Andekas laps
Postitatud: 26 Juul 2024 14:34
Kas last kasvatada andekaks on reaalne? Kasvatada ilma liigse tehnoloogiata, kindla kavaga, paljude huviringidega?
1. leht 2-st
Re: Andekas laps
Postitatud: 26 Juul 2024 14:41
Ei, andekus kas on või ei ole. Distsipliin ja järjepidevus aitavad selle arendamisele kaasa aga annet kui sellist nad juurde ei tekita. Liigne tamp samas võib muuta ka ala nii vastumeelseks, et sünnipärasest andest ei ole enam mingit kasu.
Re: Andekas laps
Postitatud: 26 Juul 2024 20:24
Raamat "Asi pole geenides" võtab selle teema hästi kokku.
Re: Andekas laps
Postitatud: 26 Juul 2024 20:49
Ei usu.
Aga võib õpetada distsipliini ja enesesse uskumist, eks needki on osalt geneetilised, aga siiski. Keegi ütles, et geenius on 1 prossa annet ja 99 prossa tööd. Nii võib üsna kaugele jõuda elus.
Aga selline jumalast antud anne kas on või ei ole.
Aga võib õpetada distsipliini ja enesesse uskumist, eks needki on osalt geneetilised, aga siiski. Keegi ütles, et geenius on 1 prossa annet ja 99 prossa tööd. Nii võib üsna kaugele jõuda elus.
Aga selline jumalast antud anne kas on või ei ole.
Re: Andekas laps
Postitatud: 27 Juul 2024 08:29
Mul on kogemused andeka lapsega. See ei ole tegelikult kerge teema.
Andekus iseenesest ei ole mingi eriline väärtus. Jutud, kuidas kaheaastane üksi jäetud laps õppis iseseisvalt lugema ja kõrgkooli tasemel matemaatikatehteid lahendama, on puhtalt müüdid. Ikka on vaja, et keegi talle nende asjade olemasolu üldse tutvustaks. Kui seda ei tehta, siis suunab ta oma andekuse mujale. Samuti on paljud lapsed mitte eriti koostööaldis, st ei viitsi täiskasvanut väga kuulata, lähevad omi asju ajama. Seega jääb andekal lapsel saamata see info, mis aitaks tal oma andekust mingile kasulikule alale suunata. Seega on andekuse avaldumiseks vaja sedagi, et laps oleks üldse koostööaldis ja valmis kaasa töötama ning infot vastu võtma.
Ja lõpuks väga oluline seik. Andekad lapsed on kiire mõtlemisega ja harjunud kõigest kohe aru saama ning vähese tööga läbi ajama. Koolis on neil alguses jube kerge ja lihtne, viskavad ülesanded mängeldes valmis ja siis vahivad aknast välja (või segavad tundi). Pikapeale õppemaht kasvab, tuleb ette ka mõni raskem ülesanne. Ja vot nüüd on need lapsed segaduses, sest peavad äkki ka hakkama vaeva nägema nagu teisedki. Üsna tavaline pilt koolis on, et keskpärased tuubivad ja näevad maast madalast vaeva, arendavad endas visadust ja töövõimet, sellal kui andekad n-ö puhkavad loorberitel ja on harjunud kõike kohe saama. Lõpuks aga liiguvad need keskpärased andekatest tihti isegi ette, saavutavad neist rohkem ja jõuavad kaugemale. Minu hinnangul on andekuse avaldumiseks võrdsetes kogustes vaja loomupärast andekust, koostööd ja töövõimet. Elus jõuab kaugele see, kellel on olemas kõik need kolm asja.
Süvaõppekoolid on meil pealtnäha mõeldud selliste andekate laste jaoks, kellel hakkaks tavakoolis igav. Mingil määral nad oma eesmärki täidavad ja oma laps lõpetas ka ühe sellise kooli. Kuid liiga palju oli seal selliste perede lapsi, kes ei olnud sattunud sinna mitte andekusest, vaid pigem tänu vanemate sahkerdamisele ja üsna palju vaadati ka vanemate sotsiaalset staatust.
Andekusega kipuvad sageli kaasnema veel mingid vaimse poole eripärad. Ei, mu laps ei ole autist ega ath, seda mitte. Kuid ta on sünnist saadik ülitundlik. Ta ei talu valje helisid, ta kipub fantaseerima asju, mida pole olemas või juhtunud, vihastades sellega teisi välja ja hakates lõpuks ka ise neid juba uskuma. Tema kõige suurem probleem on aga ülemõtlemine. Keegi vaatab korra teda vms, tema hakkab sealt edasi kohe oma peas ei tea mida mõtlema ja jõuab oma mõtlemisega täiesti rappa lõpuks. Niisugusest ülemõtlemisest tekkis depressioon. Oleme otsinud talle erinevaid vaimse tervise spetsialiste (abistajateks ma neid ei nimeta, kuna me pole neilt ju mingit abi saanud), aga needki ei oska tema ülemõtlemisega üldse tegeleda ja on näha, et nad ei valda tegelikult teemat.
Pere teine laps on täiesti tavaline laps, ja temal läheb palju paremini. Käis tavalises koolis, tegi oma ülesanded vaeva nähes ära, tänu millele on tal välja kujunenud normaalne tööharjumus, ta ei mõtle üle vaid võtab elu sellisena nagu see on ja on oma eluga rahul ja õnnelik.
Kokkuvõttes mina soovitaks andeka ja hakkaja lapse panna tõesti mitmesse huviringi ja trenni, kuna seal käimine annab ajule tööd ja jätab vähem aega ülemõtlemiseks. Andekad lapsed vajavad väljakutseid, raskuste seljatamist, nende aktiivselt töötav aju tahab pähkleid pureda. Neil on tihti rohkem energiat ja jõuavad ka tegeleda mitmete asjadega. Las need asjad olla siis vähemalt positiivsed. Parem, kui selline laps õpib klaverit või hiina keelt, kui et istub tundide viisi nutikas kusagil kahtlastel välismaistel veebilehtedel, ahmides endale sisse satanismi ideid või muud sama põnevat.
Andekus iseenesest ei ole mingi eriline väärtus. Jutud, kuidas kaheaastane üksi jäetud laps õppis iseseisvalt lugema ja kõrgkooli tasemel matemaatikatehteid lahendama, on puhtalt müüdid. Ikka on vaja, et keegi talle nende asjade olemasolu üldse tutvustaks. Kui seda ei tehta, siis suunab ta oma andekuse mujale. Samuti on paljud lapsed mitte eriti koostööaldis, st ei viitsi täiskasvanut väga kuulata, lähevad omi asju ajama. Seega jääb andekal lapsel saamata see info, mis aitaks tal oma andekust mingile kasulikule alale suunata. Seega on andekuse avaldumiseks vaja sedagi, et laps oleks üldse koostööaldis ja valmis kaasa töötama ning infot vastu võtma.
Ja lõpuks väga oluline seik. Andekad lapsed on kiire mõtlemisega ja harjunud kõigest kohe aru saama ning vähese tööga läbi ajama. Koolis on neil alguses jube kerge ja lihtne, viskavad ülesanded mängeldes valmis ja siis vahivad aknast välja (või segavad tundi). Pikapeale õppemaht kasvab, tuleb ette ka mõni raskem ülesanne. Ja vot nüüd on need lapsed segaduses, sest peavad äkki ka hakkama vaeva nägema nagu teisedki. Üsna tavaline pilt koolis on, et keskpärased tuubivad ja näevad maast madalast vaeva, arendavad endas visadust ja töövõimet, sellal kui andekad n-ö puhkavad loorberitel ja on harjunud kõike kohe saama. Lõpuks aga liiguvad need keskpärased andekatest tihti isegi ette, saavutavad neist rohkem ja jõuavad kaugemale. Minu hinnangul on andekuse avaldumiseks võrdsetes kogustes vaja loomupärast andekust, koostööd ja töövõimet. Elus jõuab kaugele see, kellel on olemas kõik need kolm asja.
Süvaõppekoolid on meil pealtnäha mõeldud selliste andekate laste jaoks, kellel hakkaks tavakoolis igav. Mingil määral nad oma eesmärki täidavad ja oma laps lõpetas ka ühe sellise kooli. Kuid liiga palju oli seal selliste perede lapsi, kes ei olnud sattunud sinna mitte andekusest, vaid pigem tänu vanemate sahkerdamisele ja üsna palju vaadati ka vanemate sotsiaalset staatust.
Andekusega kipuvad sageli kaasnema veel mingid vaimse poole eripärad. Ei, mu laps ei ole autist ega ath, seda mitte. Kuid ta on sünnist saadik ülitundlik. Ta ei talu valje helisid, ta kipub fantaseerima asju, mida pole olemas või juhtunud, vihastades sellega teisi välja ja hakates lõpuks ka ise neid juba uskuma. Tema kõige suurem probleem on aga ülemõtlemine. Keegi vaatab korra teda vms, tema hakkab sealt edasi kohe oma peas ei tea mida mõtlema ja jõuab oma mõtlemisega täiesti rappa lõpuks. Niisugusest ülemõtlemisest tekkis depressioon. Oleme otsinud talle erinevaid vaimse tervise spetsialiste (abistajateks ma neid ei nimeta, kuna me pole neilt ju mingit abi saanud), aga needki ei oska tema ülemõtlemisega üldse tegeleda ja on näha, et nad ei valda tegelikult teemat.
Pere teine laps on täiesti tavaline laps, ja temal läheb palju paremini. Käis tavalises koolis, tegi oma ülesanded vaeva nähes ära, tänu millele on tal välja kujunenud normaalne tööharjumus, ta ei mõtle üle vaid võtab elu sellisena nagu see on ja on oma eluga rahul ja õnnelik.
Kokkuvõttes mina soovitaks andeka ja hakkaja lapse panna tõesti mitmesse huviringi ja trenni, kuna seal käimine annab ajule tööd ja jätab vähem aega ülemõtlemiseks. Andekad lapsed vajavad väljakutseid, raskuste seljatamist, nende aktiivselt töötav aju tahab pähkleid pureda. Neil on tihti rohkem energiat ja jõuavad ka tegeleda mitmete asjadega. Las need asjad olla siis vähemalt positiivsed. Parem, kui selline laps õpib klaverit või hiina keelt, kui et istub tundide viisi nutikas kusagil kahtlastel välismaistel veebilehtedel, ahmides endale sisse satanismi ideid või muud sama põnevat.
Re: Andekas laps
Postitatud: 27 Juul 2024 10:43
teemat.Oleme otsinud talle erinevaid vaimse tervise spetsialiste (abistajateks ma neid ei nimeta, kuna me pole neilt ju mingit abi saanud), aga needki ei oska tema ülemõtlemisega üldse tegeleda ja on näha, et nad ei valda tegelikult
Äkki sa ise pole ka just eriti koostööaldis, et kõiki lollideks nimetad. Ei tee ükski spetsialist su last nipsust korda, kui sa seda ootasid.
Re: Andekas laps
Postitatud: 27 Juul 2024 11:22
Mis sul hakkas? Esiteks ei ole ma kedagi lolliks nimetanud. Teiseks ei ole ma eales oodanud, et keegi spetsialist mu lapse nipsust korda teeks. Kolmandaks hakkab silma sinu enese sildistav ja halvustav suhtumine: asjaolusid teadmata oletad automaatselt, et alati on süüdi ainult emad-isad.Külaline kirjutas: ↑27 Juul 2024 10:43teemat.Oleme otsinud talle erinevaid vaimse tervise spetsialiste (abistajateks ma neid ei nimeta, kuna me pole neilt ju mingit abi saanud), aga needki ei oska tema ülemõtlemisega üldse tegeleda ja on näha, et nad ei valda tegelikult
Äkki sa ise pole ka just eriti koostööaldis, et kõiki lollideks nimetad. Ei tee ükski spetsialist su last nipsust korda, kui sa seda ootasid.
Re: Andekas laps
Postitatud: 27 Juul 2024 11:44
Halvustama hakkasid ju sina. Loe tsiteeritud kirjutist. Ütlesid, et nad ei valda teemat ja sina pole mingit abi saanud. Äkki oleks kõigepealt mõelnud, mis abi sa tahad neilt üldse. Kui lähed suhtumisega, et noh, keegi siin midagi ei valda, midagi ei tea, aidata ei saa, siis pole tõesti mõtet mööda neid spetsialiste käiagi, kui ise oled nagunii kõie targem. Minul pole mingit suhtumist, sina ise sildistad ja süüdistad, aga teed seda nii, et ei saa isegi aru. Ilmselgelt ei saanud sa siis aru ka sellest abistaja jutust.Külaline kirjutas: ↑27 Juul 2024 11:22Mis sul hakkas? Esiteks ei ole ma kedagi lolliks nimetanud. Teiseks ei ole ma eales oodanud, et keegi spetsialist mu lapse nipsust korda teeks. Kolmandaks hakkab silma sinu enese sildistav ja halvustav suhtumine: asjaolusid teadmata oletad automaatselt, et alati on süüdi ainult emad-isad.Külaline kirjutas: ↑27 Juul 2024 10:43teemat.Oleme otsinud talle erinevaid vaimse tervise spetsialiste (abistajateks ma neid ei nimeta, kuna me pole neilt ju mingit abi saanud), aga needki ei oska tema ülemõtlemisega üldse tegeleda ja on näha, et nad ei valda tegelikult
Äkki sa ise pole ka just eriti koostööaldis, et kõiki lollideks nimetad. Ei tee ükski spetsialist su last nipsust korda, kui sa seda ootasid.
Re: Andekas laps
Postitatud: 27 Juul 2024 11:54
Sa kirjutaksid nagu minu lapsepõlvest ja noorukieast, mu ema suhtumise ja pilgu läbi. On sul tütar? Mina sain autismispektri häire diagnoosi alles keskealise täiskasvanuna.Külaline kirjutas: ↑27 Juul 2024 08:29 Mul on kogemused andeka lapsega. See ei ole tegelikult kerge teema.
Andekus iseenesest ei ole mingi eriline väärtus. Jutud, kuidas kaheaastane üksi jäetud laps õppis iseseisvalt lugema ja kõrgkooli tasemel matemaatikatehteid lahendama, on puhtalt müüdid. Ikka on vaja, et keegi talle nende asjade olemasolu üldse tutvustaks. Kui seda ei tehta, siis suunab ta oma andekuse mujale. Samuti on paljud lapsed mitte eriti koostööaldis, st ei viitsi täiskasvanut väga kuulata, lähevad omi asju ajama. Seega jääb andekal lapsel saamata see info, mis aitaks tal oma andekust mingile kasulikule alale suunata. Seega on andekuse avaldumiseks vaja sedagi, et laps oleks üldse koostööaldis ja valmis kaasa töötama ning infot vastu võtma.
Ja lõpuks väga oluline seik. Andekad lapsed on kiire mõtlemisega ja harjunud kõigest kohe aru saama ning vähese tööga läbi ajama. Koolis on neil alguses jube kerge ja lihtne, viskavad ülesanded mängeldes valmis ja siis vahivad aknast välja (või segavad tundi). Pikapeale õppemaht kasvab, tuleb ette ka mõni raskem ülesanne. Ja vot nüüd on need lapsed segaduses, sest peavad äkki ka hakkama vaeva nägema nagu teisedki. Üsna tavaline pilt koolis on, et keskpärased tuubivad ja näevad maast madalast vaeva, arendavad endas visadust ja töövõimet, sellal kui andekad n-ö puhkavad loorberitel ja on harjunud kõike kohe saama. Lõpuks aga liiguvad need keskpärased andekatest tihti isegi ette, saavutavad neist rohkem ja jõuavad kaugemale. Minu hinnangul on andekuse avaldumiseks võrdsetes kogustes vaja loomupärast andekust, koostööd ja töövõimet. Elus jõuab kaugele see, kellel on olemas kõik need kolm asja.
Süvaõppekoolid on meil pealtnäha mõeldud selliste andekate laste jaoks, kellel hakkaks tavakoolis igav. Mingil määral nad oma eesmärki täidavad ja oma laps lõpetas ka ühe sellise kooli. Kuid liiga palju oli seal selliste perede lapsi, kes ei olnud sattunud sinna mitte andekusest, vaid pigem tänu vanemate sahkerdamisele ja üsna palju vaadati ka vanemate sotsiaalset staatust.
Andekusega kipuvad sageli kaasnema veel mingid vaimse poole eripärad. Ei, mu laps ei ole autist ega ath, seda mitte. Kuid ta on sünnist saadik ülitundlik. Ta ei talu valje helisid, ta kipub fantaseerima asju, mida pole olemas või juhtunud, vihastades sellega teisi välja ja hakates lõpuks ka ise neid juba uskuma. Tema kõige suurem probleem on aga ülemõtlemine. Keegi vaatab korra teda vms, tema hakkab sealt edasi kohe oma peas ei tea mida mõtlema ja jõuab oma mõtlemisega täiesti rappa lõpuks. Niisugusest ülemõtlemisest tekkis depressioon. Oleme otsinud talle erinevaid vaimse tervise spetsialiste (abistajateks ma neid ei nimeta, kuna me pole neilt ju mingit abi saanud), aga needki ei oska tema ülemõtlemisega üldse tegeleda ja on näha, et nad ei valda tegelikult teemat.
Pere teine laps on täiesti tavaline laps, ja temal läheb palju paremini. Käis tavalises koolis, tegi oma ülesanded vaeva nähes ära, tänu millele on tal välja kujunenud normaalne tööharjumus, ta ei mõtle üle vaid võtab elu sellisena nagu see on ja on oma eluga rahul ja õnnelik.
Kokkuvõttes mina soovitaks andeka ja hakkaja lapse panna tõesti mitmesse huviringi ja trenni, kuna seal käimine annab ajule tööd ja jätab vähem aega ülemõtlemiseks. Andekad lapsed vajavad väljakutseid, raskuste seljatamist, nende aktiivselt töötav aju tahab pähkleid pureda. Neil on tihti rohkem energiat ja jõuavad ka tegeleda mitmete asjadega. Las need asjad olla siis vähemalt positiivsed. Parem, kui selline laps õpib klaverit või hiina keelt, kui et istub tundide viisi nutikas kusagil kahtlastel välismaistel veebilehtedel, ahmides endale sisse satanismi ideid või muud sama põnevat.
Re: Andekas laps
Postitatud: 27 Juul 2024 13:45
Külaline kirjutas: ↑27 Juul 2024 11:44Halvustama hakkasid ju sina. Loe tsiteeritud kirjutist. Ütlesid, et nad ei valda teemat ja sina pole mingit abi saanud. Äkki oleks kõigepealt mõelnud, mis abi sa tahad neilt üldse. Kui lähed suhtumisega, et noh, keegi siin midagi ei valda, midagi ei tea, aidata ei saa, siis pole tõesti mõtet mööda neid spetsialiste käiagi, kui ise oled nagunii kõie targem. Minul pole mingit suhtumist, sina ise sildistad ja süüdistad, aga teed seda nii, et ei saa isegi aru. Ilmselgelt ei saanud sa siis aru ka sellest abistaja jutust.Külaline kirjutas: ↑27 Juul 2024 11:22Mis sul hakkas? Esiteks ei ole ma kedagi lolliks nimetanud. Teiseks ei ole ma eales oodanud, et keegi spetsialist mu lapse nipsust korda teeks. Kolmandaks hakkab silma sinu enese sildistav ja halvustav suhtumine: asjaolusid teadmata oletad automaatselt, et alati on süüdi ainult emad-isad.Külaline kirjutas: ↑27 Juul 2024 10:43 teemat.
Äkki sa ise pole ka just eriti koostööaldis, et kõiki lollideks nimetad. Ei tee ükski spetsialist su last nipsust korda, kui sa seda ootasid.
Jah, ma ütlesin täiesti ausalt, et ma ei nimeta ühtegi spetsialisti abistajaks enne, kui mu laps pole abi saanud. Sina aga vastasid selle peale, et ma pean kõiki spetsialiste lollideks.
Kes siin tegelikult nüüd lahmib ja ilma olukorda teadmata puusalt hinnanguid loobib? Ja kas sa ise kedagi ka päriselt abistada oskad? Teenust pakkuda oskad, kuid abistada?
Re: Andekas laps
Postitatud: 27 Juul 2024 13:51
Mina ei olegi mingi abistaja, aga näen seda päris sageli, et spetsialist võib rääkida mida iganes, vanem ei kuula. Ja siis tulebki jutuga, et aga mina pole abi saanud. Kusjuures ta ise ei kuula ka oma last absoluutselt, milles tegelikult üldse häda on. Mina ei näe sinu sõnavõtust ka seda, et sa oma last mõistaksid. Kas ta üldse ongi nii andekas ja kas see andekus on kuidagi seotud tema probleemidega, pole sugugi kindel. Tihti on ka nii, et laps on tegelikult saanud nende spetsialistide juurest palju abi, aga vanem ei näe seda, tema näeb ainult enda probleeme. Aga see spetsialist ei pea sinuga tegelema, mine otsi muud abi endale.Jah, ma ütlesin täiesti ausalt, et ma ei nimeta ühtegi spetsialisti abistajaks enne, kui mu laps pole abi saanud. Sina aga vastasid selle peale, et ma pean kõiki spetsialiste lollideks.
Kes siin tegelikult nüüd lahmib ja ilma olukorda teadmata puusalt hinnanguid loobib? Ja kas sa ise kedagi ka päriselt abistada oskad? Teenust pakkuda oskad, kuid abistada?
Re: Andekas laps
Postitatud: 27 Juul 2024 14:01
Tead, üks asi, mis minu ema minule eluks kaasa on andnud, on see tõde: kui sa ei tea, ei tunne konkreetset olukorda, siis ole parem vait. Kõikvõimalike suurte segaduste, omaalgatuslike diagnoosimiste ja muu sihukese pahna aluseks on oletused ja teadmatus. Sinagi nägid ainult ühte mu väikesemahulist kirja ja lugesid sellest lopsti välja jumal teab mida, lähtuvalt omaenese eelarvamustest ja peakujust. Ja nüüd aiva oletad ja oletad eiteamida, ning teed seda negatiivselt. Miks sind nii kohutavalt häirib, kui keegi julgeb öelda, et ta ei ole vaimse tervise teenuse pakkujalt abi saanud, mis tabuteema see sinu jaoks on?Külaline kirjutas: ↑27 Juul 2024 13:51Mina ei olegi mingi abistaja, aga näen seda päris sageli, et spetsialist võib rääkida mida iganes, vanem ei kuula. Ja siis tulebki jutuga, et aga mina pole abi saanud. Kusjuures ta ise ei kuula ka oma last absoluutselt, milles tegelikult üldse häda on. Mina ei näe sinu sõnavõtust ka seda, et sa oma last mõistaksid. Kas ta üldse ongi nii andekas ja kas see andekus on kuidagi seotud tema probleemidega, pole sugugi kindel. Tihti on ka nii, et laps on tegelikult saanud nende spetsialistide juurest palju abi, aga vanem ei näe seda, tema näeb ainult enda probleeme. Aga see spetsialist ei pea sinuga tegelema, mine otsi muud abi endale.Jah, ma ütlesin täiesti ausalt, et ma ei nimeta ühtegi spetsialisti abistajaks enne, kui mu laps pole abi saanud. Sina aga vastasid selle peale, et ma pean kõiki spetsialiste lollideks.
Kes siin tegelikult nüüd lahmib ja ilma olukorda teadmata puusalt hinnanguid loobib? Ja kas sa ise kedagi ka päriselt abistada oskad? Teenust pakkuda oskad, kuid abistada?
Re: Andekas laps
Postitatud: 27 Juul 2024 14:16
Külaline kirjutas: ↑27 Juul 2024 11:54
Sa kirjutaksid nagu minu lapsepõlvest ja noorukieast, mu ema suhtumise ja pilgu läbi. On sul tütar? Mina sain autismispektri häire diagnoosi alles keskealise täiskasvanuna.
Mul sama. Olin andekas laps, eliitkoolis. Esimesed 7 aastat läksid nii, et ma kordagi ei õppinud. Kusagil kaheksandas pidin hakkama õppima, mis oli mulle täiesti uus asi ja polnud sugugi harjunud. Väga raske oli, ootused ka kõigil kõrged mu suhtes nii et palju pettuti minus.
See pettumus + teismelise iga kokku tekitas, et keskkoolis sattusin suurtesse jamadesse. Kuidas ma sellest kõigest eluga, vägistamata ja suuremata vigastusteta läbi tulin, ise ka ei saa aru.
12das klassis hakkas puberteet leevenema ja leidsin ka peika, kes mu maha rahustas.
Aga jah, läks üle noatera.
Täiskasvanuna sain autismi diagnoosi ka.
Andekus on ohtlik. Kui toetada võib kasvatada inimkonda edasiviiva jõu, kui lasta vabalt kulgeda võib saada minusuguse
Re: Andekas laps
Postitatud: 27 Juul 2024 14:42
Olin minagi andekusega kimpus, aga selle vahega, et õppima pidin hakkama alles ülikoolis. Või noh, oleks ma natukenegi viitsinud gümnaasiumis õppida, oleks ehk mõni kolmele sooritatud lõpueksam viie vääriline olnud. Aga mul oli 11. klassi lõpuks selline kopp ees koolist, et suisa füüsiliselt raske oli selle teemaga veel tegeleda.
Humoorikama poole pealt aga keeldusin esimeses klassis mingeid minu meelest lollakaid asju tegemast, näiteks loodusõpetuse töövihikus ette joonistatud puulehte välja lõikamast ja vastava puu juurde kleepimast. Minu meelest oli see kolmeaastaste arengutasemele sobiv tegevus. Või siis matemaatika töövihikus mingit minu meelest liiga lihtsat tabelit täitmast, kus tulbas ja veergudes olid numbrid ja tulba ning veeru ristumiskohta tuli kirjutada summa. Klassiõpetaja oli meil aga vanakooli proua ja karmi käega, lajatas kahed ja isegi ühed ära. Sellest õppisin siis, et olgugi tegu lollaka ülesandega, ikkagi tuleb see hambad ristis kähku ära teha. Sest päris halbu hindeid mu väärikus ka ei lubanud saada.
Tüüpilisi teismeea probleeme mul polnud. Olin selline varaküps ja poole ööni raamatute lugeja, kuid tegin ka kõvasti sporti ja sageli käisin kooli eest võistlustel.
Aga ülikoolis läks jah kärsku keeruliseks. Siiski, kõpetasin nominaalajast kiiremini ja cum laude ning käisin veel ülikooli kõrvalt tööl ka.
Tagasivaates oli minu põhimure just tagumikutunnid, mida koolis teha tuli. Need väsitasid ja tüütasid, suisa kurnasid. Nõukaajal aga selliste lastega vist midagi ekstra ei tehtud. Niigi oli "eliitkool" ja kuueselt kooli mindud, kui mindi seitsmeselt.
Humoorikama poole pealt aga keeldusin esimeses klassis mingeid minu meelest lollakaid asju tegemast, näiteks loodusõpetuse töövihikus ette joonistatud puulehte välja lõikamast ja vastava puu juurde kleepimast. Minu meelest oli see kolmeaastaste arengutasemele sobiv tegevus. Või siis matemaatika töövihikus mingit minu meelest liiga lihtsat tabelit täitmast, kus tulbas ja veergudes olid numbrid ja tulba ning veeru ristumiskohta tuli kirjutada summa. Klassiõpetaja oli meil aga vanakooli proua ja karmi käega, lajatas kahed ja isegi ühed ära. Sellest õppisin siis, et olgugi tegu lollaka ülesandega, ikkagi tuleb see hambad ristis kähku ära teha. Sest päris halbu hindeid mu väärikus ka ei lubanud saada.
Tüüpilisi teismeea probleeme mul polnud. Olin selline varaküps ja poole ööni raamatute lugeja, kuid tegin ka kõvasti sporti ja sageli käisin kooli eest võistlustel.
Aga ülikoolis läks jah kärsku keeruliseks. Siiski, kõpetasin nominaalajast kiiremini ja cum laude ning käisin veel ülikooli kõrvalt tööl ka.
Tagasivaates oli minu põhimure just tagumikutunnid, mida koolis teha tuli. Need väsitasid ja tüütasid, suisa kurnasid. Nõukaajal aga selliste lastega vist midagi ekstra ei tehtud. Niigi oli "eliitkool" ja kuueselt kooli mindud, kui mindi seitsmeselt.
Re: Andekas laps
Postitatud: 27 Juul 2024 23:20
Tavalist last saab toetada, arendada, luua laia silmaringi ja anda palju kogemusi. Eks see ole abiks igale lapsele aga andekaks kasvatada ei saa.
Andeka lapse kasvatamine, et tal mingeid vaimseid jamasid poleks, õpihuvi säiliks ja õpioskused areneks jne on jube palju tööd. Töö algab sellest, et esimese asjana tasub andekale lapsele otsa vaadata ja tema käest küsida, kuidas ta mingit situatsiooni näeb ja saabud info põhjal siis edasi tegutseda. Vahel nad näevad selliseid detaile ja loovad selliseid seoseid või müüte, mille peale igaüks naljalt ei tule aga laps ju ei tea veel kõike. Kui probleemsed kohad andekale detailselt lahti seletada, siis saab julgelt 95% jamadest korda.
Nt kui andekas segab tundi, siis küsidagi, et miks see situatioon tal tekkis, mida ta mõtles, tundis jne. Kui segas tundi igavusest või protestist titeka ülesande vastu, siis arutadagi, kas õpetaja saaks anda lisaülesandeid selles aines või peaks viima lapse üks klass edasi. Kui hakata raiuma, et pead vaikselt istuma ja ootama kuni teised kõik puulehed lõigatud ja kleebitud saavad või vaikselt istumist kleepdudega premeerima, siis head nahka ei tule ja andekas ei saa endale nii vajalikku pingutust. Ei tohi andekat ka lihtsalt tagumikutundide aja täiteks samaliigiliste ülessannetega üle kuhjata. Lisaülesanded peavad olema ikka tase või sügavuse kiht edasi.
Eestis harrastatakse palju noppeõpet, mis on andekale nagu üks kirss viis päeva helbitava pudru kohta. USA-s ja mujal maailmas on erinevaid lähenemisi aga mulle on jäänud mulje, et terve klassi võrra edasi viimine ja lapsele vastutuse andmine oma õppimise eest koos individuaalse toe ja juhendamisega on vanemate arvates kõige paremini mõjuv lahendus andekale lapsele.
Lisaks on andekas laps andekas juba lasteaiaealisena ja juba seal saab lapse vaimset poolt nüristada pikkade päevadega lasteaia lärmi sees ja keskkonnas, kus ükski inteligentsem mänguasi ei säili terve ega komplektsena.
FB-s on grupp Parents of gifted & high ability children, kus liigub igasugust infot ja praktilist abi andeka lapse vanematele.
Vt andekate teemal natuke ringi ja siis saad aru, et andekate ajus toimuv on korralikult keeruline ja tundlik asi ning kasvatusega andekaks ei saa. Küll aga saab väga edukalt nii tavalise kui andeka lapse vaimse tervise vussi keerata, kui raiuda mingit konkreetsele lapsele sobimatut kasvatusviisi ja nõuda alla/üle võimete käivate ülesannete lahendamist.
Andeka lapse kasvatamine, et tal mingeid vaimseid jamasid poleks, õpihuvi säiliks ja õpioskused areneks jne on jube palju tööd. Töö algab sellest, et esimese asjana tasub andekale lapsele otsa vaadata ja tema käest küsida, kuidas ta mingit situatsiooni näeb ja saabud info põhjal siis edasi tegutseda. Vahel nad näevad selliseid detaile ja loovad selliseid seoseid või müüte, mille peale igaüks naljalt ei tule aga laps ju ei tea veel kõike. Kui probleemsed kohad andekale detailselt lahti seletada, siis saab julgelt 95% jamadest korda.
Nt kui andekas segab tundi, siis küsidagi, et miks see situatioon tal tekkis, mida ta mõtles, tundis jne. Kui segas tundi igavusest või protestist titeka ülesande vastu, siis arutadagi, kas õpetaja saaks anda lisaülesandeid selles aines või peaks viima lapse üks klass edasi. Kui hakata raiuma, et pead vaikselt istuma ja ootama kuni teised kõik puulehed lõigatud ja kleebitud saavad või vaikselt istumist kleepdudega premeerima, siis head nahka ei tule ja andekas ei saa endale nii vajalikku pingutust. Ei tohi andekat ka lihtsalt tagumikutundide aja täiteks samaliigiliste ülessannetega üle kuhjata. Lisaülesanded peavad olema ikka tase või sügavuse kiht edasi.
Eestis harrastatakse palju noppeõpet, mis on andekale nagu üks kirss viis päeva helbitava pudru kohta. USA-s ja mujal maailmas on erinevaid lähenemisi aga mulle on jäänud mulje, et terve klassi võrra edasi viimine ja lapsele vastutuse andmine oma õppimise eest koos individuaalse toe ja juhendamisega on vanemate arvates kõige paremini mõjuv lahendus andekale lapsele.
Lisaks on andekas laps andekas juba lasteaiaealisena ja juba seal saab lapse vaimset poolt nüristada pikkade päevadega lasteaia lärmi sees ja keskkonnas, kus ükski inteligentsem mänguasi ei säili terve ega komplektsena.
FB-s on grupp Parents of gifted & high ability children, kus liigub igasugust infot ja praktilist abi andeka lapse vanematele.
Vt andekate teemal natuke ringi ja siis saad aru, et andekate ajus toimuv on korralikult keeruline ja tundlik asi ning kasvatusega andekaks ei saa. Küll aga saab väga edukalt nii tavalise kui andeka lapse vaimse tervise vussi keerata, kui raiuda mingit konkreetsele lapsele sobimatut kasvatusviisi ja nõuda alla/üle võimete käivate ülesannete lahendamist.
Re: Andekas laps
Postitatud: 27 Juul 2024 23:58
Te räägite siin vaid koolist. Alati ei puutu ju kool üldse asjasse, andeid võib olla lastel suvalises vallas.
Kas andekas joonistaja koolis hästi hakkama saab? Ei pruugi. Annet on vaja päris paljudeks asjadeks. Nii füüsilist võimekust, vaimu kui ka palju tööd.
Võimsal ooperilauljal, heliloojal, kunstnikul või kontsertpianistil peab olema nii annet kui ka töökust. Samuti ka nt ratsutajal oskust hobust tunnetada ja parkuurist kiirelt aru saada, korvpalluril oskust kogu meeskonna koostööd näha, näitlejal suvalisse rolli sisse elada.
Kuidas nad kõik koolis matemaatikaga hakkama said, ei ole väga oluline.
Kui üldse annet pole, ei aita ka töökus midagi. Kuigi väidetakse, et kõik väikelapsed on võimalik laulma õpetada, siis ooperilauljaks kindlasti mitte, kui kuulmist ega häält üldse pole.
Kas andekas joonistaja koolis hästi hakkama saab? Ei pruugi. Annet on vaja päris paljudeks asjadeks. Nii füüsilist võimekust, vaimu kui ka palju tööd.
Võimsal ooperilauljal, heliloojal, kunstnikul või kontsertpianistil peab olema nii annet kui ka töökust. Samuti ka nt ratsutajal oskust hobust tunnetada ja parkuurist kiirelt aru saada, korvpalluril oskust kogu meeskonna koostööd näha, näitlejal suvalisse rolli sisse elada.
Kuidas nad kõik koolis matemaatikaga hakkama said, ei ole väga oluline.
Kui üldse annet pole, ei aita ka töökus midagi. Kuigi väidetakse, et kõik väikelapsed on võimalik laulma õpetada, siis ooperilauljaks kindlasti mitte, kui kuulmist ega häält üldse pole.
Re: Andekas laps
Postitatud: 28 Juul 2024 00:05
Tahtsin öelda, et ei tasu andekateks pidada vaid neid lapsi, kes koolis õpetatavaga lihtsalt hakkama saavad. Paljudel on hoopis teised anded. Ja väga tore, kui need üles leitakse ja lastele üritatakse võimalusi leida ka nende õppeprogrammiväliste annete arendamiseks.
Re: Andekas laps
Postitatud: 28 Juul 2024 01:01
Loomulikult on lastel ka õppekavaväliseid andeid. Ollakse nt. kas edukas spordis või laulmises. Aga vahe on selles, et sellised lapsed ei pea oma trennis või huviringis igavlemisega tegelema. Küll aga on tavaline see, et matemaatiliselt andekas laps ei saa tunnis mingeid lisaülesandeid oma ande arendamiseks ja parimal juhul lubatakse tal rahus oma asjadega tegeleda. Halvimal juhul hakkab ta tundi segama, sest tal on igav. On õnn kui selline laps elab suuremas linnas ja satub mõnda eliitkooli. Väikses kohas elav laps sõltub täiesti sellest, milline õpetaja talle satub ja kas ta vanemad saavad aru, et ta andekas on.Külaline kirjutas: ↑28 Juul 2024 00:05 Tahtsin öelda, et ei tasu andekateks pidada vaid neid lapsi, kes koolis õpetatavaga lihtsalt hakkama saavad. Paljudel on hoopis teised anded. Ja väga tore, kui need üles leitakse ja lastele üritatakse võimalusi leida ka nende õppeprogrammiväliste annete arendamiseks.
Re: Andekas laps
Postitatud: 28 Juul 2024 06:37
Naljakas, kuidas siin mitmed, kes algklassides natuke lahtisema peaga olid, ennast kohe andekaks peavad.
Re: Andekas laps
Postitatud: 28 Juul 2024 07:14
Vahet pole, kuidas seda nimetada. Lugu jääb samaks.Külaline kirjutas: ↑28 Juul 2024 06:37 Naljakas, kuidas siin mitmed, kes algklassides natuke lahtisema peaga olid, ennast kohe andekaks peavad.