Kas kasvatada teiste lapsi

[Külaline]

Mäletan, kuis olime klassiekskursioonil Stockholmis. Eksisime klassiõega ära, olime suures pabinas, et kas ikka jõuame õigeks ajaks teiste juurde laeva peale. Saime turistide infopunktist õpetust ja hakkasime siis omal käel bussiga sõitma. Oli vaja teatud kohas ümber istuda. Seetõttu istusin mina ette, et näeksin bussipeatuse nimesid lugeda, klassiõde sellal proovis meile pileteid valideerida. Astus ühes peatuses peale üks vanamutt. Tuli minu juurde ja hakkas minuga õiendama. Ma algul ei mõistnud rootsi keelt, aga kui ta näpuga toksis istme juures olevat invaliidimärki, siis sain aru, et ta ei luba mul sellel istmel istuda. Hüppasin muidugi ehmunult püsti, ja siis vanamutt istus rõõmsalt. Ometi oli terve buss sisuliselt tühi, tühjad olid istmed nii taga kui ka üle vahekäigu olev esimene iste ja kõik istmed olid täpselt ühesugused. Pidime minema istuma tahapoole, kust aga oli palju raskem peatuste nimesid lugeda ja seega suurem oht õigest peatusest mööda sõita.

Mis mõttes, tema ei lubanud istuda. Ise istud invaliidikohale ja siis on mutt süüdi, kes ilmselt oli invaliid. Rootslased peavadki rohkem reeglitest kinni ja neid ei saa selles süüdistada. Invaliidikohale istumine on seal suur eksimus. Aga tundub, et sina pole sellest praegugi aru saanud ja süüdistad mingit mutti, nagu sina poleks midagi valesti teinud.

[Külaline]

Miks sa nii tige oled? Ja mis sõnakasutus sul veel on - "süüdistama", "sina pole sellest praegugi aru saanud" jne? Umbes nagu oleks viibitud kusagil kohtusaalis, mitte suvalises liinibussis...

Jah, siiamaani olen ma arvamusel, et reeglid on toredad küll, kuid reeglitel peab olema ka mõte. Tühjas bussis, kus ümberringi on kümneid vabu istekohti, keelata 14-aastasel pabinas turistil istuda sellel kohal, kust näeb kõige paremini peatuste nimesid, on tegelikult mõttetu reegli orjamine. Sel juhul võiksin ju minagi käskida püsti tõusta vanal inimesel, kui too peaks istuma mitte invaliidi-, vaid tavakohale. Ikkagi "vale" koht ju, eks ole. Tundub, et terve mõistuse vaba reeglite tagaajamine ongi viinud selle Lääne ühiskonna niivõrd kreeni nagu ta praegu on; liigselt reeglistatud ühiskond lakkab pikapeale toimimast.

[Külaline]

Miks sa nii tige oled? Ja mis sõnakasutus sul veel on - "süüdistama", "sina pole sellest praegugi aru saanud" jne? Umbes nagu oleks viibitud kusagil kohtusaalis, mitte suvalises liinibussis...

Jah, siiamaani olen ma arvamusel, et reeglid on toredad küll, kuid reeglitel peab olema ka mõte. Tühjas bussis, kus ümberringi on kümneid vabu istekohti, keelata 14-aastasel pabinas turistil istuda sellel kohal, kust näeb kõige paremini peatuste nimesid, on tegelikult mõttetu reegli orjamine. Sel juhul võiksin ju minagi käskida püsti tõusta vanal inimesel, kui too peaks istuma mitte invaliidi-, vaid tavakohale. Ikkagi "vale" koht ju, eks ole. Tundub, et terve mõistuse vaba reeglite tagaajamine ongi viinud selle Lääne ühiskonna niivõrd kreeni nagu ta praegu on; liigselt reeglistatud ühiskond lakkab pikapeale toimimast.

Nüüd on lausa Lääne ühiskond juba sinu vastu. Nagu ütled, buss oli tühi, siis sa ei pea just seda ainsat invaliidikohta valima. Vaevalt, et see oli tõesti ainuke koht, kust peatusi nägi lugeda, pealegi, Rootsis öeldi busside peatusi minu arust juba mitukümmend aastat tagasi ka suuliselt või näidati tablool. Sinu enda sõnad on, et ta ei lubanud sinna istuda ja istus ise rõõmsalt asemele. Sinu enda jutt on ennast õigustav ja seda tädikest halvustav. Rootsi ühiskond on hoopis teistsugune, seal on tõesti mõeldamatu, et võetakse suvaliselt invaliidikoht või et pargitakse auto invaliidi koha peale. See reegel pole mõttetu, sest invaliidikoht on ka laiem, jalgadel rohkem ruumi jne. Ja seal ei istu sinna invaliidikoha peale ka mitte ükski lihtsalt vana inimene, kes pole invaliid. Väga imelik, et sa ei näe vahet suvalisel mõttetul reeglil või sellel, et sa võtad nõrgemalt koha. See on nende jaoks ülbe ja mõeldamatu käitumine.

[Külaline]

Miks sa nii tige oled? Ja mis sõnakasutus sul veel on - "süüdistama", "sina pole sellest praegugi aru saanud" jne? Umbes nagu oleks viibitud kusagil kohtusaalis, mitte suvalises liinibussis...

Jah, siiamaani olen ma arvamusel, et reeglid on toredad küll, kuid reeglitel peab olema ka mõte. Tühjas bussis, kus ümberringi on kümneid vabu istekohti, keelata 14-aastasel pabinas turistil istuda sellel kohal, kust näeb kõige paremini peatuste nimesid, on tegelikult mõttetu reegli orjamine. Sel juhul võiksin ju minagi käskida püsti tõusta vanal inimesel, kui too peaks istuma mitte invaliidi-, vaid tavakohale. Ikkagi "vale" koht ju, eks ole. Tundub, et terve mõistuse vaba reeglite tagaajamine ongi viinud selle Lääne ühiskonna niivõrd kreeni nagu ta praegu on; liigselt reeglistatud ühiskond lakkab pikapeale toimimast.

Nüüd on lausa Lääne ühiskond juba sinu vastu. Nagu ütled, buss oli tühi, siis sa ei pea just seda ainsat invaliidikohta valima. Vaevalt, et see oli tõesti ainuke koht, kust peatusi nägi lugeda, pealegi, Rootsis öeldi busside peatusi minu arust juba mitukümmend aastat tagasi ka suuliselt või näidati tablool. Sinu enda sõnad on, et ta ei lubanud sinna istuda ja istus ise rõõmsalt asemele. Sinu enda jutt on ennast õigustav ja seda tädikest halvustav. Rootsi ühiskond on hoopis teistsugune, seal on tõesti mõeldamatu, et võetakse suvaliselt invaliidikoht või et pargitakse auto invaliidi koha peale. See reegel pole mõttetu, sest invaliidikoht on ka laiem, jalgadel rohkem ruumi jne. Ja seal ei istu sinna invaliidikoha peale ka mitte ükski lihtsalt vana inimene, kes pole invaliid. Väga imelik, et sa ei näe vahet suvalisel mõttetul reeglil või sellel, et sa võtad nõrgemalt koha. See on nende jaoks ülbe ja mõeldamatu käitumine.

Ei ole invaliidikohal sugugi rohkem ruumi, jalgadekoht pole samuti millimeetritki laiem jne. Lihtsalt tavaline kitsas esiiste on kokkuleppeliselt pandud invaliidikohaks, ja see proua, keda kunagi ammu sinna istumas nägin, oli ikka vägagi krapsakas, näha nii 60-ne (tol ajal muidugi olid selles vanuses inimesed juba pensionil).

Aga muidu, loen su juttu ja... no ma ei tea. Paistab, et sinul enesel on tunduvalt suuremad probleemid kui need, mida siin "kommenteerid". Ma mõistan, et tavaelus sul ilmselt väga sõpru ei ole, sotsiaalne võrgustik väike ja nii sa siin anonüümses foorumis oledki sunnitud tiksuma ning otsima võõraid, kelle peal oma kurbust välja elada.

[Külaline]

Ei ole invaliidikohal sugugi rohkem ruumi, jalgadekoht pole samuti millimeetritki laiem jne. Lihtsalt tavaline kitsas esiiste on kokkuleppeliselt pandud invaliidikohaks, ja see proua, keda kunagi ammu sinna istumas nägin, oli ikka vägagi krapsakas, näha nii 60-ne (tol ajal muidugi olid selles vanuses inimesed juba pensionil).

Aga muidu, loen su juttu ja... no ma ei tea. Paistab, et sinul enesel on tunduvalt suuremad probleemid kui need, mida siin "kommenteerid". Ma mõistan, et tavaelus sul ilmselt väga sõpru ei ole, sotsiaalne võrgustik väike ja nii sa siin anonüümses foorumis oledki sunnitud tiksuma ning otsima võõraid, kelle peal oma kurbust välja elada.

Sa oleta vähem nii igasuguste invaliidide kui sulle vastajate kohta. Sa ei ole mingi selgeltnägija, kes arvab, et keegi on krapsakss või milline on inimene, kes sulle vastab. Isiklikuks minemine ja mingi absurtsete oletuste tegemine tuleb mängu tavaliselt siis, kui sisuliselt argumenteerida ei oska. Ja mis sina siis siin teed, mis sinul viga on? Oled ka kurb ja üksik, sõpru pole, sellepärast kurdad oma hirmsat kogemust Rootsis, kus sind invaliidikoha pealt minema aeti, hirmus Lääne riik, nagu see Rootsi on.

[Külaline]

Ei ole invaliidikohal sugugi rohkem ruumi, jalgadekoht pole samuti millimeetritki laiem jne. Lihtsalt tavaline kitsas esiiste on kokkuleppeliselt pandud invaliidikohaks, ja see proua, keda kunagi ammu sinna istumas nägin, oli ikka vägagi krapsakas, näha nii 60-ne (tol ajal muidugi olid selles vanuses inimesed juba pensionil).

Aga muidu, loen su juttu ja... no ma ei tea. Paistab, et sinul enesel on tunduvalt suuremad probleemid kui need, mida siin "kommenteerid". Ma mõistan, et tavaelus sul ilmselt väga sõpru ei ole, sotsiaalne võrgustik väike ja nii sa siin anonüümses foorumis oledki sunnitud tiksuma ning otsima võõraid, kelle peal oma kurbust välja elada.

Sa oleta vähem nii igasuguste invaliidide kui sulle vastajate kohta. Sa ei ole mingi selgeltnägija, kes arvab, et keegi on krapsakss või milline on inimene, kes sulle vastab. Isiklikuks minemine ja mingi absurtsete oletuste tegemine tuleb mängu tavaliselt siis, kui sisuliselt argumenteerida ei oska. Ja mis sina siis siin teed, mis sinul viga on? Oled ka kurb ja üksik, sõpru pole, sellepärast kurdad oma hirmsat kogemust Rootsis, kus sind invaliidikoha pealt minema aeti, hirmus Lääne riik, nagu see Rootsi on.

Isiklikuks mineku ja veidra üldistava lahmimisega alustasid ju sina ise hoopis - või sa ei mäleta, mingi mäluhaigus sul äkki? Silma järgi saab krapsakust hinnata küll, vähemalt nii palju kui vaja, et peab just nimelt nui neljaks istuma ühel kindlal istmel, kümnete teiste vabade istmete seast. Ja kui seal üks hirmunud välismaalasest laps juba julgeb istuda, siis tuleb talle - sõna otseses mõttes - koht kätte näidata. Sina üritad mulle külge pookida mingisugust koledat Rootsi-vihkamist (mida mul pole), aga sa ise näikse vihkavat tervet maailma.

[Külaline]

Ma oleks küll öelnud, et paber tuleb üles võtta ja prügikasti visata. Ütlen alati, vahet pole kas täiskasvanu või laps. Harva hakkavad ülbitsema ja ei võta üles. Lapsele võib veel selgitada, et kui kõik maha viskaks, oleks ümbrus räpane ja elukeskkond muutuks ebameeldivaks. Kui kodus pole õpetatud, ta ehk ise ei taipagi.

[Külaline]

Ma oleks küll öelnud, et paber tuleb üles võtta ja prügikasti visata. Ütlen alati, vahet pole kas täiskasvanu või laps. Harva hakkavad ülbitsema ja ei võta üles. Lapsele võib veel selgitada, et kui kõik maha viskaks, oleks ümbrus räpane ja elukeskkond muutuks ebameeldivaks. Kui kodus pole õpetatud, ta ehk ise ei taipagi.

Kodus võib olla olnud nii, et ema jookseb kogu aeg lapsel järel ja korjab tema poolt mahaloobitud pabereid üles. Ei julge lapsele midagi öelda, kardab last sellega traumeerida. Nii kujunebki lapses veendumus, et tema ise ei pea midagi tegema, vaid küll teised teevad tema eest.

[Külaline]

Minu tuttavad on pigem kurtnud, et Skandinaavias pole mõtet vanemaealistele istet pakkuda, sest nemad pigem on siis solvunud ja vot ei istu sinna pakutud istmele. Pead mind nõrgukeseks või mis. Küll aga Saksmaal olen näinud, et noored sakslased hüppavad nagu vedrust püsti kui pensionärid sisenemas näevad ja pakuvad istet.

[Egalitaar]

Minu tuttavad on pigem kurtnud, et Skandinaavias pole mõtet vanemaealistele istet pakkuda, sest nemad pigem on siis solvunud ja vot ei istu sinna pakutud istmele. Pead mind nõrgukeseks või mis. Küll aga Saksmaal olen näinud, et noored sakslased hüppavad nagu vedrust püsti kui pensionärid sisenemas näevad ja pakuvad istet.

Huvitav, mul on olnud sama kogemus mis pikaks ajaks võttis ära soovi istet pakkuda. Nähvati üle õla väga turtsakalt: "ma jaksan veel seista küll!". Ja terve buss vaatas mind kummalise näoga. Nüüd valin kellele istet pakun. Selgelt vanuritele, rasedatele või väikelastega naistele pakun istet, aga pealtnäha terve olemisega ebamäärases vanuses isikutele kohta enam ei vabasta.

[Külaline]

Lastetu.

Ei kasvata, kui asi otseselt minusse ei puutu. Elan Lääne-Euroopas, siin ei ole selline asi muidu ka kombeks, ja üldiselt on siin inimestel ego laes, tihti tehakse, mis pähe tuleb ja see ei huvita kedagi. Kuni just asi päris kriminaalseks ei kisu.

Erand on, kui ma näen, et laps püüab loomale liiga teha, ajab taga, viskab midagi looma suunas. Siis ma muutun Kerberoseks, ja mind ei huvita, kui sellel lapsel on kaasas tige araablasest isa. Muude asjade suhtes olen tolerantne, ka siis, kui laps toksin lennukis mu seljatuge, valab mulle natuke ketsupit peale, vms.

Paradoks on see, et vaatamata kõigelubatavusele on siin lapsed viisakamad ja rahulikumad kui Eestis. Hullu kisa ja jonnimist kuskil ei kuule, rääkimata vägivallast ema suhtes. Ilmselt tegeldakse lastega siin kuidagi teisiti, ilma pidevate keeldude ja käskudeta, lihtsalt veenmise ja sõbraliku õhkkonna kaudu.

[Külaline]

aga pealtnäha terve olemisega ebamäärases vanuses isikutele kohta enam ei vabasta.

See nähvaja võis ju olla nt 50-60 vanuses absoluutselt terve inimene, siis on istetpakkumine tegelikult veidi solvav tõesti. Muidugi ma ei tea, kui vana sa ise oled, aga kui noor, siis sulle võib tõesti tunduda, et 50a inimene on rauk, kelle eest peab võõras inimene ilma palumata hoolitsema hakkama.
Nii et parem ära paku jah, nii ei astu ämbrisse.

[Külaline]

Lastetu.

Ei kasvata, kui asi otseselt minusse ei puutu. Elan Lääne-Euroopas, siin ei ole selline asi muidu ka kombeks, ja üldiselt on siin inimestel ego laes, tihti tehakse, mis pähe tuleb ja see ei huvita kedagi. Kuni just asi päris kriminaalseks ei kisu.

Erand on, kui ma näen, et laps püüab loomale liiga teha, ajab taga, viskab midagi looma suunas. Siis ma muutun Kerberoseks, ja mind ei huvita, kui sellel lapsel on kaasas tige araablasest isa. Muude asjade suhtes olen tolerantne, ka siis, kui laps toksin lennukis mu seljatuge, valab mulle natuke ketsupit peale, vms.

Paradoks on see, et vaatamata kõigelubatavusele on siin lapsed viisakamad ja rahulikumad kui Eestis. Hullu kisa ja jonnimist kuskil ei kuule, rääkimata vägivallast ema suhtes. Ilmselt tegeldakse lastega siin kuidagi teisiti, ilma pidevate keeldude ja käskudeta, lihtsalt veenmise ja sõbraliku õhkkonna kaudu.

Ma arvan, et asi on palju laiem. Eestlane ongi harjunud elama kogu aja "ora perses", siin peavad kõik pidevalt oma piisavust kellelegi tõestama, kogu aeg käib teistele hinnangute andmine.

Vanematel on hirm olla ebapiisavad, sest kriitikat nende pihta tuleb uksest ja aknast. Hoidku taevas nende tuhakspõletavate pilkude eest selle vanema suunas, kelle laps kallas teisele kogemata natuke ketsupit peale! Koolis hinnatakse ainult lapse hindeid ja laps võib olla nii tore ja sõbralik kui tahes, aga arenguvestlusel kraamib pedagoog välja lapse hinnetelehe, paneb selle suurelt valgele klassitahvlile slaidiks ja kommenteerib: "Nojah, ega selliste hinnetega ikka ülikooli asja pole!" Ise heidab kössivajunud lapsele üle prillide pilgu, mis annab talle teada, et kui ta ülikooli ei lähe, siis on kogu elu nässus kah. Ja ärahirmutatud vanemad sunnivad last kodus õppima ning tõrelevad, kui halb hinne tuleb. Nad ei seisa üksi, vaid on osa süsteemist. Ja see süsteem ei ole sõbralik.

Laps ei ela kotis. Ta õpib mitte ainult kodust, vaid ka lasteaiast, koolist, trennist-huviringist, sõpradelt, sotsiaalmeediast jne. Laps õpib käitumist ka näiteks poes, kui ta müüjaga kommi ostes suhtleb. Kas müüja räägib temaga sõbralikult või nähvates? Kas palun ja tänan kuuluvad mõlemapoolselt repertuaari või ei? Mind ennast õpetati kodus kenasti tänan ja palun ütlema, kuid ise poes käima hakates märkasin, et müüjad meie poes ei teinud seda kunagi, seega lõpetasin ka ise nende sõnade kasutamise seal poes ära.

[Külaline]

Lastetu.

Ei kasvata, kui asi otseselt minusse ei puutu. Elan Lääne-Euroopas, siin ei ole selline asi muidu ka kombeks, ja üldiselt on siin inimestel ego laes, tihti tehakse, mis pähe tuleb ja see ei huvita kedagi. Kuni just asi päris kriminaalseks ei kisu.

Erand on, kui ma näen, et laps püüab loomale liiga teha, ajab taga, viskab midagi looma suunas. Siis ma muutun Kerberoseks, ja mind ei huvita, kui sellel lapsel on kaasas tige araablasest isa. Muude asjade suhtes olen tolerantne, ka siis, kui laps toksin lennukis mu seljatuge, valab mulle natuke ketsupit peale, vms.

Paradoks on see, et vaatamata kõigelubatavusele on siin lapsed viisakamad ja rahulikumad kui Eestis. Hullu kisa ja jonnimist kuskil ei kuule, rääkimata vägivallast ema suhtes. Ilmselt tegeldakse lastega siin kuidagi teisiti, ilma pidevate keeldude ja käskudeta, lihtsalt veenmise ja sõbraliku õhkkonna kaudu.

Ma arvan, et asi on palju laiem. Eestlane ongi harjunud elama kogu aja "ora perses", siin peavad kõik pidevalt oma piisavust kellelegi tõestama, kogu aeg käib teistele hinnangute andmine.

Vanematel on hirm olla ebapiisavad, sest kriitikat nende pihta tuleb uksest ja aknast. Hoidku taevas nende tuhakspõletavate pilkude eest selle vanema suunas, kelle laps kallas teisele kogemata natuke ketsupit peale! Koolis hinnatakse ainult lapse hindeid ja laps võib olla nii tore ja sõbralik kui tahes, aga arenguvestlusel kraamib pedagoog välja lapse hinnetelehe, paneb selle suurelt valgele klassitahvlile slaidiks ja kommenteerib: "Nojah, ega selliste hinnetega ikka ülikooli asja pole!" Ise heidab kössivajunud lapsele üle prillide pilgu, mis annab talle teada, et kui ta ülikooli ei lähe, siis on kogu elu nässus kah. Ja ärahirmutatud vanemad sunnivad last kodus õppima ning tõrelevad, kui halb hinne tuleb. Nad ei seisa üksi, vaid on osa süsteemist. Ja see süsteem ei ole sõbralik.

Laps ei ela kotis. Ta õpib mitte ainult kodust, vaid ka lasteaiast, koolist, trennist-huviringist, sõpradelt, sotsiaalmeediast jne. Laps õpib käitumist ka näiteks poes, kui ta müüjaga kommi ostes suhtleb. Kas müüja räägib temaga sõbralikult või nähvates? Kas palun ja tänan kuuluvad mõlemapoolselt repertuaari või ei? Mind ennast õpetati kodus kenasti tänan ja palun ütlema, kuid ise poes käima hakates märkasin, et müüjad meie poes ei teinud seda kunagi, seega lõpetasin ka ise nende sõnade kasutamise seal poes ära.

Arvan täpselt vastupidist. Vanemad ninnutavad ja imetlevad, teised kasvatagu neid ärahellitatud jõmpsikaid, kellel on ainult õigused, aga mitte ühtegi kohustust.

[Külaline]

Lastetu.

Ei kasvata, kui asi otseselt minusse ei puutu. Elan Lääne-Euroopas, siin ei ole selline asi muidu ka kombeks, ja üldiselt on siin inimestel ego laes, tihti tehakse, mis pähe tuleb ja see ei huvita kedagi. Kuni just asi päris kriminaalseks ei kisu.

Erand on, kui ma näen, et laps püüab loomale liiga teha, ajab taga, viskab midagi looma suunas. Siis ma muutun Kerberoseks, ja mind ei huvita, kui sellel lapsel on kaasas tige araablasest isa. Muude asjade suhtes olen tolerantne, ka siis, kui laps toksin lennukis mu seljatuge, valab mulle natuke ketsupit peale, vms.

Paradoks on see, et vaatamata kõigelubatavusele on siin lapsed viisakamad ja rahulikumad kui Eestis. Hullu kisa ja jonnimist kuskil ei kuule, rääkimata vägivallast ema suhtes. Ilmselt tegeldakse lastega siin kuidagi teisiti, ilma pidevate keeldude ja käskudeta, lihtsalt veenmise ja sõbraliku õhkkonna kaudu.

Ma arvan, et asi on palju laiem. Eestlane ongi harjunud elama kogu aja "ora perses", siin peavad kõik pidevalt oma piisavust kellelegi tõestama, kogu aeg käib teistele hinnangute andmine.

Vanematel on hirm olla ebapiisavad, sest kriitikat nende pihta tuleb uksest ja aknast. Hoidku taevas nende tuhakspõletavate pilkude eest selle vanema suunas, kelle laps kallas teisele kogemata natuke ketsupit peale! Koolis hinnatakse ainult lapse hindeid ja laps võib olla nii tore ja sõbralik kui tahes, aga arenguvestlusel kraamib pedagoog välja lapse hinnetelehe, paneb selle suurelt valgele klassitahvlile slaidiks ja kommenteerib: "Nojah, ega selliste hinnetega ikka ülikooli asja pole!" Ise heidab kössivajunud lapsele üle prillide pilgu, mis annab talle teada, et kui ta ülikooli ei lähe, siis on kogu elu nässus kah. Ja ärahirmutatud vanemad sunnivad last kodus õppima ning tõrelevad, kui halb hinne tuleb. Nad ei seisa üksi, vaid on osa süsteemist. Ja see süsteem ei ole sõbralik.

Laps ei ela kotis. Ta õpib mitte ainult kodust, vaid ka lasteaiast, koolist, trennist-huviringist, sõpradelt, sotsiaalmeediast jne. Laps õpib käitumist ka näiteks poes, kui ta müüjaga kommi ostes suhtleb. Kas müüja räägib temaga sõbralikult või nähvates? Kas palun ja tänan kuuluvad mõlemapoolselt repertuaari või ei? Mind ennast õpetati kodus kenasti tänan ja palun ütlema, kuid ise poes käima hakates märkasin, et müüjad meie poes ei teinud seda kunagi, seega lõpetasin ka ise nende sõnade kasutamise seal poes ära.

Arvan täpselt vastupidist. Vanemad ninnutavad ja imetlevad, teised kasvatagu neid ärahellitatud jõmpsikaid, kellel on ainult õigused, aga mitte ühtegi kohustust.

Ärahirmutatud vanemate osas võib tõesti jääda mulje, et nad ainult ninnutavad. Lapsele ei tohi ju tänapäeval midagi öelda. Ja nii ongi, et lastest on tänapäeval tehtud justkui mingid puuslikud, kooliski selgitatakse neile nende lugematuid õigusi ainult. Aga et neil ka kohustused oleks, sellest ei julge enam piiksatada mitte keegi. Kannatavad selle jama käes nii lapsed kui nende vanemad.

[Külaline]

Mõnikord on tunne, et peaks lausa täiskasvanuid inimesi kasvatama
Ja eks need lapsed sealt ka oma teadmised ja kasvatuse saavad.

[Külaline]

Täna sain Tartus ühes suures mööblikaupluses kogemuse, mis sobib hästi siia teemasse.
Olin suures pehme mööbli osakonnas, kus oli peale minu veel üks noor perekond - isa, ema ja kaks last vanuses umbes 3 ja 5a. Ema-isa olid kadunud kuhugi diivanite vahele ja lapsed jooksid kilgates mööda poodi, istusid hops ja hops kõikidesse tugitoolidesse ja diivanitele, aelesid nende peal (ka jalad koos jalanõudega) ja käratsesid. Sel hetkel, kui ma neist möödusin, istus väiksem laps mingil diivanil, urgitses näpuga ninas ja siis pühkis näpu diivanisse. Ma vist ei pea mainima, et diivan oli kangaga, mitte nahaga kaetud.
Vot sel hetkel mul küll kihvatas ja olin Väga Kuri Tädi. Ütlesin konkreetselt nendele lastele, mida ma asjast arvan. Isa kuulis mind ja tuli lähemale. Ütlesin, mis probleem on ja mida laps tegi, isa nagu jäi mõttesse ja pungitas kergelt silmi, tammus jalalt jalale ja ei osanud esimese hooga reageerida, tundus justkui imestunud. Mul jäigi nägemata, mis edasi sai, läksin minema.
Krt, pehme mööbli poes peaksid vanemad ikka oma laste eest vastutama, ei?

[Külaline]

Krt, pehme mööbli poes peaksid vanemad ikka oma laste eest vastutama, ei?

Ka kõva mööbli poes peaks vanemad oma lapse eest vastutama. Mõned vanemad ajavad ikka täitsa vihaseks kohe. Üks vene paisteshuul lasi näiteks poes oma lapsel tõuksiga sõita kõigile külastajatele peaaegu otsa, siis eile käisin kohvikus, kus kaheaastane tagus tund aega järjest potte ja panne nukuköögis kokku. Mina eeldaks sellistel juhtudel, et kohalikud töötajad ka midagi ütleks.