Guest kirjutas: ↑18 Jaan 2026 22:46
Külaline kirjutas: ↑18 Jaan 2026 22:20
Guest kirjutas: ↑18 Jaan 2026 22:08
Seda jah, aga miks osa ameerikast on ikkagi kellegi euroopa osa?
Sest ajalooliselt on niimoodi kujunenud. Ega Gröönimaa pole ainus osa muus maailmajaos, mis on mõne Euroopa riigi osa. Näiteks Madalmaade kuningriiki kuuluvad lisaks Hollandile ka Aruba saar, Curaçao saar ja Sint Maarteni saar Ameerikas Venezuela ranniku lähedal. Hispaaniale kuuluvad Ceuta ja Melilla linnad Aafrikas. Prantsusmaale kuuluvad Prantsuse Guajaana Lõuna-Ameerikas ning mitu saareüksust Atlandi, Vaikses ja India ookeanis.
Teadmata ajalugu, arvan, et nad said need sõjaga vallutades.
Gröönimaale rajasid viikingid esimesed asundused juba 10. sajandil. Gröönimaa oli osa Põhjala maailmast, mitte koloonia. Viikingite asundused allusid algselt Norra kuningale.
14. sajandi lõpus ühendati Taani, Norra ja Rootsi ühe monarhi alla ehk sündis nn Kalmari unioon. Tegemist oli personaluniooniga: igal kuningriigil olid oma seadused ja institutsioonid, kuid ühine kuningas. Norra koosseisu kuulusid juba varem Island, Gröönimaa ja Fääri saared. Need ei olnud eraldi üksused, vaid Norra krooni alad.
16. sajandi alguses Kalmari unioon lagunes: 1523. aastal lahkus Rootsi unioonist ja muutus iseseisvaks kuningriigiks. Norra ei lahkunud, vaid jäi Taaniga ühte riiki. Sellest hetkest alates eksisteeris Taani-Norra riik (1536–1814). Kuna Gröönimaa, Island ja Fääri saared olid Norra krooni valdused, jäid nad automaatselt Taani-Norra koosseisu.
1814. aastal loovutas Taani kuningas pärast kaotust Napoleoni sõdades Kieli rahulepinguga Norra Rootsile. Kuid Norra ülemerevaldused — Island, Gröönimaa ja Fääri saared — ei läinud Rootsile, vaid jäid Taani kätte. See ongi põhjus, miks Gröönimaa jäi Taanile ka pärast seda, kui Norra ise Rootsiga liideti.
Norralased ei olnud selle otsusega rahul. 1814. aastal püüdis Norra end iseseisvaks kuulutada ja võttis vastu oma põhiseaduse, kuid pärast lühikest sõjalist survet sunniti Norra siiski Rootsiga personaaluniooni. See kestis kuni 1905. aastani. Pärast 1905. aastat hargnesid sündmused Norra ning Taani ülemerevalduste (Island, Gröönimaa, Fääri saared) puhul eri suundades.
Taani jätkas Gröönimaa valitsemist. II maailmasõja ajal, kui Taani oli Saksamaa poolt okupeeritud, muutus Gröönimaa USA jaoks strateegiliselt oluliseks: Ameerika Ühendriigid kaitsesid ja varustasid saart, kuid ei annekteerinud seda. See kogemus tugevdas arusaama, et Gröönimaa on erilise geopoliitilise tähendusega ala.
1953. aastal sai Gröönimaast Taani kuningriigi lahutamatu osa. 1979. aastal anti Gröönimaale omavalitsus ning 2009. aastal laiendatud omavalitsus: Gröönimaa sai õiguse kontrollida enamikku sisepoliitikast ja loodusvaradest ning tunnustuse gröönlastele kui rahvale, kellel on enesemääramisõigus.
Võrdluseks: Island liikus samal ajal kiiresti iseseisvuse poole. 1918 sai Island suveräänseks riigiks personaalunioonis Taaniga ja 1944. aastal kuulutas end vabariigiks. See näitas, et Taani süsteemist oli võimalik rahumeelselt väljuda, kui poliitilised ja rahvuslikud eeldused olid küpsed.
Täna on Norra iseseisev riik ja Island iseseisev vabariik, kuid Gröönimaa ja Fääri saared on Taani kuningriigi koosseisus ulatusliku autonoomiaga. Gröönimaa tulevik (täielik iseseisvus või senise mudeli jätkamine) on eeskätt gröönlaste endi otsustada.
!