Mis teemadel te oma pereliikmetega räägite?

[Külaline]

Hakkasin mõtlema, et me justkui järjest vähem peres räägime omavahel, ja mul hakkas kurb. Oleme 3-liikmeline pere: mees, naine ja 18-aastane poeg. Ja meie omavahelised suhted on muidu igati head. Aga miskipärast selline igapäevane vestlus on täiesti soiku jäänud. Et kõik tuleme koju erinevatel aegadel, siis meil ei ole kuigi tihti ka ühiseid õhtusööke. Ja tundub ka, et päeva lõpuks on kõik suhtlemisest nii väsinud, et ei viitsigi enam üldse rääkida. Nii ongi laused, mida vahetame, üksnes igapäevase olme teemal - umbes nii, et teavitame üksteist, mis kell me järgmisel päeval kodust lahtkume ja koju saabume, kes mida poest tooma peaks jne. Millal ja kui palju teie igapäevaselt pereliikmetega räägite? Ja MILLEST te räägite? Mida arutate? Vaatan, et meie sisukad vestlused tekivad pigem siis, kui sõidame kuskile ja istume pikemalt kõrvuti, näiteks lennukis. Üldse tundub, et kui reiside ajal rutiinist välja saame, siis suhtleme omavahel rohkem. Muul ajal kipubki nii olema, et jah, oleme küll samas ruumis, aga igaüks omaette. Tihti kaome kõik telefonidesse lihtsalt ära, sest see ei nõua energiat.

[Külaline]

Jah, eks ta nii ole. Tänapäeval on väljaspool kodu seda suhtlust juba nii metsikul hulgal, et koju jõudes vahel tahadki lihtsalt olla. Lisaks võtab digimaailm oma aja.

Ka meil hakkavad inimesed rääkima kõige rohkem siis, kui tavapärasest rutiinist väljas ollakse. Lennukis või bussis pole mugav rääkida, teised võivad pealt kuulata. Aga näiteks nv maakodus ja sinna sõites räägime tihti rohkem kui terve nädala jooksul kokku.

Teemasid on väga erinevaid. Tihti hakkab jututeema hargnema mingist algselt olmelisest asjast. Näiteks ütleb teismeline, et talle ei maitse seemnetega leib, tahab ilma. Siis abikaasa kommenteerib, et tänapäeval panevad sinna leiva sisse küll kõike, isegi putukaid - ja sealt läheb vestlus siis omasoodu edasi, arutleme selle üle, kui kasulikud või mittekasulikud lisandid toidu sees on ja kus meie toitu toodetakse ja kas ise valmistades saaks süüa puhtamalt.

Teismelise ühed lemmikteemad on muusika ja poliitika. Kuulab palju muusikat kõrvaklappidest ja loeb tohutul hulgal välismaiseid poliitikasaite. Mina kahjuks nende kahe teema osas väga kodus jällegi ei ole. Eks annangi siis talle otsa kätte (nt küsin, et kas sulle jazz-muusika meeldib või mida arvad praegusest USA presidendist), ja siis räägib põhiliselt noor ise, mina kuulan ja noogutan kaasa.

Samas ma arvan, et rääkimine on tore, kuid seda ei peaks ka liialt üle tähtsustama - nagu praegu tehakse. Ei ole see rääkimine alati mingi tohutu läheduse ja tõelise armastuse mõõdupuu ja vähese jutuga vanem ei peaks sellepärast hullult põdema. Inimene võib ju päevade kaupa ainult istuda ja sinuga jahvatada, ent see ei pruugi tähendada, et ta sinust ka hooliks. Seega, minu silmis on täitsa okei, kui mõnes peres pikki filosoofilisi vestlusi ei peeta ja sellegipoolest on seal suhted korras, valitseb armastus, hoolimine ja üksmeel.

[Tolmukübe]

Mina oma sugulasega räägin olme teemadel ja siis arutame tema tuttavaid, või meenutame meie teisi sugulasi. Sest ega tegelikult millestki erilisest ju rääkida pole, aga kontakti tahaks nagu pidada. Siis arutadki igapäeva asju, nt ta sai sõbrannaga kokku, see rääkis oma lastest, siis tema räägib mulle edasi. Mina kellegile edasi ei räägi, või kui, siis nimesid nimetamata. Üldine jutt. Kui sina oma pereliikmetega eriti ei räägi, vbl see tähendab kaugenemist.. ? Et polegi midagi eriti rääkida, lõpuks pole ka teha enam üheskoos midagi. Või ei tähenda kaugenemist, aga siin tekib nüüd küsimus, kas neid sinu teemad üldse huvitavadki, mida sul oleks vestluseks välja pakkuda?

[Külaline]

räägime kodust, aiast, remondist, reisidest, lastest, lapselastest, kirjandusest, filmidest, loodusfotograafiast. vajadusel ka tervisest, rahast, autoremondist - aga see on selline vajaduspõhine jutt, mitte igapäevane. no me käime mõlemad kolm päeva nädalas tööl - ülejäänud aeg on rääkimiseks, reisimiseks, "mängimiseks". meil on hektarine aed ja taastamisjärgus talumajapidamine - see on puhas lõbu ja mäng.

[Külaline]

Oma 80+ vanematega räägin igapäevaselt telefoni teel sellest, kuidas neil läheb. Helistan konkreetsel ajal ja küsin, kuidas läheb, millega päeva jooksul tegelesid, kuidas tervis on jne. See tõstab neil tuju, vajadusel saavad nõu küsida jne. Keeldun vestlemast päevapoliitilistel teemadel ja sellest, kuidas tänapäeval kõik halvasti on, võrreldes sellega, mis oli vanasti. Kui jutt sinna küsib, ütlen reipalt otse, et okei, homseni! Nad saavad ise ka aru, et ma ei viitsi sel teemal jahuda, hakkavad naerma ja ütlevad, homseni-homseni.

Mehega räägin nii olmeteemadel kui ka näiteks kunstist, teatrist, muusikast, kirjandusest. Oleme mõlemad humanitaarid.

Täiskasvanud laps, kes ei ela meiega, temaga räägime palju filmidest ja raamatutest. Saadame üksteisele mingeid treilereid, et vaata, uus hea asi vmt.

Teismelise lapsega räägime reisimisest ja lauamängudest - ta on mõlema fänn. Isaga räägivad palju ka loodusest, sest mõlemad armastavad metsas matkamas käia, linde vaatlemas jmt.