Milline on elu ilma depressiooni ja ärevuseta

sh kaaluga seotud teemad
Vasta
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Kas laps näeb ka pealt seda igapäevast nutmist ja hala?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 21 Juul 2025 16:16
Guest kirjutas: 21 Juul 2025 16:09 Ma arvan, et me kõik oleme erinevad ja nii nagu on olemas nn rõõmupallid, nii on meie keskel ka nn vastaspoole esindajad ehk eesel Iiahid. Ei ole ka need tabletid ega teraapia mingisugused imevahendid, mis inimest muudaksid.
Et ongi tüüp inimesi, kes iga päev nutavad ja surmast mõtlevad? Või mida sa normaliseerida üritad?
Ma ei ürita midagi normaliseerida. Vaid nendin fakti, et meie keskel on ka sellised inimesed olemas. Kusjuures nad käivad aastaid teraapias ja söövad tablette ka. Et mis me nende inimestega nüüd siis peale hakkame, paneme vangi või tapame ära - mis nad siis rikuvad ka teiste inimeste tuju?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 21 Juul 2025 16:39
Külaline kirjutas: 21 Juul 2025 08:58
Külaline kirjutas: 20 Juul 2025 17:23 Vaatan inimesi enda ümber ning ei mõista, kuidas on võimalik mitte mõelda kurbi mõtteid ja mitte nutta iga päev ja sageli. Milline on elu ilma depressioonita ja ärevuseta? Kuidas saab elada nii, et ei mõtle pidevalt surma paratamatusele ja ei paanitse selle pärast? Kuidas on võimalik rõõmu tunda, ilma et kohe kurvad mõtted jälle nutma ei ajaks hetke pärast?
Minul otseselt ärevust ei ole, aga on katastroofimõtted, vahel sekka ka ängistust. Ravimeid pole kunagi võtnud ja siiani olen kuidagi ise hakkama saanud. Proovinud mõttemustreid ja oma käitumist muuta. Mul on need mõtted hooti, enamasti õhtul hilja või varahommikul. Päev on enamasti ok. See on mu elu saatnud viimased 30 aastat (olen 50) ja vahel olen sellest nii väsinud. Tahaks lihtsalt ajule puhkust. Mõtlen samuti, et kuidas näeb välja tavaline elu ilma selliste mõteteta.
Püha taeva, miks te ometi abi ei otsi? Kõige jubedam on see, et te keerate oma lähedaste elu täiesti pekki, ei ole mitte midagi jubedamat kui mustade mõtetega ulguv vanem või elukaaslane. Mina jookseks sellisest suhtest, kus kurat. Elu peab olema elamiseks ja ilus.
Mina olen see katastroofimõtetega kägu. Ma ei ole kunagi olnud see "mustade mõtetega ulguv vanem", vaid väliselt täiesti tavalise olekuga. Kui ma midagi hästi oskan, siis on see oma halva enesetunde varjamine. Teised pereliikmed (laps on pesast väljas) ei tea mu sisemistest võitlustest midagi. Osalisest seetõttu, et mind on nii kasvatatud, et teisi oma hädadega ei vaevaks ja teiseks ma ei taha asja enda jaoks suureks mõelda.

Mehele rääkisin eelmisel aastal. Ta oli muidugi jahmunud, aga väga mõistev ja ega me rohkem sel teemal väga rääkinud pole.
Nagu ütlesin, siis proovin ise oma jõududega, kus abiks meditatsioon ja jooga, hakkama saada.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 21 Juul 2025 21:13
Guest kirjutas: 21 Juul 2025 16:16
Guest kirjutas: 21 Juul 2025 16:09 Ma arvan, et me kõik oleme erinevad ja nii nagu on olemas nn rõõmupallid, nii on meie keskel ka nn vastaspoole esindajad ehk eesel Iiahid. Ei ole ka need tabletid ega teraapia mingisugused imevahendid, mis inimest muudaksid.
Et ongi tüüp inimesi, kes iga päev nutavad ja surmast mõtlevad? Või mida sa normaliseerida üritad?
Ma ei ürita midagi normaliseerida. Vaid nendin fakti, et meie keskel on ka sellised inimesed olemas. Kusjuures nad käivad aastaid teraapias ja söövad tablette ka. Et mis me nende inimestega nüüd siis peale hakkame, paneme vangi või tapame ära - mis nad siis rikuvad ka teiste inimeste tuju?
Sa räägid nii, et mõned inimesed lihtsalt on sellised ja midagi teha pole, mis ei vasta tõele. Ei ole normaalne, et inimene ulub iga päev nutta ega suuda oma elu elada, sest mõtleb vaid vananemisest ja surmast. Kuskil on tema raviga midagi väga nihu, et tulemusi ei ole.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 20 Juul 2025 17:23 Vaatan inimesi enda ümber ning ei mõista, kuidas on võimalik mitte mõelda kurbi mõtteid ja mitte nutta iga päev ja sageli. Milline on elu ilma depressioonita ja ärevuseta? Kuidas saab elada nii, et ei mõtle pidevalt surma paratamatusele ja ei paanitse selle pärast? Kuidas on võimalik rõõmu tunda, ilma et kohe kurvad mõtted jälle nutma ei ajaks hetke pärast?
Ma üldse ei nori kuidagi, ausalt. Lihtsalt jäin mõtlema, et ühest küljest on elu justkui talumatult kurb, aga ometi häirib mõte surma paratamatusest?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 21 Juul 2025 22:36Ma üldse ei nori kuidagi, ausalt. Lihtsalt jäin mõtlema, et ühest küljest on elu justkui talumatult kurb, aga ometi häirib mõte surma paratamatusest?
Ilmselt mõte surmast ja võimalikest kannatustest ja piinlemisest enne seda teebki mõtted kurvaks. Eks see ole ju hirmutav küll, kui oled mõne vähihaige lõppu näinud. Ma kardan ka.
Nutma just veel ei aja, aga mida vanemaks saad, seda rohkem selliseid mõtteid peast läbi käib.
Depressiooni mul pole, ärkan igal hommikul rõõmuga, aga kuna mu mehe töö eeldab pidevat sõitmist, siis pelgan küll, kui temast juba pool päeva kuulnud pole. Igasugu hirme tuleb. Tundub üsna loomulik karta.
Ise muidugi loodan, et suren kiirelt ja kergelt lihtsalt infarkti 😃
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Depressiivne lapsevanem mõjub alati oma lastele depressiivselt, isegi kui ema sellest ise aru ei saa, lapsed on parimad tunnete lugejad.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 21 Juul 2025 22:35
Guest kirjutas: 21 Juul 2025 21:13
Guest kirjutas: 21 Juul 2025 16:16
Et ongi tüüp inimesi, kes iga päev nutavad ja surmast mõtlevad? Või mida sa normaliseerida üritad?
Ma ei ürita midagi normaliseerida. Vaid nendin fakti, et meie keskel on ka sellised inimesed olemas. Kusjuures nad käivad aastaid teraapias ja söövad tablette ka. Et mis me nende inimestega nüüd siis peale hakkame, paneme vangi või tapame ära - mis nad siis rikuvad ka teiste inimeste tuju?
Sa räägid nii, et mõned inimesed lihtsalt on sellised ja midagi teha pole, mis ei vasta tõele. Ei ole normaalne, et inimene ulub iga päev nutta ega suuda oma elu elada, sest mõtleb vaid vananemisest ja surmast. Kuskil on tema raviga midagi väga nihu, et tulemusi ei ole.
Sa muudkui korrutad mingit mantrat: "ulub iga päev nutta", aga teemaalgataja kirjutab ju isegi, et midagi niisugust ei ole. See, kui depressioonis inimene omaette olles üksi laua taga kurvastades pisara poetab, liigitub nutmise alla küll, kuid mingit "ulumist" siin siiski ei ole ju. Samuti suudab ta elu elada ja funktsioneerida küll - laps on tal juba suureks kasvatatud, tööd teeb, pereelu elab jne. Lihtsalt mõtted on kurvad.

Leidub inimesi, kes ongi lihtsalt sellised ja midagi teha pole. Osa puhul tabletid või teraapia aitab, osa puhul ei aita. Lepi selle teadmisega. Või mida sina siis nendega teha tahaksid?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 21 Juul 2025 14:34
Külaline kirjutas: 20 Juul 2025 17:23 Vaatan inimesi enda ümber ning ei mõista, kuidas on võimalik mitte mõelda kurbi mõtteid ja mitte nutta iga päev ja sageli. Milline on elu ilma depressioonita ja ärevuseta? Kuidas saab elada nii, et ei mõtle pidevalt surma paratamatusele ja ei paanitse selle pärast? Kuidas on võimalik rõõmu tunda, ilma et kohe kurvad mõtted jälle nutma ei ajaks hetke pärast?
Sa ju pole koguaeg selline olnud.
Sellised mõtted said alguse, kui olin 9-aastane. Nutsin ja paanitsesin öösiti selliste mõtete küüsis. On olnud perioode, kui on olnud hullem, ja perioode, kui on olnud vähem selliseid mõtteid.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 22 Juul 2025 11:27
Guest kirjutas: 21 Juul 2025 14:34
Külaline kirjutas: 20 Juul 2025 17:23 Vaatan inimesi enda ümber ning ei mõista, kuidas on võimalik mitte mõelda kurbi mõtteid ja mitte nutta iga päev ja sageli. Milline on elu ilma depressioonita ja ärevuseta? Kuidas saab elada nii, et ei mõtle pidevalt surma paratamatusele ja ei paanitse selle pärast? Kuidas on võimalik rõõmu tunda, ilma et kohe kurvad mõtted jälle nutma ei ajaks hetke pärast?
Sa ju pole koguaeg selline olnud.
Sellised mõtted said alguse, kui olin 9-aastane. Nutsin ja paanitsesin öösiti selliste mõtete küüsis. On olnud perioode, kui on olnud hullem, ja perioode, kui on olnud vähem selliseid mõtteid.
Aastakümned teraapiat ja ravimeid pole aidanud?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 22 Juul 2025 09:29
Guest kirjutas: 21 Juul 2025 22:35
Guest kirjutas: 21 Juul 2025 21:13

Ma ei ürita midagi normaliseerida. Vaid nendin fakti, et meie keskel on ka sellised inimesed olemas. Kusjuures nad käivad aastaid teraapias ja söövad tablette ka. Et mis me nende inimestega nüüd siis peale hakkame, paneme vangi või tapame ära - mis nad siis rikuvad ka teiste inimeste tuju?
Sa räägid nii, et mõned inimesed lihtsalt on sellised ja midagi teha pole, mis ei vasta tõele. Ei ole normaalne, et inimene ulub iga päev nutta ega suuda oma elu elada, sest mõtleb vaid vananemisest ja surmast. Kuskil on tema raviga midagi väga nihu, et tulemusi ei ole.
Sa muudkui korrutad mingit mantrat: "ulub iga päev nutta", aga teemaalgataja kirjutab ju isegi, et midagi niisugust ei ole. See, kui depressioonis inimene omaette olles üksi laua taga kurvastades pisara poetab, liigitub nutmise alla küll, kuid mingit "ulumist" siin siiski ei ole ju. Samuti suudab ta elu elada ja funktsioneerida küll - laps on tal juba suureks kasvatatud, tööd teeb, pereelu elab jne. Lihtsalt mõtted on kurvad.

Leidub inimesi, kes ongi lihtsalt sellised ja midagi teha pole. Osa puhul tabletid või teraapia aitab, osa puhul ei aita. Lepi selle teadmisega. Või mida sina siis nendega teha tahaksid?
Mina olen teemaalgataja ma mina nutan küll sageli. Vahel tundide kaupa.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 22 Juul 2025 11:32
Guest kirjutas: 22 Juul 2025 09:29
Guest kirjutas: 21 Juul 2025 22:35
Sa räägid nii, et mõned inimesed lihtsalt on sellised ja midagi teha pole, mis ei vasta tõele. Ei ole normaalne, et inimene ulub iga päev nutta ega suuda oma elu elada, sest mõtleb vaid vananemisest ja surmast. Kuskil on tema raviga midagi väga nihu, et tulemusi ei ole.
Sa muudkui korrutad mingit mantrat: "ulub iga päev nutta", aga teemaalgataja kirjutab ju isegi, et midagi niisugust ei ole. See, kui depressioonis inimene omaette olles üksi laua taga kurvastades pisara poetab, liigitub nutmise alla küll, kuid mingit "ulumist" siin siiski ei ole ju. Samuti suudab ta elu elada ja funktsioneerida küll - laps on tal juba suureks kasvatatud, tööd teeb, pereelu elab jne. Lihtsalt mõtted on kurvad.

Leidub inimesi, kes ongi lihtsalt sellised ja midagi teha pole. Osa puhul tabletid või teraapia aitab, osa puhul ei aita. Lepi selle teadmisega. Või mida sina siis nendega teha tahaksid?
Mina olen teemaalgataja ma mina nutan küll sageli. Vahel tundide kaupa.
Lisan veel, et lapsed on ka. Katastroofimõtetega postitaja on teine külaline, tema ei nuta ja tal on laps suur.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Mina olen see katastroofimõtetega kägu. Mina ei nuta.

Minu "halvad tunnid" on enamasti õhtul enne uinumist või varahommikuti, umbes kella 4- 5 paiku, kui võiks veel magada, aga mõtted ei lase. Päevad mööduvad enamasti normaalselt ja tegusalt. Ennast tegevuses hoidmine on üks mu strateegiatest.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 22 Juul 2025 11:32
Guest kirjutas: 22 Juul 2025 09:29
Guest kirjutas: 21 Juul 2025 22:35
Sa räägid nii, et mõned inimesed lihtsalt on sellised ja midagi teha pole, mis ei vasta tõele. Ei ole normaalne, et inimene ulub iga päev nutta ega suuda oma elu elada, sest mõtleb vaid vananemisest ja surmast. Kuskil on tema raviga midagi väga nihu, et tulemusi ei ole.
Sa muudkui korrutad mingit mantrat: "ulub iga päev nutta", aga teemaalgataja kirjutab ju isegi, et midagi niisugust ei ole. See, kui depressioonis inimene omaette olles üksi laua taga kurvastades pisara poetab, liigitub nutmise alla küll, kuid mingit "ulumist" siin siiski ei ole ju. Samuti suudab ta elu elada ja funktsioneerida küll - laps on tal juba suureks kasvatatud, tööd teeb, pereelu elab jne. Lihtsalt mõtted on kurvad.

Leidub inimesi, kes ongi lihtsalt sellised ja midagi teha pole. Osa puhul tabletid või teraapia aitab, osa puhul ei aita. Lepi selle teadmisega. Või mida sina siis nendega teha tahaksid?
Mina olen teemaalgataja ma mina nutan küll sageli. Vahel tundide kaupa.
Õudne. Mis su mees sellest arvab?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 22 Juul 2025 12:42Mina olen teemaalgataja ma mina nutan küll sageli. Vahel tundide kaupa.
Ja lapsed?
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Guest kirjutas: 22 Juul 2025 11:28
Külaline kirjutas: 22 Juul 2025 11:27
Guest kirjutas: 21 Juul 2025 14:34
Sa ju pole koguaeg selline olnud.
Sellised mõtted said alguse, kui olin 9-aastane. Nutsin ja paanitsesin öösiti selliste mõtete küüsis. On olnud perioode, kui on olnud hullem, ja perioode, kui on olnud vähem selliseid mõtteid.
Aastakümned teraapiat ja ravimeid pole aidanud?
Mida sa selle all nüüd mõtled? Kui pikk peaks olema see ajavahemik, mille vältel võiks oodata neilt tablettidelt ja teraapiatelt mingit tulemust ka? 10 aastat on vähe, 20 aastat iga nädal käia on paras või?

Saad aru, teraapia ei tee imet. Seal lihtsalt öeldakse sulle, et ära mõtle negatiivseid mõtteid, mõtle positiivselt! No umbes, et kui tuleb halb mõte pähe, siis püüa kiiresti meenutada miskit head. Samas inimese mõtted on sellised asjad, mida niisama nipsust muuta ikkagi ei saa - need tulevad meie pähe ega haihtu käsu peale. Me ei saa endale öelda, et suru see või teine emotsioon alla, muuda olematuks. Kohati on osa teraapiaid kaunis eluvõõrad, välja mõeldud kellegi piisavalt karismaatilise tüübi poolt, kes leiutas mingi "nipi" ja oskab seda müüa. Ma ei taha selle jutuga teraapiaid kui ühte võimalikku abivahendit üldse tühistada, kuid väidan, et teraapia kasutegur ei ole 100%, kaugel sellest.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 22 Juul 2025 13:07Saad aru, teraapia ei tee imet. Seal lihtsalt öeldakse sulle, et ära mõtle negatiivseid mõtteid, mõtle positiivselt! No umbes, et kui tuleb halb mõte pähe, siis püüa kiiresti meenutada miskit head. Samas inimese mõtted on sellised asjad, mida niisama nipsust muuta ikkagi ei saa - need tulevad meie pähe ega haihtu käsu peale. Me ei saa endale öelda, et suru see või teine emotsioon alla, muuda olematuks. Kohati on osa teraapiaid kaunis eluvõõrad, välja mõeldud kellegi piisavalt karismaatilise tüübi poolt, kes leiutas mingi "nipi" ja oskab seda müüa. Ma ei taha selle jutuga teraapiaid kui ühte võimalikku abivahendit üldse tühistada, kuid väidan, et teraapia kasutegur ei ole 100%, kaugel sellest.
Mida sina ka teraapiatest tead.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 22 Juul 2025 13:07
Guest kirjutas: 22 Juul 2025 11:28
Külaline kirjutas: 22 Juul 2025 11:27

Sellised mõtted said alguse, kui olin 9-aastane. Nutsin ja paanitsesin öösiti selliste mõtete küüsis. On olnud perioode, kui on olnud hullem, ja perioode, kui on olnud vähem selliseid mõtteid.
Aastakümned teraapiat ja ravimeid pole aidanud?
Mida sa selle all nüüd mõtled? Kui pikk peaks olema see ajavahemik, mille vältel võiks oodata neilt tablettidelt ja teraapiatelt mingit tulemust ka? 10 aastat on vähe, 20 aastat iga nädal käia on paras või?

Saad aru, teraapia ei tee imet. Seal lihtsalt öeldakse sulle, et ära mõtle negatiivseid mõtteid, mõtle positiivselt! No umbes, et kui tuleb halb mõte pähe, siis püüa kiiresti meenutada miskit head. Samas inimese mõtted on sellised asjad, mida niisama nipsust muuta ikkagi ei saa - need tulevad meie pähe ega haihtu käsu peale. Me ei saa endale öelda, et suru see või teine emotsioon alla, muuda olematuks. Kohati on osa teraapiaid kaunis eluvõõrad, välja mõeldud kellegi piisavalt karismaatilise tüübi poolt, kes leiutas mingi "nipi" ja oskab seda müüa. Ma ei taha selle jutuga teraapiaid kui ühte võimalikku abivahendit üldse tühistada, kuid väidan, et teraapia kasutegur ei ole 100%, kaugel sellest.
Täpselt nii ongi-ise juhid oma mõtteid, mitte ei tule midagi pähe. Tee endaga tööd, selle asemel, et haliseda.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 22 Juul 2025 14:18 Täpselt nii ongi-ise juhid oma mõtteid, mitte ei tule midagi pähe. Tee endaga tööd, selle asemel, et haliseda.
Aga palun näidet kuidas endaga tööd teha?
Mingeid kergeid asju võid juhtida.
Kui ikka on väga tugevad emotsioonid näiteks, siis ei suuda sa midagi juhtida.
Midagi sellis jah, et täna on vihmane ilm. Teen tuju paremaks, homme on uuesti päike sillerdamas.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 22 Juul 2025 14:48
Külaline kirjutas: 22 Juul 2025 14:18 Täpselt nii ongi-ise juhid oma mõtteid, mitte ei tule midagi pähe. Tee endaga tööd, selle asemel, et haliseda.
Aga palun näidet kuidas endaga tööd teha?
Mingeid kergeid asju võid juhtida.
Kui ikka on väga tugevad emotsioonid näiteks, siis ei suuda sa midagi juhtida.
Midagi sellis jah, et täna on vihmane ilm. Teen tuju paremaks, homme on uuesti päike sillerdamas.
Kõiki emotsioone saab juhtida, Lahkuminekut, leina-kõike.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot] ja 4 külalist