Heateod ja žestid, mis ei lähe meelest

[Külaline]

Räägiks vahelduseks millestki positiivsest. Pean tunnistama, et mind on elus palju aidatud, just väikeste heategudega, mis teisele võib-olla polnudki midagi erilist või ei tundunudki heateona. Kõik pole enam meeles ja kõike ei hakka loomulikult üles lugema, aga:

- Välisriigis õppides kutsuti mind pea alati pühade ajal kuhugi seltskonda, et ei peaks pühi üksi kodus veetma. Näiteks toanaabri pere juurde või teise toanaabri poiss-sõbra pere juurde. Tol ajal ei mõelnud ma selle peale eriti, aga tagasivaates saan küll aru, et see oli vägagi hooliv neist.

- Üks seik, mis mul alatiseks meelde jääb, on kui olin autoga teel ja kodust mitmesaja kilomeetri kaugusel, paduvihmas ja mul läks rehv katki. Mis seal ikka, peatusin, panin ohutuled, kolmnurgad ja värgid ja hakkasin varuratast alla panema. (Sel ajal olid veel kõigil autodel sellised asjad nagu varurattad olemas.) Peatus auto ja üks noormees tuli mulle appi ja aitas siuh-säuh ära vahetada. Tänasin teda, küsisin nime - mida ma küll ei mäleta, aga ta ütles, soovis mulle head teed ja läks. Ise täiesti läbi ligunenud. Miks ta oleks pidanud sellistes tingimustes peatuma ja aitama? Ega ei olekski. Lihtsalt normaalne inimene oli.

[Külaline]

Mind on palju aidatud autoga seoses ja tihtipeale on abi tulnud sealt, kust poleks osanud oodata. Eriti läks hinge see kord, kui keset külma talvepäeva mul auto lihtsalt keeldus käivitumast. Sain ühe mööduva mehe käest abi ja kui ma teda tänasin, vastas see mees, et hoopis mina tänan Teid, et andsite mulle võimaluse inimene olla.

[Külaline]

Endale hoobilt mõni siin väljatoomiseks sobilik lugu ei meenu, ehkki neid on ikka olnud. Kuid tahan väga öelda seda, et just nimelt niisugused väikesed heateod ongi need, mis hoiavad meie kõigi vaimset tervist miljard korda paremini kui kusagil psühholoogi kabinetis raha eest jutustamine. Päriselt ka. Just sellised heateod on need, mis panevad inimesi tundma end päriselt toetatuna ja hoituna. Pole vaja suuri sõnu ega tunnete kirjeldamist, vaid vaja on vaikset inimlikku toetust. Ja täpselt niisama kasulik nagu abistatava vaimsele tervisele, on abistamine ka abistajale endale.

Viimasel ajal on meie ühiskonnas püütud tekitada harjumust tellida iga viimse kui pisiliigutuse tegemiseks ikka mingisugune teenus - arusaadav ka, miks, see toob ju riigile raha sisse. Ära mine maanteel autoga hättajäänu juurde ise, vaid las ta tellib endale vastava teenuse. Isegi lihtsalt teise inimesega rääkimiseks soovitatakse osta teenus. Natuke kurvaks teeb selline ebaproportsionaalselt suur teenusekultus, tekitades tunde, et inimene ise ei lähe enam kellelegi korda, vaid ta on vajalik üksnes teenuse tarbijana.

Seega mina esinen siin üleskutsega, et aidake ikka ise ka ligimest, minge juurde, küsige, kas saan aidata - ning jaatava vastuse korral ka tehke, mis oskate! Nii püsib meie ühiskond vaimselt palju tervem.

[Külaline]

Viimasel ajal on meie ühiskonnas püütud tekitada harjumust tellida iga viimse kui pisiliigutuse tegemiseks ikka mingisugune teenus - arusaadav ka, miks, see toob ju riigile raha sisse. Ära mine maanteel autoga hättajäänu juurde ise, vaid las ta tellib endale vastava teenuse. Isegi lihtsalt teise inimesega rääkimiseks soovitatakse osta teenus. Natuke kurvaks teeb selline ebaproportsionaalselt suur teenusekultus, tekitades tunde, et inimene ise ei lähe enam kellelegi korda, vaid ta on vajalik üksnes teenuse tarbijana.

Inimesed ise on ju ka jubedalt rahaahneks läinud, kõik müügiks. Imestasin meie kodukandis kuulutuse üle, et kellegi aeda oli tulnud mesilassülem ja ta pani kohe kuulutuse üles, et viige minema, ma müün maha. Isegi ei otsinud, et see võiks olla kellegi oma või midagi, kohe müüma.

[Külaline]

Läks minu mõte ka autode peale - talvel jäin autoga parklast välja sõites lumme kinni, jube kiire oli, peatasin esimese auto. Rooli taga oli mees ja kõrvalistmel kark - ehk siis juht oli liikumispuudega, ma ei tea, kuidas ta sõitis. Ja kuigi ma vabandasin ta peatamise pärast, tuli ta ikkagi appi. Järgmiseks tuli kutsumata appi noormees, kes neiuga mööda läks, koos tõmmati auto lumest välja. Kõik naeratasid... Harva, kui nii siirast tänutunnet tunda saab. Kindlasti on elus veel mitmeid selliseid kogemusi olnud, aga hetkel ei meenu..

[Külaline]

Minu kõige eredam mälestus on mu koeraga, kes varakevadel libises kuidagi kaldalt alla jõe jääle, tegi paar kraapivat sammu, et pidama saada ja siis kukkus läbi jää. Auk oli väike, pea jäi välja.
Ma mäeletan, et kriiskasin nagu torust tuli ja viskasin jope seljast.
Mingi välkmõte käis peast läbi, et kas jõuan võtta ka saapad jalast või enne vajub koer vee ja jää alla.
Järsku tormas mu kõrvalt mööda vene keelt kõnelev noormees, nii 15+, hüüdis, et ärge teie minge, jooksis läbi jää puusadeni vette, haaras koeral turjast ja tõi ta kaldale.
Üritasin tänada, kiirkõnes pakkusin, et mu auto on küll poole kilomeetri kaugusel, aga viin ta koju - rehmas ainult käega ja jooksis edasi.
Mu jaoks on see siiani uskumatu - poiss ei peatunud korrakski, tegi sellise teo täiesti möödaminnes! Me ei vaadanud üksteisele isegi kordagi otsa.
See tänutunne käib minuga kaasas juba 20 aastat, alailma tuleb meelde.

[Külaline]

Endale hoobilt mõni siin väljatoomiseks sobilik lugu ei meenu, ehkki neid on ikka olnud. Kuid tahan väga öelda seda, et just nimelt niisugused väikesed heateod ongi need, mis hoiavad meie kõigi vaimset tervist miljard korda paremini kui kusagil psühholoogi kabinetis raha eest jutustamine. Päriselt ka. Just sellised heateod on need, mis panevad inimesi tundma end päriselt toetatuna ja hoituna. Pole vaja suuri sõnu ega tunnete kirjeldamist, vaid vaja on vaikset inimlikku toetust. Ja täpselt niisama kasulik nagu abistatava vaimsele tervisele, on abistamine ka abistajale endale.

Viimasel ajal on meie ühiskonnas püütud tekitada harjumust tellida iga viimse kui pisiliigutuse tegemiseks ikka mingisugune teenus - arusaadav ka, miks, see toob ju riigile raha sisse. Ära mine maanteel autoga hättajäänu juurde ise, vaid las ta tellib endale vastava teenuse. Isegi lihtsalt teise inimesega rääkimiseks soovitatakse osta teenus. Natuke kurvaks teeb selline ebaproportsionaalselt suur teenusekultus, tekitades tunde, et inimene ise ei lähe enam kellelegi korda, vaid ta on vajalik üksnes teenuse tarbijana.

Seega mina esinen siin üleskutsega, et aidake ikka ise ka ligimest, minge juurde, küsige, kas saan aidata - ning jaatava vastuse korral ka tehke, mis oskate! Nii püsib meie ühiskond vaimselt palju tervem.

Olen sinuga väga väga nõus.
Ise tõttan heameelega kellelegi appi kuid kui ise abi vajan, siis tellin teenuse. Mulle ei meeldi teistele tüli teha. Ehk on kogemus ka selles, millest kirjeldasid - eriti ei raatsita abistada või nagu mind ümbritsevad suhtuvad - miks peaksin aitama, kui ise suurepäraselt sellega hakkama saad. Nii ongi mu sees teadmine, et pean saama ise hakkama.
Kuidagi värvikalt sinu jutu peale meenub mulle üks mu tuttav, kes on kohutavalt passivne ja virisev ja süüdistav ja igal sammul hirmul, sest on selline saamatu inimtüüp. Näiteks "mis kõik oleks võinud juhtuda, kui sa oleksid äkki mitte tahtnud paha tujuga ise koju sõita". Jättes välja nüüd tema emotsionaalsed liialdused, no mis siis niiväga juhtunud oleks? Seda et tema ebastabiilne on, on ettenähtav, eksole.
Seda, et mina mitut sammu ette planeerida oskan, tean ise. Elus on ka ootamatusi, eks ole. Kui sel hetkel pole sobivat, osavõtlikku, mittesaamatut kaaslast, on nagu on. Aga enesekaitseks ongi mul ostetud kindlustus, mis võiks mind aidata juhul kui ise hakkama ei saa, või pole "tuju" ise sõita.
Või teine näide, miski teenus on kohalikule soodsam. Kutsud selle kohaliku siis kampa, ta saab teenuse odavamalt, aga .... talle siis tema teenuse eest ei maksagi? Tema aeg, panus pole midagi väärt? On, väga on. Lihtsalt raha jääb nn perekonda ehk siis riik, see oleme meie ise.
AGA, ma heldin TOHUTULT, kui keegi mind rahulikult ja naeratades aidata tahab. See on küll imeline, ausalt.

[Külaline]

Minu kõige eredam mälestus on mu koeraga, kes varakevadel libises kuidagi kaldalt alla jõe jääle, tegi paar kraapivat sammu, et pidama saada ja siis kukkus läbi jää. Auk oli väike, pea jäi välja.
Ma mäeletan, et kriiskasin nagu torust tuli ja viskasin jope seljast.
Mingi välkmõte käis peast läbi, et kas jõuan võtta ka saapad jalast või enne vajub koer vee ja jää alla.
Järsku tormas mu kõrvalt mööda vene keelt kõnelev noormees, nii 15+, hüüdis, et ärge teie minge, jooksis läbi jää puusadeni vette, haaras koeral turjast ja tõi ta kaldale.
Üritasin tänada, kiirkõnes pakkusin, et mu auto on küll poole kilomeetri kaugusel, aga viin ta koju - rehmas ainult käega ja jooksis edasi.
Mu jaoks on see siiani uskumatu - poiss ei peatunud korrakski, tegi sellise teo täiesti möödaminnes! Me ei vaadanud üksteisele isegi kordagi otsa.
See tänutunne käib minuga kaasas juba 20 aastat, alailma tuleb meelde.

Vot nii on. See tänutunne kannab ja saadab ja on võrreldamatuks eeskujuks.

[Külaline]

Mind ise on ka seoses autoga aidatud. Oli autorehv tühjaks läinud poeparklas. Ma ise olen tegelikult täitsa võimeline rehvi vahetama, kui need poldid poleks nii kõvasti töökojas kinni lastud. Üks noormees siis tuli aitas need lahti keerata.

Aga mu endal abi pakkumisega ühest korrast on küll mõru maik suus. Olin ise haiglasse arstile minemas, kui üks vanaproua kukkus peaaegu sissepääsu ees. Saatjaks oli tal veel vanem härrast kaasa. Nägin seda kukkumist ja lisaks minule ka kaks muud inimest. Pakkusime siis kõik, et kas saame abiks olla(vanahärrale), et proua üles aidata aga me kõik saime hoopis sõimata abi pakkumise eest.

[Külaline]

Mul oli ka noorena neid "abistajaid" palju, kohe kui mingi häda, mõni keskealine härra või vahel ka noorem pakkus abi. Aga nüüd olen 50 ja keegi ei pane enam minu hädasid tähele.

[Külaline]

Veel üks väike lihtne ja odav nipp, kuidas muuta maailma meie ümber paremas paigaks: võtke olukordi nii, nagu nad on. Eriti kui need ei puutu teisse. Ärge hakake kohe kohtumõistjat mängima ja abiküsijaid risti lööma.

Näide: kodukandi FB grupis on tihti kasside-koerte kadumise kuulutused. Mures omanik postitab teate koos looma pildiga, et kadunud, kas keegi on näinud? Ja siis kukutakse teda hoopis sõimama - et no küll on ikka lohakas omanik, selliselt tuleks loomapidamise õigus üldse ära võtta, tuleb tema peale ametnikele kaevata, kohe teatada kuhu vaja!
Selle tulemusel ei julgeta enam abi küsida, pusitakse üksinda otsida. Ometi võiks ju aru saada, et ka kõige korralikumad inimesed ei suuda alati kõiki olukordi ette näha - lemmikloomade puhul näiteks võib aken suvel lahti jääda, töömehed kogemata korraks värava lahti unustada, koer võib end aia alt läbi kaevata (tuttavate koer kaevas end läbi aia alla poole meetri sügavusele pandud metallvõrgustki ja pani plehku), paljugi mis võib juhtuda. Aidakem siis ikka inimest, kui oskate! Ja kui millegagi aidata seekord ei saa, võib lihtsalt jätta FB kommentaariumis tänitamata - abi seegi.

[Külaline]

Näide: kodukandi FB grupis on tihti kasside-koerte kadumise kuulutused. Mures omanik postitab teate koos looma pildiga, et kadunud, kas keegi on näinud? Ja siis kukutakse teda hoopis sõimama - et no küll on ikka lohakas omanik, selliselt tuleks loomapidamise õigus üldse ära võtta, tuleb tema peale ametnikele kaevata, kohe teatada kuhu vaja!
Selle tulemusel ei julgeta enam abi küsida, pusitakse üksinda otsida. Ometi võiks ju aru saada, et ka kõige korralikumad inimesed ei suuda alati kõiki olukordi ette näha - lemmikloomade puhul näiteks võib aken suvel lahti jääda, töömehed kogemata korraks värava lahti unustada, koer võib end aia alt läbi kaevata (tuttavate koer kaevas end läbi aia alla poole meetri sügavusele pandud metallvõrgustki ja pani plehku), paljugi mis võib juhtuda. Aidakem siis ikka inimest, kui oskate! Ja kui millegagi aidata seekord ei saa, võib lihtsalt jätta FB kommentaariumis tänitamata - abi seegi.

Mina olen sellega väga nõus. Hakkab jah üks tänitamine pihta. Kuigi minul näiteks oli niimoodi, et koer jooksis sellepärast ära, et elektriline värav läks millegipärast täiesti iseenesest lahti. Ja isegi kui oli peremehe enda viga, siis mis see tänitamine enam aitab. Ja see on ka nõme, kui hakatakse tänitama, kui keegi koerale näiteks uut kodu otsib. Minu arust on see väga hea, kui inimene endale tunnistab, et ta ei saa koeraga hakkama, ei oska teda kasvatada või avastab, et ta ikkagi absoluutselt ei naudi elu koos lemmikloomaga. Sellise omaniku juures ei ole loomal hea olla ja parem on talle leida uus kodu, kus tal on parem olla. Mitte et koeraga käitutakse halvasti, sest peremees vihkab teda. Koer ju tunneb seda iga päev, kui teda ei sallita. Koer harjub uue perega ära ja ta elu võiks olla ilus. Aga inimesed ei julge seda teha, sest see hirmus halvakspanu laviin, mis nende osaks saab, on lihtsalt niivõrd hirmus. Siis pigem kannatavad hambad ristis seda looma oma kodus või panevad magama. See pole ju sugugi parem variant. Minu arust on väga tore, kui halb loomaomanik otsib koerale uue hea kodu, kus looma armastatakse ja tal on hea olla. Koer ei vaja ainult toitu nina ees, vaid ka hoolimist ja paisid, siis ta on rõõmus ja hea koer.

[Külaline]

Mulle juba lapsena jäid eredalt meelde head inimesed ja inspireerisid mind. Mina jaoks on alati olnud arusaamatu, et miks mõnedele naistele nn pahad poisid meeldivad. Vangid, peksjad, vargad, ropendajad jne.

Oma mehe puhul mind võluski tema isetus ja abivalmidus. Vahel pean ma teda isegi tagasi tõmbama, sest kusagil on piirid ka.

Mu mehe tuttav küsis talt laenuks raha, et osta oma väikestele lastele jõulukingitusi, sest ta oli haigestunud ja ei saanud enam töötada. Summa polnud päris tühine, vaid ikka sadu eurosid. Üldiselt mu mees ei laena, aga tegi erandi. Paar kuud hiljem see tuttav suri ja laen jäi tagasi maksmata. Mu mees pole iial kahetsenud ega selle tuttava lesele maininud, et tema raha eest osteti lastele kingid.

Meeldivad ka kuulsused, kes päris palju heategevuseks annetavad, aga ei maini summasid ega detaile.

[Külaline]

Mäletan kui kunagi koolis käisin hääletasin, et saada koju, olin 16aastane siis ja mind võttis peale üks vanem härrasmees. Mul ei olnud õiget talvejopetki, olin üsna vaesest perest pärit ja arvan talle ei jäänud see märkamata. Ta viis mu ilma midagi vastu tahtmata spordipoodi ja ostis mulle lihtsalt talvejope. Väga külm aeg oli ja mul tõesti oligi vaja soojemat jopet, aga ei olnud mul seda raha, et midagi korralikku osta. Mul ei ole läinud see tegu meelest ka 15 aastat hiljem. Siiani mõtlen, kas ma ikka ilusti aitäh ütlesin ja kes see mees küll oli.

[Külaline]

Ma olin veel laps, 90-ndad, rahaliselt raske aeg. Elasime ühes keskmise suurusega alevikus, kus inimesed üksteist ikka teadsid.
Ema kaotas rahakoti dokumentide ja suurema summaga. Paar päeva hiljem oli rahakott meie paksu karvase uksemati all, esmapilgul muidugi imelik mügarik, kuni mati tõstmiseni. Kogu rahakoti sisu oli alles. Kes see aus ja hea inimene oli, ei tea siiani.

[Külaline]

Mäletan kui kunagi koolis käisin hääletasin, et saada koju, olin 16aastane siis ja mind võttis peale üks vanem härrasmees. Mul ei olnud õiget talvejopetki, olin üsna vaesest perest pärit ja arvan talle ei jäänud see märkamata. Ta viis mu ilma midagi vastu tahtmata spordipoodi ja ostis mulle lihtsalt talvejope. Väga külm aeg oli ja mul tõesti oligi vaja soojemat jopet, aga ei olnud mul seda raha, et midagi korralikku osta. Mul ei ole läinud see tegu meelest ka 15 aastat hiljem. Siiani mõtlen, kas ma ikka ilusti aitäh ütlesin ja kes see mees küll oli.

Mis su ema selle peale ütles? Nii tore lugu.

Mõtlen oma laste peale aastaid tagasi. Oli mood kus käidi talv läbi tennistega, paljad pahkluud, sest sokid pidid ka madalad olema. Ja jope...käib talv läbi mingi õhukese jopega. Sest isegi poes pole sellist jopet, mis meeldiks.

[Külaline]

Mäletan kui kunagi koolis käisin hääletasin, et saada koju, olin 16aastane siis ja mind võttis peale üks vanem härrasmees. Mul ei olnud õiget talvejopetki, olin üsna vaesest perest pärit ja arvan talle ei jäänud see märkamata. Ta viis mu ilma midagi vastu tahtmata spordipoodi ja ostis mulle lihtsalt talvejope. Väga külm aeg oli ja mul tõesti oligi vaja soojemat jopet, aga ei olnud mul seda raha, et midagi korralikku osta. Mul ei ole läinud see tegu meelest ka 15 aastat hiljem. Siiani mõtlen, kas ma ikka ilusti aitäh ütlesin ja kes see mees küll oli.

Mis su ema selle peale ütles? Nii tore lugu.

Mõtlen oma laste peale aastaid tagasi. Oli mood kus käidi talv läbi tennistega, paljad pahkluud, sest sokid pidid ka madalad olema. Ja jope...käib talv läbi mingi õhukese jopega. Sest isegi poes pole sellist jopet, mis meeldiks.

Jah, see on omaette teema, et alati pole aru saada, kas noore ebasobiva ja liiga õhukese riietuse taga on tõeline vaesus või lihtsalt noore enda soov. Mina ise olen valmis oma teismelisele alati ostma korralikke riideid ja kapp on terveid ja korralikke talvejopesid täis - aga teismeline lihtsalt ei pane neid selga.

[Külaline]

Mäletan kui kunagi koolis käisin hääletasin, et saada koju, olin 16aastane siis ja mind võttis peale üks vanem härrasmees. Mul ei olnud õiget talvejopetki, olin üsna vaesest perest pärit ja arvan talle ei jäänud see märkamata. Ta viis mu ilma midagi vastu tahtmata spordipoodi ja ostis mulle lihtsalt talvejope. Väga külm aeg oli ja mul tõesti oligi vaja soojemat jopet, aga ei olnud mul seda raha, et midagi korralikku osta. Mul ei ole läinud see tegu meelest ka 15 aastat hiljem. Siiani mõtlen, kas ma ikka ilusti aitäh ütlesin ja kes see mees küll oli.

Mis su ema selle peale ütles? Nii tore lugu.

Mõtlen oma laste peale aastaid tagasi. Oli mood kus käidi talv läbi tennistega, paljad pahkluud, sest sokid pidid ka madalad olema. Ja jope...käib talv läbi mingi õhukese jopega. Sest isegi poes pole sellist jopet, mis meeldiks.

Mu vanemad ei tea sellest siiani. Ma elasin ühikas ja kodus polnud kõige toredam olukord, et seal väga ei käinudki. Ega mu vanemad poleks märganudki, kuna kasvasin üsna suures peres. Alates 15-16 elasin pm vanematest eraldi.

[Külaline]

Lisaks ema töötas peamiselt soomes, kui ma kodus käisingi nii harva kui võimalik, siis ega ma tihtipeale ema ei näinudki. Isal need töövahetused olid iga nädal erinevalt, et temagagi väga palju kokku ei puutunud. Õde küsis vaid jope kohta, aga saigi öeldud, et ise ostsin kogutud stipi eest vms. Ei tea mingi piinlikus oli vist, et sai vastuvõetud selline kink, samas see heategu pole siiani meelest läinud ja mõtlen sellele heasüdamlikule mehele.

[Külaline]

Mul oli ka noorena neid "abistajaid" palju, kohe kui mingi häda, mõni keskealine härra või vahel ka noorem pakkus abi. Aga nüüd olen 50 ja keegi ei pane enam minu hädasid tähele.

Minul on kaks abipakkumist meeles, üks noorpõlvest bensiinikriisi ajast. Ma ei mäleta enam kuhu me isaga autoga läksime, vabalt võis olla et ainult bensiinijaama, kui umbes kilomeeter varem sai bensiin otsa ja auto jäi tee äärde seisma. Mina jäin autosse istuma, isa läks jalgsi lähimasse poodi, et osta midagi millega saaks paar liitrit besniini tuua. Päris palju oli neid peatujaid ja abipakkujaid, vaevalt et nad selaj tagant aru said, et mingi noor tüdruk autos istub ja ega ma mingi eriline kaunitar ka polnud.
Teine on hiljutine kui ma juba 50+ vanuses olin, aga mitte tähele panna oli veidi raske. Suhteliselt uuel autol oli aku juba paar korda märku andnud, et on probleeme, aga et varem olid autodel akud nii 5-6 aastat probleemideta toiminud ja siis ka ainult mingi suure lolluse peale tõrkunud, siis ei osanud väga midagi kahtlustada. Nii ma siis teel töölt koju läkisn läbi ka lähedalasuvast toidupoest, auto küll käivitus kuid parkimsikohalt välja tagurdades suri välja. Jäin keset vahekäiku, ohutuled kustusid ka kiiresti, käigukast enam ei reageerinud, et oleks neutrali peale lülitanud ja üritanud eest ära lükata. Nii ma seal seisin ja sain teiste liiklejate vihaseid pilke ja emotsioone, ise valisin autoabi numbrit mis ei vastanud. Lõpuks tuli üks noormees kaasaga, uuris milles asi.Ütles et käib poes ära ja kui ma selleks ajaks pole abi saanud, siis toob kodust laadimisjuhtmed, ta elab lähedal. Tuli poest tagasi ja ma polnud veel ikka autoabiga ühendustsaanud. Läks tõi kodust käivitusjuhtmed, pani minu auto käima, andis asjalikke juhiseid. Sain koju sõita ja järgimsel päeval teenindusse akut vahetama, aga seda noormeest piisavalt tänada ei saanud, sest "hoia nüüd gaasi, nüüd hakka vaikselt sõitma jne" ei andnud selleks võimalust. Siiani tunnen ennast tänuvõlglasena, aga loodan et ehk elu talle ka mingi heateoga tasub ja mina saan seda teha kellelegi, kes ka abi vajab. Ehk olen seda juba teinud oma töös või elus, alati ei saa ju ise aru mida sinu väikene tegu võib teisele inimesele tähendada.