Välismaal sündinud eesti lapsed ei räägi eesti keelt

[Külaline]

Kas laps, kes on sündinud välisriigis ja kelle kogu elu möödub seal, keda Eestiga seob ainult nädalake suvepuhkust ja ema rahvus, on eestlane? Miks peaks ta meie keelt oskama ülepea? Ta ei hakka seda kunagi korralikult rääkima, täisealisena ei pruugi ta elus enam Eestisse sattuda ja unustab sellegi vähese, mida oskas. Ainus küsimus ongi oma vanavanematega suhtlemine, siingi on küsimus, et kas selle vastutuse saab lapsele panna. Vast võiksid vanavanemad uue keele õppida?

Sel emal pole mingit rahvust. Niisama olend.

Mis mõttes? Inimesel, kes ei ela oma rahvusriigis, pole rahvust? Kas sa oled joonud? Mis nendega, kellel polegi rahvusriiki, komid, udmurdid, kurdid? Olendid puha?

[Külaline]

Kas laps, kes on sündinud välisriigis ja kelle kogu elu möödub seal, keda Eestiga seob ainult nädalake suvepuhkust ja ema rahvus, on eestlane? Miks peaks ta meie keelt oskama ülepea? Ta ei hakka seda kunagi korralikult rääkima, täisealisena ei pruugi ta elus enam Eestisse sattuda ja unustab sellegi vähese, mida oskas. Ainus küsimus ongi oma vanavanematega suhtlemine, siingi on küsimus, et kas selle vastutuse saab lapsele panna. Vast võiksid vanavanemad uue keele õppida?

Sel emal pole mingit rahvust. Niisama olend.

Mis mõttes? Inimesel, kes ei ela oma rahvusriigis, pole rahvust? Kas sa oled joonud? Mis nendega, kellel polegi rahvusriiki, komid, udmurdid, kurdid? Olendid puha?

Hispaanias sündinud ja elav laps, kes saab seal hariduse ja lõpuks asub seal tööle, ei või end hispaanlaseks pidada?? Peaks sellepärast eestlane olema, et ema kunagi ammu Eestis sündis? Või mitu põlve peab ennem välisriigis elama sinu meelest, et enam eestlane ei oleks?

[Külaline]

Sel emal pole mingit rahvust. Niisama olend.

Mis mõttes? Inimesel, kes ei ela oma rahvusriigis, pole rahvust? Kas sa oled joonud? Mis nendega, kellel polegi rahvusriiki, komid, udmurdid, kurdid? Olendid puha?

Hispaanias sündinud ja elav laps, kes saab seal hariduse ja lõpuks asub seal tööle, ei või end hispaanlaseks pidada?? Peaks sellepärast eestlane olema, et ema kunagi ammu Eestis sündis? Või mitu põlve peab ennem välisriigis elama sinu meelest, et enam eestlane ei oleks?

Rahvus on inimese enda valida, muide. Sa võid end kasvõi tšehhiks hommepäev kuulutada ja rahvaloendusel ka nii vastata. Mitte keegi ei vaidle vastu.
Aga üldiselt loe jutt algusest peale üle. Sa ajad mingit soga, ma ei saa üldse aru, millest sa räägid. Jutt oli välismaal sündinud lapse emast, et on olend - aga nüüd äkki on see ema hoopis ise välismaal sündinud. Otsusta ära. Ja ära tõesti joo rohkem.

[Külaline]

Välismaal sündinud ja terve elu seal elanud inimene ei määratle ennast just kuigi sageli eestlasena ja tal ei ole mingit emotsionaalse suhet ühte imelikku keelde, mida üks tema vanem vahel harva sugulastega suheldes kasutab. Lühidalt - seda last lihtsalt ei koti. Tal on oma elu, oma armsal kodumaal ja omakeelsete sõpradega. Eesti ei ole tema kodu kunagi olnud ja eesti keel pole ka tema keel. Sellepärast nad seda ei räägigi.

[Külaline]

Välismaal sündinud ja terve elu seal elanud inimene ei määratle ennast just kuigi sageli eestlasena ja tal ei ole mingit emotsionaalse suhet ühte imelikku keelde, mida üks tema vanem vahel harva sugulastega suheldes kasutab. Lühidalt - seda last lihtsalt ei koti. Tal on oma elu, oma armsal kodumaal ja omakeelsete sõpradega. Eesti ei ole tema kodu kunagi olnud ja eesti keel pole ka tema keel. Sellepärast nad seda ei räägigi.

Täiesti nõus.

[Külaline]

Ma siin üks alguse lehe pealt külaline, kes kirjutas ,et minu lapsed kuigivõrd emakeelt räägivad. Sest mõlemad vanemad lastel on eestlased. Väiksem küll alles õpib rääkima. Aga meie kodune keel on 90% eesti.
Paratamatus on see, et suurem laps ikkagi räägib paremini elukoha maa keelt. Sest kool ja sõbrad on selles keeles. Ma oma esimesele lapsele kuni 9.nda eluaastani pressisin ka eesti keele tunde(riigi poolt on võimalik) aga mida suuremaks ta sai, seda vähem huvi.

Eks ma saan aru neist, kellel ongi multikeelekümblus. Üks vanem eestlane, teine üldse mujalt ja siis elavad veel kolmanda keelega riigis. Ja siinkojal peab ka mõtlema, kas jäädakse sellesse riiki pikalt pikalt elama.

[Nätakas]

Mis mõttes? Inimesel, kes ei ela oma rahvusriigis, pole rahvust? Kas sa oled joonud? Mis nendega, kellel polegi rahvusriiki, komid, udmurdid, kurdid? Olendid puha?

Hispaanias sündinud ja elav laps, kes saab seal hariduse ja lõpuks asub seal tööle, ei või end hispaanlaseks pidada?? Peaks sellepärast eestlane olema, et ema kunagi ammu Eestis sündis? Või mitu põlve peab ennem välisriigis elama sinu meelest, et enam eestlane ei oleks?

Rahvus on inimese enda valida, muide. Sa võid end kasvõi tšehhiks hommepäev kuulutada ja rahvaloendusel ka nii vastata. Mitte keegi ei vaidle vastu.
Aga üldiselt loe jutt algusest peale üle. Sa ajad mingit soga, ma ei saa üldse aru, millest sa räägid. Jutt oli välismaal sündinud lapse emast, et on olend - aga nüüd äkki on see ema hoopis ise välismaal sündinud. Otsusta ära. Ja ära tõesti joo rohkem.

Juhmiga tõesti ei viitsi vaielda

[Külaline]

Meie lapsed räägivad ilusat eesti keelt, hoolimata sellest, et on sündinud ja elanud välismaal ning kasvanud lausa nelja keele mõjusfääris: mina olen eestlane, mees on taanlane, elame aga hoopis Saksamaal ning minu ja mehe ühiseks keeleks oli laste esimesed 10 ja 8 eluaastat hoopiski inglise keel (nüüd eelistan mehega suhelda taani keeles, mille olen koos oldud aastate jooksul omandanud). Mina olen lastega nende sünnist alates ainult eesti keeles rääkinud, mees jällegi taani keeles. Oluline on just järjepidevus, erinevate keelte lahus hoidmine, mingit segaputru pole me lastega suheldes kunagi harrastanud. Praeguseks on lapsed 18 ja 16 ning räägivad nii eesti kui ka taani keelt väga hästi. Saksa keel on neil mõistagi kõige nüansirikkam, nö esmane keel, sest selle keele keskkonda on nad sündinud ja selles keeles koolis õppinud, aga see pole takistanud neil üsna vabalt käppa saamast ka ema ja isa keelt. Tänu sellele pole neil mingit probleemi oma eesti ja taani sugulastega suhelda. Ei kujutaks ette, et mu vanemad oma lastelastega rääkida ei saaks, keeleoskuseta ei saaks ju mingit lähedust tekkida.

[Külaline]

Meie lapsed räägivad ilusat eesti keelt, hoolimata sellest, et on sündinud ja elanud välismaal ning kasvanud lausa nelja keele mõjusfääris: mina olen eestlane, mees on taanlane, elame aga hoopis Saksamaal ning minu ja mehe ühiseks keeleks oli laste esimesed 10 ja 8 eluaastat hoopiski inglise keel (nüüd eelistan mehega suhelda taani keeles, mille olen koos oldud aastate jooksul omandanud). Mina olen lastega nende sünnist alates ainult eesti keeles rääkinud, mees jällegi taani keeles. Oluline on just järjepidevus, erinevate keelte lahus hoidmine, mingit segaputru pole me lastega suheldes kunagi harrastanud. Praeguseks on lapsed 18 ja 16 ning räägivad nii eesti kui ka taani keelt väga hästi. Saksa keel on neil mõistagi kõige nüansirikkam, nö esmane keel, sest selle keele keskkonda on nad sündinud ja selles keeles koolis õppinud, aga see pole takistanud neil üsna vabalt käppa saamast ka ema ja isa keelt. Tänu sellele pole neil mingit probleemi oma eesti ja taani sugulastega suhelda. Ei kujutaks ette, et mu vanemad oma lastelastega rääkida ei saaks, keeleoskuseta ei saaks ju mingit lähedust tekkida.

Kuidas kirjakeelega on?

[Külaline]

Hispaanias sündinud ja elav laps, kes saab seal hariduse ja lõpuks asub seal tööle, ei või end hispaanlaseks pidada?? Peaks sellepärast eestlane olema, et ema kunagi ammu Eestis sündis? Või mitu põlve peab ennem välisriigis elama sinu meelest, et enam eestlane ei oleks?

Rahvus on inimese enda valida, muide. Sa võid end kasvõi tšehhiks hommepäev kuulutada ja rahvaloendusel ka nii vastata. Mitte keegi ei vaidle vastu.
Aga üldiselt loe jutt algusest peale üle. Sa ajad mingit soga, ma ei saa üldse aru, millest sa räägid. Jutt oli välismaal sündinud lapse emast, et on olend - aga nüüd äkki on see ema hoopis ise välismaal sündinud. Otsusta ära. Ja ära tõesti joo rohkem.

Juhmiga tõesti ei viitsi vaielda

Mis juhmiga, mille üle vaielda? Mina vastasin puhtalt sellele imelikule, kes väitis, et kui ei ela kodumaal, siis oled olend. Ära ürita mingitel muudel teemadel mind oma vaidlusse mässida.

[Külaline]

Meie lapsed räägivad ilusat eesti keelt, hoolimata sellest, et on sündinud ja elanud välismaal ning kasvanud lausa nelja keele mõjusfääris: mina olen eestlane, mees on taanlane, elame aga hoopis Saksamaal ning minu ja mehe ühiseks keeleks oli laste esimesed 10 ja 8 eluaastat hoopiski inglise keel (nüüd eelistan mehega suhelda taani keeles, mille olen koos oldud aastate jooksul omandanud). Mina olen lastega nende sünnist alates ainult eesti keeles rääkinud, mees jällegi taani keeles. Oluline on just järjepidevus, erinevate keelte lahus hoidmine, mingit segaputru pole me lastega suheldes kunagi harrastanud. Praeguseks on lapsed 18 ja 16 ning räägivad nii eesti kui ka taani keelt väga hästi. Saksa keel on neil mõistagi kõige nüansirikkam, nö esmane keel, sest selle keele keskkonda on nad sündinud ja selles keeles koolis õppinud, aga see pole takistanud neil üsna vabalt käppa saamast ka ema ja isa keelt. Tänu sellele pole neil mingit probleemi oma eesti ja taani sugulastega suhelda. Ei kujutaks ette, et mu vanemad oma lastelastega rääkida ei saaks, keeleoskuseta ei saaks ju mingit lähedust tekkida.

Miks te ei võtnud ühiseks keeleks saksa keelt, oleks lihtsam nii teile kui teie lastele.

[Külaline]

Meie lapsed räägivad ilusat eesti keelt, hoolimata sellest, et on sündinud ja elanud välismaal ning kasvanud lausa nelja keele mõjusfääris: mina olen eestlane, mees on taanlane, elame aga hoopis Saksamaal ning minu ja mehe ühiseks keeleks oli laste esimesed 10 ja 8 eluaastat hoopiski inglise keel (nüüd eelistan mehega suhelda taani keeles, mille olen koos oldud aastate jooksul omandanud). Mina olen lastega nende sünnist alates ainult eesti keeles rääkinud, mees jällegi taani keeles. Oluline on just järjepidevus, erinevate keelte lahus hoidmine, mingit segaputru pole me lastega suheldes kunagi harrastanud. Praeguseks on lapsed 18 ja 16 ning räägivad nii eesti kui ka taani keelt väga hästi. Saksa keel on neil mõistagi kõige nüansirikkam, nö esmane keel, sest selle keele keskkonda on nad sündinud ja selles keeles koolis õppinud, aga see pole takistanud neil üsna vabalt käppa saamast ka ema ja isa keelt. Tänu sellele pole neil mingit probleemi oma eesti ja taani sugulastega suhelda. Ei kujutaks ette, et mu vanemad oma lastelastega rääkida ei saaks, keeleoskuseta ei saaks ju mingit lähedust tekkida.

Kuidas kirjakeelega on?

Kuna lastel on koolis õpe saksa keeles, siis saksa keel saab nende kõige kõrgema tasemega keeleks. Eesti ja taani keel jäävad köögikeelteks.Kuna laste sõbrad on peamiselt sakslased, siis lapselastest saavad tõenäoliselt täissakslased.

[Külaline]

Ja mina tulin just selle jaoks lapsi Eestisse kasvatama, et neil oleks korralik emakeele põhi, vanavanematega soe suhe (mida kaugel elades ongi väga raske tekitada ja keelebarjäärita), kultiuuritaust olemas. Nüüd välismaale tagasi minnes on nad ikkagi esmajoones eestlased (nagu mõlemad vanemad). Muud keeled tulevad lisaks ja on ammu õpitud, aga identiteet on kindlapiirilisem. Pigem on mul jälle mure, et kohalik keel nüüd järele jõuaks, aga kuna seda saab praktiseerida igapäevaselt, kül see ka tuleb ja areneb, eesti keel on neil tugeva aluspõhjana selge.

[Külaline]

Meie lapsed räägivad ilusat eesti keelt, hoolimata sellest, et on sündinud ja elanud välismaal ning kasvanud lausa nelja keele mõjusfääris: mina olen eestlane, mees on taanlane, elame aga hoopis Saksamaal ning minu ja mehe ühiseks keeleks oli laste esimesed 10 ja 8 eluaastat hoopiski inglise keel (nüüd eelistan mehega suhelda taani keeles, mille olen koos oldud aastate jooksul omandanud). Mina olen lastega nende sünnist alates ainult eesti keeles rääkinud, mees jällegi taani keeles. Oluline on just järjepidevus, erinevate keelte lahus hoidmine, mingit segaputru pole me lastega suheldes kunagi harrastanud. Praeguseks on lapsed 18 ja 16 ning räägivad nii eesti kui ka taani keelt väga hästi. Saksa keel on neil mõistagi kõige nüansirikkam, nö esmane keel, sest selle keele keskkonda on nad sündinud ja selles keeles koolis õppinud, aga see pole takistanud neil üsna vabalt käppa saamast ka ema ja isa keelt. Tänu sellele pole neil mingit probleemi oma eesti ja taani sugulastega suhelda. Ei kujutaks ette, et mu vanemad oma lastelastega rääkida ei saaks, keeleoskuseta ei saaks ju mingit lähedust tekkida.

Miks te ei võtnud ühiseks keeleks saksa keelt, oleks lihtsam nii teile kui teie lastele.

Ma pole see, kellelt küsid, aga miks lihtsam? Sama hästi võiks küsida, et miks te eestlased omavahel vene keeles ei räägi. Oleks kõigil tulevikus lihtsam.
Minu jaoks on tähtis mu identiteet ja juured. Mu koduriigi kultuur, mida lõpuni suudab tajuda vaid eestlane, kes valdab eesti keelt.

Maailmakodanik olemine on tore, aga mingi kultuuriline pidepunkt on üks identiteedi ja enesemääratluse aluseid.

[Külaline]

Ja mina tulin just selle jaoks lapsi Eestisse kasvatama, et neil oleks korralik emakeele põhi, vanavanematega soe suhe (mida kaugel elades ongi väga raske tekitada ja keelebarjäärita), kultiuuritaust olemas. Nüüd välismaale tagasi minnes on nad ikkagi esmajoones eestlased (nagu mõlemad vanemad). Muud keeled tulevad lisaks ja on ammu õpitud, aga identiteet on kindlapiirilisem. Pigem on mul jälle mure, et kohalik keel nüüd järele jõuaks, aga kuna seda saab praktiseerida igapäevaselt, kül see ka tuleb ja areneb, eesti keel on neil tugeva aluspõhjana selge.

Teoreetiliselt kõlab hästi, aga kuidas see "tulemine" praktikas välja näeb? Peab olema selline töö, mida on lihtne leida nii siin kui seal. Või siis elukaaslane peab peret 100% üleval. Mina olen 18. eluaastast välismaal elanud. Kogu mu elu on siin. Tööl ma ei käi, mul on oma ettevõte. Seda ei liiguta kuidagipidi Eestisse mõneks aastaks laste pärast.

[Külaline]

Meie lapsed räägivad ilusat eesti keelt, hoolimata sellest, et on sündinud ja elanud välismaal ning kasvanud lausa nelja keele mõjusfääris: mina olen eestlane, mees on taanlane, elame aga hoopis Saksamaal ning minu ja mehe ühiseks keeleks oli laste esimesed 10 ja 8 eluaastat hoopiski inglise keel (nüüd eelistan mehega suhelda taani keeles, mille olen koos oldud aastate jooksul omandanud). Mina olen lastega nende sünnist alates ainult eesti keeles rääkinud, mees jällegi taani keeles. Oluline on just järjepidevus, erinevate keelte lahus hoidmine, mingit segaputru pole me lastega suheldes kunagi harrastanud. Praeguseks on lapsed 18 ja 16 ning räägivad nii eesti kui ka taani keelt väga hästi. Saksa keel on neil mõistagi kõige nüansirikkam, nö esmane keel, sest selle keele keskkonda on nad sündinud ja selles keeles koolis õppinud, aga see pole takistanud neil üsna vabalt käppa saamast ka ema ja isa keelt. Tänu sellele pole neil mingit probleemi oma eesti ja taani sugulastega suhelda. Ei kujutaks ette, et mu vanemad oma lastelastega rääkida ei saaks, keeleoskuseta ei saaks ju mingit lähedust tekkida.

Kuidas kirjakeelega on?

Ma ei oska sellele küsimusele väga ühest vastust anda. Teadlikult me neile kirjutamist õpetanud ei ole - me ei ole seda oluliseks pidanud - ning nad ei ole pikemaid tekste eesti ega taani keeles kunagi kirjutanud. Aga niipalju kui ma nende kirjutatut näinud olen (nt SMS-id), siis vead silma ei torka, vead on pigem komatasandil, mitte õigekirjas. Neil on mõlemal ilmselt päris hea keelevaist, ka teiste keelte grammatikas on nad tublid.

[Külaline]

Meie lapsed räägivad ilusat eesti keelt, hoolimata sellest, et on sündinud ja elanud välismaal ning kasvanud lausa nelja keele mõjusfääris: mina olen eestlane, mees on taanlane, elame aga hoopis Saksamaal ning minu ja mehe ühiseks keeleks oli laste esimesed 10 ja 8 eluaastat hoopiski inglise keel (nüüd eelistan mehega suhelda taani keeles, mille olen koos oldud aastate jooksul omandanud). Mina olen lastega nende sünnist alates ainult eesti keeles rääkinud, mees jällegi taani keeles. Oluline on just järjepidevus, erinevate keelte lahus hoidmine, mingit segaputru pole me lastega suheldes kunagi harrastanud. Praeguseks on lapsed 18 ja 16 ning räägivad nii eesti kui ka taani keelt väga hästi. Saksa keel on neil mõistagi kõige nüansirikkam, nö esmane keel, sest selle keele keskkonda on nad sündinud ja selles keeles koolis õppinud, aga see pole takistanud neil üsna vabalt käppa saamast ka ema ja isa keelt. Tänu sellele pole neil mingit probleemi oma eesti ja taani sugulastega suhelda. Ei kujutaks ette, et mu vanemad oma lastelastega rääkida ei saaks, keeleoskuseta ei saaks ju mingit lähedust tekkida.

Miks te ei võtnud ühiseks keeleks saksa keelt, oleks lihtsam nii teile kui teie lastele.

Eelkõige vist seepärast, et kuna ma tolleks ajaks oskasin juba ka päris hästi taani keelt, siis tundus loogilisem rääkida mehega tema emakeelt, mitte vahetada inglise keel saksa keele vastu, mis pole kummagi emakeel. Sellisel juhul võinuks me ju lihtsalt inglise keelt omavahel edasi rääkida. Mu taani keel on ka nõksa parem kui saksa keel, väljendan end taani keeles nüansirikkamalt.

[Külaline]

Ja mina tulin just selle jaoks lapsi Eestisse kasvatama, et neil oleks korralik emakeele põhi, vanavanematega soe suhe (mida kaugel elades ongi väga raske tekitada ja keelebarjäärita), kultiuuritaust olemas. Nüüd välismaale tagasi minnes on nad ikkagi esmajoones eestlased (nagu mõlemad vanemad). Muud keeled tulevad lisaks ja on ammu õpitud, aga identiteet on kindlapiirilisem. Pigem on mul jälle mure, et kohalik keel nüüd järele jõuaks, aga kuna seda saab praktiseerida igapäevaselt, kül see ka tuleb ja areneb, eesti keel on neil tugeva aluspõhjana selge.

Noh, sinu puhul on see loogiline, et elate Eestis, kuna olete mõlemad eestlased. Segaperes see nii lihtne ei ole.

[Külaline]

Meie lapsed räägivad ilusat eesti keelt, hoolimata sellest, et on sündinud ja elanud välismaal ning kasvanud lausa nelja keele mõjusfääris: mina olen eestlane, mees on taanlane, elame aga hoopis Saksamaal ning minu ja mehe ühiseks keeleks oli laste esimesed 10 ja 8 eluaastat hoopiski inglise keel (nüüd eelistan mehega suhelda taani keeles, mille olen koos oldud aastate jooksul omandanud). Mina olen lastega nende sünnist alates ainult eesti keeles rääkinud, mees jällegi taani keeles. Oluline on just järjepidevus, erinevate keelte lahus hoidmine, mingit segaputru pole me lastega suheldes kunagi harrastanud. Praeguseks on lapsed 18 ja 16 ning räägivad nii eesti kui ka taani keelt väga hästi. Saksa keel on neil mõistagi kõige nüansirikkam, nö esmane keel, sest selle keele keskkonda on nad sündinud ja selles keeles koolis õppinud, aga see pole takistanud neil üsna vabalt käppa saamast ka ema ja isa keelt. Tänu sellele pole neil mingit probleemi oma eesti ja taani sugulastega suhelda. Ei kujutaks ette, et mu vanemad oma lastelastega rääkida ei saaks, keeleoskuseta ei saaks ju mingit lähedust tekkida.

Miks te ei võtnud ühiseks keeleks saksa keelt, oleks lihtsam nii teile kui teie lastele.

Ma pole see, kellelt küsid, aga miks lihtsam? Sama hästi võiks küsida, et miks te eestlased omavahel vene keeles ei räägi. Oleks kõigil tulevikus lihtsam.
Minu jaoks on tähtis mu identiteet ja juured. Mu koduriigi kultuur, mida lõpuni suudab tajuda vaid eestlane, kes valdab eesti keelt.

Maailmakodanik olemine on tore, aga mingi kultuuriline pidepunkt on üks identiteedi ja enesemääratluse aluseid.

See võrdlus pole hea (miks eestlased omavahel vene keeles ei räägi), sest ühiseks keeleks valiti inglise keel, mis on samuti võõrkeel. Pole ei ema ega isa emakeel, pole ka elukoha keel ega laste kooli ja sõprade keel.

[Külaline]

See võrdlus pole hea (miks eestlased omavahel vene keeles ei räägi), sest ühiseks keeleks valiti inglise keel, mis on samuti võõrkeel. Pole ei ema ega isa emakeel, pole ka elukoha keel ega laste kooli ja sõprade keel.

Kui usbeki- läti paar hakkaksid koos Tallinnas elama, siis suure tõenäosusega valiksid nad suhtluskeeleks vene ja mitte inglise või eesti keele. Suurele osale maailmast on see esimeseks keeleks.