil puudub poolitamisjoon, seega seda tabletti ei tohiks üldse (noaga?) poolitada, sest toimeaine ei pruugi olla tabletis ühtlaselt.
Minule ei kirjutanud seda välja mitte perearst vaid psühhiaater.
Ja doosi vähendamine mitte poolitamise, vaid üle päeva võtmise meetodil on ka psühhiaatriga kooskõlatatud.
Äkki võiks ka teemaalgataja proovida poolitamise asemel üle päeva võtta?

Aitäh! Käin vaimse tervise õe vatuvõtul ära ja siis näeb, kuidas edasi. Aga Sinu jutus on mõte küll.

[Külaline]

1mg Fluanxoli tabletil puudub poolitamisjoon, seega seda tabletti ei tohiks üldse (noaga?) poolitada, sest toimeaine ei pruugi olla tabletis ühtlaselt.

Olgu, aga loogiliselt mõeldes lõpuks ju pole sel juhul vahet, kas poolitada ja saada ühel päeval võib-olla suurem doos ja teisel väiksem või mitte midagi. Või siis võtta ühel päeval terve tablett ja teisel mitte võtta.

[Külaline]

1mg Fluanxoli tabletil puudub poolitamisjoon, seega seda tabletti ei tohiks üldse (noaga?) poolitada, sest toimeaine ei pruugi olla tabletis ühtlaselt.

Olgu, aga loogiliselt mõeldes lõpuks ju pole sel juhul vahet, kas poolitada ja saada ühel päeval võib-olla suurem doos ja teisel väiksem või mitte midagi. Või siis võtta ühel päeval terve tablett ja teisel mitte võtta.

Võib juhtuda see, et saad mitu päeva järjest sellised tabletipoole, kus on väga vähe või peaaegu üldse mitte toimeainet, ja siis jällegi mitu päeva järjest suure(ma) doosiga poole. Üle päeva võttes sellist kõikumist ei ole.

[Külaline]

Loogiline, et tekivad võõrutusnähud. See on siiski ajukeemiat mõjutav ravim mitte toidulisand.

[Külaline]

Ehk siis hakkan aru saama, et minul vist on. Olen umbes 10 aastat võtnud Fluanxoli, kunagi ärevusega kirjutati. Nüüd siis perearst pikendab retsepte. Elus on ammu kõik korras, ärevusega ka kõik normaalne, aga kui üritan ravimist loobuda seda pisitasa vähendades, läheb asi hulluks. Viimati tekkisid enesetapu mõtted. Samuti tekib täielik teotahte puudus ja niisama õnnetu olek. Vähendada püüdsin tõesti tasapisi, ja asi läks hulluks juba siis, kui jõudsin poole tableti võtmiseni. Kas on kellelgi sarnast kogemust ja saaks jagada, kuidas siis lõpuks vabaneda õnnestus? Vaimse tervise õe juurde on mul juba aeg kirjas, aga ikka oleks huvitav kuulata, kuidas teistel. Ma ei usu, et ma ainus olen.

Kui kõik oli ravimit võttes hästi, miks sa ometigi otsustasid ravimist loobuda? Paljud inimesed peavadki eluaeg võtma, mina sealjuures. Õnnelik inimene, kellel ravimiga kõik kontrolli all oli. Ja otsustasid siis loobuda?!

[Külaline]

Sõltuvus ja võõrutusnähud on kaks eri asja. Kõik antideprekad võivad tekitada väga vastikuid võõrutusnähtusid, uuringute järgi u 20% kasutajatest. Mida kauem võetud, seda tõenäolisem. Inimesed on kurtnud, et meditsiinilise kaaluga kaaludes vähendavad milligrammi võrra ja võõrutavad mitu aastat. Tehakse nii, nagu keegi juba mainis meetodit, et sama annus, aga üle päeva, siis mõne ajapärast üle kahe päeva jne. või siis mängitakse milligrammidega, pika aja jooksul . Õde oskab kindlasti soovitada ja googeldades saab ka teiste kasutajate kogemusi lugeda (ingiskeelseid).
MInu sõbranna võttis Amitrüptiliini kolm nädalat (väike kogus), sai aru, et see ei toimi soovitud viisil, aga võõrutamine kestis sellele vaatamata kaks nädalat ja ta tundis end väga halvasti kogu selle aja.
Nii, et mingit enesesisendust siin pole, puhas ajukeemia reaktsioon.