Usklikud inimesed
Postitatud: 13 Jaan 2026 20:58
Kui oluline on usk teie jaoks? Kas ja kui palju juhib usk teie igapäevaelu?
See on umbes samasugune küsimus, et kui oluline on päike teie jaoks ja kui palju juhib teie igapäevaelu. See on midagi loomulikku, mis lihtsalt on elu osa. Igas päevas on killuke päikest.Guest kirjutas: ↑13 Jaan 2026 20:58 Kui oluline on usk teie jaoks? Kas ja kui palju juhib usk teie igapäevaelu?
Sama siin, kusjuures selle "midagi kusagil on" osas võin üsna palju konkreetsemaks minna. Aga siin seletada ei viitsi ega pea mõttekaksKülaline kirjutas: ↑13 Jaan 2026 22:20 Ma selle klassikalise usu poolest olen ateist.
Aga mul on omad uskumused, et midagi kusagil on. Aga sellelel ei ole kindlat vormi Jumala, Allahi vms seoses.
Usundi kultuuri järgi ei ela.
Sellisel juhul oled sa agnostik, mitte ateist.Guest kirjutas: ↑13 Jaan 2026 22:20 Ma selle klassikalise usu poolest olen ateist.
Aga mul on omad uskumused, et midagi kusagil on. Aga sellelel ei ole kindlat vormi Jumala, Allahi vms seoses.
Usundi kultuuri järgi ei ela.
Ahaa, hea teada. Ma tõesti arvasin, et kui jumalat ei usu, siis oledki automaatselt ateist.Külaline kirjutas: ↑14 Jaan 2026 10:22Sellisel juhul oled sa agnostik, mitte ateist.Guest kirjutas: ↑13 Jaan 2026 22:20 Ma selle klassikalise usu poolest olen ateist.
Aga mul on omad uskumused, et midagi kusagil on. Aga sellelel ei ole kindlat vormi Jumala, Allahi vms seoses.
Usundi kultuuri järgi ei ela.
Ateist usub, et midagi ei ole olemas.
Agnostik usub, et midagi on, aga mis, seda ei tea täpselt.
Selle termini võttis minu teada kasutusele Inglise bioloog Thomas Henry Huxley (avalikus kirjasõnas esimest korda 1870) enda kohta, kui ta tuli välja teooriaga, et Jumala olemasolu või mitte olemasolu ei ole võimalik tõestada.Guest kirjutas: ↑14 Jaan 2026 13:52Ahaa, hea teada. Ma tõesti arvasin, et kui jumalat ei usu, siis oledki automaatselt ateist.Külaline kirjutas: ↑14 Jaan 2026 10:22Sellisel juhul oled sa agnostik, mitte ateist.Guest kirjutas: ↑13 Jaan 2026 22:20 Ma selle klassikalise usu poolest olen ateist.
Aga mul on omad uskumused, et midagi kusagil on. Aga sellelel ei ole kindlat vormi Jumala, Allahi vms seoses.
Usundi kultuuri järgi ei ela.
Ateist usub, et midagi ei ole olemas.
Agnostik usub, et midagi on, aga mis, seda ei tea täpselt.
Kui tüütu see on, kui postitatakse mingeid linke hiigelpikkadest videodest. Kui ei suuda pika video sisu mõne lõiguga edasi anda, siis pole vaja neid linke jagada.. Igaüks oskab internetist guugeldades leida sadu samalaadseid videosid.Guest kirjutas: ↑14 Jaan 2026 16:10 Mis juhtub pärast surma:
https://youtu.be/FVLvRCVsKNU?si=aOd9YM7WnUTzmRQ_
No täpselt! Ma vaatasin osade kaupa, vahepeal edasi kerides. Klassikaline lugu, inimene on kliinilises surmas, äratatakse elule ja siis ta räägib mida "taevas" nägi ja mida "jumal" talle rääkis. Ja mida ta ise nägi arste tegevat oma elu päästmiseks. Ta kirjutas sellest isegi raamatu.Külaline kirjutas: ↑14 Jaan 2026 16:56Kui tüütu see on, kui postitatakse mingeid linke hiigelpikkadest videodest. Kui ei suuda pika video sisu mõne lõiguga edasi anda, siis pole vaja neid linke jagada.. Igaüks oskab internetist guugeldades leida sadu samalaadseid videosid.Guest kirjutas: ↑14 Jaan 2026 16:10 Mis juhtub pärast surma:
https://youtu.be/FVLvRCVsKNU?si=aOd9YM7WnUTzmRQ_
Kui sa mõtled klassikalist jumalasse uskumist, siis ei, see pole minu jaoks, seega ei mõjuta see igapäevaelu mitte kuidagi.Külaline kirjutas: ↑13 Jaan 2026 20:58 Kui oluline on usk teie jaoks? Kas ja kui palju juhib usk teie igapäevaelu?
Kuskilt lugesin, et usklikel inimestel olevat ajuaktiivsus erineva pildiga.Külaline kirjutas: ↑14 Jaan 2026 20:42Kui sa mõtled klassikalist jumalasse uskumist, siis ei, see pole minu jaoks, seega ei mõjuta see igapäevaelu mitte kuidagi.Külaline kirjutas: ↑13 Jaan 2026 20:58 Kui oluline on usk teie jaoks? Kas ja kui palju juhib usk teie igapäevaelu?
Mõistan inimesi, kelle jaoks see on vajalik, justkui mingi tugipunkt elus. Mu sõbranna on sügavalt usklik ja tema on öelnud, et ilma usuta ja kõigeta, mis selle juurde kuulub, poleks ta nii õnnelik. Ehk et siis tema jaoks on see eluks vajalik.
See oleneb suuresti, mis jama sul on ja kas sul on selles kellelegi toetuda. Kui oled oma lootusetus olukorras täiesti üksi ja mitte kuskilt abi loota ei ole, siis pöördudki jumala poole. Vahel tuleb lahendus sealt, kust teda üldse oodata ei oska ja see ainult kinnistab usku, et on keegi, kes aitab, kui asi väga hulluks läheb. Niimoodi on lihtsam elada, kui on lootust.Guest kirjutas: ↑15 Jaan 2026 15:33
Mul on ka jamasid elus olnud, aga pole kunagi tundnud vajadust sellise tugipunkti järgi, ilmselt siis ongi erinev ajuehitus. Aga ega kunagi ei tea, mis elu toob.
Mina pean ennast usklikuks inimeseks, aga minu õnnetunne kindlasti ei sõltu usust. Jumal on minu jaoks midagi, mis eksisteerib minu usust sõltumatult. Teadmine, et ta on olemas, annab tuge, kui on nt mingi ilge jama, siis enne kui see mind musta masendusse veaks, meenutab mu aju mulle lõiku piiblist, mis ütleb, et "ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest". Ja nii ongi, pole ükski probleem ju siin elus lahenduseta jäänud.Guest kirjutas: ↑15 Jaan 2026 15:33 Kuskilt lugesin, et usklikel inimestel olevat ajuaktiivsus erineva pildiga.
Nii või teisiti tundub uskumatu, et inimese õnnetunne võib sõltuda usust. Ei ole iroonia, mõtlen, et huvitav milline psühholoogiline põhjus seal taustal on. Suur osa inimesi saab usu lapsepõlvest kaasa, teine osa leiutab selle raskel hetkel, kolmas vajadusest kuhugi kuuluda, põhjuseid on erinevaid.
Mul on ka jamasid elus olnud, aga pole kunagi tundnud vajadust sellise tugipunkti järgi, ilmselt siis ongi erinev ajuehitus. Aga ega kunagi ei tea, mis elu toob.
See meenutas mulle lapsepõlve: olin saanud vanemalt, kelle juures elasin siis korralduse mingi töö või tegevuse ära teha. Ma unustasin selle lihtsalt ära ja meenus just siis, kui vanaema seda kontrollima oli tulemas. Mõtlesin siis kirglikult paludes, et kui ma seekord karistusest pääsen, siis usun, et jumal on olemas (vanaema rääkis ikka jumalast, nii et ma teadsin teemast). No karistus tuli ja minule veendumus, et see kõik ongi bullshit. Olin siis kuskil 7-8 aastane.Külaline kirjutas: ↑15 Jaan 2026 18:53See oleneb suuresti, mis jama sul on ja kas sul on selles kellelegi toetuda. Kui oled oma lootusetus olukorras täiesti üksi ja mitte kuskilt abi loota ei ole, siis pöördudki jumala poole. Vahel tuleb lahendus sealt, kust teda üldse oodata ei oska ja see ainult kinnistab usku, et on keegi, kes aitab, kui asi väga hulluks läheb. Niimoodi on lihtsam elada, kui on lootust.Guest kirjutas: ↑15 Jaan 2026 15:33
Mul on ka jamasid elus olnud, aga pole kunagi tundnud vajadust sellise tugipunkti järgi, ilmselt siis ongi erinev ajuehitus. Aga ega kunagi ei tea, mis elu toob.
Appikene, ega siis pihitoolis käimine pole mingi garantii, et patud andeks antakse. Andestuse saamise aluseks on ikka puhtsüdamlik kahetsus ja oma patu heastamine ning lubadus, et sa oma pattu ei korda ja sellest lubadusest ka kinni pead.Guest kirjutas: ↑15 Jaan 2026 19:37 Mulle on näiteks katoliikluses tundunud naeruväärne, et teed sigadusi, aga siis kõnnid rõõmsalt pihitooli ja saad kõik andeks. Järgmine kord jälle järgmised patud. Juba keskajal müüdi pattudest vabastamist, kelle aga raha oli....![]()
Lihtsalt huvi pärast - mida mõtled sellega et pole ükski probleem lahenduseta jäänud? Et sul elus päris hästi vedand? (Sest igast asjad saavad vist ju küll suht lahenduseta jääda)Guest kirjutas: ↑15 Jaan 2026 19:20Mina pean ennast usklikuks inimeseks, aga minu õnnetunne kindlasti ei sõltu usust. Jumal on minu jaoks midagi, mis eksisteerib minu usust sõltumatult. Teadmine, et ta on olemas, annab tuge, kui on nt mingi ilge jama, siis enne kui see mind musta masendusse veaks, meenutab mu aju mulle lõiku piiblist, mis ütleb, et "ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest". Ja nii ongi, pole ükski probleem ju siin elus lahenduseta jäänud.Guest kirjutas: ↑15 Jaan 2026 15:33 Kuskilt lugesin, et usklikel inimestel olevat ajuaktiivsus erineva pildiga.
Nii või teisiti tundub uskumatu, et inimese õnnetunne võib sõltuda usust. Ei ole iroonia, mõtlen, et huvitav milline psühholoogiline põhjus seal taustal on. Suur osa inimesi saab usu lapsepõlvest kaasa, teine osa leiutab selle raskel hetkel, kolmas vajadusest kuhugi kuuluda, põhjuseid on erinevaid.
Mul on ka jamasid elus olnud, aga pole kunagi tundnud vajadust sellise tugipunkti järgi, ilmselt siis ongi erinev ajuehitus. Aga ega kunagi ei tea, mis elu toob.
Aga nii see käib. Preester ütleb pärast pihtimist, et tore, et kahetsed, ära enam nii tee ja mu laps, sulle on andkeks antud. Pihtija lahkub sealt igal juhul rõõmsal meelel ja uskudes, et on andeks antud.Külaline kirjutas: ↑15 Jaan 2026 21:46Appikene, ega siis pihitoolis käimine pole mingi garantii, et patud andeks antakse. Andestuse saamise aluseks on ikka puhtsüdamlik kahetsus ja oma patu heastamine ning lubadus, et sa oma pattu ei korda ja sellest lubadusest ka kinni pead.Guest kirjutas: ↑15 Jaan 2026 19:37 Mulle on näiteks katoliikluses tundunud naeruväärne, et teed sigadusi, aga siis kõnnid rõõmsalt pihitooli ja saad kõik andeks. Järgmine kord jälle järgmised patud. Juba keskajal müüdi pattudest vabastamist, kelle aga raha oli....![]()
Samamoodi võid käia jobust psühholoogi juures ja lahkuda sealt rõõmsa meelega. Ainus vahe, et erinevalt preestrist pead psühholoogile rasket raha maksma.Guest kirjutas: ↑15 Jaan 2026 23:56Aga nii see käib. Preester ütleb pärast pihtimist, et tore, et kahetsed, ära enam nii tee ja mu laps, sulle on andkeks antud. Pihtija lahkub sealt igal juhul rõõmsal meelel ja uskudes, et on andeks antud.Külaline kirjutas: ↑15 Jaan 2026 21:46Appikene, ega siis pihitoolis käimine pole mingi garantii, et patud andeks antakse. Andestuse saamise aluseks on ikka puhtsüdamlik kahetsus ja oma patu heastamine ning lubadus, et sa oma pattu ei korda ja sellest lubadusest ka kinni pead.Guest kirjutas: ↑15 Jaan 2026 19:37 Mulle on näiteks katoliikluses tundunud naeruväärne, et teed sigadusi, aga siis kõnnid rõõmsalt pihitooli ja saad kõik andeks. Järgmine kord jälle järgmised patud. Juba keskajal müüdi pattudest vabastamist, kelle aga raha oli....![]()
Ja mis kõige huvitavam, kui arvestada, milliseid sigadusi need preestrid ise korda on saatnud/saadavad, siis sellest võib selgelt järeldada, et mingit jumala karistust nad küll ei karda, kui ülepea sellesse usuvadki. Kui jumalasulane, kellel ju oleks nagu otseliin jumalale, seda jumalat ei karda, no järelikult teab ta väga hästi, et jumalal on kama kaks.