Suhteprobleemid

[Tolmukübe]

Et laiemalt võib ka kirjeldada, mitte ainult mehe ja naise vahel. Vanemad/lapsed, õed/vennad, kolleegid, sugulased, jne. Milliseid suhteprobleeme teil esineb? Kellega? Kas esineb mitme erineva inimesega, kas sel juhul probleemid on sarnased, samad, või erinevad, või esineb ainult ühe isikuga? Kuidas ennast tunnete, kui suhteprobleem on, kas see mõjub kuidagi enesehinnangule, või mitte? Või on teil suhteprobleemid jäänud minevikku? Või pole olnudki kunagi?

[Külaline]

Kuidas sul endal?

[Tolmukübe]

Kuidas mul ikka; probleem on ju endas. Et kui on ikka alles, siis kipub eri inimestega korduma. Kui lännu, siis seda probleemi enam pole ja suhteid see ei mõjuta. Kusjuures probleemi olemasolul pole laias laastus vahet, kas see avaldub kolleegi, partneri või kellegi teisega. Vbl kellegil teisel on teistmoodi. Või näiteks, partneriga on midagi, aga lastega pole, jne. On ka muidugi probleemseid inimesi, kellega siis mõned enda probleemid võimenduvad, samas, kui teise inimesega pole häda midagit. Siis tuleb lihtsalt probleemitsejatest eemale hoida. Nagu oli ülemine naaber, mees oli joodik, olid skandaalid, lõi mehe välja, uus mees tuli asemele, sellega oli jumalast vaikus majas. Kusjuures minu arust see mees ei olnud halb inimene, rohkem nagu naine karjus. Seal ei saa öelda, et ta kõigiga karjub, et ongi selline inimene. Vbl joodik ei meeldinud, või jõi rahad maha, või kes teab, mis põhjusel neil need skandaalid olid. Aga teine kriiskab igaühega, ja mitte ainult oma partneritega. Et millest see oleneb?

[Külaline]

Abielu probleemidega saab veel hakkama, aga suhe emaga on koguaeg olnud keeruline. Ma ei saa siia linki panna mingil põhjusel, aga ema puhul on ilmselt tegu nartsissistiga, kes elab end välja minu, kui oma vanema tütre peal. Ka psühholoog on soovitanud emaga suhted lõpetada, aga paraku olukord on keerulisem ja ma ei saa seda teha. Ta teab, mis nuppe vajutada minu puhul ja temast ei saagi lahti.

[Külaline]

Pole vist erilisi suhteprobleeme. Ebameeldivate inimestega/sugulastega lõpetan suhtluse kas ajutiselt või pikemaks ajaks ära ja suhtlen mingite teiste inimestega. Inimesi planeedil hetkel veel jagub. Abiellusin ka sellise inimesega, kellega mul meeldib suhelda.
Trlefoni/interneti ajastul on oma suhtluse kureerimine ju veel eriti lihtne.

[Külaline]

Minul on küll üks läbiv probleem kõigiga. Kui midagi räägin enda tegemistemist või mõtetest, siis hakatakse õpetama või targutama.
Just oli seltskonnas selline lugu, et üks ema rääkis oma teismelise tegudest. Ikka päris suurest jamast. Ja kõik kuulasid. Mõistsid. Keegi ei alustanud- vaata peeglisse, sul puuduvad piirid, sa pead temaga rääkima, sa pead teda karistama, või et ega karistamine ei aita. Nii nagu mulle öeldakse.
Mõtlesin siis, et mis on see, et ühte hakatakse õpetama, targutama ja teist vaid kuulatakse ja mõistetakse.

[Tolmukübe]

Vbl sa oled vaikne ja sõbralik, et sinu kallal julgetakse kobiseda, aga see ema nt ise on agressiivne, või valju häälega, või tige, või sõnakas, või mida iganes - ja temale ei julge keegi midagi öelda. Kas pole mitte nii?