Miks noored edukad inimesed enesetappe sooritavad ...

[Külaline]

Palun püüa aru saada, et just nimelt need, kellest siin jutt, on suures hädas sellega, et nemad tahavad dikteerida, kuidas teised istuma ja astuma peaksid ega oska end panna teiste inimeste kingadesse. Ja kui selgub, et maailm ei keerlegi ümber nende, siis on šokk platsis.

Okei, ma sain sellest kommentaarist hoopis teistmoodi aru.

[Külaline]

Sa ütlesid, et teatavasti on inimene FB-s oma viimase nimega. Ei pruugi olla. Ta võib olla eelmise nimega, hüüdnimega vms, sa ei pruugi FB põhjal mitte midagi teada saada.

Mida sa vaidled! Pole olnud veel ühtki inimest, kelle kohta poleks googlist, facebookist mingitki infot saanud.

Ilmselgelt oled põhjendamatult ennast täis ja pead ennast eksimatuks. Tegelikult on ilmselt su pooled järeldused valed, mida sa sealt netist leitu põhjal teed. Hoidku issand jumal sellise saamatu taustakontrolli tegija eest. Lisaks võivad need täiskohaga emmed olla täiesti okeid mõne ametikoha jaoks. Sina aga ei ole professionaalse tööajate otsija moodigi. Meie asutuses oli ka üks selline personalitegelane. Käisin temaga tööintervjuul kaasas ja tema tahtis ühe inimese välja praakida, kes ütles talle, et ei armasta väga üritustel käia. Ütles, et see ei sobi meie kollektiivi. Ma ütlesin, et väga hästi sobib, ega ta mingiks peolõviks siia ei tule, vaid raamatupidajaks. Tegemist oli väga hea töötajaga, kes oli täpne ja põhjalik. Personalitibi arust ei sobinud, sest kuivik.

Ma pole mingi personalitöötaja, unusta ära. Ka meie kollektiivis peavad inimesed omavahel klappima, mingi tummaga pole midagi peale hakata. Huumorimeel, hea suhtlemisoskus, pingetaluvus-elementaarne.

[Külaline]

Miks peaks suhtlema ebameeldivate inimestega, tulid siia ellu kannatama või? Ennast teiste järgi kohandades ei teagi sa lõpuks, kes sa ise oled, lehvid nagu tuulelipp. See on pluss, mitte miinus, et sa oma lähikonda valida saad, mitte ei pea leppima hambad ristis sellega, mis on. Inimesed ka muutuvad elu jooksul ja see on normaalne, et mingid suhted kaovad, mingid tulevad juurde.

Teiseks sa ilmselt ei tea, kui paljudel pole lähedasi suhteid oma perekonnaga kunagi olnudki. Räägid, nagu kõik oleks algul tohutult lähedased ja siis järsku lõigatakse keegi välja - päris nii need asjad alati ei käi. On juhtumeid, kus mõnel jookseb must kass vahelt läbi ja siis enam ei suhelda, aga on inimesi, kel pole sellist sidet kunagi olnudki. Lähedusele laotakse vundament lapsepõlves ja kui see ebaõnnestub, siis edu hiljem selle kunstliku tekitamisega.

10 punkti selle kommentaari eest. Inimestel, kel on perekonnaga vedanud ja EKRE toetajad küll üritavad väita, et kõikide probleemide lahendus on perekond, aga nii see siiski ei ole.

[Külaline]

Miks peaks suhtlema ebameeldivate inimestega, tulid siia ellu kannatama või? Ennast teiste järgi kohandades ei teagi sa lõpuks, kes sa ise oled, lehvid nagu tuulelipp. See on pluss, mitte miinus, et sa oma lähikonda valida saad, mitte ei pea leppima hambad ristis sellega, mis on. Inimesed ka muutuvad elu jooksul ja see on normaalne, et mingid suhted kaovad, mingid tulevad juurde.

Teiseks sa ilmselt ei tea, kui paljudel pole lähedasi suhteid oma perekonnaga kunagi olnudki. Räägid, nagu kõik oleks algul tohutult lähedased ja siis järsku lõigatakse keegi välja - päris nii need asjad alati ei käi. On juhtumeid, kus mõnel jookseb must kass vahelt läbi ja siis enam ei suhelda, aga on inimesi, kel pole sellist sidet kunagi olnudki. Lähedusele laotakse vundament lapsepõlves ja kui see ebaõnnestub, siis edu hiljem selle kunstliku tekitamisega.

10 punkti selle kommentaari eest. Inimestel, kel on perekonnaga vedanud ja EKRE toetajad küll üritavad väita, et kõikide probleemide lahendus on perekond, aga nii see siiski ei ole.

Seda ei ole keegi väitnud, esiteks. Teiseks, küsiks sinult, et kes või mis siis võiks olla kõikide probleemide lahendus? Praegu kasvab üha üksildaste inimeste arv - perekond ei kõlba, aga miskit paremat selle asemele ka justkui ei leia?

[Külaline]

Praegu kasvab üha üksildaste inimeste arv - perekond ei kõlba, aga miskit paremat selle asemele ka justkui ei leia?

Ma ei ole küll see, kellele vastasid, aga probleem ongi ju selles, kui polegi selliseid suhteid perega, et nende poole pöörduda. Minu "pere" on olnud alati keegi väljaspoolt, kellega jagada oma rõõme ja muresid. Pereliikmetega on alati ainult praktilised jutud ja parimal juhul small talk, kui paar korda aastas näeme. Minust ei tea nad sisuliselt tegelikult midagi ja mina nendest ka mitte.

[Külaline]

Praegu kasvab üha üksildaste inimeste arv - perekond ei kõlba, aga miskit paremat selle asemele ka justkui ei leia?

Ma ei ole küll see, kellele vastasid, aga probleem ongi ju selles, kui polegi selliseid suhteid perega, et nende poole pöörduda. Minu "pere" on olnud alati keegi väljaspoolt, kellega jagada oma rõõme ja muresid. Pereliikmetega on alati ainult praktilised jutud ja parimal juhul small talk, kui paar korda aastas näeme. Minust ei tea nad sisuliselt tegelikult midagi ja mina nendest ka mitte.

Liisa Koppeli ema leheloost, küll ei saanud aru, et tal poleks olnud oma tütrega lähedasi suhteid, aga alati pole sellest abi. Pealegi on perekonnas mõnikord kõigil samad negatiivsed mõttemallid, mis võivad hoopis võimendada üksteise hädasid.

[Külaline]

Praegu kasvab üha üksildaste inimeste arv - perekond ei kõlba, aga miskit paremat selle asemele ka justkui ei leia?

Ma ei ole küll see, kellele vastasid, aga probleem ongi ju selles, kui polegi selliseid suhteid perega, et nende poole pöörduda. Minu "pere" on olnud alati keegi väljaspoolt, kellega jagada oma rõõme ja muresid. Pereliikmetega on alati ainult praktilised jutud ja parimal juhul small talk, kui paar korda aastas näeme. Minust ei tea nad sisuliselt tegelikult midagi ja mina nendest ka mitte.

Aga sa oled vähemalt leidnud oma "pere" kuskilt mujalt, kes sind toetab ja kellega tunned sidet. Ega ei peagi just vanemate pere olema, kellega oma elu jagada. Aga mingi kooslus on siiski inimestele oluline. Kelle hulgas end hästi tunda, kellega saab rääkida, kellega sind miski seob.
Samas teevad suitsiide ka inimesed, kel on palju sõpru ümber. Nad on ka parimate sõprade keskel üksi, kuna ei taha mitte kellelegi midagi rääkida. Sõbrad kuulaksid küll, aga inimene ise pole suuteline rääkima, ei taha end laiali laotada.

[Külaline]

Ka mul on perekonnas üks pereliige, kes põeb depressiooni. Ja ma näen tema puhul maast madalast just nimelt kehvapoolset oskust võtta nii elu kui ka inimsuhteid sellistena nagu need on. Ta kogu aeg ootab justkui midagi enamat, ikka miski pole see, ikka on midagi tema silmis vajaka, tahab veelgi paremat. Selle asemel, et ennast keskkonnaga ja eluga ja ümbritsevate inimestega mõistlikul määral klappima kohandada, ootab tema, et kogu ümbrus klapitaks ennast tema järgi. Ja kui seda pole juhtunud, siis ongi depressioon platsis. Ma muidugi ei taha liialt üldistada ja samuti ei taha ma suitsiidsete inimeste kohta halvasti öelda - ei, seda kindlasti mitte. Räägin isiklikust tundmusest eluga koos sellise inimesega.

Algul räägid perekonna tähtsusest vaimse tervise jaoks, aga lõpus räägid oma perekonnaliikmest, kel on depressioon, ja kuna teda perekonna tugi pole aidanud, siis järelikult on probleem temas endas.

[Külaline]

Mis mõte on sellel perekonna siia teemasse sisse toomine. Kas peame sellest järeldama, et nimetatud näitlejatel polnud head perekonda, ei toetanud neid ei vanemad, õed-vennad, ei abikaasa ega olnud rõõmu ka lastest?

[Külaline]

Mis mõte on sellel perekonna siia teemasse sisse toomine. Kas peame sellest järeldama, et nimetatud näitlejatel polnud head perekonda, ei toetanud neid ei vanemad, õed-vennad, ei abikaasa ega olnud rõõmu ka lastest?

Ei pea midagi järeldama nende inimeste kohta.
Igaühel on, nagu on. Paljusid siiski pere aitab, olgu see siis omaenda kodupere või elu jooksul leitud muu pere, kellesse tundud end kuuluvat.

[Külaline]

Ka mul on perekonnas üks pereliige, kes põeb depressiooni. Ja ma näen tema puhul maast madalast just nimelt kehvapoolset oskust võtta nii elu kui ka inimsuhteid sellistena nagu need on. Ta kogu aeg ootab justkui midagi enamat, ikka miski pole see, ikka on midagi tema silmis vajaka, tahab veelgi paremat. Selle asemel, et ennast keskkonnaga ja eluga ja ümbritsevate inimestega mõistlikul määral klappima kohandada, ootab tema, et kogu ümbrus klapitaks ennast tema järgi. Ja kui seda pole juhtunud, siis ongi depressioon platsis. Ma muidugi ei taha liialt üldistada ja samuti ei taha ma suitsiidsete inimeste kohta halvasti öelda - ei, seda kindlasti mitte. Räägin isiklikust tundmusest eluga koos sellise inimesega.

Algul räägid perekonna tähtsusest vaimse tervise jaoks, aga lõpus räägid oma perekonnaliikmest, kel on depressioon, ja kuna teda perekonna tugi pole aidanud, siis järelikult on probleem temas endas.

Sa teed meelevaldseid järeldusi. Kõige esimene küsimus on, miks üldse depressiooni haigestutakse. Praegu üritatakse nui neljaks väita, et selles olevat alati süüdi paha perekond- külm ema ja kauge isa. Samas aga, peres võib kasvada näiteks kolm last ja ainult ühel tekivad vaimse tervise probleemid, ülejäänud lapsed on igati terved. Ometi on ju nemadki kasvanud sellessamas "külmade vanematega" kodus. Veel paarkümmend aastat tagasi peeti ka nt autismi ema külmuse tagajärjeks, nüüdseks on see ümber lükatud. Ka depressioon on haigus, mille tekkepõhjused pole selged. Seega saab öelda, et depressiooni võib haigestuda ka täiesti tavalises peres kasvanud inimene. Seega pole praegushetkel moes olev terav kriitika perekondade vastu põhjendatud.

Mängu tuleb perekond siis, kui on vaja haiget pereliiget toetada ja õppida tema haigust aktsepteerima. Küllap tunnistad ju isegi, et haige inimene vajab tuge. Kui tal seda tuge pole, ega ta haigus sellest siis paremaks lähe, pigem vastupidi. Egas võõrastel inimestel pole tihti motivatsiooni pidevalt uluvat kaaslast muudkui toetada, ja nii aastate viisi. Raha eest nad võivad seda teha, aga kui haigel raha otsa lõpeb, siis on adjöö!
Peredki on loomulikult erinevad, kuid kui su oma lapsel on haigus, siis ikka püüad teda toetada ja kuulata, ikkagi oma laps.

[Külaline]

Ma pole mingi personalitöötaja, unusta ära. Ka meie kollektiivis peavad inimesed omavahel klappima, mingi tummaga pole midagi peale hakata. Huumorimeel, hea suhtlemisoskus, pingetaluvus-elementaarne.

Mina olen finantsosakonna juhataja ja igasugu tummad sobivad hästi, kes suurepärast tööd teevad. Mingeid lobisevaid naljaninasid ei vaja, mul on suhelda mujal ka kui tööl. Paljud tööandjad teevad sama vea, et võtavad tööle need, kes töövestlusel on väga jutukad ja iga asja peale on lobe vastus valmis. Aga pärast selgub, et sellest jutulinnust on töö osas väga vähe kasu, kuigi jutustab hästi. Töö spetsiifikat tuleb ka arvestada, igale poole pole neid sotsiaalseid tüüpe tarvis, kes oskavad küll hästi pidutseda, aga rutiinset tööd ei meeldi üldse teha.

[Külaline]

Mis infot sa täpselt saad, kui inimene mitte midagi avalikult ei jaga ega postita? Lisaks võib olla ka nimekaime, nii et tasub selle guugeldamisega ka ettevaatlik olla.

Kusjuures selle kommentaariga meenus mulle, et aastaid tagasi sain sõimukirja naiselt, kes pidas mind oma mehe armukeseks. Mul oli teme mehe armukesega sama nimi ja isegi üks hobi oli meil sarnane, kui ise hiljem huvi pärast uurisin. Ja see naine keeldus uskumast, et mina pole see silmarõõm. Jauras ja jauras. Kirjutas pikki kirju oma perest ja sellest, kuidas nende lapsed minu tõttu kannatavad. Sain selle pere elust täieliku ülevaate. Samas, kui see petetud naine arvas, et tema oli oma mehe armukese kohta kõik välja uurinud.

[Külaline]

Ma pole mingi personalitöötaja, unusta ära. Ka meie kollektiivis peavad inimesed omavahel klappima, mingi tummaga pole midagi peale hakata. Huumorimeel, hea suhtlemisoskus, pingetaluvus-elementaarne.

Mina olen finantsosakonna juhataja ja igasugu tummad sobivad hästi, kes suurepärast tööd teevad. Mingeid lobisevaid naljaninasid ei vaja, mul on suhelda mujal ka kui tööl. Paljud tööandjad teevad sama vea, et võtavad tööle need, kes töövestlusel on väga jutukad ja iga asja peale on lobe vastus valmis. Aga pärast selgub, et sellest jutulinnust on töö osas väga vähe kasu, kuigi jutustab hästi. Töö spetsiifikat tuleb ka arvestada, igale poole pole neid sotsiaalseid tüüpe tarvis, kes oskavad küll hästi pidutseda, aga rutiinset tööd ei meeldi üldse teha.

Kusjuures mul kunagi oli ülijutukas kolleeg ja ma olin tõsiselt hädas, kui ta suvaliselt sisse sõitis. Kui tal oli parajasti väike puhkepaus, siis ta tahtis seda jutustades veeta. Isegi kodukontorisse varjumine ei aidanud, sest siis ta hakkas läbi Skype jututama. Ma polnud ainuke. Lõpuks hakati talle tööd juurde panema, et ta nii palju teisi ei tüütaks.