Kui inimene on läinud

[Külaline]

Kui inimene on läinud. Sa hakkad nägema temaga seonduvat, näed mida ta on teinud, kuidas ta seda tegi, kui hästi ta tegi, kuidas ta jõudis. Kui palju mõni vaikselt annab, kui vähe ise nõuab.
Nõudjad ja kapriissed on pidevalt esiplaanil. Andjad jäävad varju, tähelepanuta, tihti ka tänuta (mida nad ei ootagi).

Milliseid mõtteid teil tekib selle minu jutu peale?

[Tolmukübe]

Andjad on sellised, kes neid kapriisitsejaid ja nõudjaid üleval peavad, nt ei lähegi elukaaslane ise tööle, sest et andja talle seda võimaldab. Võimaldab parasiitlust, ja õige, vastu ka ei küsi eriti midagi. Jääb ilma tänuta, ja peab seda kogunisti vist normaalseks kah veel. Selliseid ei maksa idealiseerida.

[Külaline]

Mina arvan, et parasiit ei näegi seda andjat, tema lihtsalt võtab.
Andja ei tähenda selgrootust. Andja teeb enda ümber oleva maailma paremaks, ilusamaks paigaks.

[Külaline]

Milliseid mõtteid teil tekib selle minu jutu peale?

Mulle meenub kohe mu ammulahkunud vanaisa. Ametilt õpetaja, kes veel kaheksakümnendates eluaastates seda ametit pidas. Kuldsete kätega. Õpilaste ja tuttavate poolt hinnatud ja armastatud. Tegeles oskuslikult ka aiandusega. Aitas alati, kui vaja. Ei kurtnud ega kaevelnud. Tema andis ja tegigi, kuna ta oskas ja suutis ning kuna sellest sai maailm paremaks.

[Külaline]

Kui inimene on läinud. Sa hakkad nägema temaga seonduvat, näed mida ta on teinud, kuidas ta seda tegi, kui hästi ta tegi, kuidas ta jõudis. Kui palju mõni vaikselt annab, kui vähe ise nõuab.
Nõudjad ja kapriissed on pidevalt esiplaanil. Andjad jäävad varju, tähelepanuta, tihti ka tänuta (mida nad ei ootagi).

Milliseid mõtteid teil tekib selle minu jutu peale?

Tegelikult on ju väga hästi juba eluajal aru saada kes on kes, kapriissed võivad ju esiplaanil olla, aga ega neid ei hinnata või austata.