Arutle Foorum

Teemat ajendas tegema see, et mul varastati rõdult ära seal kuivav suur kaltsuvaip . Elan üsna eraldatus kohas kortermajas. Rõdu on metsa poolne. Päris maaga tasane 1 korrus pole aga üsna madal. Vaip ise just kõige puhtam ja erilisem polnud.
Mõned aastad tagasi läks jalutama ka üks keskmise suurusega küünlalühter samalt rõdult.

Palju aastaid tagasi varastati töökohas jope taskust suitsupakk.

See juhtus sügaval vene ajal, sugulasel varastati maja tagant nööri pealt rinnahoidja ära. Ei olnud uus ega import, kodumaine ja suht rääbakas variant oli. Nii et kellel seda vaja oli - vist mingi haige, pani õhtul peegli ees endale selga, muud ei oska mõtelda.

Minul läks kaduma kabinetist teraapias kasutatav pall, et viskad seda sellele, kes peab rääkima. Paljud kolleegid saavad minu kabinetti, imelik, kes selle siis ära võttis. Tellisin selle Temust ja enam seda palli seal ei müüda. Oli ülimalt hea suurusega, kerge, vahtkummist, mõnus kätte võtta, erksa välimusega. Maksis paar eurot, aga sama head palli enam kuskilt ei leia. Kasutan seda küll üpriski vähe, aga ikka kahju on.

Mina puruvanakesena pidin keskkooli lõpu puhul koos teistega kooli sõrmuse tellima. Muud hõbedat meil kodus ei olnud kui mulle ristimise puhuks kingitud lusikas. Tehti sellest siis sõrmus. Minu esimesed töökohas varastati see mul sahtlist ära. Mida tegi varas võõra kooli sõrmusega

No eks kolleeg ka vaatas, et hea pall, otsustas omale võtta. Vbl võttis enesele kasvõi ilu pärast, viis koju lastele, kes teab.. Häid asju pole vaja kodunt välja vedada, võivad kaduma minna. Mõni läheb reisile, kullast kulinad ümber, siis imestab, miks ta paljaks varastatakse. Jäta oma ehted koju ja ei varasta sind keegi.
Sulatas üles võõra kooli sõrmuse, mis seal's ikka, väärismetall kulub ju alati ära... Või korjab sõrmuseid või väärisehteid, kes teab. Ikka ilma rahata saadud.

Pariisis Luxembourgi aias palava päeva ajal puudevilus hinge tõmmates jäin ilma õlalkantavast puuvillasest poekotist (tote bag), mille sees oli pooltühi plastmassist Tallinna Merepäevade veepudel ning äsja BHVst ostetud kuldne ananassi kuju (maksis 5 eurot). Võin vaid kujutada ette varast oma saagi üle rõõmustamas.

90ndatel käisid meil korteris vargad. Lisaks tavapärasele kraamile (telekas, ehted jne) olid kadunud ka mu ema kasutatud toasussid. Need olid täiesti tavalised, lihtsad tekstiilist sussid.

Kolimisel teisest riigist tagasi Eestisse läks mul kastide kolimisautosse laadimisel kaduma, st varastati tänavalt üks kast. Kastid olid kinnised, nummerdatud ja peale polnud midagi sisu kohta kirjutatud. See oli kast hügieenitarvetega: šampoonid, seebid, švammid, raseerija, kehakreem jmt. Loodan, et varas sai puhtaks.

Maamajja murti sisse. Kohapeal toimus tehing, ostja sai meie kodukinosüsteemi. Kaasa võeti ka kolm pudelit koduveini ja kast lihakonserve. Ju pidi tehingut tahistama.

90ndatel lõhuti Keila-Joal joa parklas auto küljeklaas ja kaasa võeti paar nahkkindaid ja kotike viinamarju.

Üheksakümnendate alguses murti mu korterisse sisse. Oli vaene aeg ja seal ei olnud midagi väärtuslikku kaasa võtta. Võeti siis kaasa poolik deodorant ja poolik pakk aspiriini.

Aga kõige naljakam "varguse" katse oli mõned aastad tagasi ühe järve ääres. Oli tuuline ilm ja rand üsna inimtühi. Läksime sõbrannaga ujuma, oma roosa suvekleidi panin paberkotti, et tuul seda ära ei viiks ja jäi kaldale. No ja siis, olime juba üsna kaugel, kui nägime, et kaldal harakas püüdis selle kotiga minema lennata, roosa kleit taga lohisemas-lehvimas. Sõbranna oli kaldale lähemal ja jõudis kohale enne, kui harakas selle pessa viis Ju oli edev harakas, tahtis ka kleiti kanda.

Guest kirjutas: ↑12 Juun 2026 17:04 Mina puruvanakesena pidin keskkooli lõpu puhul koos teistega kooli sõrmuse tellima. Muud hõbedat meil kodus ei olnud kui mulle ristimise puhuks kingitud lusikas. Tehti sellest siis sõrmus. Minu esimesed töökohas varastati see mul sahtlist ära. Mida tegi varas võõra kooli sõrmusega

Pandimajja viis.

Guest kirjutas: ↑12 Juun 2026 17:04 Mina puruvanakesena pidin keskkooli lõpu puhul koos teistega kooli sõrmuse tellima. Muud hõbedat meil kodus ei olnud kui mulle ristimise puhuks kingitud lusikas. Tehti sellest siis sõrmus. Minu esimesed töökohas varastati see mul sahtlist ära. Mida tegi varas võõra kooli sõrmusega

Pandimajja viis.

Külaline kirjutas: ↑12 Juun 2026 18:41 90ndatel käisid meil korteris vargad. Lisaks tavapärasele kraamile (telekas, ehted jne) olid kadunud ka mu ema kasutatud toasussid. Need olid täiesti tavalised, lihtsad tekstiilist sussid.

Mu tuttava korteris tehti nii puhas vuuk, et isegi vetsupaber ja ukselingid viidi minema.

Külaline kirjutas: ↑12 Juun 2026 22:40Pandimajja viis.

Kas nõukaajal oli pandimajasid?

Süütus. Siiani ei tea, kes täpselt ehkki mingid kahtlused ja lootused on.

Külaline kirjutas: ↑12 Juun 2026 21:51Aga kõige naljakam "varguse" katse oli mõned aastad tagasi ühe järve ääres. Oli tuuline ilm ja rand üsna inimtühi. Läksime sõbrannaga ujuma, oma roosa suvekleidi panin paberkotti, et tuul seda ära ei viiks ja jäi kaldale. No ja siis, olime juba üsna kaugel, kui nägime, et kaldal harakas püüdis selle kotiga minema lennata, roosa kleit taga lohisemas-lehvimas. Sõbranna oli kaldale lähemal ja jõudis kohale enne, kui harakas selle pessa viis Ju oli edev harakas, tahtis ka kleiti kanda.

Meil viis tundmatut päritolu koer ema aiapidamiskalossid minema. Ema viskas veel saapa järele, aga ei see varast pidanud.

Külaline kirjutas: ↑12 Juun 2026 22:52

90ndatel käisid meil korteris vargad. Lisaks tavapärasele kraamile (telekas, ehted jne) olid kadunud ka mu ema kasutatud toasussid. Need olid täiesti tavalised, lihtsad tekstiilist sussid.

Mu tuttava korteris tehti nii puhas vuuk, et isegi vetsupaber ja ukselingid viidi minema.

Mul sõbrannal kruviti isegi boiler seinalt maha.
Hiljem tuli välja, et nii põhjalik varas oli sagedane külaline – jooksva boyfriend'i vend.

Guest kirjutas: ↑12 Juun 2026 23:00

Külaline kirjutas: ↑12 Juun 2026 22:40Pandimajja viis.

Kas nõukaajal oli pandimajasid?

Mingid kokkuostjad mustlased olid küll, ametlikke pandimaju polnud.Või sai hoiukassas vahetada väärismetalle raha vastu...igatahes ma olen kuulnud, et kulda ja hõbedat müüdi. Võibolla ostsid hoopis juveelipoed?

Külaline kirjutas: ↑13 Juun 2026 09:26Mingid kokkuostjad mustlased olid küll, ametlikke pandimaju polnud.Või sai hoiukassas vahetada väärismetalle raha vastu...igatahes ma olen kuulnud, et kulda ja hõbedat müüdi. Võibolla ostsid hoopis juveelipoed?

Komisjonipoed olid küll. Ja antikvariaadid.''

Ja nüüd kõikide lemmik - AI!

Nõukogude Liidus ja Eesti NSV-s toimisid pandimajad (vene keeles ломбард) ehk lombardid riiklike asutustena, mille peamine eesmärk oli pakkuda elanikkonnale lühiajalisi laene vallasvara tagatisel ja realiseerida realiseerimata jäänud või konfiskeeritud asju.Nõukogudeaegsete lombardide peamised iseloomulikud jooned:

Riiklik monopol: Eranditult kõik pandimajad kuulusid riigile ja allusid vastavatele finants- või kommunaalmajanduse struktuuridele. Eraettevõtlust ei eksisteerinud.

Aktsepteeritud tagatis: Peamise väärtusena panditi väärismetalle (eriti kulda ja hõbedat), väärtuslikumaid kellasid, fotoaparaate, õmblusmasinaid ja muud väärtuslikku kodutehnikat, mida oli lihtne hinnata ja hoiustada.

Laenutingimused: Laenuintressid olid madalad ja rangelt riiklikult reguleeritud. Inimestel oli võimalik saada hädasti vajaminevat sularaha enne palgapäeva, tasudes kindlaksmääratud protsenti.

Komisjonimüük: Lombardid tegelesid ühtlasi komisjonikauplustena, kus müüdi panditähtaja ületanud ja välja ostmata jäänud esemeid. Nõukogude defitsiidimajanduse tingimustes olid need poed heaks võimaluseks osta kasutatud, kuid korralikke väärtesemeid, antiikesemeid või välismaist tehnikat.

Nõukogude kuld: Tänapäeval hinnatakse nõukogudeaegseid 583-prooviga kuldehteid kõrgelt just nende ajaloolise väärtuse tõttu, mistõttu paljud Eesti pandimajad ja kokkuostjad suunavad neid esemeid pigem järelturule kui sulatamisele.

Guest kirjutas: ↑13 Juun 2026 09:41 Tänapäeval hinnatakse nõukogudeaegseid 583-prooviga kuldehteid kõrgelt just nende ajaloolise väärtuse tõttu, mistõttu paljud Eesti pandimajad ja kokkuostjad suunavad neid esemeid pigem järelturule kui sulatamisele.

Minu chatGPT oponeerib:

"Pigem ei vasta see väide üldkujul tõele. Täpsem oleks öelda:

Nõukogudeaegseid 583-prooviga kuldehteid hinnatakse eeskätt nende kullasisalduse, seisukorra, kaalu, disaini ja kandmisväärtuse järgi; “ajalooline väärtus” võib hinda tõsta vaid erilisemate või kollektsioneeritavate esemete puhul.

583 proov tähendab, et sulamis on 58,3% puhast kulda; see on sisuliselt peaaegu sama kui 585 proov ehk 14-karaadine kuld. Eesti kulla kokkuostus pannakse 583 ja 585 sageli samasse hinnakategooriasse, näiteks Luutar näitab “Kuld 585/583–14K” ühise grammihinnana. See viitab, et tavaturul käsitletakse neid esmajoones materjalina, mitte automaatselt ajaloolise esemena.

Rahvusvahelistel müügiplatvormidel müüakse “Soviet / USSR 583 gold” ehteid küll sageli vintage- või kollektsiooniesemetena, ning mõnele esemele küsitakse kõrget hinda. Aga see ei tõesta, et kõiki nõukogudeaegseid 583-prooviga ehteid hinnatakse kõrgelt just ajaloolise väärtuse tõttu; müügihind sõltub ka kivist, kaalust, disainist, haruldusest ja müüja hinnastamisest."