Fanaatilised hobitajad

[Külaline]

Avastasin, et mulle käivad üha enam närvidele inimesed, kes tegelevad mingi hobiga üle võlli fanaatiliselt. Mul on üks tuttav, kes käib oma koeraga absoluutselt igal näitusel, kogu ta elu keerlebki koera ümber. Üks töökaaslane jookseb ühelt joogaürituselt teisele. Samamoodi on sõpruskonnas üks spordihull, kes ei jäta järele ühtegi jooksuvõistlust. Taolised inimesed sätivad kõik ülejäänud üritused oma võistluste ja näituste ja festivalide järgi, kõik muu on nende jaoks teisejärguline. Seda sõpra on näiteks järjest raskem kuhugi kutsuda, sest tihtilugu nendel aegadel, mis teistele sõpradele sobivad, tema ei saa, sest jookseb jälle kuskil. Rääkimata sellest, et kõik ta vaba aeg kulub eelkõige trenni peale. Tundub, et miski muu nendele inimestele sama oluline ei ole kui nende enda hobi. Minu meelest on sellised fanaatikud päris tüütud. Sõprusele mõjub see ka paraku laastavalt, kui inimesel kunagi õieti aega ei ole.

[Külaline]

Avastasin, et mulle käivad üha enam närvidele inimesed, kes tegelevad mingi hobiga üle võlli fanaatiliselt. Mul on üks tuttav, kes käib oma koeraga absoluutselt igal näitusel, kogu ta elu keerlebki koera ümber. Üks töökaaslane jookseb ühelt joogaürituselt teisele. Samamoodi on sõpruskonnas üks spordihull, kes ei jäta järele ühtegi jooksuvõistlust. Taolised inimesed sätivad kõik ülejäänud üritused oma võistluste ja näituste ja festivalide järgi, kõik muu on nende jaoks teisejärguline. Seda sõpra on näiteks järjest raskem kuhugi kutsuda, sest tihtilugu nendel aegadel, mis teistele sõpradele sobivad, tema ei saa, sest jookseb jälle kuskil. Rääkimata sellest, et kõik ta vaba aeg kulub eelkõige trenni peale. Tundub, et miski muu nendele inimestele sama oluline ei ole kui nende enda hobi. Minu meelest on sellised fanaatikud päris tüütud. Sõprusele mõjub see ka paraku laastavalt, kui inimesel kunagi õieti aega ei ole.

Aga miks see sind häirib?

[Külaline]

Kui mõni sõber või tuttav on selline, siis mind ei häiri. Kui mu mees kogu aeg oma hobiga tegeleks, siis häiriks küll.

[Külaline]

Ma vastupidi, natuke kadestan selliseid inimesi. Elul on kindel eesmärk ja sisu.

[Külaline]

mulle jälle ei meeldi inimesed, kellel mingeid huvisid ega hobisid ei ole. igavesti tüütu, kui muudkui suhelda tahavad.

[Külaline]

mulle jälle ei meeldi inimesed, kellel mingeid huvisid ega hobisid ei ole. igavesti tüütu, kui muudkui suhelda tahavad.

Minul ja mu teistel sõpradel on igaühel oma hobid täiesti olemas. Erinevalt neist fanattidest ei võta need aga hobid kogu meie elu üle, meil on ka muudeks asjadeks aega ja energiat.

[Külaline]

Avastasin, et mulle käivad üha enam närvidele inimesed, kes tegelevad mingi hobiga üle võlli fanaatiliselt. Mul on üks tuttav, kes käib oma koeraga absoluutselt igal näitusel, kogu ta elu keerlebki koera ümber. Üks töökaaslane jookseb ühelt joogaürituselt teisele. Samamoodi on sõpruskonnas üks spordihull, kes ei jäta järele ühtegi jooksuvõistlust. Taolised inimesed sätivad kõik ülejäänud üritused oma võistluste ja näituste ja festivalide järgi, kõik muu on nende jaoks teisejärguline. Seda sõpra on näiteks järjest raskem kuhugi kutsuda, sest tihtilugu nendel aegadel, mis teistele sõpradele sobivad, tema ei saa, sest jookseb jälle kuskil. Rääkimata sellest, et kõik ta vaba aeg kulub eelkõige trenni peale. Tundub, et miski muu nendele inimestele sama oluline ei ole kui nende enda hobi. Minu meelest on sellised fanaatikud päris tüütud. Sõprusele mõjub see ka paraku laastavalt, kui inimesel kunagi õieti aega ei ole.

Aga miks see sind häirib?

Häirib näiteks seepärast, et sellest ajast, kui nad fanaatilisteks muutusid, ei ole neil kunagi millekski muuks aega. Näiteks sõber räägib kogu aeg, kuidas tahaks meie ülejäänud sõprade grupiga rohkem kohtuda, aga kogu aeg on mingi spordiüritus ees. Meie ei saa ka alati oma kohtumist tema võistluste järgi sättida. Valikute küsimus ju. Milleks meile siis sellist kägu ajada?

[Külaline]

Avastasin, et mulle käivad üha enam närvidele inimesed, kes tegelevad mingi hobiga üle võlli fanaatiliselt. Mul on üks tuttav, kes käib oma koeraga absoluutselt igal näitusel, kogu ta elu keerlebki koera ümber. Üks töökaaslane jookseb ühelt joogaürituselt teisele. Samamoodi on sõpruskonnas üks spordihull, kes ei jäta järele ühtegi jooksuvõistlust. Taolised inimesed sätivad kõik ülejäänud üritused oma võistluste ja näituste ja festivalide järgi, kõik muu on nende jaoks teisejärguline. Seda sõpra on näiteks järjest raskem kuhugi kutsuda, sest tihtilugu nendel aegadel, mis teistele sõpradele sobivad, tema ei saa, sest jookseb jälle kuskil. Rääkimata sellest, et kõik ta vaba aeg kulub eelkõige trenni peale. Tundub, et miski muu nendele inimestele sama oluline ei ole kui nende enda hobi. Minu meelest on sellised fanaatikud päris tüütud. Sõprusele mõjub see ka paraku laastavalt, kui inimesel kunagi õieti aega ei ole.

Aga miks see sind häirib?

Häirib näiteks seepärast, et sellest ajast, kui nad fanaatilisteks muutusid, ei ole neil kunagi millekski muuks aega. Näiteks sõber räägib kogu aeg, kuidas tahaks meie ülejäänud sõprade grupiga rohkem kohtuda, aga kogu aeg on mingi spordiüritus ees. Meie ei saa ka alati oma kohtumist tema võistluste järgi sättida. Valikute küsimus ju. Milleks meile siis sellist kägu ajada?

Hea sõber toetaks. Eks see prioriteetide küsimus on. Miks sa arvad, et kägu ajab? Ilmselt tahab mõlemat aga lõhki ju rebida ennast ei saa. Kui ta päriselt suhelda ja kpkku saada ri tahaks, siis ta üldse enam ei suhtleks teiega.
Ja teie sõpradegrupp siis heidate kõrvale ta sellepärast, et kalender ei kattu.

[Külaline]

Tore, kui inimene on leidnud endale hobi ja eesmärgi, mis talle meeldib ja mille nimel ta elada soovib!
Kõik muutuvad elu jooksul, ju ta peab siis oma hobi praegu tähtsamaks ja see pakub talle rohkem rahuldust kui lihtsalt sõpradega koos istumine.
Selles pole küll midagi halba, las inimene elab oma elu nii, nagu talle sobib, mitte nii, nagu teistele sobib.

[Külaline]

Tore, kui inimene on leidnud endale hobi ja eesmärgi, mis talle meeldib ja mille nimel ta elada soovib!
Kõik muutuvad elu jooksul, ju ta peab siis oma hobi praegu tähtsamaks ja see pakub talle rohkem rahuldust kui lihtsalt sõpradega koos istumine.
Selles pole küll midagi halba, las inimene elab oma elu nii, nagu talle sobib, mitte nii, nagu teistele sobib.

Just. Ja pärast ärgu imestagu, et sõpru enam polegi. Sõprusesse peab ka omalt poolt panustama, et see kestaks.

[Külaline]

Tore, kui inimene on leidnud endale hobi ja eesmärgi, mis talle meeldib ja mille nimel ta elada soovib!
Kõik muutuvad elu jooksul, ju ta peab siis oma hobi praegu tähtsamaks ja see pakub talle rohkem rahuldust kui lihtsalt sõpradega koos istumine.
Selles pole küll midagi halba, las inimene elab oma elu nii, nagu talle sobib, mitte nii, nagu teistele sobib.

Just. Ja pärast ärgu imestagu, et sõpru enam polegi. Sõprusesse peab ka omalt poolt panustama, et see kestaks.

Eks tal tekivad uued sõbrad, omasuguste spordifanattide seast. Ühine hobi ongi suurim sõprade allikas.

[Külaline]

Ju siis ongi aeg edasi liikuda "sõprade" seast nagu teemaalgataja kamp, kes tagaselja oma grupis susisevad tema kohta, nende juurde, kellega on rohkem ühist. Kah sõbrad...

[Külaline]

See on nagu lastel. Iga päev trenn ja siis võistlused veel ka. Sõpradega kohtumiseks ja muuks tegevuseks on vähe aega. See on üks vanemate eesmärk panna laps trenni
Aga äkki need fanaatilised hobitajad teadlikult hoiduvad mõnest pahest, ja sisustavad oma aja eesmärgipäraselt just seepärast. See mis nad teevad on nende kehale või vaimule ju kasulik.

[Külaline]

Ma mõtlen ka, et mis fanaatiline hobitaja? Lapsena on miskipärast normaalne, et pärast kooli on huvitegevused ja sellega seotud üritused/võistlused, mis võtavad enamiku vabast ajast. Kui täiskasvanuna sama teed, oled järsku fanatt. Kui tõsisel tasemel millegagi tegeleda, siis see nõuabki pühendumist ja distsipliini. Harrastajatasemel pole tõesti vahet, kas jääb nüüd siia-sinna võistlusele minemata.

[Külaline]

Mis mind häirib, on hobidega teistele peale käimine. Palun väga - jookse, tantsi, maali, treeni koera palju soovid. Tore, et inimesel on sügavamad teadmised ning millegi vastu suur huvi ja kirg. Aga iga kord kokku saades kaaperdatakse vestlusring ja hakatakse ajupesu tegema, kui kasulik ja tore miski on, kuigi inimesed absoluutselt ei tunne huvi, see mulle ei meeldi.

[Külaline]

Aga miks see sind häirib?

Häirib näiteks seepärast, et sellest ajast, kui nad fanaatilisteks muutusid, ei ole neil kunagi millekski muuks aega. Näiteks sõber räägib kogu aeg, kuidas tahaks meie ülejäänud sõprade grupiga rohkem kohtuda, aga kogu aeg on mingi spordiüritus ees. Meie ei saa ka alati oma kohtumist tema võistluste järgi sättida. Valikute küsimus ju. Milleks meile siis sellist kägu ajada?

Hea sõber toetaks. Eks see prioriteetide küsimus on. Miks sa arvad, et kägu ajab? Ilmselt tahab mõlemat aga lõhki ju rebida ennast ei saa. Kui ta päriselt suhelda ja kpkku saada ri tahaks, siis ta üldse enam ei suhtleks teiega.
Ja teie sõpradegrupp siis heidate kõrvale ta sellepärast, et kalender ei kattu.

Aga mismoodi seda sõprust siis hoida, kui inimene enam sõprade jaoks aega ei leia? Sõpradel peabki ju olema ühisosa: kohtumised, vestlused, ühised ettevõtmised. Sinu meelest peaks 6 inimest ühe inimese hobide järgi oma kalendrit sättima?

[Külaline]

Kuuel inimeeel on kõigil oma prioriteedid. Või pole siis see sõpradega kokkusaamine enam tema prioriteet.

[Külaline]

Kui inimesel on oma huvid ja mul oma huvid, siis selline fanaatilisus eriti ei häiri - lihtsalt jääb suhtlemine ajapikku harvemaks ja kogu lugu.
Palju keerulisem on minu meelest aga siis, kui ise ka sama valdkonnaga tegeled, aga sa ei saa sinna panustada sama palju kui see konkreetne fanaatik, sest omal on prioriteedid veidi teised, kui sellistel fanaatikutel.

Nt mul on paar tuttavat, kes juhendavad sama valdkonna huviringe, mis minagi. Aga nad tahavad hirrrrrmsasti käia oma juhendatavatega pidevalt võistlustel, sh välismaal. Mina ei taha. Ma saan tööandjalt palka selle eest, et ma nädala sees tundi läbi viin. Meile ei maksa mitte keegi selle eest palka, kui mitu korda kuus peaksin minna oma vabal ajal oma õpilastega kuhugi teise eest otsa võistlustele. Oma pere ja oma vaba aja arvelt. Lisaks tuleks siis maksta omast taskust transpordi eest, toitlustuse eest, vahel ka ööbimise eest, kantseldada puhkepäeval võõraid lapsi (ja oma lapsed jäävad abikaasa või vanavanemate hoolde koju). Ühest sellisest kolleegist ma veel natuke saan aru, sest ta oma lapsed võistlevad ka ja ta ühendab lapsevanema rolli ja õpetaja rolli (+ võtab 2-3 võõrast last võistlustele kaasas lisaks oma isiklikele lastele).
Aga teine selline fanaatik on üksik inimene, oma lapsi ega peret tal pole ja ta ei saa kuidagi aru, et teised inimesed pole nõus pidevalt oma pere arvelt nädalavahetustel tema moodi vabatahtlikuna tasuta tööd tegema.

[Külaline]

Häirib näiteks seepärast, et sellest ajast, kui nad fanaatilisteks muutusid, ei ole neil kunagi millekski muuks aega. Näiteks sõber räägib kogu aeg, kuidas tahaks meie ülejäänud sõprade grupiga rohkem kohtuda, aga kogu aeg on mingi spordiüritus ees. Meie ei saa ka alati oma kohtumist tema võistluste järgi sättida. Valikute küsimus ju. Milleks meile siis sellist kägu ajada?

Hea sõber toetaks. Eks see prioriteetide küsimus on. Miks sa arvad, et kägu ajab? Ilmselt tahab mõlemat aga lõhki ju rebida ennast ei saa. Kui ta päriselt suhelda ja kpkku saada ri tahaks, siis ta üldse enam ei suhtleks teiega.
Ja teie sõpradegrupp siis heidate kõrvale ta sellepärast, et kalender ei kattu.

Aga mismoodi seda sõprust siis hoida, kui inimene enam sõprade jaoks aega ei leia? Sõpradel peabki ju olema ühisosa: kohtumised, vestlused, ühised ettevõtmised. Sinu meelest peaks 6 inimest ühe inimese hobide järgi oma kalendrit sättima?

Mind paneb muretsema miks sina oma sôbra pärast muretsed? Tal on ju hästi. Sa tahaks, et tema maailm pöörleks rohkem sinu ajakava ümber? Ma loen nii välja.

[Külaline]

Hea sõber toetaks. Eks see prioriteetide küsimus on. Miks sa arvad, et kägu ajab? Ilmselt tahab mõlemat aga lõhki ju rebida ennast ei saa. Kui ta päriselt suhelda ja kpkku saada ri tahaks, siis ta üldse enam ei suhtleks teiega.
Ja teie sõpradegrupp siis heidate kõrvale ta sellepärast, et kalender ei kattu.

Aga mismoodi seda sõprust siis hoida, kui inimene enam sõprade jaoks aega ei leia? Sõpradel peabki ju olema ühisosa: kohtumised, vestlused, ühised ettevõtmised. Sinu meelest peaks 6 inimest ühe inimese hobide järgi oma kalendrit sättima?

Mind paneb muretsema miks sina oma sôbra pärast muretsed? Tal on ju hästi. Sa tahaks, et tema maailm pöörleks rohkem sinu ajakava ümber? Ma loen nii välja.

See "närvidele käimine" võib olla ka natuke kadedus mingil määral. Et sõbral on muu suurem eesmärk elus ja vähe aega niisama chillides kokku saada. Minule jäi selline mulje.


Toon ka välja selle, et õige sõprus ei põhine ainult selles, et füüsiliselt kokku saadakse. Juba see, et ta ikka leiab aega sõnumites suhelda ja kirjutada näitab head. Ma omast kogemusest ütlen, et õige sõber on see, kellega võib jääda vahel ka lausa poole aastane täielik suhtluspaus sisse aga jätkatakse ikka samast kohast, kuhu jäädi. Ja kumbki ei pane pahaks seda.
Mul on üks sõbranna, kellega elame samas linnas aga mõlemal pere, lapsed ja omad tegemised, ka teised sõbrad. Füüsiliselt kokku pole me tükk aega saanud aga aegajalt ikka leiame aega helistada või kirjutada. Ja suhe on täpselt sama hea kui enne. Ei heida me üksteisele ette, et meie graafikud ei kattu või lapsed üksteise võidu haiged on ja seepärast kohtumine ära jääb.