Arutle Foorum

Kas leidub veel kedagi, kellel armastuses üldse ei vea?
Lihtsalt nii kõrini on üksi olemisest

Ei vea samuti. Aga mul pole ka üksiolemise vastu midagi(lapsed on). Eks vahel ikka käib peast läbi, et oleks tore kellegi kaisus ärgata ja argist muret ja koormat jagada aga elu on näidanud, et häid mehi on väga vähe ja needki ära võetud. Hetkel olen 3.5a vallaline olnud peale pikka suhet ja hetkel veel elukaaslast ei igatse. Küll aga aegajalt kohtumiseks peika võiks olla. Aga ei pea

Mul on tutvumissaitidel konto olemas.

Mul on tutvumissaitidel konto olemas ja koduloom ka.

Ma elasin pea 10 aastat üksinda (mõned visiitsuhted olid kestvusega aasta umbes), erinevatel põhjustel - mitte et ei oleks suhet soovinud või kaaslast leidnud. Aga hakkas sedasi meeldima, et alles nüüd pärast mitut aastat püsisuhet olen kaaslasega harjunud.

Ma see 20.47. Mul ka kaks kassi olemas. Lisaks kahele lapsele. Üksi ei tunne ma küll ennast. Tutvumissaitodel ma ei ole. Korra Tinderis olin aga seal bägin mitmeid tuttavaid, kes on tegelikult suhtes ja pehmeltöeldes olen ma hämmingus ja oma põlvkonna meessoos pettunud.
Ma nimme ei otsi. Mõni põgus tutvus on vahepeal ka olnud aga üsna pea selgunud, et ei tule sealt isegi edasi arendamiseks midagi

Ka abielus võib end üksi tunda. Ja mõelda, et armastuses pole vedanud. Eriti, kui kõik toimib, aga lähedus on kadunud.
Kui vedamiseks pidada seda, et kaks inimest armuvad ühtemoodi teineteise tegelikku olemusse, toetavad ja austavad teineteist ja see jätkub läbi kergemate ning raskemate aastate.....jah, selleks ongi romantilised filmid ja raamatud. Et me lootust ei kaotaks. Kuni mis ajani? Kui kaua oleks veel mõistlik unistada?

Külaline kirjutas: ↑08 Jaan 2026 23:26Et me lootust ei kaotaks. Kuni mis ajani? Kui kaua oleks veel mõistlik unistada?

Unistamisest pole ju mingit kasu.
Elu on, nagu on.
Kui ise aktiivselt partnerit ei otsi, siis midagi ei muutu kah. Ja kui ka otsid, ei pruugi seda õiget leida.
Kui ka oma arvates leidsid, võib mõne aja pärast selguda, et ikka ei sobi.
Elu on, nagu on.
Kõigile lihtsalt pole ideaalset ja armastavat meest (peret) lihtsalt loodud.
Või miks me kuuleme pidevalt nii palju perevägivallast?
Tundub, et peab õnnelik olema ka siis, kui suurt armastust enam pole, aga pere toimib hästi, lastel on rahulik ja mõnus elu, tülisid pole, kõigil on lihtsalt turvaline iga päev koju tulla.

Inimestele on sisestatud, et surmani peab olema samasugune palav armastus nagu tutvumise ajal, nii kui jahtub tuleb kohe lahutada.

Minul ka ei vea.

Ei ole minul ka vedanud. 40ndates üksik, lapsi ka pole. Lisaks ma terve elu ärevuse käes kannatanud. Uute tutvuste loomine pole kerge.

Lõpetage see enese petmine - asi pole vedamises, vaid teis. Midagi teete suhtega valesti, valite kaaslast valedel kriteeriumitel või olete ise halb partner. Parandage oma viga ja nautige elu.

Elan juba 20 aastat visiitsuhtes. Mees on küll vahepal vahetunud, aga päris igapäevast kooselu ette ei kujuta. Nädalalõpud, ühised nädala-paarised reisid koos-seda küll. Üksi elada on lihtsalt nii mõnus, et ei kujuta enam teisiti ettegi.

Guest kirjutas: ↑08 Jaan 2026 20:47 Ei vea samuti. Aga mul pole ka üksiolemise vastu midagi(lapsed on). Eks vahel ikka käib peast läbi, et oleks tore kellegi kaisus ärgata ja argist muret ja koormat jagada aga elu on näidanud, et häid mehi on väga vähe ja needki ära võetud. Hetkel olen 3.5a vallaline olnud peale pikka suhet ja hetkel veel elukaaslast ei igatse. Küll aga aegajalt kohtumiseks peika võiks olla. Aga ei pea

Täpselt sama! Lisan veel, et edaspidises elus peab suhe olema midagi, mis teeb mõlema elu paremaks. Mingit suvameest pole kõrvale vaja.
Aga on, nagu on (ehk siis pole kedagi), parem üksi, kui kehvas suhtes.

Guest kirjutas: ↑09 Jaan 2026 00:24 Inimestele on sisestatud, et surmani peab olema samasugune palav armastus nagu tutvumise ajal, nii kui jahtub tuleb kohe lahutada.

Ei, ei pea just seda silmas. Pean silmas rohkem huvi teise inimese kui isiku vastu. Mõnel paaril püsib huvi üksteise isiku vastu ja huvi koos tegutseda (jaa-jaa, nüüd teeme seda, nüüd läheme koos sinna...) läbi aastakümnetete, isegi vanadena. Siis võib öelda, et vähemalt emotsionaalsel tasandil pole paar üksteisest eemaldunud.

Mõnel paaril aga ei püsi ja isegi, kui üks pool üritab algatada, et teeme nüüd midagi koos ka, siis teine on niivõrd üksõikse suhtumisega millegi koos tegemisse, et esimene hakkab ka ennast varem-hiljem tobedalt tundma - mis ma siis segan inimest, ilmselgelt ju teda mingi koos tegemine/olemine enam ei huvita. Muidugi saab ka üksteisest emotsionaalselt eemaldununa jätkata (kui tülitsemishimulised ei olda ning tüli kiskuma ei hakata), kuid suhet romantilisel tasandil ei tasu sealt enam otsida.

Guest kirjutas: ↑09 Jaan 2026 11:28 Lõpetage see enese petmine - asi pole vedamises, vaid teis. Midagi teete suhtega valesti, valite kaaslast valedel kriteeriumitel või olete ise halb partner. Parandage oma viga ja nautige elu.

Ei aita ka mingid kriteeriumid. Garantiisid inimese tunnete muutlikkuse osas keegi ei anna. Ikka tagantjägi saab öelda, kuidas läks - kui pika kestvusega teise poole armastus ja huvi oli, kas kestis vanaduseni või sai ammu enne otsa.

Guest kirjutas: ↑09 Jaan 2026 13:40

Guest kirjutas: ↑09 Jaan 2026 11:28 Lõpetage see enese petmine - asi pole vedamises, vaid teis. Midagi teete suhtega valesti, valite kaaslast valedel kriteeriumitel või olete ise halb partner. Parandage oma viga ja nautige elu.

Ei aita ka mingid kriteeriumid. Garantiisid inimese tunnete muutlikkuse osas keegi ei anna. Ikka tagantjägi saab öelda, kuidas läks - kui pika kestvusega teise poole armastus ja huvi oli, kas kestis vanaduseni või sai ammu enne otsa.

No ma juba näen - viga ongi sinu ebarealistlikes ootustes. Ongi nii, et mingeid garantiisid suhetes ei ole ja see pole halb õnn, kui suhe ei kestagi 70 aastat, vaid elu ise ja see on 90% inimestest nii. Ära sea oma partnerile mingeid tsirkusekaru nõudeid, et ta PEAB sind armastama elu lõpuni - ja siis äkki leiadki kellegi, kes seda tegelikult vabatahtlikult teeb.

Elada tuleb päev korraga, kõik tuleb iseenesest.