"Mina probleemi ei näe"

[Külaline]

Ma tunnen et ma ei oska suhelda probleemi korral. Minu probleem on sarnane selle kodunurga teemaga, kus naaber mängib valju muusikat ja seal on üks hea vastus, et rääkima minnes, ütleb ta nagunii "mina probleemi ei näe". Või öeldakse " tegele oma asjadega" " hangi endale elu"
Üldiselt peaks ju rääkima asjast, mis häirib. Rääkima. Ütlema. Aga mis edasi sealt, kui öeldakse " mina probleemi ei näe" " see on sinu probleem"
Ühtpidi on ju õige, kuidas panna teise suu kinni, öelda, et mina probleemi ei näe. See on isegi nagu viisakas, peese saatmise asemel öelda. Ei vaidle, ei aruta, ei ägestu, vaid lõikab jutu lõppenuks.
Teistpidi, kuidas edastada ja arutada probleemi, kui sulle öeldakse " mina probleemi ei näe".

[Tolmukübe]

Kui selle peale saab politseisse kaevata, siis tuleb seda teha, küll siis politsei näeb probleemi ja teeb trahvi, maksab ära, küll siis nägema hakkab. Kui on isiklikud suhted, siis pole vaja selle isikuga enam suhelda. Istugu siis üksi, ilma probleemideta. Mul oli ka kunagi suhe, ütles samuti, et temal probleemi pole ja et see on minu probleem, no aga vabandage väga, kui mulle tekib probleem suhtes olles (omaette olles seda polnud), mida ma seal siis vahin? Kui ainult minu probleem, eks ma siis lahendasin ära, st lõpetasin suhte ära, probleem kadus ära, ja oligi rahu majas. Tõepoolest, milleks endale probleeme tekitada? Pole vaja.

[Külaline]

Eks samasugune ole ka koolikiusajate ja nende vanemate argument: et kui kiusajal endal probleemi pole, siis järelikult seda polegi. Mingu aga ohver koolipsühholoogi juurde oma tundeid kirjeldama ja muutku ennast. Kiusamine ise võib edasi kesta, sest kiusajal probleemi ju pole!

Mees loobib oma riided iga päev põrandale hunnikusse. Naise vingumise peale kostab, et temal küll probleemi pole, naine komistab öösel vetsu minnes põrandal vedelevate riiete otsa ja murrab jalaluu. Autojuht ületab kiirust, ajab inimese alla - aga kui ise terveks jäi, siis järelikult probleemi pole? Päris nii ikka ei saa - tegelikult on normaalne siiski see, kui mitte kellelgi ei oleks probleemi ja sellest tuleks ka lähtuda, mõistlikkuse piires muidugi.
Seega, kui keegi sulle kostab, et probleemi polevat, võid rahulikult vastata: "Minul on küll." Ja selgitada, mille poolest probleem olemas on.

[Külaline]

Siis kui ütled et mul on küll -" jah, see on sinu probleem."Jälle tupik.

[Külaline]

Mees loobib oma riided iga päev põrandale hunnikusse. Naise vingumise peale kostab, et temal küll probleemi pole, naine komistab öösel vetsu minnes põrandal vedelevate riiete otsa ja murrab jalaluu

Ei murra ta midagi. Naisel on lihtsalt korrameel arenenum ja näeb korratuses probleemi, mees ei näe. Naisel on veel kahekordne probleem. Algul viriseb, et asjad segamini, koristab ära (tegeleb probleemiga, mis mehe jaoks üldse pole probleem, Pärast viriseb, et tema peab palju rohkem kodutöid tegema, sest mees ei aita teda.

[Külaline]

Mees loobib oma riided iga päev põrandale hunnikusse. Naise vingumise peale kostab, et temal küll probleemi pole, naine komistab öösel vetsu minnes põrandal vedelevate riiete otsa ja murrab jalaluu

Ei murra ta midagi. Naisel on lihtsalt korrameel arenenum ja näeb korratuses probleemi, mees ei näe. Naisel on veel kahekordne probleem. Algul viriseb, et asjad segamini, koristab ära (tegeleb probleemiga, mis mehe jaoks üldse pole probleem, Pärast viriseb, et tema peab palju rohkem kodutöid tegema, sest mees ei aita teda.

Aga samamoodi võib ka mees öösel vetsu minnes oma vedelevate asjade otsa komistada.

[Külaline]

Inimühiskonnas ja tegelikult igas elusolendite kogukonnas, on siiski normaalne üksteisega arvestada, mitte aga nii, et üks laamendab ja teeb mis tahab, piirates sellega oluliselt teiste õigusi ja heaolu. Kui loomade seas üks laamendama hakkab, siis süüakse ta ära või heidetakse karjast välja.

[Tolmukübe]

See meenutab mulle, lugesin raamatust, et teatud pärismaalaste seas oli nii olnud, et kui pärismaalane jääb vanaks, siis on edasine lihtne - aetakse puu otsa. Kui ronida jaksab, siis elab edasi. Kui ei jaksa, süüakse ära. Nii lihtne ongi. Ei midagi keerulist.

[Külaline]

Jah, see on probleem. Ja ka põhjus, miks sarnased inimesed kipuvad kogunema samale aidatud alale. Kahjuks see alati siiski ei õnnestu.
Mida mina teeksin - ei hakkaks vaidlema, viiksin kirja postkasti, kus ära toodud paragrahvid vm mille vastu ta eksib ja ühtasi annaksin teada, mida ma järgmiseks ette võtan, kui olukord ei muutu. Ja nii siis teeksingi.

[Külaline]

Eks siis tuleb teha nii, et probleemi põhjustajal endal tekiks probleem. Vana ja äraproovitud lahendus ju tegelikult. Siin on ennegi räägitud, kui vähe tulemust annab ilus minasõnumdamine stiilis, et "kui sa teed nii, siis teisel on ai-ai." Aga kui ülbitseja ise tou ära saab, vat siis on temal endal ka probleem.

[Külaline]

Seda teist teemat lugedes mõtlesin mina, et tegelikult loeb väga palju ka see, kuidas sa inimest nö korrale kutsud. Sinna teise teemasse ma ei julgenud oma arvamust kirjutada, kuna TA ja paar tegelast seal veel, on tigedad nagu herilased.

Minu arust mängib olulist rolli taktika, kuidas sa selle nn pahategijaga suhtled. Näiteks, minu alumine naaber tuli mulle ukse taha ja põhimõtteliselt kisendas näost lõkendades, kuidas tema koos KÜga mind mu oma kodust välja viskab. Põhjus selles, et minu arvutitooli nihutamise hääl kostis tema korterisse. Samuti teda häiris, kui ma käisin öösel vetsus ja vett lasin. Tavaline paneelmaja.

Selle asemel, et tulla ja öelda mulle rahulikult, et teate, nii kõvasti kostab läbi, et palun püüdke vaiksemalt, tema hoopis lõugas mu peale nii, kui ukse lahti tegin. Ja ähvardas! Ja see oli täiesti päise päeva ajal ja täiesti tavaline olmemüra. Ma olen normaalne inimene ja saan ka normaalsest ütlemisest aru. Ja kindlasti arvestan naabrite soovidega - tõesti, mul ei olnud õrna aimugi, et arvutitooli rataste hääl nii kõvasti alla kostab.

No, mida teeb inimene, keda sellisel moel rünnatakse? Loomulikult on sellise ründamise peale esimene reaktsioon - käi pe...sse mutt! Seda ma loomulikult ei öelnud talle, aga mõtlesin. Ja see, kuidas tädi karjus ja käitus tekitas minus mingi kummalise kiuslikkuse tunde - et kolistaks nüüd meelega... Seda ma muidugi ei teinud, aga lihtsalt kujutan ette, kuidas mõni lühema süütenööriga inimene sellise käitumise peale reageeriks.

Konkreetselt minu puhul oli nii, et mitte kunagi, mitte ükski teine naaber ei kaevanud mu peale. Mingit muud lärmi või muusikat meie korterist ei kostnud. Tädi heitiski meile ette keset päeva toimunud olmemüra. Ja selle asemel, et oleks tulnud minuga normaalselt rääkima - mul tõesti polnud kuni tema kisendamiseni aimugi, et ma teda häirin.

[Külaline]

Seda teist teemat lugedes mõtlesin mina, et tegelikult loeb väga palju ka see, kuidas sa inimest nö korrale kutsud. Sinna teise teemasse ma ei julgenud oma arvamust kirjutada, kuna TA ja paar tegelast seal veel, on tigedad nagu herilased.

Minu arust mängib olulist rolli taktika, kuidas sa selle nn pahategijaga suhtled. Näiteks, minu alumine naaber tuli mulle ukse taha ja põhimõtteliselt kisendas näost lõkendades, kuidas tema koos KÜga mind mu oma kodust välja viskab. Põhjus selles, et minu arvutitooli nihutamise hääl kostis tema korterisse. Samuti teda häiris, kui ma käisin öösel vetsus ja vett lasin. Tavaline paneelmaja.

Selle asemel, et tulla ja öelda mulle rahulikult, et teate, nii kõvasti kostab läbi, et palun püüdke vaiksemalt, tema hoopis lõugas mu peale nii, kui ukse lahti tegin. Ja ähvardas! Ja see oli täiesti päise päeva ajal ja täiesti tavaline olmemüra. Ma olen normaalne inimene ja saan ka normaalsest ütlemisest aru. Ja kindlasti arvestan naabrite soovidega - tõesti, mul ei olnud õrna aimugi, et arvutitooli rataste hääl nii kõvasti alla kostab.

No, mida teeb inimene, keda sellisel moel rünnatakse? Loomulikult on sellise ründamise peale esimene reaktsioon - käi pe...sse mutt! Seda ma loomulikult ei öelnud talle, aga mõtlesin. Ja see, kuidas tädi karjus ja käitus tekitas minus mingi kummalise kiuslikkuse tunde - et kolistaks nüüd meelega... Seda ma muidugi ei teinud, aga lihtsalt kujutan ette, kuidas mõni lühema süütenööriga inimene sellise käitumise peale reageeriks.

Konkreetselt minu puhul oli nii, et mitte kunagi, mitte ükski teine naaber ei kaevanud mu peale. Mingit muud lärmi või muusikat meie korterist ei kostnud. Tädi heitiski meile ette keset päeva toimunud olmemüra. Ja selle asemel, et oleks tulnud minuga normaalselt rääkima - mul tõesti polnud kuni tema kisendamiseni aimugi, et ma teda häirin.

Mõni kaebabki iga mõttetu asja peale. Isegi selle peale, et sa hingad, olemas oled ja oma korteri uksest väljas käid

[Külaline]

Seda teist teemat lugedes mõtlesin mina, et tegelikult loeb väga palju ka see, kuidas sa inimest nö korrale kutsud. Sinna teise teemasse ma ei julgenud oma arvamust kirjutada, kuna TA ja paar tegelast seal veel, on tigedad nagu herilased.

Minu arust mängib olulist rolli taktika, kuidas sa selle nn pahategijaga suhtled. Näiteks, minu alumine naaber tuli mulle ukse taha ja põhimõtteliselt kisendas näost lõkendades, kuidas tema koos KÜga mind mu oma kodust välja viskab. Põhjus selles, et minu arvutitooli nihutamise hääl kostis tema korterisse. Samuti teda häiris, kui ma käisin öösel vetsus ja vett lasin. Tavaline paneelmaja.

Selle asemel, et tulla ja öelda mulle rahulikult, et teate, nii kõvasti kostab läbi, et palun püüdke vaiksemalt, tema hoopis lõugas mu peale nii, kui ukse lahti tegin. Ja ähvardas! Ja see oli täiesti päise päeva ajal ja täiesti tavaline olmemüra. Ma olen normaalne inimene ja saan ka normaalsest ütlemisest aru. Ja kindlasti arvestan naabrite soovidega - tõesti, mul ei olnud õrna aimugi, et arvutitooli rataste hääl nii kõvasti alla kostab.

No, mida teeb inimene, keda sellisel moel rünnatakse? Loomulikult on sellise ründamise peale esimene reaktsioon - käi pe...sse mutt! Seda ma loomulikult ei öelnud talle, aga mõtlesin. Ja see, kuidas tädi karjus ja käitus tekitas minus mingi kummalise kiuslikkuse tunde - et kolistaks nüüd meelega... Seda ma muidugi ei teinud, aga lihtsalt kujutan ette, kuidas mõni lühema süütenööriga inimene sellise käitumise peale reageeriks.

Konkreetselt minu puhul oli nii, et mitte kunagi, mitte ükski teine naaber ei kaevanud mu peale. Mingit muud lärmi või muusikat meie korterist ei kostnud. Tädi heitiski meile ette keset päeva toimunud olmemüra. Ja selle asemel, et oleks tulnud minuga normaalselt rääkima - mul tõesti polnud kuni tema kisendamiseni aimugi, et ma teda häirin.

Mõni kaebabki iga mõttetu asja peale. Isegi selle peale, et sa hingad, olemas oled ja oma korteri uksest väljas käid

Kuna tädi räuskas veel paljude teiste inimeste kallal, siis sain aru, et tegelikult ma ei ole süüdi.

[Külaline]

Ma tegelikult saan aru, kuidas viletsa heliisolatsiooniga majas võib tooliga liikumine alumist naabrit häirida.
Meil on suvila tüüpi eramaja, mingit isolatsiooni korruste vahel polegi, lihtsalt põrandalauad. Jah, panimegi ratastega tooli alla vaiba. Midagi enam alumisel korrusel ei kuule.
Aga ei saa aru, kuidas kortermajas läbi betooni see nii hästi kuuldav on!
Meil korteris elades kaebas ükskord alumine naaber, et meie tolmuimeja häirib teda. Keskpaiga päeva! 10 aasta jooksul järsku üks kord häiris, kuigi me üle päeva ikka tolmuimejat kasutasime kõik need aastad enne ja pärast. No ju siis oli tal lihtsalt paha tuju. Järgmistel aastatel enam vist ei häirinud

[Külaline]

Seda teist teemat lugedes mõtlesin mina, et tegelikult loeb väga palju ka see, kuidas sa inimest nö korrale kutsud. Sinna teise teemasse ma ei julgenud oma arvamust kirjutada, kuna TA ja paar tegelast seal veel, on tigedad nagu herilased.

Minu arust mängib olulist rolli taktika, kuidas sa selle nn pahategijaga suhtled. Näiteks, minu alumine naaber tuli mulle ukse taha ja põhimõtteliselt kisendas näost lõkendades, kuidas tema koos KÜga mind mu oma kodust välja viskab. Põhjus selles, et minu arvutitooli nihutamise hääl kostis tema korterisse. Samuti teda häiris, kui ma käisin öösel vetsus ja vett lasin. Tavaline paneelmaja.

Selle asemel, et tulla ja öelda mulle rahulikult, et teate, nii kõvasti kostab läbi, et palun püüdke vaiksemalt, tema hoopis lõugas mu peale nii, kui ukse lahti tegin. Ja ähvardas! Ja see oli täiesti päise päeva ajal ja täiesti tavaline olmemüra. Ma olen normaalne inimene ja saan ka normaalsest ütlemisest aru. Ja kindlasti arvestan naabrite soovidega - tõesti, mul ei olnud õrna aimugi, et arvutitooli rataste hääl nii kõvasti alla kostab.

No, mida teeb inimene, keda sellisel moel rünnatakse? Loomulikult on sellise ründamise peale esimene reaktsioon - käi pe...sse mutt! Seda ma loomulikult ei öelnud talle, aga mõtlesin. Ja see, kuidas tädi karjus ja käitus tekitas minus mingi kummalise kiuslikkuse tunde - et kolistaks nüüd meelega... Seda ma muidugi ei teinud, aga lihtsalt kujutan ette, kuidas mõni lühema süütenööriga inimene sellise käitumise peale reageeriks.

Konkreetselt minu puhul oli nii, et mitte kunagi, mitte ükski teine naaber ei kaevanud mu peale. Mingit muud lärmi või muusikat meie korterist ei kostnud. Tädi heitiski meile ette keset päeva toimunud olmemüra. Ja selle asemel, et oleks tulnud minuga normaalselt rääkima - mul tõesti polnud kuni tema kisendamiseni aimugi, et ma teda häirin.

Ma saan aru, mida mõtled, samas on olukorrad ja inimesed erinevad. Selles naabrite-teemas on kõik toodud näited pärit ju eramajade hoovidest. Seega mingist arvutitooli nihutamisest ei saa juttu olla. Teemaalgataja ei pruukinudki kurjalt karjuda, vaid võis olla ka täitsa viisakalt suhelnud, aga mõned inimesed ongi sellised, et "aga mina tahan raadiot kuulata ja mina pean saama!" Ning selles ajaleheartiklis, millele vihjati, on tolle ebastabiilse naise peale tehtud PPAle terve ümbruskonna poolt ühiskaebus (kokku 4 peret), seevastu selle naise ohvrite peale pole mitte ükski teine naaber kunagi kaevanud, ehkki tegu on põliselanikega. Ja isegi kui lasteaiaeas lapsed ongi seal mingil hetkel suvel koduaias mängides kilganud, siis kümne aastaga on nad ju ilmselgelt ammu suureks kasvanud, muusika aga käib ikka edasi.

[Külaline]

Mõnel juhul jah on pigem kaebaja enda närvisüsteem haige ja kaebab igasugune krõpsu peale, mis vähegi naabrite juurest kostub.

Naabritüdruk, kes räägib tavapäraselt röökivas kõneviisis, nii et terve küla kajab, muutus peale sünnitust tite kõrval ise nii hellaks kõikidel helide suhtes. Käis kogu aeg õues õiendamas naabruskonna lastega, kes vähegi mänguhoos kilgata julgesid, et kuidas te julgete. Suhtusin mõistvalt, et magamata titemammal närvid läbi. Ei hakanud omakorda õiendama, et kuule sa ise tavapäraselt lõugad nagu tahaks Pariisis kellegagi rääkida.

Mina võtan mõistusega. Jah ei ole meeldiv heli, kui naaberaias küttepuid saetakse, aga egas ta seda meelelahutuseks tee. Tal on küttepuid vaja ja õnneks aastaringi ta ei sae. Suhtun mõistvalt.

Naabrid peavad aias pidu, siis tuleb muusikat, grillisuitsu, kilkeid ja mina oma aias tunnen nagu oleks ka peol. Suhtun mõistvalt, sest nad pidutsevad sünnipäevadel ja perekondlikel tähtpäevadel, mitte igal nädalavahetusel.

Naabrite kassid kondavad ka minu aias ja kasutavad minu peenraid vetsuna. Suhtun mõistvalt, kassi pole võimalik aias kinni hoida nagu koera. Las elab kassielu.

Hommikul kireb kuskil kukk. No las ta kireb, nostalgiline heli.

Naabritüdruk, kes räägib tavapäraselt röökivas kõneviisis, nii et terve küla kajab, muutus peale sünnitust ise nii hellaks kõikidel helide suhtes. Käis kogu aeg õues õiendamas kõikide lastega, kes vähegi mänguhoos kilgata julgesid, et kuidas te julgete.

[Külaline]

Mul tegi naabrimees oma küttepuude firma. Ja nüüd laseb saega hommikust õhtuni, ikka viuuuu-viuuuu-viuuu. Raisk, no mida teha?

[Külaline]

Mul tegi naabrimees oma küttepuude firma. Ja nüüd laseb saega hommikust õhtuni, ikka viuuuu-viuuuu-viuuu. Raisk, no mida teha?

Loodetavasti mitte kortermajas?

[Külaline]

Ma tunnen et ma ei oska suhelda probleemi korral. Minu probleem on sarnane selle kodunurga teemaga, kus naaber mängib valju muusikat ja seal on üks hea vastus, et rääkima minnes, ütleb ta nagunii "mina probleemi ei näe". Või öeldakse " tegele oma asjadega" " hangi endale elu"
Üldiselt peaks ju rääkima asjast, mis häirib. Rääkima. Ütlema. Aga mis edasi sealt, kui öeldakse " mina probleemi ei näe" " see on sinu probleem"
Ühtpidi on ju õige, kuidas panna teise suu kinni, öelda, et mina probleemi ei näe. See on isegi nagu viisakas, peese saatmise asemel öelda. Ei vaidle, ei aruta, ei ägestu, vaid lõikab jutu lõppenuks.
Teistpidi, kuidas edastada ja arutada probleemi, kui sulle öeldakse " mina probleemi ei näe".

Olid sellised naabrid, noored kutid, kolm tükki. Öösel pidutsesid, panid suure kõlari püsti. Käisin kenasti ütlemas. Esimesel korral lubasid vaiksemaks panna. Ei pannud. Teisel korral ütlesin, siis valetasid labaselt, et nemad pole muusikat lasknud. Kolmas kord läksin, siis olid juba parajalt joobes ja hakkasid ähvardama. Siis kutsusin neile politsei, enne kutsusin nad enda juurde kuulama. Kui need siis politseile valteama hakkasid need nalja ei mõistnud, viidi politseisse, kuna kahtlustati narkojoovet. Olidki narkouimas ka.

Ja pärast seda tulid mulle ukse taha kurtma: miks sa polisei kutsusid, oleks ju saanud rääkida...

Rääkida jah...Mõne tüübiga pole mõtet oma närve rikkuda, kohe saab selgeks, et rääkimisel puudub mõte.

[Külaline]

Seda teist teemat lugedes mõtlesin mina, et tegelikult loeb väga palju ka see, kuidas sa inimest nö korrale kutsud. Sinna teise teemasse ma ei julgenud oma arvamust kirjutada, kuna TA ja paar tegelast seal veel, on tigedad nagu herilased.

Minu arust mängib olulist rolli taktika, kuidas sa selle nn pahategijaga suhtled. Näiteks, minu alumine naaber tuli mulle ukse taha ja põhimõtteliselt kisendas näost lõkendades, kuidas tema koos KÜga mind mu oma kodust välja viskab. Põhjus selles, et minu arvutitooli nihutamise hääl kostis tema korterisse. Samuti teda häiris, kui ma käisin öösel vetsus ja vett lasin. Tavaline paneelmaja.

Selle asemel, et tulla ja öelda mulle rahulikult, et teate, nii kõvasti kostab läbi, et palun püüdke vaiksemalt, tema hoopis lõugas mu peale nii, kui ukse lahti tegin. Ja ähvardas! Ja see oli täiesti päise päeva ajal ja täiesti tavaline olmemüra. Ma olen normaalne inimene ja saan ka normaalsest ütlemisest aru. Ja kindlasti arvestan naabrite soovidega - tõesti, mul ei olnud õrna aimugi, et arvutitooli rataste hääl nii kõvasti alla kostab.

No, mida teeb inimene, keda sellisel moel rünnatakse? Loomulikult on sellise ründamise peale esimene reaktsioon - käi pe...sse mutt! Seda ma loomulikult ei öelnud talle, aga mõtlesin. Ja see, kuidas tädi karjus ja käitus tekitas minus mingi kummalise kiuslikkuse tunde - et kolistaks nüüd meelega... Seda ma muidugi ei teinud, aga lihtsalt kujutan ette, kuidas mõni lühema süütenööriga inimene sellise käitumise peale reageeriks.

Konkreetselt minu puhul oli nii, et mitte kunagi, mitte ükski teine naaber ei kaevanud mu peale. Mingit muud lärmi või muusikat meie korterist ei kostnud. Tädi heitiski meile ette keset päeva toimunud olmemüra. Ja selle asemel, et oleks tulnud minuga normaalselt rääkima - mul tõesti polnud kuni tema kisendamiseni aimugi, et ma teda häirin.

Ma saan aru, mida mõtled, samas on olukorrad ja inimesed erinevad. Selles naabrite-teemas on kõik toodud näited pärit ju eramajade hoovidest. Seega mingist arvutitooli nihutamisest ei saa juttu olla. Teemaalgataja ei pruukinudki kurjalt karjuda, vaid võis olla ka täitsa viisakalt suhelnud, aga mõned inimesed ongi sellised, et "aga mina tahan raadiot kuulata ja mina pean saama!" Ning selles ajaleheartiklis, millele vihjati, on tolle ebastabiilse naise peale tehtud PPAle terve ümbruskonna poolt ühiskaebus (kokku 4 peret), seevastu selle naise ohvrite peale pole mitte ükski teine naaber kunagi kaevanud, ehkki tegu on põliselanikega. Ja isegi kui lasteaiaeas lapsed ongi seal mingil hetkel suvel koduaias mängides kilganud, siis kümne aastaga on nad ju ilmselgelt ammu suureks kasvanud, muusika aga käib ikka edasi.

Ongi olukorrad erinevad. Ja see ei puutu asjasse, kas vastav olukord on tekkinud korteris või majas. Minu kommentaari mõte oli pigem selles, et sageli otsustab palju see, kuidas sa selle müratekitajaga suhtled. Just sellepärast ma oma kommentaari sinna teemasse ei kirjutanud, et ei arvataks, nagu ma süüdistaksin teemaalgatajat pealekargamises. Ilmselt ta läkski normaalselt paluma. Aga sageli lahendavad inimesed selliseid olukordi ka käratamise või sõimuga. Selle asemel, et viisakal ja sõbralikul moel rääkida.

Ma olen seisukohal, et ühte ja sama asja saab öelda väga mitmel moel. Nagu see minu naaber - selle asemel, et öelda mulle rahulikult, et väga kostab läbi, et äkki annab midagi teha, tema põhimõtteliselt kisendas mul ukse taga. Nii, et kui ma ukse lahti tegin, lausa ehmusin, et mis hirmus asi nüüd on juhtunud - keegi nii õudselt karjub.