Teie kõrgeim kaal ja pikkus?

[Poleolemas]

Olen 173 ja kaalun 90 kg. Minu lemmikkaal, kui ma iseendale kõige rohkem meeldin on 68. Üsna kindlalt ma seda enam kunagi tagasi ei saa. Miks tõusis? Kolisin välismaale, läksin mehele, laps on erivajadusega, seetõttu olen kodune, väheliikuv, aastaid unepuuduses ja söön stressist. Kortisool on vist punases kogu aeg. Mul on ka depressioon ilmselt, aga kuna ikka funktsioneerin, siis ei tegele sellega, sest ma ei taha käia mingile terapeudile oma traumasid jutustamas. Kogused, mida ma söön, on ka võrreldes sellega, mida ma varem mäletan end söömas jube suured. Mu kaalutõus on olnud küll aeglane, u 10 a jooksul, aga sellest hoolimata pole aju kehaga ära harjunud. Ma ei suuda nt hinnata, et ma ei mahu kuhugi kitsa pingi peale istuma või mis riided mulle selga mahuvad. Seepärast löön end pidevalt kuhugi vastu ja tõstan alati taldrikusse endale harjumuspärase koguse toitu, söön ära ja olen iga kord üllatunud, et miks kõht täis ei ole. Ja tõstan veel. Trepist üles tulles pean hinge tõmbama, enne kui rääkima saan hakata, jälle, ma pole harjunud ja hakkan uksest sisse astudes pläkutama, sest kõik kohe tahavad midagi. Kõõks jääb sõna kurku kinni, sest vaja enne ära hingeldada.
Üldiselt on mul suht paha olla ja pole jõudu midagi muuta. Sel suvel näeme üle 10 a mehe kaugemaid sugulasi. Ma ei taha, tema on pärit riigist, kus naised end täiega tuunivad ja nad mäletavad mind noore ja saledana. Naissugulased raudselt vaatavad põlastavalt. Ma olen oma kehast nii dissotsiaseerunud, sest ta ei funktsioneeri nii nagu ma harjunud olen, et vahel on tunne nagu ma oleks mingis surnud kehas vangis. Kuna mu hüppeliiges valutab, saadeti füsioteraapiasse. Seal noor sale terapeut käskis sirgete jalgadega istudes varvastest kinni võtta. Hakkasin naerma ja ütlesin, et see pole ju võimalik. Vaatas mind nagu lolli, küsis A MIKS SIIS? Ee, sellepärast, et kõht jääb ette ja selg ei paindu, kulla noor spetsialist. Ta ei jäänudki uskuma, õhkus solvumist, et lollile paksule tema harjutused ei kõlba.

Ühesõnaga, palju õnne, kui teie kaal 65 ja arvate, et olete paks.

Tead mis. Pista peesse oma "palju õnne". Minul on autoimmuun haigus, mille tekkimises pole ma mitte kuidagi süüdi. Ma toitusin tervislikult, tegin trenni, pole kunagi suitsetanud ja napsu võtsin kord kuus. Ja sellest hoolimata ütlevad kõik mu organid tasapisi üles, ma ei saa midagi ravida ega tagasi pöörata, peotäie ravimitega hoian organeid töös. Ma näen kuratlikult vaeva, et kuidagi eksisteerida ja kaalu kontrolli all hoida, vean end tööle ja trennidesse, tegelen hobidega ja üritan enda, kodu ja aia eest hoolitseda. Ma näen tegelikult suurepärane välja, arstid kah ei usu, et tõsiselt haige olen, enne kui jälle liitri verd võtavad ja andurid külge panevad.
Ja siis tuleb üks, kel tegelikult pole endal ühtegi viga külges, kes ei pea isegi tööl käima ja ütleb sarkastiliselt, et palju õnne, et sa ainult 65 kg kaalud.

Ma saan aru, et sul on ka paha olla, aga miks sa selle minu peale välja valad? Kuidas see nüüd kehakaaluteemaga seotud on? Kas sa kaalud 65 kg ja pole sellega rahul või milles teema? Elu autoimmuunhaigusega on kahtlemata ülikeeruline, enesetunne on ilmselt tihti vilets, aga sinu puhul on siis ju põhjustajaks krooniline haigus mitte kehakaal. Sa ütled ju ise, et näed suurepärane välja ja käid trennis, miks sa siis ei taha 65 kg kaaluda? Ma tõesti ei saa aru, kuhu triggerisse see sind nüüd tabas, et mulle susata vaja oli.

Tahad, vahetame siis ära, ma lähen sinu eest tööle, trenni, rohin su aeda ja tegelen hobidega. Sa tule mulle lapsehoidjaks ja siis räägime edasi, kas on nii tore see "ei pea isegi tööl käima". Meie sinuga tegelikult päriselus muidugi kunagi õnneks kokku puutuma ei pea, aga lihtsalt infoks edaspidiseks, et kunagi mõne erivajadusega lapse vanemaga suhtlema pead, siis püüa end tagasi hoida ja mitte klähvata, et mis sul viga elada, ei pea isegi tööl käima. Kas endale meeldiks, kui tullakse ütlema, et mis sul ikka viga, näe, tööl ju käid ja isegi suurepärane näed välja, tühja su kärbuvatest organitest.

Ma tõesti leian, et siin mõned kommenteerijad on vildaka kehakuvandiga, mitu tükki ütlevad normaalkaalu vahemikus kaalu, et siis nad olid elu kõige paksemad ja küll oli raske. Eks igaühel ole see muidugi individuaalne, aga mina ise vähemalt nooremana arvasin ka 60 kg kaaludes, et olen veel paks ja peaks ikka alla võtma. Täielik raisatud aeg ja närvikulu, tol ajal polnud mul halli aimugi, mis tegelikult paks olemine endast kujutab.

[Külaline]

Depressioonile ongi omane käegalöömine, sa tarkpea. Polegi jõudu midagi teha. Mõned ei saa voodist välja ega pesemagi.

Ma olen olnud depressioonis ja tean, mida see endast kujutab.

Point oli selles, et lahendusi on, nende probleemidega tegelemiseks piisab ka minimaalsest pingutusest: sellest, et võtad perearstiga ühendust. Ei pea minema psühholoogi juurde oma elu laiali laotama ega võtma suure hooga kaalulangetuseesmärke, mida ei suuda täita. Tegelikult on ju kommentaaris selgelt kirjas, et inimesel on puudu unest, liikumisest ning ta ei saa nelja seina vahelt välja. Kaaluteema on kõrvalprobleem selle juures, stressi tagajärg, aga sellega saab ka passiivselt tegeleda. On ilmselge, et tal ei jätku lapse eest hoolitsemise kõrvalt lihtsalt enam ressurssi iseendale.

[Külaline]

Olen 173 ja kaalun 90 kg. Minu lemmikkaal, kui ma iseendale kõige rohkem meeldin on 68. Üsna kindlalt ma seda enam kunagi tagasi ei saa. Miks tõusis? Kolisin välismaale, läksin mehele, laps on erivajadusega, seetõttu olen kodune, väheliikuv, aastaid unepuuduses ja söön stressist. Kortisool on vist punases kogu aeg. Mul on ka depressioon ilmselt, aga kuna ikka funktsioneerin, siis ei tegele sellega, sest ma ei taha käia mingile terapeudile oma traumasid jutustamas. Kogused, mida ma söön, on ka võrreldes sellega, mida ma varem mäletan end söömas jube suured. Mu kaalutõus on olnud küll aeglane, u 10 a jooksul, aga sellest hoolimata pole aju kehaga ära harjunud. Ma ei suuda nt hinnata, et ma ei mahu kuhugi kitsa pingi peale istuma või mis riided mulle selga mahuvad. Seepärast löön end pidevalt kuhugi vastu ja tõstan alati taldrikusse endale harjumuspärase koguse toitu, söön ära ja olen iga kord üllatunud, et miks kõht täis ei ole. Ja tõstan veel. Trepist üles tulles pean hinge tõmbama, enne kui rääkima saan hakata, jälle, ma pole harjunud ja hakkan uksest sisse astudes pläkutama, sest kõik kohe tahavad midagi. Kõõks jääb sõna kurku kinni, sest vaja enne ära hingeldada.
Üldiselt on mul suht paha olla ja pole jõudu midagi muuta. Sel suvel näeme üle 10 a mehe kaugemaid sugulasi. Ma ei taha, tema on pärit riigist, kus naised end täiega tuunivad ja nad mäletavad mind noore ja saledana. Naissugulased raudselt vaatavad põlastavalt. Ma olen oma kehast nii dissotsiaseerunud, sest ta ei funktsioneeri nii nagu ma harjunud olen, et vahel on tunne nagu ma oleks mingis surnud kehas vangis. Kuna mu hüppeliiges valutab, saadeti füsioteraapiasse. Seal noor sale terapeut käskis sirgete jalgadega istudes varvastest kinni võtta. Hakkasin naerma ja ütlesin, et see pole ju võimalik. Vaatas mind nagu lolli, küsis A MIKS SIIS? Ee, sellepärast, et kõht jääb ette ja selg ei paindu, kulla noor spetsialist. Ta ei jäänudki uskuma, õhkus solvumist, et lollile paksule tema harjutused ei kõlba.

Ühesõnaga, palju õnne, kui teie kaal 65 ja arvate, et olete paks.

Tead mis. Pista peesse oma "palju õnne". Minul on autoimmuun haigus, mille tekkimises pole ma mitte kuidagi süüdi. Ma toitusin tervislikult, tegin trenni, pole kunagi suitsetanud ja napsu võtsin kord kuus. Ja sellest hoolimata ütlevad kõik mu organid tasapisi üles, ma ei saa midagi ravida ega tagasi pöörata, peotäie ravimitega hoian organeid töös. Ma näen kuratlikult vaeva, et kuidagi eksisteerida ja kaalu kontrolli all hoida, vean end tööle ja trennidesse, tegelen hobidega ja üritan enda, kodu ja aia eest hoolitseda. Ma näen tegelikult suurepärane välja, arstid kah ei usu, et tõsiselt haige olen, enne kui jälle liitri verd võtavad ja andurid külge panevad.
Ja siis tuleb üks, kel tegelikult pole endal ühtegi viga külges, kes ei pea isegi tööl käima ja ütleb sarkastiliselt, et palju õnne, et sa ainult 65 kg kaalud.

Ma saan aru, et sul on ka paha olla, aga miks sa selle minu peale välja valad? Kuidas see nüüd kehakaaluteemaga seotud on? Kas sa kaalud 65 kg ja pole sellega rahul või milles teema? Elu autoimmuunhaigusega on kahtlemata ülikeeruline, enesetunne on ilmselt tihti vilets, aga sinu puhul on siis ju põhjustajaks krooniline haigus mitte kehakaal. Sa ütled ju ise, et näed suurepärane välja ja käid trennis, miks sa siis ei taha 65 kg kaaluda? Ma tõesti ei saa aru, kuhu triggerisse see sind nüüd tabas, et mulle susata vaja oli.

Tahad, vahetame siis ära, ma lähen sinu eest tööle, trenni, rohin su aeda ja tegelen hobidega. Sa tule mulle lapsehoidjaks ja siis räägime edasi, kas on nii tore see "ei pea isegi tööl käima". Meie sinuga tegelikult päriselus muidugi kunagi õnneks kokku puutuma ei pea, aga lihtsalt infoks edaspidiseks, et kunagi mõne erivajadusega lapse vanemaga suhtlema pead, siis püüa end tagasi hoida ja mitte klähvata, et mis sul viga elada, ei pea isegi tööl käima. Kas endale meeldiks, kui tullakse ütlema, et mis sul ikka viga, näe, tööl ju käid ja isegi suurepärane näed välja, tühja su kärbuvatest organitest.

Ma tõesti leian, et siin mõned kommenteerijad on vildaka kehakuvandiga, mitu tükki ütlevad normaalkaalu vahemikus kaalu, et siis nad olid elu kõige paksemad ja küll oli raske. Eks igaühel ole see muidugi individuaalne, aga mina ise vähemalt nooremana arvasin ka 60 kg kaaludes, et olen veel paks ja peaks ikka alla võtma. Täielik raisatud aeg ja närvikulu, tol ajal polnud mul halli aimugi, mis tegelikult paks olemine endast kujutab.

Ma annan sulle 2 insuldihaiget vastu, eesti eri otsades, koos nende kodude ja hooldekodudega. Ja nende eest maksmisega.

Sa halvustasid inimesi, kes kaaluvad "kõigest" 65 kilo. Sa ei saa aru, et nende jaoks võib see ka maailma lõpp olla, eriti, kui sa enne olid 52kg ja poole aastaga võtad ilma igasuguse nähtava põhjuseta 15 kg juurde.
Ja sina saad midagi ette võtta.

[Poleolemas]

Kui on autoimmuunhaigus ja kaks insuldihaiget sugulast, aga maailmalõpp on hoopis 15 kg kaalutõusu, siis on prioriteedid paigast ära. Ei saa aru jah. Aga soovin sulle siiski jõudu ja rohkem ei ütle midagi.

[Külaline]

Ma tõesti leian, et siin mõned kommenteerijad on vildaka kehakuvandiga, mitu tükki ütlevad normaalkaalu vahemikus kaalu, et siis nad olid elu kõige paksemad ja küll oli raske. Eks igaühel ole see muidugi individuaalne, aga mina ise vähemalt nooremana arvasin ka 60 kg kaaludes, et olen veel paks ja peaks ikka alla võtma. Täielik raisatud aeg ja närvikulu, tol ajal polnud mul halli aimugi, mis tegelikult paks olemine endast kujutab.
[/quote]

Ma annan sulle 2 insuldihaiget vastu, eesti eri otsades, koos nende kodude ja hooldekodudega. Ja nende eest maksmisega.

Sa halvustasid inimesi, kes kaaluvad "kõigest" 65 kilo. Sa ei saa aru, et nende jaoks võib see ka maailma lõpp olla, eriti, kui sa enne olid 52kg ja poole aastaga võtad ilma igasuguse nähtava põhjuseta 15 kg juurde.
Ja sina saad midagi ette võtta.
[/quote]

sa oled peast soe natuke. kas see sinu autoimmuunsus on ka ajutegevust pärssinud. mida sa paugud siin. 52 kg sinu pikkuses ja vanuses on ka koomiline. nohh selline luider vanainimene. tige ka veel pealekauba ja kogu maailma peale vihane

[Külaline]

Tead mis. Pista peesse oma "palju õnne". Minul on autoimmuun haigus, mille tekkimises pole ma mitte kuidagi süüdi. Ma toitusin tervislikult, tegin trenni, pole kunagi suitsetanud ja napsu võtsin kord kuus. Ja sellest hoolimata ütlevad kõik mu organid tasapisi üles, ma ei saa midagi ravida ega tagasi pöörata, peotäie ravimitega hoian organeid töös. Ma näen kuratlikult vaeva, et kuidagi eksisteerida ja kaalu kontrolli all hoida, vean end tööle ja trennidesse, tegelen hobidega ja üritan enda, kodu ja aia eest hoolitseda. Ma näen tegelikult suurepärane välja, arstid kah ei usu, et tõsiselt haige olen, enne kui jälle liitri verd võtavad ja andurid külge panevad.
Ja siis tuleb üks, kel tegelikult pole endal ühtegi viga külges, kes ei pea isegi tööl käima ja ütleb sarkastiliselt, et palju õnne, et sa ainult 65 kg kaalud.

Ma saan aru, et sul on ka paha olla, aga miks sa selle minu peale välja valad? Kuidas see nüüd kehakaaluteemaga seotud on? Kas sa kaalud 65 kg ja pole sellega rahul või milles teema? Elu autoimmuunhaigusega on kahtlemata ülikeeruline, enesetunne on ilmselt tihti vilets, aga sinu puhul on siis ju põhjustajaks krooniline haigus mitte kehakaal. Sa ütled ju ise, et näed suurepärane välja ja käid trennis, miks sa siis ei taha 65 kg kaaluda? Ma tõesti ei saa aru, kuhu triggerisse see sind nüüd tabas, et mulle susata vaja oli.

Tahad, vahetame siis ära, ma lähen sinu eest tööle, trenni, rohin su aeda ja tegelen hobidega. Sa tule mulle lapsehoidjaks ja siis räägime edasi, kas on nii tore see "ei pea isegi tööl käima". Meie sinuga tegelikult päriselus muidugi kunagi õnneks kokku puutuma ei pea, aga lihtsalt infoks edaspidiseks, et kunagi mõne erivajadusega lapse vanemaga suhtlema pead, siis püüa end tagasi hoida ja mitte klähvata, et mis sul viga elada, ei pea isegi tööl käima. Kas endale meeldiks, kui tullakse ütlema, et mis sul ikka viga, näe, tööl ju käid ja isegi suurepärane näed välja, tühja su kärbuvatest organitest.

Ma tõesti leian, et siin mõned kommenteerijad on vildaka kehakuvandiga, mitu tükki ütlevad normaalkaalu vahemikus kaalu, et siis nad olid elu kõige paksemad ja küll oli raske. Eks igaühel ole see muidugi individuaalne, aga mina ise vähemalt nooremana arvasin ka 60 kg kaaludes, et olen veel paks ja peaks ikka alla võtma. Täielik raisatud aeg ja närvikulu, tol ajal polnud mul halli aimugi, mis tegelikult paks olemine endast kujutab.

Ma annan sulle 2 insuldihaiget vastu, eesti eri otsades, koos nende kodude ja hooldekodudega. Ja nende eest maksmisega.

Sa halvustasid inimesi, kes kaaluvad "kõigest" 65 kilo. Sa ei saa aru, et nende jaoks võib see ka maailma lõpp olla, eriti, kui sa enne olid 52kg ja poole aastaga võtad ilma igasuguse nähtava põhjuseta 15 kg juurde.
Ja sina saad midagi ette võtta.

Minu arust ta ei halvusta! Lihtsalt ütleb, et 100-kilone on ikka palju kehvem olla kui 65-kilone.

[Külaline]

Siin teemas on selgelt näha, et vastavad need, kellel on hästi ning vaikivad need, kellel on halvasti.Ja see jätab moonutatud pildi, nagu oleks kehakaaluprobleem sihukestel 60-70-kilostel ainult (ja suuremaid kaale pole olemas).
Minu pikkus on 160, kehakaalu hetkel ei tea, sest ei julge kaalule minna, aga mitme aasta tagune maksimum on 118 kg. Elu on pidev võitlus kaaluga, viimase 10 aasta jooksul olen 3 korda kaalu vähendanud ca 20 kg, alati on tagasi tulnud. Parim saavutus on 83 kg.
Mingit motti enam kaalulangetusseks pole, milleks, nagunii tuleb tagasi. Parem lihtsalt suren aeglaselt ära.

[Külaline]

Siin teemas on selgelt näha, et vastavad need, kellel on hästi ning vaikivad need, kellel on halvasti.Ja see jätab moonutatud pildi, nagu oleks kehakaaluprobleem sihukestel 60-70-kilostel ainult (ja suuremaid kaale pole olemas).

Teemaalgatus on niimoodi püstitatud, et sellele saab vastata igaüks, mitte ainult ülekaaluline inimene.

[Külaline]

Siin teemas on selgelt näha, et vastavad need, kellel on hästi ning vaikivad need, kellel on halvasti.Ja see jätab moonutatud pildi, nagu oleks kehakaaluprobleem sihukestel 60-70-kilostel ainult (ja suuremaid kaale pole olemas).
Minu pikkus on 160, kehakaalu hetkel ei tea, sest ei julge kaalule minna, aga mitme aasta tagune maksimum on 118 kg. Elu on pidev võitlus kaaluga, viimase 10 aasta jooksul olen 3 korda kaalu vähendanud ca 20 kg, alati on tagasi tulnud. Parim saavutus on 83 kg.
Mingit motti enam kaalulangetusseks pole, milleks, nagunii tuleb tagasi. Parem lihtsalt suren aeglaselt ära.

Miks sa ei proovi siis semaglutiidi või maovähendusoperatsiooni. Ma tean väga palju inimesi, kes on nii saledaks saanud.

[Külaline]

Oli kunagi 164 cm ja 116 kg. Tänane kaal 71-72 kg. Võiks -3 kg veel kaotada, kõige paremini sobib kehakaal 68 kg, aga käib praegune kaal ka. Olen olnud alla 68 kg, aga siis hakkas nägu väga ära vajuma, proportsioonid läksid paigast ära, ülakeha jättis äranälginud mulje, kehatüüp pigem selline laiapuusaline.

[Külaline]

175 cm ja 76 kg
Tuli ülesöömisest, alla aasta ja 12 kg

[Külaline]

N 49, viimase aastaga kaalu pole nagu juurde tulnud, küll aga on tekkinud ette ilge kõht ja kõhu peale mingi tsellu, mida varem pole kunagi olnud. 170, kaal 59. Rinnad on ka suuremaks läinud ja see ka ei meeldi.
Ideaalkaal, et riided hästi istuksid, oleks 55-56. KMI on jah ok, aga pagan kogu rasv koguneb kõhu peale. Seda ei saa maha ka treenida, sest keisrite armid ja lihased ei tööta. Ausalt öeldes ega väga ei viitsi võimelda ka, ostsin kummivärvliga pükse hulgim. Huvitav, kas tsellukreemid ja need super drainaged ja külmutamised aitaksid kõhul rasvarakke vähendada? A ja nägu on ka ümaramaks näinud.

[Külaline]

Kaal polegi nii oluline asi, kui kehakuju. Kui ma võtan kaalus juurde, siis kõik see pekk koguneb kõhule. Ma olin oma 70kg juures paks. Ümar õun. Ja teine on 70 kg juures kurvikas. Neil on lai puus ja rind ja see näeb välja ilus, naiselik.

[Külaline]

N 49, viimase aastaga kaalu pole nagu juurde tulnud, küll aga on tekkinud ette ilge kõht ja kõhu peale mingi tsellu, mida varem pole kunagi olnud. 170, kaal 59. Rinnad on ka suuremaks läinud ja see ka ei meeldi.
Ideaalkaal, et riided hästi istuksid, oleks 55-56. KMI on jah ok, aga pagan kogu rasv koguneb kõhu peale. Seda ei saa maha ka treenida, sest keisrite armid ja lihased ei tööta. Ausalt öeldes ega väga ei viitsi võimelda ka, ostsin kummivärvliga pükse hulgim. Huvitav, kas tsellukreemid ja need super drainaged ja külmutamised aitaksid kõhul rasvarakke vähendada? A ja nägu on ka ümaramaks näinud.

Mina käisin kõhuplastikal ja rasvaimul, ega muidu suurem osa keskealisi kõhtu siledaks ei saa. Sile kõht teeb figuuri palju nooruslikumaks, isegi kui muidu oled paar kilo raskem. Suur kõht ja rasv keskkohal teeb tüüpilise mammi figuuri.

[Külaline]

N 49, viimase aastaga kaalu pole nagu juurde tulnud, küll aga on tekkinud ette ilge kõht ja kõhu peale mingi tsellu, mida varem pole kunagi olnud. 170, kaal 59. Rinnad on ka suuremaks läinud ja see ka ei meeldi.
Ideaalkaal, et riided hästi istuksid, oleks 55-56. KMI on jah ok, aga pagan kogu rasv koguneb kõhu peale. Seda ei saa maha ka treenida, sest keisrite armid ja lihased ei tööta. Ausalt öeldes ega väga ei viitsi võimelda ka, ostsin kummivärvliga pükse hulgim. Huvitav, kas tsellukreemid ja need super drainaged ja külmutamised aitaksid kõhul rasvarakke vähendada? A ja nägu on ka ümaramaks näinud.

Mina käisin kõhuplastikal ja rasvaimul, ega muidu suurem osa keskealisi kõhtu siledaks ei saa. Sile kõht teeb figuuri palju nooruslikumaks, isegi kui muidu oled paar kilo raskem. Suur kõht ja rasv keskkohal teeb tüüpilise mammi figuuri.

Miks ei saa siledaks? Mis see keskealisus siia puutub

[Külaline]

Miks ei saa siledaks? Mis see keskealisus siia puutub

Puutub niipalju, et just keskeas hakkab kõhule ja keskkohale rohkem rasva kogunema. Ja suurem osa keskealisi ei jõua nii palju trenni teha, et seda ära saaks. Mina käisin kolm aastat trennis ja tegelesin selle kõhuga, midagi märkimisväärselt ei muutunud. Nüüd on peenike keskkoht ja kõht selline, nagu oleks kõva sportlane. Oleks võinud varem teha.

[Külaline]

Miks ei saa siledaks? Mis see keskealisus siia puutub

Puutub niipalju, et just keskeas hakkab kõhule ja keskkohale rohkem rasva kogunema. Ja suurem osa keskealisi ei jõua nii palju trenni teha, et seda ära saaks. Mina käisin kolm aastat trennis ja tegelesin selle kõhuga, midagi märkimisväärselt ei muutunud. Nüüd on peenike keskkoht ja kõht selline, nagu oleks kõva sportlane. Oleks võinud varem teha.

Miks ei jõua? Tean nii palju saledaid keskealisi, 38-45 aastaseid

[Arutleja]

Miks ei saa siledaks? Mis see keskealisus siia puutub

Puutub niipalju, et just keskeas hakkab kõhule ja keskkohale rohkem rasva kogunema. Ja suurem osa keskealisi ei jõua nii palju trenni teha, et seda ära saaks. Mina käisin kolm aastat trennis ja tegelesin selle kõhuga, midagi märkimisväärselt ei muutunud. Nüüd on peenike keskkoht ja kõht selline, nagu oleks kõva sportlane. Oleks võinud varem teha.

Miks ei jõua? Tean nii palju saledaid keskealisi, 38-45 aastaseid

Keskeas hakkab nahk kaotama oma elastsuse ja kui on juba välja veninud, siis ükski trenn seda tagasi ei tõmba.

[Külaline]

Puutub niipalju, et just keskeas hakkab kõhule ja keskkohale rohkem rasva kogunema. Ja suurem osa keskealisi ei jõua nii palju trenni teha, et seda ära saaks. Mina käisin kolm aastat trennis ja tegelesin selle kõhuga, midagi märkimisväärselt ei muutunud. Nüüd on peenike keskkoht ja kõht selline, nagu oleks kõva sportlane. Oleks võinud varem teha.

Miks ei jõua? Tean nii palju saledaid keskealisi, 38-45 aastaseid

Keskeas hakkab nahk kaotama oma elastsuse ja kui on juba välja veninud, siis ükski trenn seda tagasi ei tõmba.

Lahendus on mitte üle süüa, ei kogune sinna miskit

[Külaline]

Miks ei jõua? Tean nii palju saledaid keskealisi, 38-45 aastaseid
[/quote]

Eks oota 50+, siis hakkad nägema seda kõhu ümber rasva kogunemist. Ei pruugi tulla kilosid juurde (kuigi paljudel siiski tuleb), aga kehakuju muutub. 38 on ju veel noor inimene, siis ei olnud minul ka veel mingit kõhuprobleemi.