Teie kõrgeim kaal ja pikkus?

[Külaline]

Mis on olnud teie kõrgeim kaal ( võib pikkuse kirjutada )
Millest kaalutõus tingitud oli?

[Külaline]

Hetkel ongi.
Kõigub 76-78 vahel. Põhjus viimane rasedus. Sünnitama minnes kaalusin sama palju kui praegu. Mitte kuidagi ei taha enam alla minna. Fitlap ka ei toiminud. Laps 8 kuune.
Pikkust 160cm. 10 oleks kindlasti vaja alla saada. Ideaalis vähemalt 15kg.

[Külaline]

67/174
Kilpnääre lõpetas töötamise.

[Külaline]

162 cm. Kõige rohkem on olnud 72 kg. See oli raseduseaegne max kaal.
Poole aastaga tuli alla. Ja kui rasedused välja arvata, olen olnud keskkoolist saadik vahemikus 50-54 kg

[Külaline]

Terve täiskasvanu elu kaalunud 51-54, pikkus 167. Rasedused välja arvata, siis oli max kaal 75 kg. Päris suur koormus, rohkem ei soovi.
Kaal tuli alla, kui hormonaalne tasakaal taastus. Minu kogemuse järgi on kaalu kõikumisel väga suur osa just nimelt hormoonidel.

[Külaline]

78 kg. Spekuleerin, ülesöömise ja plan B võtmise tagajärg. Peale sos pilli lisandus 10 kg, kahtlustan seost, alkohol ja ülesöömine sinna juurde

[Külaline]

Mksimum oli eelmisel nädalal 100,4kg, pikkust on 170cm.
millest kaalutõus? vanus, hea elu, liigne söömine, vähene liikumine.
võtsin nüüd dieedi ette, 4 päevaga olen juba 98,7 peale saanud. Kui kasvõi 85 peale saaks, siis tunneks end juba supersaledana

[Külaline]

Terve täiskasvanu elu kaalunud 51-54, pikkus 167. Rasedused välja arvata, siis oli max kaal 75 kg. Päris suur koormus, rohkem ei soovi.

Sama siin. Välja arvatud, et max kaal on olnud 65kg ja see siis ka raseduste ajal.

[Misasja]

67/174
Kilpnääre lõpetas töötamise.

Eee... ja selle tulemusena jõudis su KMI täpselt normaalkaalu vahemiku keskele ehk siis pmst oled ideaalkaalus ja see on su elu kõrgeim kaal? Mis siis enne toimus, kui kilpnääre veel töötas? Olid alakaaluline või olid ikka normkaalus ja kilpnääre ei mõjutanud midagi?

[Külaline]

172cm ja suurim kaal oli 69.5, olin siis äkki 16 või 17. Mäletan, et klassis paar poissi norisid paksuks ja siis ma küll lubasin endale, et nr 7 ette ei lase. Hakkasin trenni tegema ja normaalsemalt sööma ja aastaga võtsin ca 15kg alla. Täiskasvanuna on olnud max kaal 65 raseduse ajal, tavakaal 54-55kg on see, millega tunnen ennast hästi.

[Poleolemas]

Olen 173 ja kaalun 90 kg. Minu lemmikkaal, kui ma iseendale kõige rohkem meeldin on 68. Üsna kindlalt ma seda enam kunagi tagasi ei saa. Miks tõusis? Kolisin välismaale, läksin mehele, laps on erivajadusega, seetõttu olen kodune, väheliikuv, aastaid unepuuduses ja söön stressist. Kortisool on vist punases kogu aeg. Mul on ka depressioon ilmselt, aga kuna ikka funktsioneerin, siis ei tegele sellega, sest ma ei taha käia mingile terapeudile oma traumasid jutustamas. Kogused, mida ma söön, on ka võrreldes sellega, mida ma varem mäletan end söömas jube suured. Mu kaalutõus on olnud küll aeglane, u 10 a jooksul, aga sellest hoolimata pole aju kehaga ära harjunud. Ma ei suuda nt hinnata, et ma ei mahu kuhugi kitsa pingi peale istuma või mis riided mulle selga mahuvad. Seepärast löön end pidevalt kuhugi vastu ja tõstan alati taldrikusse endale harjumuspärase koguse toitu, söön ära ja olen iga kord üllatunud, et miks kõht täis ei ole. Ja tõstan veel. Trepist üles tulles pean hinge tõmbama, enne kui rääkima saan hakata, jälle, ma pole harjunud ja hakkan uksest sisse astudes pläkutama, sest kõik kohe tahavad midagi. Kõõks jääb sõna kurku kinni, sest vaja enne ära hingeldada.
Üldiselt on mul suht paha olla ja pole jõudu midagi muuta. Sel suvel näeme üle 10 a mehe kaugemaid sugulasi. Ma ei taha, tema on pärit riigist, kus naised end täiega tuunivad ja nad mäletavad mind noore ja saledana. Naissugulased raudselt vaatavad põlastavalt. Ma olen oma kehast nii dissotsiaseerunud, sest ta ei funktsioneeri nii nagu ma harjunud olen, et vahel on tunne nagu ma oleks mingis surnud kehas vangis. Kuna mu hüppeliiges valutab, saadeti füsioteraapiasse. Seal noor sale terapeut käskis sirgete jalgadega istudes varvastest kinni võtta. Hakkasin naerma ja ütlesin, et see pole ju võimalik. Vaatas mind nagu lolli, küsis A MIKS SIIS? Ee, sellepärast, et kõht jääb ette ja selg ei paindu, kulla noor spetsialist. Ta ei jäänudki uskuma, õhkus solvumist, et lollile paksule tema harjutused ei kõlba.

Ühesõnaga, palju õnne, kui teie kaal 65 ja arvate, et olete paks.

[Külaline]

Peale laste sündi ei läinud tagasi tavapärase 62-64 peale vaid jäi kuskil 70-74 vahele. Aga 174cm pikkuse juures polnud see hull, lihasmassi ka omajagu. Esimese koroona aastaga viskas paari kuuga väga kiirelt 82 peale. Eks meil alguses oli nalja nabani, et lapsed kodus ja kõik kodus üleüldse ja libistasime velin iga õhtu. Siis läks pika peale olukord ikka nutuseks, terve elu trenni teinud jne, kuskile enam sisse ei saanud ja tuli mega depressioon lisaks. Viskas kaal järgenva aasta-kahega 90 peale. Pluss samal ajal tiksub vanus juurde, menopaus läheneb jne ja nüüd seisus, kus alla võtta on lihtsalt kohutavalt raske. Nälja piiril peab elama et üldse midagi alla läheks. Aga ma pole lootust kaotanud. Hetkel ca 85, loodan lõpuks kuidagi ikka 70 peale saada.

[Külaline]

Peale laste sündi ei läinud tagasi tavapärase 62-64 peale vaid jäi kuskil 70-74 vahele. Aga 174cm pikkuse juures polnud see hull, lihasmassi ka omajagu. Esimese koroona aastaga viskas paari kuuga väga kiirelt 82 peale. Eks meil alguses oli nalja nabani, et lapsed kodus ja kõik kodus üleüldse ja libistasime velin iga õhtu. Siis läks pika peale olukord ikka nutuseks, terve elu trenni teinud jne, kuskile enam sisse ei saanud ja tuli mega depressioon lisaks. Viskas kaal järgenva aasta-kahega 90 peale. Pluss samal ajal tiksub vanus juurde, menopaus läheneb jne ja nüüd seisus, kus alla võtta on lihtsalt kohutavalt raske. Nälja piiril peab elama et üldse midagi alla läheks. Aga ma pole lootust kaotanud. Hetkel ca 85, loodan lõpuks kuidagi ikka 70 peale saada.

* libistasime veini

[kurari]

Hetkel ongi elu absoluutne tippkaal, 63 kilo.

Pikkus 175 cm.

Kaalutõusu põhjus ilmselt vanadus, 20 aastat tagasi olin mitte midagi tehes iseenesest ja loomulikult 55 kilo kogu aeg.

(PS et keegi minust valesti aru ei saaks, ma ei pea ennast paksuks ja tean väga hästi, et lõpuks minu kõrges vanuses olen jõudnud normaalkaalu, hõissaa )

[Külaline]

Hetkel ongi elu absoluutne tippkaal, 63 kilo.

Pikkus 175 cm.

Kaalutõusu põhjus ilmselt vanadus, 20 aastat tagasi olin mitte midagi tehes iseenesest ja loomulikult 55 kilo kogu aeg.

(PS et keegi minust valesti aru ei saaks, ma ei pea ennast paksuks ja tean väga hästi, et lõpuks minu kõrges vanuses olen jõudnud normaalkaalu, hõissaa )

Kui vana oled?

[Külaline]

Olen 173 ja kaalun 90 kg. Minu lemmikkaal, kui ma iseendale kõige rohkem meeldin on 68. Üsna kindlalt ma seda enam kunagi tagasi ei saa. Miks tõusis? Kolisin välismaale, läksin mehele, laps on erivajadusega, seetõttu olen kodune, väheliikuv, aastaid unepuuduses ja söön stressist. Kortisool on vist punases kogu aeg. Mul on ka depressioon ilmselt, aga kuna ikka funktsioneerin, siis ei tegele sellega, sest ma ei taha käia mingile terapeudile oma traumasid jutustamas. Kogused, mida ma söön, on ka võrreldes sellega, mida ma varem mäletan end söömas jube suured. Mu kaalutõus on olnud küll aeglane, u 10 a jooksul, aga sellest hoolimata pole aju kehaga ära harjunud. Ma ei suuda nt hinnata, et ma ei mahu kuhugi kitsa pingi peale istuma või mis riided mulle selga mahuvad. Seepärast löön end pidevalt kuhugi vastu ja tõstan alati taldrikusse endale harjumuspärase koguse toitu, söön ära ja olen iga kord üllatunud, et miks kõht täis ei ole. Ja tõstan veel. Trepist üles tulles pean hinge tõmbama, enne kui rääkima saan hakata, jälle, ma pole harjunud ja hakkan uksest sisse astudes pläkutama, sest kõik kohe tahavad midagi. Kõõks jääb sõna kurku kinni, sest vaja enne ära hingeldada.
Üldiselt on mul suht paha olla ja pole jõudu midagi muuta. Sel suvel näeme üle 10 a mehe kaugemaid sugulasi. Ma ei taha, tema on pärit riigist, kus naised end täiega tuunivad ja nad mäletavad mind noore ja saledana. Naissugulased raudselt vaatavad põlastavalt. Ma olen oma kehast nii dissotsiaseerunud, sest ta ei funktsioneeri nii nagu ma harjunud olen, et vahel on tunne nagu ma oleks mingis surnud kehas vangis. Kuna mu hüppeliiges valutab, saadeti füsioteraapiasse. Seal noor sale terapeut käskis sirgete jalgadega istudes varvastest kinni võtta. Hakkasin naerma ja ütlesin, et see pole ju võimalik. Vaatas mind nagu lolli, küsis A MIKS SIIS? Ee, sellepärast, et kõht jääb ette ja selg ei paindu, kulla noor spetsialist. Ta ei jäänudki uskuma, õhkus solvumist, et lollile paksule tema harjutused ei kõlba.

Ühesõnaga, palju õnne, kui teie kaal 65 ja arvate, et olete paks.

Depressioonile ja kaalumurele on rohtu, aga sa tundud olevat käega löönud.

[Mina]

Depressioonile ongi omane käegalöömine, sa tarkpea. Polegi jõudu midagi teha. Mõned ei saa voodist välja ega pesemagi.

[Külaline]

Olen 173 ja kaalun 90 kg. Minu lemmikkaal, kui ma iseendale kõige rohkem meeldin on 68. Üsna kindlalt ma seda enam kunagi tagasi ei saa. Miks tõusis? Kolisin välismaale, läksin mehele, laps on erivajadusega, seetõttu olen kodune, väheliikuv, aastaid unepuuduses ja söön stressist. Kortisool on vist punases kogu aeg. Mul on ka depressioon ilmselt, aga kuna ikka funktsioneerin, siis ei tegele sellega, sest ma ei taha käia mingile terapeudile oma traumasid jutustamas. Kogused, mida ma söön, on ka võrreldes sellega, mida ma varem mäletan end söömas jube suured. Mu kaalutõus on olnud küll aeglane, u 10 a jooksul, aga sellest hoolimata pole aju kehaga ära harjunud. Ma ei suuda nt hinnata, et ma ei mahu kuhugi kitsa pingi peale istuma või mis riided mulle selga mahuvad. Seepärast löön end pidevalt kuhugi vastu ja tõstan alati taldrikusse endale harjumuspärase koguse toitu, söön ära ja olen iga kord üllatunud, et miks kõht täis ei ole. Ja tõstan veel. Trepist üles tulles pean hinge tõmbama, enne kui rääkima saan hakata, jälle, ma pole harjunud ja hakkan uksest sisse astudes pläkutama, sest kõik kohe tahavad midagi. Kõõks jääb sõna kurku kinni, sest vaja enne ära hingeldada.
Üldiselt on mul suht paha olla ja pole jõudu midagi muuta. Sel suvel näeme üle 10 a mehe kaugemaid sugulasi. Ma ei taha, tema on pärit riigist, kus naised end täiega tuunivad ja nad mäletavad mind noore ja saledana. Naissugulased raudselt vaatavad põlastavalt. Ma olen oma kehast nii dissotsiaseerunud, sest ta ei funktsioneeri nii nagu ma harjunud olen, et vahel on tunne nagu ma oleks mingis surnud kehas vangis. Kuna mu hüppeliiges valutab, saadeti füsioteraapiasse. Seal noor sale terapeut käskis sirgete jalgadega istudes varvastest kinni võtta. Hakkasin naerma ja ütlesin, et see pole ju võimalik. Vaatas mind nagu lolli, küsis A MIKS SIIS? Ee, sellepärast, et kõht jääb ette ja selg ei paindu, kulla noor spetsialist. Ta ei jäänudki uskuma, õhkus solvumist, et lollile paksule tema harjutused ei kõlba.

Ühesõnaga, palju õnne, kui teie kaal 65 ja arvate, et olete paks.

Palju kõlab väga tuttavalt, kuidas ei Harju ära sellega, et oled palju suurem ja see häbitunne ka sama.
Ma ei kujuta ette, kuidas on elu erivajadusega lapsega, aga mõtlen, et seda enam tegelikult peaksid sa ka ennast tähtsustama, et oleks just jõudu vastu pidada. Ja terapeudile ei pea rääkima millestki, millest sa ei taha.
Depressiooni moodi kõlab küll…

[kurari]

Hetkel ongi elu absoluutne tippkaal, 63 kilo.

Pikkus 175 cm.

Kaalutõusu põhjus ilmselt vanadus, 20 aastat tagasi olin mitte midagi tehes iseenesest ja loomulikult 55 kilo kogu aeg.

(PS et keegi minust valesti aru ei saaks, ma ei pea ennast paksuks ja tean väga hästi, et lõpuks minu kõrges vanuses olen jõudnud normaalkaalu, hõissaa )

Kui vana oled?

44.

"Vana" ütlen ma enda kohta irooniaga. Vana ja paks, noh. Võrreldes kahekümne aasta taguse ajaga.

Kahekümne aasta pärast olen veel vanem ja paksem

[Külaline]

Olen 173 ja kaalun 90 kg. Minu lemmikkaal, kui ma iseendale kõige rohkem meeldin on 68. Üsna kindlalt ma seda enam kunagi tagasi ei saa. Miks tõusis? Kolisin välismaale, läksin mehele, laps on erivajadusega, seetõttu olen kodune, väheliikuv, aastaid unepuuduses ja söön stressist. Kortisool on vist punases kogu aeg. Mul on ka depressioon ilmselt, aga kuna ikka funktsioneerin, siis ei tegele sellega, sest ma ei taha käia mingile terapeudile oma traumasid jutustamas. Kogused, mida ma söön, on ka võrreldes sellega, mida ma varem mäletan end söömas jube suured. Mu kaalutõus on olnud küll aeglane, u 10 a jooksul, aga sellest hoolimata pole aju kehaga ära harjunud. Ma ei suuda nt hinnata, et ma ei mahu kuhugi kitsa pingi peale istuma või mis riided mulle selga mahuvad. Seepärast löön end pidevalt kuhugi vastu ja tõstan alati taldrikusse endale harjumuspärase koguse toitu, söön ära ja olen iga kord üllatunud, et miks kõht täis ei ole. Ja tõstan veel. Trepist üles tulles pean hinge tõmbama, enne kui rääkima saan hakata, jälle, ma pole harjunud ja hakkan uksest sisse astudes pläkutama, sest kõik kohe tahavad midagi. Kõõks jääb sõna kurku kinni, sest vaja enne ära hingeldada.
Üldiselt on mul suht paha olla ja pole jõudu midagi muuta. Sel suvel näeme üle 10 a mehe kaugemaid sugulasi. Ma ei taha, tema on pärit riigist, kus naised end täiega tuunivad ja nad mäletavad mind noore ja saledana. Naissugulased raudselt vaatavad põlastavalt. Ma olen oma kehast nii dissotsiaseerunud, sest ta ei funktsioneeri nii nagu ma harjunud olen, et vahel on tunne nagu ma oleks mingis surnud kehas vangis. Kuna mu hüppeliiges valutab, saadeti füsioteraapiasse. Seal noor sale terapeut käskis sirgete jalgadega istudes varvastest kinni võtta. Hakkasin naerma ja ütlesin, et see pole ju võimalik. Vaatas mind nagu lolli, küsis A MIKS SIIS? Ee, sellepärast, et kõht jääb ette ja selg ei paindu, kulla noor spetsialist. Ta ei jäänudki uskuma, õhkus solvumist, et lollile paksule tema harjutused ei kõlba.

Ühesõnaga, palju õnne, kui teie kaal 65 ja arvate, et olete paks.

Tead mis. Pista peesse oma "palju õnne". Minul on autoimmuun haigus, mille tekkimises pole ma mitte kuidagi süüdi. Ma toitusin tervislikult, tegin trenni, pole kunagi suitsetanud ja napsu võtsin kord kuus. Ja sellest hoolimata ütlevad kõik mu organid tasapisi üles, ma ei saa midagi ravida ega tagasi pöörata, peotäie ravimitega hoian organeid töös. Ma näen kuratlikult vaeva, et kuidagi eksisteerida ja kaalu kontrolli all hoida, vean end tööle ja trennidesse, tegelen hobidega ja üritan enda, kodu ja aia eest hoolitseda. Ma näen tegelikult suurepärane välja, arstid kah ei usu, et tõsiselt haige olen, enne kui jälle liitri verd võtavad ja andurid külge panevad.
Ja siis tuleb üks, kel tegelikult pole endal ühtegi viga külges, kes ei pea isegi tööl käima ja ütleb sarkastiliselt, et palju õnne, et sa ainult 65 kg kaalud.