Kas kasvatada teiste lapsi

[Külaline]

Tänaval, mu ees viskas üks väike laps, u 5-6a, maha jäätise paberi. Ta ilmselt elab poe ligidal, et käis üksi poes.
Mis te oleks teinud või öelnud? Ma ei teinud ega öelnud midagi. Miks ma ei öelnud midagi, on seepärast et äkki saab laps trauma.

[Külaline]

Tänaval, mu ees viskas üks väike laps, u 5-6a, maha jäätise paberi. Ta ilmselt elab poe ligidal, et käis üksi poes.
Mis te oleks teinud või öelnud? Ma ei teinud ega öelnud midagi. Miks ma ei öelnud midagi, on seepärast et äkki saab laps trauma.

Mina olen see kuri mammi(36a) kes nähes sellist asja käsib ka võõral lapsel oma prügi ükes korjata

[Külaline]

No ei saa väikelaps mingit traumat, kui palud tal ilusasti oma paber üles korjata ja juhatad, kus prügikast on.
Ega sa pea tema peale ometi röökima, et mingi trauma kõne alla tuleks

[Külaline]

Mina olen see kuri mammi(36a) kes nähes sellist asja käsib ka võõral lapsel oma prügi ükes korjata

Selleks ei pea üldse kuri olema! Saab ka väga sõbralikult rääkida. 5-6-aastane ei vaja kurjustamist vaid seletamist.

[Külaline]

Mina olen see kuri mammi(36a) kes nähes sellist asja käsib ka võõral lapsel oma prügi ükes korjata

Selleks ei pea üldse kuri olema! Saab ka väga sõbralikult rääkida. 5-6-aastane ei vaja kurjustamist vaid seletamist.

Jaa, ega ma kurjalt seda ütledgi aga kuna enamus peavad võõra lapse poole pöördumist nõmedaks, siis ennetavalt juba tituleerisin ennast "kurjaks" tädiks, kes julgeb öelda midagi.

[Külaline]

Tänaval, mu ees viskas üks väike laps, u 5-6a, maha jäätise paberi. Ta ilmselt elab poe ligidal, et käis üksi poes.
Mis te oleks teinud või öelnud? Ma ei teinud ega öelnud midagi. Miks ma ei öelnud midagi, on seepärast et äkki saab laps trauma.

Mina olen see kuri mammi(36a) kes nähes sellist asja käsib ka võõral lapsel oma prügi ükes korjata

Mina ka. Seda saab muidugi viisakalt lapsele öelda, aga siiski toonil, mis vastuvaidlemist ei salli.

[Külaline]

Tänaval, mu ees viskas üks väike laps, u 5-6a, maha jäätise paberi. Ta ilmselt elab poe ligidal, et käis üksi poes.
Mis te oleks teinud või öelnud? Ma ei teinud ega öelnud midagi. Miks ma ei öelnud midagi, on seepärast et äkki saab laps trauma.

Mina olen see kuri mammi(36a) kes nähes sellist asja käsib ka võõral lapsel oma prügi ükes korjata

Mina ka. Seda saab muidugi viisakalt lapsele öelda, aga siiski toonil, mis vastuvaidlemist ei salli.

Ma võõra lapsega, eriti nii väikesega rääkides, valin just ülisõbraliku tooni. Püüan talle öelda, mismoodi oleks selle paberiga hea teha, aga ei ole nõudlik. Võib mulle vabalt vastu vaielda, kui tahab. Eks siis seletame
Paar korda on ette tulnud, tõsi, mitte jäätisepaberiga seoses.
Olen aidanud ca 7-aastasel koerakaka jaoks kotti leida ja näidanud, kuidas koristamine käib. Laps oli ise ka väga tore ja abivalmis.
Kohtusime hiljem veel palju kordi ja ajasime juttu. Ilmselt ta traumat ei saanud.

[kana]

olen ka sõbraliku sekkumise poolt. laps ei ole ju süüdi, kui talle pole õpetatud, et sodi maha ei loobita.

[Külaline]

See provotseeriva alatooniga postitus on vist ajendatud siinsamas arutle-foorumis eelmisel nädalal olnud teema üle, kus keegi kirjutas, et last ei tohtivat iialgi elus käsutada, muidu saavat kohe trauma ja siis on kogu tema elu igaveseks pekkis.

Muidugi tohib last käskida midagi teha. Kui ei taha, aga tuleb teha, siis peabki käskima.

Samas, võõra sekkumine peaks olema ikkagi ainult siis, kui tõesti on vaja. Väiksema kiusamine, prügi mahaloopimine - jah, siin võib võõras sekkuda küll. Ent olen vahel näinud, kuidas mõni täiskasvanu tänitab ja vingub laste kallal kogu aeg, ja täiesti suvakate asjade pärast. Tükib näiteks kärulapsele ise kindaid "paremini" kätte toppima, ehkki ema seisab ise sealsamas. Selline pealetükkivus on tüütu ja vastik ning lisaks täiesti mõttetu.

[Külaline]

mina lähen küll alati ütlema või appi, kui näen, et mõni laps või teismeline avalikus kohas pättust teeb või on mingil kombel hädas.
olen ligi 40a pedagoogi ametit pidanud ja selline asi on juba sisse kasvanud aastatega

[Külaline]

mina lähen küll alati ütlema või appi, kui näen, et mõni laps või teismeline avalikus kohas pättust teeb või on mingil kombel hädas.
olen ligi 40a pedagoogi ametit pidanud ja selline asi on juba sisse kasvanud aastatega

Sama siin. Kord bussi oodates nägin, kuidas nii umbes teise-kolmanda klassi klutid suht elava liiklusega tee ääres "julgustükke" tegid. Paar sammu sõiduteele ja siis tagasi. Lõbu laialt. Sekkusin ja ütlesin, et pole hea mõte. Ei miskit. Lapsed lasid edasi. Siis tõstsin ühe konkreetselt kraedpidi kõnniteele tagasi ja pidasin miniloengu sellest, et nende vanematele selline asi kindlasti ei meeldiks ja neid oodatakse elusalt koju. Toimis.

[Külaline]

Kus see teema on, mis räägib traumadest?
Aga jah, see on tänapäeval selline teema, et enam ei julgegi midagi öelda. Mina nt kardan siiani bussis istuda, ikka on tunne et keegi käsib tõusta. Ma ei mäleta isegi et kas mulle midagi öeldi, või nägin pealt seda. Aga hirm on jäänud sisse. Ja seda võib nimetada ka traumaks lapsepõlvest.

[Tolmukübe]

Osad inimesed ei julge esiistme peal istuda, et "peab püsti tõusma". Minu arust ei ole enam sellist asja, kus vanurid ja lapsed massiliselt esiuksest sisse tulevad, vanasti nagu oli rohkem. Nüüd on kõik uksed kasutusel.

[Külaline]

Kus see teema on, mis räägib traumadest?
Aga jah, see on tänapäeval selline teema, et enam ei julgegi midagi öelda. Mina nt kardan siiani bussis istuda, ikka on tunne et keegi käsib tõusta. Ma ei mäleta isegi et kas mulle midagi öeldi, või nägin pealt seda. Aga hirm on jäänud sisse. Ja seda võib nimetada ka traumaks lapsepõlvest.

Mind kasvatati omal ajal abivajajaid tähele panema ja lapsena pakkusime ise bussis vanematele inimestele istet. Kogu kooliaja sõitsin Mustamäelt kesklinna kooli ja mällu ei ole jäänud ühtegi juhtumit, mil mind püsti oleks käsutatud. Igatahes mitte midagi traumaatilist.
Praegu olen töötav penskar. Pealtnäha pole häda midagi, täitsa kõbusa välimusega veel, aga pärast pikka tööpäeva annavad selg ja põlved vahel tunda. Siis istuks bussis küll. Minusugusele niikuinii keegi istet ei paku, noored on süüvinud telefonidesse ja ümbritsev neid ei huvita.
Võiks ju autoga sõita, aga Tallinna kesklinnas tipptunnil autoga trügimine on veel vastikum kui 20 minutit püsti seista.

[Külaline]

Kus see teema on, mis räägib traumadest?
Aga jah, see on tänapäeval selline teema, et enam ei julgegi midagi öelda. Mina nt kardan siiani bussis istuda, ikka on tunne et keegi käsib tõusta. Ma ei mäleta isegi et kas mulle midagi öeldi, või nägin pealt seda. Aga hirm on jäänud sisse. Ja seda võib nimetada ka traumaks lapsepõlvest.

Mind kasvatati omal ajal abivajajaid tähele panema ja lapsena pakkusime ise bussis vanematele inimestele istet. Kogu kooliaja sõitsin Mustamäelt kesklinna kooli ja mällu ei ole jäänud ühtegi juhtumit, mil mind püsti oleks käsutatud. Igatahes mitte midagi traumaatilist.
Praegu olen töötav penskar. Pealtnäha pole häda midagi, täitsa kõbusa välimusega veel, aga pärast pikka tööpäeva annavad selg ja põlved vahel tunda. Siis istuks bussis küll. Minusugusele niikuinii keegi istet ei paku, noored on süüvinud telefonidesse ja ümbritsev neid ei huvita.
Võiks ju autoga sõita, aga Tallinna kesklinnas tipptunnil autoga trügimine on veel vastikum kui 20 minutit püsti seista.

No näedsa, sa oled eestlane, tagasihoidlik, vaoshoitud. Mulle meenus, kuidas 12-aastaselt oli mul vigastus ja käisin opil. Teab mis hullu polnud, lubati kohe kodusele ravile. Tuimestus aina vähenes ja jalg valutas põrgulikult, lisaks oli õmblustes väga ebameeldiv kiskumistunne. Pidin bussiga koju minema ja tänasin õnne, et istuma sain. Järgmises peatuses tuli bussi turske vene mammi, käsutas mu püsti ja ei jätnud veel siiski mitut solvavat märkust tegemata. Mul oli nutt kurgus aga midagi öelda ka ei julgenud.

[Külaline]

Kus see teema on, mis räägib traumadest?
Aga jah, see on tänapäeval selline teema, et enam ei julgegi midagi öelda. Mina nt kardan siiani bussis istuda, ikka on tunne et keegi käsib tõusta. Ma ei mäleta isegi et kas mulle midagi öeldi, või nägin pealt seda. Aga hirm on jäänud sisse. Ja seda võib nimetada ka traumaks lapsepõlvest.

Mind kasvatati omal ajal abivajajaid tähele panema ja lapsena pakkusime ise bussis vanematele inimestele istet. Kogu kooliaja sõitsin Mustamäelt kesklinna kooli ja mällu ei ole jäänud ühtegi juhtumit, mil mind püsti oleks käsutatud. Igatahes mitte midagi traumaatilist.
Praegu olen töötav penskar. Pealtnäha pole häda midagi, täitsa kõbusa välimusega veel, aga pärast pikka tööpäeva annavad selg ja põlved vahel tunda. Siis istuks bussis küll. Minusugusele niikuinii keegi istet ei paku, noored on süüvinud telefonidesse ja ümbritsev neid ei huvita.
Võiks ju autoga sõita, aga Tallinna kesklinnas tipptunnil autoga trügimine on veel vastikum kui 20 minutit püsti seista.

No näedsa, sa oled eestlane, tagasihoidlik, vaoshoitud. Mulle meenus, kuidas 12-aastaselt oli mul vigastus ja käisin opil. Teab mis hullu polnud, lubati kohe kodusele ravile. Tuimestus aina vähenes ja jalg valutas põrgulikult, lisaks oli õmblustes väga ebameeldiv kiskumistunne. Pidin bussiga koju minema ja tänasin õnne, et istuma sain. Järgmises peatuses tuli bussi turske vene mammi, käsutas mu püsti ja ei jätnud veel siiski mitut solvavat märkust tegemata. Mul oli nutt kurgus aga midagi öelda ka ei julgenud.

Mul oli 17-a jalaluumurd. Kuni karkudega liikusin, oli okei. Aga siis võeti kips maha ning jalg oli veel mitu kuud valus ja paistes, mistõttu liikusin väga ettevaatlikult. Ja vot siis oli bussis sõitmine õudusunenägu. Kui istusin, pidin taluma vanamuttide solvangut ja pikki pilke. Tõepoolest imelik, miks on pandud inimesed uskuma, et vana olemine on ainukene erivajadus? Nagu mingi mantra: vana võrdub bussis istet pakkumine! Tegelikult võib mõni 60-ne osaleda maratonil ja samas on mõnel noorel hiljuti kips jalalt ära võetud ning kõndimine vägagi vaevaline.

[Tolmukübe]

Need vanamutid nii hädised pole, nagu nad välja paistavad, eriti need, kes suure häälega nõuavad. Neil on võimu küsimus, kas saavad su püsti, või ei saa, vaja kedagi käsutada ja kellegi peal end välja elada. Tuginedes eelnevale, ma küsisin oma eakalt sugulaselt (75+), kas ta bussis püsti seista jaksab. Väga hästi saan hakkama, tuli vastus.

[Külaline]

Nii "õpetati" austust. Lihtsalt pidi pakkuma vanemale inimesele istet ja kui seda ei teinud, tuli sind õpetada. häbistamisega.

[Külaline]

Need vanamutid nii hädised pole, nagu nad välja paistavad, eriti need, kes suure häälega nõuavad. Neil on võimu küsimus, kas saavad su püsti, või ei saa, vaja kedagi käsutada ja kellegi peal end välja elada. Tuginedes eelnevale, ma küsisin oma eakalt sugulaselt (75+), kas ta bussis püsti seista jaksab. Väga hästi saan hakkama, tuli vastus.

Mäletan, kuis olime klassiekskursioonil Stockholmis. Eksisime klassiõega ära, olime suures pabinas, et kas ikka jõuame õigeks ajaks teiste juurde laeva peale. Saime turistide infopunktist õpetust ja hakkasime siis omal käel bussiga sõitma. Oli vaja teatud kohas ümber istuda. Seetõttu istusin mina ette, et näeksin bussipeatuse nimesid lugeda, klassiõde sellal proovis meile pileteid valideerida. Astus ühes peatuses peale üks vanamutt. Tuli minu juurde ja hakkas minuga õiendama. Ma algul ei mõistnud rootsi keelt, aga kui ta näpuga toksis istme juures olevat invaliidimärki, siis sain aru, et ta ei luba mul sellel istmel istuda. Hüppasin muidugi ehmunult püsti, ja siis vanamutt istus rõõmsalt. Ometi oli terve buss sisuliselt tühi, tühjad olid istmed nii taga kui ka üle vahekäigu olev esimene iste ja kõik istmed olid täpselt ühesugused. Pidime minema istuma tahapoole, kust aga oli palju raskem peatuste nimesid lugeda ja seega suurem oht õigest peatusest mööda sõita.

[Külaline]

Tänaval, mu ees viskas üks väike laps, u 5-6a, maha jäätise paberi. Ta ilmselt elab poe ligidal, et käis üksi poes.
Mis te oleks teinud või öelnud? Ma ei teinud ega öelnud midagi. Miks ma ei öelnud midagi, on seepärast et äkki saab laps trauma.

Ainult siis kui lapsed ennast ohustavad oma lolli käitumisega.