Mõne jaoks on kõige kaugem minevik nõukaaeg. Ammu enne seda on inimesed lapsi kasvatanud. Tänapäeva lapsed sellepärast ongi paljud vaimselt katki, et vanemad ei julge enam lastele piire seada. Lapsele sisendatakse, et ta on vanematega võrdne, talle lubatakse liiga palju ja laps istubki vanematele pähe ja käitub vastikult, olles samal ajal õnnetu. LAPS EI OLE TÄISLASVANUGA VÕRDNE. Vastasel korral oleks tal oma sissetulek, haridus, oskused, kõik kodanikuõigused, teovõime jne.Guest kirjutas: ↑14 Juun 2025 22:58Ei, see ei olnud nõukaajal haruldane. Tutistamine, vitsaga või rihmaga valusalt nähvamine oli tavaline. Jah see ei olnud enamasti päris nii, et laps sai füüsiliselt vigastada, aga nii palju, et ta tundis valu. Sinna juurde nurgas seismised, söögikorra vahele jäämised ja muud sellised meetodid.Guest kirjutas: ↑14 Juun 2025 21:14See on ikka suht haruldane, kui keegi päriselt lapsepõlves peksa on saanud. Enamasti mõeldakse nüüd suure peksu all, kui laps saab korraks laksu või kaks sekundit tutistamist. Siis ka mõni laps läheb tänapäeval kuhugi kaebama.Guest kirjutas: ↑14 Juun 2025 21:05
Jaa, Sul on õigus! Osad neist õigustavad seda peksu ja mõnitamist ja jätkavad samas vaimus, teine osa neist aga võitlevad iga ihurakuga selle vastu, sest see oli nii alandav ja vale! Mina isiklikult põlgan sügavalt neid peskmise ja mõnitamise õigustajaid, minu jaoks on nad madalamad kui muru! Ise enda eest seista ei julgenud ja nüüd materdavad teisi samamoodi nagu neid materdati ja leiavad õigistuse selles, et aga nendega ju käituti niimoodi! Ma ei suuda selliseid inimesi mitte kuidagi austada!
Koolis kutsuti need, kellel tunnistusel mõni 2 või halb käitumishinna, kogu kooli silme all saali ette lavale häbiposti. Kes vahetunni ajal jalutamise asemel jooksis, see pandi seina äärde häbiposti seisma.
Lapsepõlvetrauma
-
Külaline
Ei ole võrdne, aga talle kehtivad samad inimõigused, sh õigus olla koheldud ilma vägivallata. Piiride seadmine ilma peksuta on absoluutselt võimalik, lapse löömine ei ole mingi lahendus ega kasvatus, vaid lihtsalt vanema küündimatus. Ma ei ütle, et iga vanem, kes oma last muud lahendust leidmata füüsiliselt karistanud on, oleks halb vanem, vahel ei nähtagi muud võimalust, vahel on muud lahendused väga-väga keerulised, kõik oleme inimesed, kõik teeme vigu. Aga see on ikkagi vale.Guest kirjutas: ↑15 Juun 2025 07:48Mõne jaoks on kõige kaugem minevik nõukaaeg. Ammu enne seda on inimesed lapsi kasvatanud. Tänapäeva lapsed sellepärast ongi paljud vaimselt katki, et vanemad ei julge enam lastele piire seada. Lapsele sisendatakse, et ta on vanematega võrdne, talle lubatakse liiga palju ja laps istubki vanematele pähe ja käitub vastikult, olles samal ajal õnnetu. LAPS EI OLE TÄISLASVANUGA VÕRDNE. Vastasel korral oleks tal oma sissetulek, haridus, oskused, kõik kodanikuõigused, teovõime jne.Guest kirjutas: ↑14 Juun 2025 22:58Ei, see ei olnud nõukaajal haruldane. Tutistamine, vitsaga või rihmaga valusalt nähvamine oli tavaline. Jah see ei olnud enamasti päris nii, et laps sai füüsiliselt vigastada, aga nii palju, et ta tundis valu. Sinna juurde nurgas seismised, söögikorra vahele jäämised ja muud sellised meetodid.Guest kirjutas: ↑14 Juun 2025 21:14
See on ikka suht haruldane, kui keegi päriselt lapsepõlves peksa on saanud. Enamasti mõeldakse nüüd suure peksu all, kui laps saab korraks laksu või kaks sekundit tutistamist. Siis ka mõni laps läheb tänapäeval kuhugi kaebama.
Koolis kutsuti need, kellel tunnistusel mõni 2 või halb käitumishinna, kogu kooli silme all saali ette lavale häbiposti. Kes vahetunni ajal jalutamise asemel jooksis, see pandi seina äärde häbiposti seisma.
-
Külaline
Praegu räägitakse sellest nn nõuka-ajast suht veidraid jutte. Ikka et tol ajal jäeti juba imikud 8 tunniks üksinda koju ja vähemalt pooli lapsi peksti, kohe tõeliselt peksti jne.
Mina olen sündinud 70ndatel ega oska sellest miskit arvata. Ütlen kohe ausalt ära, et mind ei jäetud kuni kooliminekuni kordagi üksi ja ma ei tea ka mitte ühtegi oma sõbrannat ega naabrilast ega tuttavat, kes oleks jäetud. Mis peksmisse puutub, siis ei ole mitte kedagi meist ka tõeliselt pekstud. Mida selle "tõelise" all üldse silmas pidada? No umbes, et tagumik on punaseks vitsutatud või nii. Sakutada mõnikord saime, vahel tiris ema mind füüsiliselt pahateo juurest eemale, kui ma muidu ei tulnud. Olin suhteliselt kange laps ja mäletan, et mu emal olid endal pisarad silmis. Ta nuttis nendes tülides rohkem kui mina ja ma saan aru, et emagi on inimene ja vahel lõpeb jaks ja ideed otsa. Mõnes mõttes annab ema pahameele nägemine ka lapsele signaali, et päris lõputult sigatseda ka ei saa, sellel on tagajärjed.
Mina olen sündinud 70ndatel ega oska sellest miskit arvata. Ütlen kohe ausalt ära, et mind ei jäetud kuni kooliminekuni kordagi üksi ja ma ei tea ka mitte ühtegi oma sõbrannat ega naabrilast ega tuttavat, kes oleks jäetud. Mis peksmisse puutub, siis ei ole mitte kedagi meist ka tõeliselt pekstud. Mida selle "tõelise" all üldse silmas pidada? No umbes, et tagumik on punaseks vitsutatud või nii. Sakutada mõnikord saime, vahel tiris ema mind füüsiliselt pahateo juurest eemale, kui ma muidu ei tulnud. Olin suhteliselt kange laps ja mäletan, et mu emal olid endal pisarad silmis. Ta nuttis nendes tülides rohkem kui mina ja ma saan aru, et emagi on inimene ja vahel lõpeb jaks ja ideed otsa. Mõnes mõttes annab ema pahameele nägemine ka lapsele signaali, et päris lõputult sigatseda ka ei saa, sellel on tagajärjed.
-
Külaline
Minu vanemad ei karistanud mind füüsiliselt. Seda tegid õpetajad koolis. Meelde on jäänud alatiseks meelde, kuidas õpetaja kargas mulle peale ja kiskus mõlema käega mu peast juukseid, nii et mu pea rappus hooga ja suured salgud väljas. Olin nii shokis, et alles pool aastat hiljem julgesin sellest kodus rääkida. Lugupidamine selle õpetaja vastu oli nullis. Ja mingit suurt põhjust tegelikult polnudki - lihtsalt mul polnud tunni alguses asjad lauale valmis pandud.
-
Külaline
Pidevalt näen, et terapeute teevad maha just need, kes ei tea elementaarseid põhitõdesidki. Just neil ongi teraapiast kõige rohkem kasu.Guest kirjutas: ↑13 Juun 2025 17:41Ja terapeudid ütlevad, et ega nemadki miskit imet ei tee, vaid ainult niisama natukene suunavad. Ei enamat.Guest kirjutas: ↑13 Juun 2025 10:37 Päris nii see ka ei käi, et ema ütleb "ei" ja laps on kohe kogu eluks traumeeritud. Selles reisiteemas pingutatakse ka korralikult üle, probleemid on hoopis mujal, mitte selles, et ühele reisile jääb minemata. Lihtsalt käib üks jonni ajamine, kelle sõna peale jääb ja laps ähvardab millega iganes, et oma tahtmist saada. Teraapiasse tuleks minna, mitte lõbusõidule viia.
-
Külaline
Ah, lõpeta juba ära! See jutt pärineb terapeutidelt endilt. Et siis see jutt on kuidagi vale või?Guest kirjutas: ↑16 Juun 2025 15:52Pidevalt näen, et terapeute teevad maha just need, kes ei tea elementaarseid põhitõdesidki. Just neil ongi teraapiast kõige rohkem kasu.Guest kirjutas: ↑13 Juun 2025 17:41Ja terapeudid ütlevad, et ega nemadki miskit imet ei tee, vaid ainult niisama natukene suunavad. Ei enamat.Guest kirjutas: ↑13 Juun 2025 10:37 Päris nii see ka ei käi, et ema ütleb "ei" ja laps on kohe kogu eluks traumeeritud. Selles reisiteemas pingutatakse ka korralikult üle, probleemid on hoopis mujal, mitte selles, et ühele reisile jääb minemata. Lihtsalt käib üks jonni ajamine, kelle sõna peale jääb ja laps ähvardab millega iganes, et oma tahtmist saada. Teraapiasse tuleks minna, mitte lõbusõidule viia.
-
Külaline
Mis jutt? Et terapautidest pole midagi kasu või? Ma pole küll ühtki terapeuti näinud, kes ütleks, et tema töö on jumala mõttetu, mimgit kasu sellest pole.Ah, lõpeta juba ära! See jutt pärineb terapeutidelt endilt. Et siis see jutt on kuidagi vale või?
-
Külaline
Kere peale saamine ja trauma ei pruugi olla tegelikult üks-ühele samad asjad. Olen südninud 1967 ja korralikult vitsa saanud nii 5-6 korda elus, ema oli see, kes karistas. Ja mul ei ole sellest mittemingisugust traumat. Trauma on mul isapoolsest vaimsest väärkohtlemisest. Samuti on mul hilisemas elus juba täiskavanuna saadud traumasid. Need on küll mu elu mõjutanud. Tegelikult ainult inimene ise saab hinnata, mis on tema jaoks trauma ja mis mitte.
-
Külaline
Siin juba on tarku mõtteid, nagu näiteks see,et lapsega tuleb lähedased suhted luua kohe titena ja jätkata samas vaimus 18-19 aastat.
Meie laps oli suht keeruline, püsimatu loomuga ja koolis hakkas enesehinnang kõikuma. Täiesti põhjendamatult ning muuta seda on olnud väga raske.
Enamus probleemidest õnnestus siiski lahendada loovalt mõeldes. Jonnitujule reageerisin naeruga, et sa oled meil väga lahe jne. Jättis ruttu järgi, sest mis sa jonnid, kui teistele see lõbu pakub. Teismeiga oli päris raske, tuli jälle kuulata, rääkida, selgitada.
Lapsepõlvel on kahtlemata suur mõju inimese kujundamisel, aga sellest on võimalik teadlikult end välja analüüsida. Väga palju määrab siiski ka iseloom, mis on teatavasti suurelt osalt pärilik ja muidugi keskkond laiemas mõttes.
Meie laps oli suht keeruline, püsimatu loomuga ja koolis hakkas enesehinnang kõikuma. Täiesti põhjendamatult ning muuta seda on olnud väga raske.
Enamus probleemidest õnnestus siiski lahendada loovalt mõeldes. Jonnitujule reageerisin naeruga, et sa oled meil väga lahe jne. Jättis ruttu järgi, sest mis sa jonnid, kui teistele see lõbu pakub. Teismeiga oli päris raske, tuli jälle kuulata, rääkida, selgitada.
Lapsepõlvel on kahtlemata suur mõju inimese kujundamisel, aga sellest on võimalik teadlikult end välja analüüsida. Väga palju määrab siiski ka iseloom, mis on teatavasti suurelt osalt pärilik ja muidugi keskkond laiemas mõttes.
-
Külaline
Jah, šokki tekitasid lapsepõlves justnimelt enesevalitsuse kaotanud täiskasvanud, kes ütlesid midagi valusat või tulid vitsaga siis, kui ma ise olin rõõmsas, rahulikus meeleolus ja ei oodanud üldse, et asi võib inetu pöörde võtta. Ebameeldiv pinge ja turvatunde puudumise tunne seoses täiskasvanuga tekkis: "Ma ei tea, millal ja mille eest ma tema viha alla langeda võin" - ja püüd seda inimest vältida, muidugi. Ainult et alati polnud see vältimine võimalik.Guest kirjutas: ↑16 Juun 2025 10:16 Minu vanemad ei karistanud mind füüsiliselt. Seda tegid õpetajad koolis. Meelde on jäänud alatiseks meelde, kuidas õpetaja kargas mulle peale ja kiskus mõlema käega mu peast juukseid, nii et mu pea rappus hooga ja suured salgud väljas. Olin nii shokis, et alles pool aastat hiljem julgesin sellest kodus rääkida. Lugupidamine selle õpetaja vastu oli nullis. Ja mingit suurt põhjust tegelikult polnudki - lihtsalt mul polnud tunni alguses asjad lauale valmis pandud.
Lihtsalt mingi reegli rikkumine ja selle järgnev täiskasvanu vihane reageering ei tekitanud mingit traumat. No näiteks, kui ütlesin tunnis pinginaabrile ette ja õpetaja vihase häälega käratas, siis oli lihtsalt "Ups! Vahele jäime!" tunne korraks, ei mingit traumat küll.
Nii et olen nõus, et mitte iga täiskasvanu käsk, keeld, vihane hääl vms. ei pruugi tekitada traumat. Oleneb ikka olukorrast.
-
Külaline
Näiteks teises teemas kirjeldatud olukord, kus oleks olnud emale korduv vastuhaukumine ja ema oleks mitu korda öelnud, et jätan reisi ära ja siis lõpuks jätnudki reisi ära - see poleks traumat tekitanud. Kahjutunde küll, et näe, ikka realiseeruski see kõige hullem, aga traumat just mitte.
Halvem oleks olnud, kui kõik oleks olnud justnagu nagu rahulik ja meeldiv, aga siis äkki oleks ema öelnud: "Sa jätsid eile oma mustad riided vedelema - nii, nüüd reisile ei saa! Ja üldse - sa oled kohutavalt lohakas!" Siis oleks hakanud küll mõtted peas kerima, et misaja, niimoodi siis tehakse minuga... kus see õiglus siin on?
Halvem oleks olnud, kui kõik oleks olnud justnagu nagu rahulik ja meeldiv, aga siis äkki oleks ema öelnud: "Sa jätsid eile oma mustad riided vedelema - nii, nüüd reisile ei saa! Ja üldse - sa oled kohutavalt lohakas!" Siis oleks hakanud küll mõtted peas kerima, et misaja, niimoodi siis tehakse minuga... kus see õiglus siin on?
-
Külaline
Lõpeta see omaloominguline öeldud sõnade muutmine ära. Terapeudid ütlevad täpselt nii: "Meie ei saa inimeste eest nende probleeme ära lahendada, seda peavad tegema ikka inimesed ise. Meie ainult natuke suuname." Kas sa vaidled sellele ütlusele vastu ja ütled, et tegelikult terapeudid lahendavad inimeste probleeme?Guest kirjutas: ↑16 Juun 2025 19:14Mis jutt? Et terapautidest pole midagi kasu või? Ma pole küll ühtki terapeuti näinud, kes ütleks, et tema töö on jumala mõttetu, mimgit kasu sellest pole.Ah, lõpeta juba ära! See jutt pärineb terapeutidelt endilt. Et siis see jutt on kuidagi vale või?
-
Külaline
Loomulikult ei tule terapeut sinu probleeme lahendama, oma elu pead ikka ise korda tegema. Kuidas see muudmoodi saaks olla? Kas õpetaja õpib sinu eest ära või finantsnõustaja annab sulle majaraha? Loomulikult saab terapeut sind suunata sinna, et sa saaks aru, kus su probleem on ja näidata, kuidas seda saaks lahendada. Äkki su enda ootused ei ole adekvaatsed, kuidas saab ükskõik kes teine tulla ja sinu probleemid ise ära lahendada.Guest kirjutas: ↑17 Juun 2025 07:46Lõpeta see omaloominguline öeldud sõnade muutmine ära. Terapeudid ütlevad täpselt nii: "Meie ei saa inimeste eest nende probleeme ära lahendada, seda peavad tegema ikka inimesed ise. Meie ainult natuke suuname." Kas sa vaidled sellele ütlusele vastu ja ütled, et tegelikult terapeudid lahendavad inimeste probleeme?Guest kirjutas: ↑16 Juun 2025 19:14Mis jutt? Et terapautidest pole midagi kasu või? Ma pole küll ühtki terapeuti näinud, kes ütleks, et tema töö on jumala mõttetu, mimgit kasu sellest pole.Ah, lõpeta juba ära! See jutt pärineb terapeutidelt endilt. Et siis see jutt on kuidagi vale või?
-
Külaline
Need sinu terapeudid näikse olema siis umbes samalaadne asi nagu keskajal kirik. Keskajal öeldi mingi murega inimesele: mine kirikusse, pöördu Jumala poole! Ja kui inimene sealt ikka abi ei saanud, siis süüdistati inimest, et miks sa ei palvetanud piisavalt. Käibel oli ütlus: aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal.Guest kirjutas: ↑17 Juun 2025 08:31Loomulikult ei tule terapeut sinu probleeme lahendama, oma elu pead ikka ise korda tegema. Kuidas see muudmoodi saaks olla? Kas õpetaja õpib sinu eest ära või finantsnõustaja annab sulle majaraha? Loomulikult saab terapeut sind suunata sinna, et sa saaks aru, kus su probleem on ja näidata, kuidas seda saaks lahendada. Äkki su enda ootused ei ole adekvaatsed, kuidas saab ükskõik kes teine tulla ja sinu probleemid ise ära lahendada.Guest kirjutas: ↑17 Juun 2025 07:46Lõpeta see omaloominguline öeldud sõnade muutmine ära. Terapeudid ütlevad täpselt nii: "Meie ei saa inimeste eest nende probleeme ära lahendada, seda peavad tegema ikka inimesed ise. Meie ainult natuke suuname." Kas sa vaidled sellele ütlusele vastu ja ütled, et tegelikult terapeudid lahendavad inimeste probleeme?Guest kirjutas: ↑16 Juun 2025 19:14
Mis jutt? Et terapautidest pole midagi kasu või? Ma pole küll ühtki terapeuti näinud, kes ütleks, et tema töö on jumala mõttetu, mimgit kasu sellest pole.
Tänapäeval kehtib see kõik terapeutide kohta. Nagu näha, loodus ei salli tühja kohta ja kõik uus on unustatud vana
-
Külaline
Aga ütle siis, mis sa ootad terapeudilt? Sul on teismelisega probleem, ta korra räägib temaga ja siis on kadunud kõik sinu enda tehtud vead ja teismeline "tehti korda". On vaikselt, ei plõksi vastu, on korralik ja tubli. Kui mees lööb üle aisa, jälle terapeut tuleb korraldab su elu ümber. Natuke imelik ootus ei ole või? Kui sa näiteks personaaltreeneri juurde pöördud, siis sa vist ei oota, et tema su pekid ära võtab ja sulle lihased kasvatab, kui sa ise midagi ei tee. Või ootad seda ka?Need sinu terapeudid näikse olema siis umbes samalaadne asi nagu keskajal kirik. Keskajal öeldi mingi murega inimesele: mine kirikusse, pöördu Jumala poole! Ja kui inimene sealt ikka abi ei saanud, siis süüdistati inimest, et miks sa ei palvetanud piisavalt. Käibel oli ütlus: aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal.
Terapeudilt oodatakse õige teraapia valimist. Iga teraapia igaühele ei sobi. Ja et teraapia oleks sobilik, ja et ta üldse olemas oleks, osad neist mulisevad niisama. Või nuhivad su eraelus ja tulevad seda korraldama, aga põhjuseid, miks need asjad on nii, nagu on, jäetakse puutumata (ehk siis teraapiata). Terapeut peab midagi ikka tegema ka, et tast kasu oleks, niiviisi on suhtel kaks poolt, inimene ise terveneb/teeb, ja terapeut pakub adekvaatset ravi.
-
Külaline
Nii tobedat juttu võib ajada ainult see, kes ise on moodsa religiooni reklaamist läbi imbunud.Guest kirjutas: ↑17 Juun 2025 08:59Aga ütle siis, mis sa ootad terapeudilt? Sul on teismelisega probleem, ta korra räägib temaga ja siis on kadunud kõik sinu enda tehtud vead ja teismeline "tehti korda". On vaikselt, ei plõksi vastu, on korralik ja tubli. Kui mees lööb üle aisa, jälle terapeut tuleb korraldab su elu ümber. Natuke imelik ootus ei ole või? Kui sa näiteks personaaltreeneri juurde pöördud, siis sa vist ei oota, et tema su pekid ära võtab ja sulle lihased kasvatab, kui sa ise midagi ei tee. Või ootad seda ka?Need sinu terapeudid näikse olema siis umbes samalaadne asi nagu keskajal kirik. Keskajal öeldi mingi murega inimesele: mine kirikusse, pöördu Jumala poole! Ja kui inimene sealt ikka abi ei saanud, siis süüdistati inimest, et miks sa ei palvetanud piisavalt. Käibel oli ütlus: aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal.
-
Külaline
Ma arvan, et sina võiksid aru saada, et sul on olnud õnn elada õnnelikus lapsepõlves! Ole tänulik selle eest, aga ära alanda teiste valusaid kogemusi. Mina olen näiteks tugevalt mõnitatud ja pekstud lapsena kasvanud, tean paljusid omasuguseid. Peksud, mõnitused, vägistamised. Kahjuks ei olnud see sugugi nii harv, kui arvad. Tollel ajal õigustati sellist käitumist, nüüdsel ajal vanemad vast veidigi kardavad nii käituda, ma vähemalt loodan! Inimesed on kohati väga julmad ja kõige ohutum on olla julm endast nõrgemate vastu!Guest kirjutas: ↑16 Juun 2025 10:12 Praegu räägitakse sellest nn nõuka-ajast suht veidraid jutte. Ikka et tol ajal jäeti juba imikud 8 tunniks üksinda koju ja vähemalt pooli lapsi peksti, kohe tõeliselt peksti jne.
Mina olen sündinud 70ndatel ega oska sellest miskit arvata. Ütlen kohe ausalt ära, et mind ei jäetud kuni kooliminekuni kordagi üksi ja ma ei tea ka mitte ühtegi oma sõbrannat ega naabrilast ega tuttavat, kes oleks jäetud. Mis peksmisse puutub, siis ei ole mitte kedagi meist ka tõeliselt pekstud. Mida selle "tõelise" all üldse silmas pidada? No umbes, et tagumik on punaseks vitsutatud või nii. Sakutada mõnikord saime, vahel tiris ema mind füüsiliselt pahateo juurest eemale, kui ma muidu ei tulnud. Olin suhteliselt kange laps ja mäletan, et mu emal olid endal pisarad silmis. Ta nuttis nendes tülides rohkem kui mina ja ma saan aru, et emagi on inimene ja vahel lõpeb jaks ja ideed otsa. Mõnes mõttes annab ema pahameele nägemine ka lapsele signaali, et päris lõputult sigatseda ka ei saa, sellel on tagajärjed.
-
Külaline
Seda ma olen enne ka tähele pannud, et mingit lapsepõlvetraumat karistustest, isegi rangetest karistustest, ei ole neil, kes olid lapsena uljad pahareti-tüüpi lapsed. Tegid meelega pahandusi, st. nad teadisid, et see, mis nad teevad, ajab täiskasvanud vihaseks - aga tegid ikka, sest tundus nii põnev reegleid rikkuda. Karistus oli siis see hind, mille pidi maksma, aga mis seal ikka.Guest kirjutas: ↑14 Juun 2025 00:43Tore, sul pole keerulise iseloomuga lapse kogemust. Mina ise näiteks olin väga keeruline, kogu aeg ajasin oma jonni. Kaheselt viskasin linnas porilompi pikali, lasteaiast põgenesin ära, kuna mulle seal ei meeldinud, viieselt jalutasin rahulikult keset suveööd rannas ringi, nii et kogu naabruskond taga otsis. Kui selle peale tuppa aresti pandi, ronisin rahulikult teise korruse aknast alla. Kui mind sunniti mulle mitte meeldivaid kingi kandma, ronisin kõrgele puu otsa ja röökisin seal. Jne. Mul polnud otseselt midagi viga ega puudu, lihtsalt tahtsin oma asja ajada kogu aeg ja oma tahtmist saada. Vaene ema, ausõna. Õnneks oli ema koolitatud pedagoog, muidu vist oleks hulluks läinud sellise pujääniga. Mingi lapse kuulamise pläma poleks mulle ealeski mõjunud. Seda võtsin kui manipuleerimiskatset. Karistada sain, peksa ka isalt, aga mingeid lapsepõlvetraumasid küll ei tunneta endal olevat.Külaline kirjutas: ↑13 Juun 2025 19:30 Mina kusjuures arvan tõesti, et kuni laps on ütleme alla 15, siis ongi asi vanemates. Laps on ju nende vanemate voolitud, nende endi kasvatuse vili. Lapsega tuleb side luua ikka juba pisikesest peale. Peab kuulama last ja õpetada seda last ka ennast kuulama. Last peab aitama ja samuti peab last ka teisi aitama õpetama.
Mina üldiselt laste peale karjunud ei ole, ja ka nemad ei ole karjunud ei minu, ega muude pere liikmete peale. Mingitest löömistest rääkimata, no ok, kui nad väikesed olid, siis ikka madistasid üksteisega.
Selles reisi teemas mul on sellest lapsest kahju! Tõenäoliselt tunneb ennast täiesti üksiku ja eemaletõugatuna. See ema peaks otsima nii endale, kui ka lapsele abi!
Küll on traumaatine kogemus neil, kes olid kartlikud ja püüdlikud lapsed (st. sellised, kes kartsid täiskasvanu pahameelt, püüdsid asjad ära teha nii, et täiskasvanul poleks põhjust nuriseda), kuid kui see ikkagi ei kukkunud piisavalt hästi välja (täiskasvanu arvates) - no näiteks mingi töö või õppimine oli tehtud halvemini, midagi kogemata ära lõhutud, midagi kuhugi tagasi panemata unustatud - ja siis öeldi midagi väga valusat või/ja anti vitsa. Sellist tüüpi lapsele mõjus valus ütlemine või vitsa saamine hoopis teistmoodi kui uljaspeadele. Paljud on öelnud, et see tekitas ahastust, enesehinnangu langust ("nad ei salli mind, ma ei kõlba kuhugi"), närvilisust, ärevust. Mis kuhjus ja hakkas mingis eluetapis nende elu segama ja millega tuli hakata siis tegelema, et üle saada.
Endised uljad paharetid ei pruugi sellest aru saada, sest neil seostus konflikt täiskasvanutega hoopis põnevuse ja adrenaliini otsimisega, mitte ahastuse ja masendusega.
-
Külaline
Minu jaoks (ka 70-tel sündinud) "tõeline", jah , ei tähenda mingit korraks sakutamist või tõukamist, vaid ikka seda, et tagumik on punaseks vitsutatud. Kuna otsus vitsa anda tuli nii, et täiskasvanu vihastas ja nö käigu pealt tegi otsuse, et nüüd tuleb anda vitsa (ei olnud eelnevaid hoiatusi, et kui nii teed, saad vitsa, mis oleks võimaldanud vaimu valmis panna), siis vitsa saamisega seotud paanikahoogusid ja püsivat hirmu vitsa andnud isiku suhtes mäletan küll.Guest kirjutas: ↑16 Juun 2025 10:12 Praegu räägitakse sellest nn nõuka-ajast suht veidraid jutte. Ikka et tol ajal jäeti juba imikud 8 tunniks üksinda koju ja vähemalt pooli lapsi peksti, kohe tõeliselt peksti jne.
Mina olen sündinud 70ndatel ega oska sellest miskit arvata. Ütlen kohe ausalt ära, et mind ei jäetud kuni kooliminekuni kordagi üksi ja ma ei tea ka mitte ühtegi oma sõbrannat ega naabrilast ega tuttavat, kes oleks jäetud. Mis peksmisse puutub, siis ei ole mitte kedagi meist ka tõeliselt pekstud. Mida selle "tõelise" all üldse silmas pidada? No umbes, et tagumik on punaseks vitsutatud või nii. Sakutada mõnikord saime, vahel tiris ema mind füüsiliselt pahateo juurest eemale, kui ma muidu ei tulnud. Olin suhteliselt kange laps ja mäletan, et mu emal olid endal pisarad silmis. Ta nuttis nendes tülides rohkem kui mina ja ma saan aru, et emagi on inimene ja vahel lõpeb jaks ja ideed otsa. Mõnes mõttes annab ema pahameele nägemine ka lapsele signaali, et päris lõputult sigatseda ka ei saa, sellel on tagajärjed.
Tänapäeva stiilis karistused, umbes nagu mingi aja nutikas olla ei saa või reisile ei saa, tunduvad ikka leebemad, ausalt öeldes. Sest need tekitavad lihtsalt kahjutunnet toredast lõbustusest ilmajäämisest, aga paanikat/hirmu karistaja isiku suhtes ilmselt mitte.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Triibu ja 2 külalist