Arutle Foorum

Ma reaalselt tunnen, et mu laps on mõne erivajadusega.
Ta ei kuula lihtsalt sõna. Ma võin karjuda, röökida, ilusti rääkida, sakutada- teda lihtsalt ei huvita.
Selle asemel et mängida rahulikult - tema jookseb, ronib, kukub, nutab , lihtsalt teeb kohutavalt lärmi. See on nii kuradi väsitav. Kuskile ma temaga minna ei saa, sest teda lihtsalt ei huvita kui teda korrale kutsun. Ei aita ähvardamine või mingit moodi " äraostmine ". Ma ei jaksa enam. Mu närvid on läbi ja tunnen, et jätan ta üldse lapse isale kasvatada ja lähen minema.
Lasteaias on ka sellised ulakused kuid asi pole nii hull kui kodus. Abikaasat kuulab ta veidikene rohkem kuid ikkagi peab korduvalt häält tõstma.
Ei arvanud et see teine laps nii raske käitumisega saab olema. Kellegil sama mure? On mingi diagnoos? Hüperaktiivsus ja sõnakuulmatus koos.
Täna andsin tagumikule laksu ja selle peale trampis ja ütles mulle, et kui veel teen siis trambib kõvemini. No mida kuradit? Sõnadest ei piisa. Mitte millestki ei piisa. Kohutavalt piinlik on sellise lapsega kuskil käia. Uni on samuti rahutu. Uneapnoe on samuti. Mandlid ja adenoid lõigatud ning nüüd saab müofunktsionaalset teraapiat. Ilmselt see magamatus ka mõjutab. Tõesti olen nii rumal ja saamatu ema et ei saa lihtsalt hakkama..

Hakake nüüd tänitama. Juba ootan!

Viletsa unega laps on kindlasti kergemini ärrituv, selles pole kahtlust, aga see peaks nüüd siis teraapia käigus paranema.
ADHD pole kindlasti välistatud, reeglina ongi siis tegemist sellise sõnakuulmatuse ja püsimatusega (tean kahte päris diagnoosiga, mõlemad kasvasid välja murdeeas, üks tarvitas lühiajaliselt ka ravimeid).
Palju aitab väsitamine - pikad jalutuskäigud, õuemängud (iga päev), suusatamine, uisutamine, ujumine, parandab ühtlasi ka und. Püsivust nõudvad tegevused, näiteks legod, lauamängud. Premeerimine põhimõttel - kui selle ära teed, hakkama saad, siis saad....(kui ei taha, ok, pole probleemi, ära siis tee, ma lihtsalt arvasin, et see meeldiks sulle).
Kui sul on võhm väljas, on teil ehk kohustused valesti jagatud. Meil oli nii, et minul oli 3 vaba õhtut nädalas ja mehel neli. Kui näiteks oli mehe valvekord, siis see algas kas kohe hommikul või peale tööd ja lõppes, kui laps oli magama läinud. Sinna kuulus siis söötmine, mängimine, õues käimine, uinutamine, ja kui sel päeval läksime poodi, siis valvas mees lapse järel, mina tegin sisseoste. Omal vabal päeval/õhtul käisime trennis, väljas, tegime aiatööd või lihtsalt puhkasime. Kui ka oli raske päev, mõtlesid, et oh, homme õnneks saan puhata.
Meie laps oli väiksena selline piiripealne, väga püsimatu ja väsitav, aga diagnoosi alla ei läinud. Enne kooli harjutasime teda mängukoolis ja eelkoolis, et õpiks püsivust. Sai hakkama ja lõpuks koolis õppis üsna hästi, aga tuli loovalt läheneda kõikidele probleemidele.
Isaga käituvad paremini, sest isa paistab karmim, ema armastusele loodavad igas olukorras, aga isa on arvamatum. Meil küll oli nii, et isa oli see pehmo, mina ise pigem konkreetne ja järjekindel (ja raudsete närvidega ).

Külaline kirjutas: ↑06 Veebr 2026 18:17Selle asemel et mängida rahulikult - tema jookseb, ronib, kukub, nutab , lihtsalt teeb kohutavalt lärmi.

Aktiivsushäiret pole tal kahtlustanud? Ta ei suuda rahulikult olla, tal aju on häires. Pidevalt nõuab uusi emotsioone ja sealt see pidev ronimine, rahmeldamine, lärmamine.

Guest kirjutas: ↑06 Veebr 2026 19:31

Külaline kirjutas: ↑06 Veebr 2026 18:17Selle asemel et mängida rahulikult - tema jookseb, ronib, kukub, nutab , lihtsalt teeb kohutavalt lärmi.

Aktiivsushäiret pole tal kahtlustanud? Ta ei suuda rahulikult olla, tal aju on häires. Pidevalt nõuab uusi emotsioone ja sealt see pidev ronimine, rahmeldamine, lärmamine.

Hetkel mitte. Samas on see viimasel aastal nagu tekkinud. Aina hullemaks läheb tundub.
Mis arst üldse seda diagnoosib? Kuhu pöörduda?

Guest kirjutas: ↑06 Veebr 2026 19:01 Viletsa unega laps on kindlasti kergemini ärrituv, selles pole kahtlust, aga see peaks nüüd siis teraapia käigus paranema.
ADHD pole kindlasti välistatud, reeglina ongi siis tegemist sellise sõnakuulmatuse ja püsimatusega (tean kahte päris diagnoosiga, mõlemad kasvasid välja murdeeas, üks tarvitas lühiajaliselt ka ravimeid).
Palju aitab väsitamine - pikad jalutuskäigud, õuemängud (iga päev), suusatamine, uisutamine, ujumine, parandab ühtlasi ka und. Püsivust nõudvad tegevused, näiteks legod, lauamängud. Premeerimine põhimõttel - kui selle ära teed, hakkama saad, siis saad....(kui ei taha, ok, pole probleemi, ära siis tee, ma lihtsalt arvasin, et see meeldiks sulle).
Kui sul on võhm väljas, on teil ehk kohustused valesti jagatud. Meil oli nii, et minul oli 3 vaba õhtut nädalas ja mehel neli. Kui näiteks oli mehe valvekord, siis see algas kas kohe hommikul või peale tööd ja lõppes, kui laps oli magama läinud. Sinna kuulus siis söötmine, mängimine, õues käimine, uinutamine, ja kui sel päeval läksime poodi, siis valvas mees lapse järel, mina tegin sisseoste. Omal vabal päeval/õhtul käisime trennis, väljas, tegime aiatööd või lihtsalt puhkasime. Kui ka oli raske päev, mõtlesid, et oh, homme õnneks saan puhata.
Meie laps oli väiksena selline piiripealne, väga püsimatu ja väsitav, aga diagnoosi alla ei läinud. Enne kooli harjutasime teda mängukoolis ja eelkoolis, et õpiks püsivust. Sai hakkama ja lõpuks koolis õppis üsna hästi, aga tuli loovalt läheneda kõikidele probleemidele.
Isaga käituvad paremini, sest isa paistab karmim, ema armastusele loodavad igas olukorras, aga isa on arvamatum. Meil küll oli nii, et isa oli see pehmo, mina ise pigem konkreetne ja järjekindel (ja raudsete närvidega ).

Oled ikka tubli!
Mul abikaasa väga tubli isa ja tema üldiselt selline rahulikum ja suudab seda asja kergemalt võtta. Ma kohe lähen ise nii stressi ja ei suuda end ohjata. Abikaasa tegeleb väga palju lapsega ja samas sisimas ta nagu ise ka laps. Mängivad ja möllavad koos. Mina tahaks sellist vaiksemat olemist ja ei jõua mässata iga päev. Eks ilmselt tuleb siis endale neid vabu hetki võtta ka. Samas mul graafikujärgne töö. Vabadel päevadel viin lapse ka tihti lasteaeda ja peaksin justkui seda vaba aega ju saama. Piisab ühest päevast kui lapsega kodus olen ja see nagu täiskoormusel töö päev. Hullem veel. Ta ei suuda 5 min ka paigal püsida. Hetkel jookseb ringi kõrvaklapid peas, ämblikmehe kostüüm seljas ja hommikumantli vöö sabana taga. Nagu omas maailmas täiesti.

Külaline kirjutas: ↑06 Veebr 2026 19:38Mis arst üldse seda diagnoosib? Kuhu pöörduda?

Mina käisin Laste Vaimse Tervise Keskuses. Tehakse testid sinu vastuste põhjal. Pikad testid tuli vastata. Loomulikult vaadati vestluse käigus last ka ja mingeid mänge viidi ka temaga läbi, et näha ta keskendumist. Asub Tallinnas Mustamäel.
https://www.lastehaigla.ee/kliinikud/la ... skus/meist

Kas teie esimene laps on rahuliku loomuga või ka pigem rahmeldaja?

Guest kirjutas: ↑06 Veebr 2026 21:12 Kas teie esimene laps on rahuliku loomuga või ka pigem rahmeldaja?

Esimene laps püsimatu oli väiksena küll, kuid teise lapsega ei anna võrreldagi. Koolis saab hakkama ja kõik on ok.

Kui ikka kontrollimatu, siis arstile abi otsima. Lapsel halb, sest saab kogu aeg riielda ja vanemad lähvad ka hulluks.

Kui sa suudaks rahulik olla, ei keelaks, millega asi lõppeks?

Külaline kirjutas: ↑06 Veebr 2026 19:42Ta ei suuda 5 min ka paigal püsida. Hetkel jookseb ringi kõrvaklapid peas, ämblikmehe kostüüm seljas ja hommikumantli vöö sabana taga. Nagu omas maailmas täiesti.

See kõlab küll päris lahedalt ja loominguliselt. Kuigi täiesti mõistetavalt väsitavalt. Mul oli ka üks laps selline hullult loov ja ettevõtlik rahmeldaja. Tänaseks arukas ja eluga igati hakkamasaav täiskasvanu. Teine ehk n.ö. normaalne laps oli selle kõrval ilka puha ingel. Ma peaaegu hakkasin mõistma inimesi, kel on 4-5 last.

Guest kirjutas: ↑06 Veebr 2026 21:34

Külaline kirjutas: ↑06 Veebr 2026 19:42Ta ei suuda 5 min ka paigal püsida. Hetkel jookseb ringi kõrvaklapid peas, ämblikmehe kostüüm seljas ja hommikumantli vöö sabana taga. Nagu omas maailmas täiesti.

See kõlab küll päris lahedalt ja loominguliselt. Kuigi täiesti mõistetavalt väsitavalt. Mul oli ka üks laps selline hullult loov ja ettevõtlik rahmeldaja. Tänaseks arukas ja eluga igati hakkamasaav täiskasvanu. Teine ehk n.ö. normaalne laps oli selle kõrval ilka puha ingel. Ma peaaegu hakkasin mõistma inimesi, kel on 4-5 last.

See on see, mida nimetatakse vabaks mänguks (st. lapse oma algatatud, tema oma plaani järgi kulgev mäng) ja mis pidi olema väga arendav, palju arendav kui täisakasvanu ettekirjuatatud mäng. Mulle tundub see, et saba on taga, mängitavasse rolli sisse jäägitult sisse elanud - täesti lapsepärane käitumine!

Ära mõtle oma lapse kohta püsivalt negatiivseid mõtteid: "milline jube laps, ei tahagi teda" jms. Mõtle, et praegu on ta selline väike ja tormakas veel, ok, siis see seab mõned piirangud, aga võtan võimalikult rahulikult ja küll ta kasvab ja areneb - tegelikult on ta ju naljakas väike inimene. Lapse kasvatamine ilma humorimeeleta poel võimalik! Ma arvan, et paljud lapsed on sellised - tahavad liikuda ja rabeleda, teha omameelest lahedaid asju - mitte täiskasvanu meelest "normaalseid" asju Ja tuleb arvestad, et lastele nende mängud või täiskasvanu meelest tobe tegevus ongi täiesti tõsine tegevus - see haarab jäägitult (mitte nagu täsikasvanu, kes võib midagi mängida pooliku kaasaelamisega "okei, mängin siis moe pärast kah" )

Ma arvan, et täiskasvanu ei peaks tormakaid mänge mängiva lapse puhul pidevalt mõtlema, et ma tahan ära.Vaid, kui ise ei taha kaasa möllata, siis laskma lapsel möllata ja ise samal ajal leida võimalus rahulikumalt olemiseks - kasvõi lugeda endale meeldivaid asju vms. Ma ei räägi teoreetiliselt - mul on kolm last ja ma olen suht harjunud, et need mängivad tormakaid/lärmakaid mänge ja mina olen natuke eemal oma nurgas (ma ise lärmaja-tormaja ei ole) ja puhkan. Ja muidugi, kui ei osta väikelapsele nutikat (et väikelapsele pole seda telefoni veel millekski vaja) - siis ka, eks lärmakusele kalduv laps ongi lärmakam. Meil polnud lastel enne kooli veel telefone. Ainult telekas. Nii et kujuta ise ette - me ei saanud lapsi "nutika hoida" panna, mängisid ja tormasidki enamus aega omavahel.

Halvem pool teemalgataja jutus on, et laps ei kuula ema keelamist/käskimist - ai-ai, ema peaks siin natuke otsutavam olema. Korrale kutsumist minu lapsed siiski kuulasid. est nad teadsid, ema lõputult tühja ei ähvarda ("ma võtan sinult selle asja ära ja panen kapi otsa" , "me lähme koju - kui te siin käituda ei oska" ), vaid emme võibki järgmiseks halastuseta haarata selle asja või siis lapse kaenlasse/käekõrvale (nutust hoolimata) ja mina koju ära. Ükskord sai üks laps terveks nädalavahetsueks igasugu multikate/videote keelu - ei saanudki keegi laps midagi vaadata. Sa ära ainult ähvavarda - vii oma ähvardused ka täide. Nii õpivad lapsed, et emmel on piir, millest alates ta enam ei plädise tühja, vaid võtab midagi ette, mis lapsel ei ole meeldiv. Samuti nõua endaga kena olemist - kui ülbitseb ("sa oled loll emme!" )- siis ütle vastu, et ahah, sa ütled, et mina olen loll, kas mina sulle ka niimoodi solvavalt ütlen, mis tunne see oleks? Ei käitu vist...Kui sina minuga ülbitsed - siis kaob mul ka tahtmine sinu vastu vastutulelik olla. Ma võin sisnuga kena ola, aga vaata, siis sina ka ei ülba, vaid suhtled normaalselt.

Muidugi "vali oma võitlusi" - sa vali, mida sa oma lapsele tõsiselt keelad (ja siis paned ennast ka maksma) ja mille suhtes sa oled leplik ja võitlusse ei lähe. Liiga palju keelde pole ka hea - ja oleks sulle endale ka liiga väsitav.

Kui kuskil käia, siis täpselt lapse küpsuse järgi - käi nendes kohtade, kuid lapse energilisus/lapselikkus ei sega ja kus lapse liigne energilisus - lapselikkus segab, sinna kohta pole temaga järelikult veel õige aeg minna. Pole vaja ägada: "Õudne-õudne, millal ma saame käima hakata!!!". Suhtu rahulikult - ta on 4a, aega on elu ei jookse eest ära, saate käia siis, kui laps on vanem. Ja pole vaja põdeda "aga teised sama vanad käivad" - lähtuda tuleb konkreetsest lapsest.

Mul lapsed juba koolis. Arukad lapsed, hinded on head, õpetajad ei kurda. Suudavad keskenduda ka - nii et kindlasti ei tulenenud nende lärmamine/tormamine väiksena ATH.st või millestki lihtsalt lapselikku energiat oli palju. Küll olevat õpetajate sõnul aasta-aastalt rohkem lapsi, kellel on päriselt tähelepanuhäire (kas siis väiksena liigsest nutis olemisest või millest, ei tea).

Guest kirjutas: ↑06 Veebr 2026 21:26 Kui sa suudaks rahulik olla, ei keelaks, millega asi lõppeks?

Me elame korteris ja ma ei saa sellist lärmamist päris lubada. Vaesed alumised elanikud siis.
Kui ta oli 2.aastane, siis sain paar korda alumiselt naabrilt smsi, et tal on ka lapsed ja saab aru, aga veidi läheb liiale juba. Kui ma ei keelaks ja ajaks rahulikult oma asju, siis selle ajaga suudaks ta keerata elutoa või mõne muu toa täiesti pea peale. Mis iganes võib tal pähe tulla.
Nokitseks ta vaikselt omaette mõnda mängu vms, oleks ideaalne. Aga ta lärmab. Eile võttis oma suure kraaanaauto, sidus sinna külge pesukausi kuidagi ja lihtsalt jooksis mööda tuba sellega ja auto koos kausiga lohises järgi. Nagu mis point sellel on
Selliseid asju mõtleb välja mille peale ise ei tuleks. Ja kuna meil kass ka korteris, siis selle kassiga üksteist taga ajada on ka ilgelt vahva. Üks lõputu jooksmine. Elaksime me oma majas siis mul oleks ükskõik. Tehku mis tahab

Külaline kirjutas: ↑07 Veebr 2026 07:38

Guest kirjutas: ↑06 Veebr 2026 21:26 Kui sa suudaks rahulik olla, ei keelaks, millega asi lõppeks?

Me elame korteris ja ma ei saa sellist lärmamist päris lubada. Vaesed alumised elanikud siis.
Kui ta oli 2.aastane, siis sain paar korda alumiselt naabrilt smsi, et tal on ka lapsed ja saab aru, aga veidi läheb liiale juba. Kui ma ei keelaks ja ajaks rahulikult oma asju, siis selle ajaga suudaks ta keerata elutoa või mõne muu toa täiesti pea peale.
Üks lõputu jooksmine. Elaksime me oma majas siis mul oleks ükskõik. Tehku mis tahab

Väga energilise lapsega korteris elamine võib olla suur katsumus, sest laps tahaks ringi joosta ja möllata, aga pidevalt peab keelama, sest naabreid võib see häirida. Ma ei tea, kaua ta õhtul üleval on, aga kui hiliste tundideni, siis teeb see olukorra veel raskemaks. Olen ise mõelnud palju maja ja korteri teema üle, kaalunud erinevaid variante ja aru saanud, et väikelastega on ideaalne elada eramajas vähemalt laste koolieani, kui vähegi võimalik. Kui lapsed juba koolis käivad, energiat trennides saavad kulutada, siis jääb ilmselt ka jooksmist ja müramist vähemaks.

Guest kirjutas: ↑07 Veebr 2026 10:27

Külaline kirjutas: ↑07 Veebr 2026 07:38

Guest kirjutas: ↑06 Veebr 2026 21:26 Kui sa suudaks rahulik olla, ei keelaks, millega asi lõppeks?

Me elame korteris ja ma ei saa sellist lärmamist päris lubada. Vaesed alumised elanikud siis.
Kui ta oli 2.aastane, siis sain paar korda alumiselt naabrilt smsi, et tal on ka lapsed ja saab aru, aga veidi läheb liiale juba. Kui ma ei keelaks ja ajaks rahulikult oma asju, siis selle ajaga suudaks ta keerata elutoa või mõne muu toa täiesti pea peale.
Üks lõputu jooksmine. Elaksime me oma majas siis mul oleks ükskõik. Tehku mis tahab

Väga energilise lapsega korteris elamine võib olla suur katsumus, sest laps tahaks ringi joosta ja möllata, aga pidevalt peab keelama, sest naabreid võib see häirida. Ma ei tea, kaua ta õhtul üleval on, aga kui hiliste tundideni, siis teeb see olukorra veel raskemaks. Olen ise mõelnud palju maja ja korteri teema üle, kaalunud erinevaid variante ja aru saanud, et väikelastega on ideaalne elada eramajas vähemalt laste koolieani, kui vähegi võimalik. Kui lapsed juba koolis käivad, energiat trennides saavad kulutada, siis jääb ilmselt ka jooksmist ja müramist vähemaks.

Nõus eelmisega. Majas on palju lihtsam. Mul oli täielik vabadus valida, mille keelamisele ma oma energiat hakkan kulutama ja mille (kui on lihtsalt kärarikkam mäng, mis ohtlik pole) peale käega löön. Suvel võimaldasin lastele pikema puhkuse, läksid tavaliselt juba hommikul õue ja olidki terve päeva õues. Muidugi lapsed on selles mõttes hämmastavad, et terve päev õues olnuna oli neil veel õhtul energiat piisavalt, et püüda vannitoas möllama hakata (siis tuli karjakesi vannitoas möllamisele keeld panna ja käskida lapsi ühekaupa pesta). Aga igatahes, niimoodi laste "pidamine" oli endale paremini talutav, kuna ei olnud vaja päevad läbi iga jooksumängu ja muu tühja asja pärast naaksuda.

Tean isegi peresid, kes on väikelate ajal ajutiselt korterielu jätnud ja maja üürinud, kuna majas on väikelapsi lihtsam "pidada". Muidugi peab siis vanemate tööelu selliseid vangerdusi võimaldama.

Minu esimene laps muutus selliseks siis, kui sai magusat. Kommi või shokolaadi. Eriti hull oli coca cola. Nagu päriselt. Ma mingi hetk tabasin selle ära ja viisin nede tarbimise praktiliselt nulli. Ja toimis. Laps muutus kordades rahulikumaks. Päris mitmeid aastaid mõjus suhkur talle nagu kokaiin
Seega soovitan ka lapse toidulaud üle vaadata.

Mina vennalaps on selline. Täna on ta kuuene. Eelmisel suvel käis uuringutel, veel diagnoosi ei pandud, aga väga tugevad jooned ATH-le ja tõrges-trostslik käitumisele. Sisuliselt hakatakse tõsiselt tegelema siis, kui tuleb aega kooli minna (Rajaleidja jne). Igatahes soovitan ka spetsialistidega konsulteerida, kuigi järjekord on ebareaalsed...

Korteris päästavad natukenegi põrandavaibad. Et alumisi säästa ja enda närve, siis paksud vaibad maha.

Külaline kirjutas: ↑06 Veebr 2026 19:42

Guest kirjutas: ↑06 Veebr 2026 19:01 Viletsa unega laps on kindlasti kergemini ärrituv, selles pole kahtlust, aga see peaks nüüd siis teraapia käigus paranema.
ADHD pole kindlasti välistatud, reeglina ongi siis tegemist sellise sõnakuulmatuse ja püsimatusega (tean kahte päris diagnoosiga, mõlemad kasvasid välja murdeeas, üks tarvitas lühiajaliselt ka ravimeid).
Palju aitab väsitamine - pikad jalutuskäigud, õuemängud (iga päev), suusatamine, uisutamine, ujumine, parandab ühtlasi ka und. Püsivust nõudvad tegevused, näiteks legod, lauamängud. Premeerimine põhimõttel - kui selle ära teed, hakkama saad, siis saad....(kui ei taha, ok, pole probleemi, ära siis tee, ma lihtsalt arvasin, et see meeldiks sulle).
Kui sul on võhm väljas, on teil ehk kohustused valesti jagatud. Meil oli nii, et minul oli 3 vaba õhtut nädalas ja mehel neli. Kui näiteks oli mehe valvekord, siis see algas kas kohe hommikul või peale tööd ja lõppes, kui laps oli magama läinud. Sinna kuulus siis söötmine, mängimine, õues käimine, uinutamine, ja kui sel päeval läksime poodi, siis valvas mees lapse järel, mina tegin sisseoste. Omal vabal päeval/õhtul käisime trennis, väljas, tegime aiatööd või lihtsalt puhkasime. Kui ka oli raske päev, mõtlesid, et oh, homme õnneks saan puhata.
Meie laps oli väiksena selline piiripealne, väga püsimatu ja väsitav, aga diagnoosi alla ei läinud. Enne kooli harjutasime teda mängukoolis ja eelkoolis, et õpiks püsivust. Sai hakkama ja lõpuks koolis õppis üsna hästi, aga tuli loovalt läheneda kõikidele probleemidele.
Isaga käituvad paremini, sest isa paistab karmim, ema armastusele loodavad igas olukorras, aga isa on arvamatum. Meil küll oli nii, et isa oli see pehmo, mina ise pigem konkreetne ja järjekindel (ja raudsete närvidega ).

Oled ikka tubli!
Mul abikaasa väga tubli isa ja tema üldiselt selline rahulikum ja suudab seda asja kergemalt võtta. Ma kohe lähen ise nii stressi ja ei suuda end ohjata. Abikaasa tegeleb väga palju lapsega ja samas sisimas ta nagu ise ka laps. Mängivad ja möllavad koos. Mina tahaks sellist vaiksemat olemist ja ei jõua mässata iga päev. Eks ilmselt tuleb siis endale neid vabu hetki võtta ka. Samas mul graafikujärgne töö. Vabadel päevadel viin lapse ka tihti lasteaeda ja peaksin justkui seda vaba aega ju saama. Piisab ühest päevast kui lapsega kodus olen ja see nagu täiskoormusel töö päev. Hullem veel. Ta ei suuda 5 min ka paigal püsida. Hetkel jookseb ringi kõrvaklapid peas, ämblikmehe kostüüm seljas ja hommikumantli vöö sabana taga. Nagu omas maailmas täiesti.

Jah, meil oli mängudega sama, isa pidi kõikides mängudes osalema ja need olidki erinevad, kui minuga. Ainukese ja väga elavaloomulise lapsega tulebki püsivalt mängukaaslaseks olla. Nii oli isa mängujuht, mina emotsioonide juht ja hiljem "eraõpetaja." Ja me mõlemad mehega leidsime, et palju kergem on tööl olla, seal pole enamus inimesi iga sekund valvel, täitsa puhkus võrdluse mõttes. Meie laps lõpetas lõunauinakud ka juba 3,5 aastaselt.

Mul oli ka selline laps väiksena. Ajas hulluks küll.
Kõige raskem oli tõestusega tagajärgede üle. Nt tahtis ta minna välja talvel suvejakiga. Seda võiks lubada ju kogeda, et hakkab külm. Aga ta oli ka nii trotsiv, et võis lõdiseda. Ja lõpuks on haige. See tähendab et jään jälle töölt koju, tal on halb olla. Samas seda ta ei seosta, et tänane haigus on tingitud eilsest õhukesest jakist. Seostada oskas ta vaid lõdisemist.
Või mingi ohtlik olukord. Ma keelan ja räägin et saad haiget. Ta tahab näha kas ikka on nii või ei usu.
Ka toas kolistamine on raske tõestada, et naabrit häirib. Kuni naaber temaga ei pahanda on see vaid ema nn ettekujutus et naabrit häirib. Äkki ei häiri, äkki ta ei kuule, kust sa tead et neid häirib, arvab laps. Selle toas kolistamisega oleks minu lapse puhul toiminud vaid see kui naaber tuleb ise ütleb talle.
Siis on tõestus, et nii on.