Arutle Foorum

Kas te olete mõelnud kellegi probleemi puhul" oleks mul sinu probleemid", " heast elut lolliks läinud" " liiga palju vaba aega et problerme välja mõelda". " mis siis saab kui mõni päris problrem tekib" Võib - olla olete isegi seda välja öelnud või kirjutanud.
Teie saate selle ära öelda lootes et teine saab ise ka aru oma probleemi tühisusest.
Aga temale mõjub see ptobleemi tühistamisena, naljaks keeramisena, alavääristamisena.
Kuidas on õige käituda sel puhul just kuulajana, kui mure tundub tühine ülemõtlemine. Kas saab olla kellegi mure üldse tühine?
Umbes nii et ma pean käima poes ja mõtlema välja mida perele süüa teha. Tütrele ei maitse liha, pojale kala ja mees tahab korraliku praadi. Ma olen neist mõtteist ja söögi tegemisrst nii koormatud ja stressis.
Kui teisel polegi raha, peab vaatama mids odavat saan osta.
Või teine emade raske elu juurde kuuluv on laste trennid. Vii ja too. Päev läbi sõida. Kui teisel pole raha ega autot. Kuidas ta mõistab esimese ema tasket elu.
Või takerdub mõni oma lapsepõlvetraumasse ja omistab praeguse elu takerdumise põhjuse sellesse. Kui teine peab rabama tööd teha et praeguse eluga üldse hakkama saada ja ta jõuab mõelda vaid tänasele ja homsele. Aga sedagi murega.

Enamike selliste endale välja ja külge mõeldud probleemide põhjus on egoism (ka enda halvustamine on üks selle vorme) ja enda maailma nabaks pidamine. Tavaliselt siiski elu pakub mingi hetk siiski ka päris probleeme - nagu vanusest tulenevad päris haigused, lähedaste surmad jne. See aitab mõnel tema luulude ja kapriiside raviks päris hästi.

Enamasti nende nö tühiste probleemide kurtmise taga on väsimus, tüdimus, pikaajaliselt kogunenud pisiasjad võivad ka hakata suure lainena üle ääre ajama. Ja vahel lihtsalt on kehv tuju, siis on nii hea kellelegi hinge pealt ära vinguda, ei ole vaja, et teine hakkaks süva-analüüsi tegema või lahendama või liigselt lohutama, lihtsalt kuula ära ja ole kontaktis teise inimesega, kui tal seda sel momendil vaja näib olevat.

https://www.ohtuleht.ee/1146557/kahesaj ... u-olukorda
näiteks need keda ülal peame.

Mina vaatan, et mõnel inimesel ongi õnnestunud elu nii ära elada, et kõik on hästi sujunud, keegi on alati aidanud, näiteks 25. eluaastani vanemad ja siis kuskile mehe juurde kolinud, kes võtab siis probleemide lahendamise üle. Kõik asjad teeb keegi teine ära. Ja siis esimene raske asi on rasedus ja sünnitamine, millest pajatatakse aastaid, et kui õudne kogemus see ikka oli. Siis lapsega aitab jälle vanaema kogu aeg, igapäevased probleemid lahendab mees. Tööl on selline inimene ka nagu üks hädaidu, aga noh, näiteks näeb kena välja ja on sõbralik, sellest piisabki. Mõni jõuab kuskil riigiametis täitsa kaugele sellise taktikaga, kuigi midagi ei oska. Aga imelik on see, et ega sellise inimese elu ka ju päris muretu pole, kui päris muresid pole, siis mõtleb need endale välja. Üks selline naisterahvas räägib mulle tööl muresid. Näiteks on vaja hambakivi minna eemaldama, ta nädal aega muretseb sellepärast, sest see on nii ebamugav ja valus. Pani endale uued tissid, see ka ju päris ebamugav ja kannatusi täis teekond. Ikka midagi hirmsat on kõigi elus.

Guest kirjutas: ↑13 Dets 2025 11:20 Mina vaatan, et mõnel inimesel ongi õnnestunud elu nii ära elada, et kõik on hästi sujunud, keegi on alati aidanud, näiteks 25. eluaastani vanemad ja siis kuskile mehe juurde kolinud, kes võtab siis probleemide lahendamise üle. Kõik asjad teeb keegi teine ära. Ja siis esimene raske asi on rasedus ja sünnitamine, millest pajatatakse aastaid, et kui õudne kogemus see ikka oli. Siis lapsega aitab jälle vanaema kogu aeg, igapäevased probleemid lahendab mees. Tööl on selline inimene ka nagu üks hädaidu, aga noh, näiteks näeb kena välja ja on sõbralik, sellest piisabki. Mõni jõuab kuskil riigiametis täitsa kaugele sellise taktikaga, kuigi midagi ei oska. Aga imelik on see, et ega sellise inimese elu ka ju päris muretu pole, kui päris muresid pole, siis mõtleb need endale välja. Üks selline naisterahvas räägib mulle tööl muresid. Näiteks on vaja hambakivi minna eemaldama, ta nädal aega muretseb sellepärast, sest see on nii ebamugav ja valus. Pani endale uued tissid, see ka ju päris ebamugav ja kannatusi täis teekond. Ikka midagi hirmsat on kõigi elus.

Issand, see olen mina.

Ma ei ole kunagi selle peale niimoodi mõelnud, aga enam-vähem nii ongi. Ma olen 50+. Ma ei ole päevagi elus üksi elanud, pole üksi välismaal käinud, pole olnud olukorras, kus mul kellegi peale loota ei ole. Ma olen abielus oma elu esimese suhtega. Ma olen rasedaks jäänud kohe, kui olen mõelnud, et tahaks. Mu sünnitused on olnud ilma komplikatsioonideta. Mu lapsi on hoidnud mu ema. Mul on kõrgharidus, mille omandasin samas linnas, st pole elanud ühiselamus vmt. Mul on töökoht riigiametis. Tööl ma ei ole küll hädapätakas, aga enda meelest abivalmis ja sõbralik küll. Muidugi on mul muresid ka, aga need on tõesti sellised, et ei suuda otsustada, kas luua oma ettevõte või mitte. Kas kasutada investeerimisega alustamiseks robotit või mitte. Kas vahetada töökoht ägedama vastu või mitte. Kas minna uut põnevat haridust omandama või mitte. Millisesse ajahetke planeerida perereisi, nii et see sobituks minu töö, mehe töö ja laste koolide, trennide, olümpiaadide ja muuga. Vahel läheb lausa uni ära, sest elu on nii raske!

Guest kirjutas: ↑13 Dets 2025 12:43
Guest kirjutas: ↑13 Dets 2025 11:20 Mina vaatan, et mõnel inimesel ongi õnnestunud elu nii ära elada, et kõik on hästi sujunud, keegi on alati aidanud, näiteks 25. eluaastani vanemad ja siis kuskile mehe juurde kolinud, kes võtab siis probleemide lahendamise üle. Kõik asjad teeb keegi teine ära. Ja siis esimene raske asi on rasedus ja sünnitamine, millest pajatatakse aastaid, et kui õudne kogemus see ikka oli. Siis lapsega aitab jälle vanaema kogu aeg, igapäevased probleemid lahendab mees. Tööl on selline inimene ka nagu üks hädaidu, aga noh, näiteks näeb kena välja ja on sõbralik, sellest piisabki. Mõni jõuab kuskil riigiametis täitsa kaugele sellise taktikaga, kuigi midagi ei oska. Aga imelik on see, et ega sellise inimese elu ka ju päris muretu pole, kui päris muresid pole, siis mõtleb need endale välja. Üks selline naisterahvas räägib mulle tööl muresid. Näiteks on vaja hambakivi minna eemaldama, ta nädal aega muretseb sellepärast, sest see on nii ebamugav ja valus. Pani endale uued tissid, see ka ju päris ebamugav ja kannatusi täis teekond. Ikka midagi hirmsat on kõigi elus.
Issand, see olen mina.

Ma ei ole kunagi selle peale niimoodi mõelnud, aga enam-vähem nii ongi. Ma olen 50+. Ma ei ole päevagi elus üksi elanud, pole üksi välismaal käinud, pole olnud olukorras, kus mul kellegi peale loota ei ole. Ma olen abielus oma elu esimese suhtega. Ma olen rasedaks jäänud kohe, kui olen mõelnud, et tahaks. Mu sünnitused on olnud ilma komplikatsioonideta. Mu lapsi on hoidnud mu ema. Mul on kõrgharidus, mille omandasin samas linnas, st pole elanud ühiselamus vmt. Mul on töökoht riigiametis. Tööl ma ei ole küll hädapätakas, aga enda meelest abivalmis ja sõbralik küll. Muidugi on mul muresid ka, aga need on tõesti sellised, et ei suuda otsustada, kas luua oma ettevõte või mitte. Kas kasutada investeerimisega alustamiseks robotit või mitte. Kas vahetada töökoht ägedama vastu või mitte. Kas minna uut põnevat haridust omandama või mitte. Millisesse ajahetke planeerida perereisi, nii et see sobituks minu töö, mehe töö ja laste koolide, trennide, olümpiaadide ja muuga. Vahel läheb lausa uni ära, sest elu on nii raske!

Sa meeldid mulle!

Külaline kirjutas: ↑13 Dets 2025 08:23 Kas te olete mõelnud kellegi probleemi puhul" oleks mul sinu probleemid", " heast elut lolliks läinud" " liiga palju vaba aega et problerme välja mõelda". " mis siis saab kui mõni päris problrem tekib" Võib - olla olete isegi seda välja öelnud või kirjutanud.
Teie saate selle ära öelda lootes et teine saab ise ka aru oma probleemi tühisusest.
Aga temale mõjub see ptobleemi tühistamisena, naljaks keeramisena, alavääristamisena.
Kuidas on õige käituda sel puhul just kuulajana, kui mure tundub tühine ülemõtlemine. Kas saab olla kellegi mure üldse tühine?
Umbes nii et ma pean käima poes ja mõtlema välja mida perele süüa teha. Tütrele ei maitse liha, pojale kala ja mees tahab korraliku praadi. Ma olen neist mõtteist ja söögi tegemisrst nii koormatud ja stressis.
Kui teisel polegi raha, peab vaatama mids odavat saan osta.
Või teine emade raske elu juurde kuuluv on laste trennid. Vii ja too. Päev läbi sõida. Kui teisel pole raha ega autot. Kuidas ta mõistab esimese ema tasket elu.
Või takerdub mõni oma lapsepõlvetraumasse ja omistab praeguse elu takerdumise põhjuse sellesse. Kui teine peab rabama tööd teha et praeguse eluga üldse hakkama saada ja ta jõuab mõelda vaid tänasele ja homsele. Aga sedagi murega.

Kui ühele ei maitse üks ja teisele teine, siis söövad, mis kapis on, või ostavad ise poest, lihtne. Polegi probleemi, mida süüa teha. Keegi ei käsi päev läbi sõita, kui osutub kurnavaks, käib võsuke trennis ühistranspordiga, või lõppeb see trennis käimine üldse ära, saab ka ilma selleta elatud. Ehk et tegelikult neis näidetes probleeme polegi, inimene ise neid endale tekitab. Lapsepõlvetraumal võivad küll täiskasvanuelus tagajärjed olla, mis ei lase normaalselt funktsioneerida. Ja need ei ole väljamõeldud probleemid, vaid ehtsad. Heast elust lolliks läinud öeldakse rohkem selliste kohta, kes draamat tekitavad, tühjast vinguvad ja tänitavad. Nagu mu elatanud sugulane selliste kohta ütleb, et "elu on igavaks läinud".

Guest kirjutas: ↑13 Dets 2025 12:43 [ Kas minna uut põnevat haridust omandama või mitte.

Mis uut põnevat haridust sa 50+ vanuses enam omandama mõtled minna?! Mitte keegi ei palka 55-aastast töökogemuseta inimest. Isegi kogemustega inimest ei taheta enam selles vanuses, kui nooremaid on ka kõrvalt võtta.

Guest kirjutas: ↑13 Dets 2025 17:24
Guest kirjutas: ↑13 Dets 2025 12:43 [ Kas minna uut põnevat haridust omandama või mitte.
Mis uut põnevat haridust sa 50+ vanuses enam omandama mõtled minna?! Mitte keegi ei palka 55-aastast töökogemuseta inimest. Isegi kogemustega inimest ei taheta enam selles vanuses, kui nooremaid on ka kõrvalt võtta.

Mis tähtsust sellel on? Inimene võib omandada haridust ka puhtalt sellepärast, et tal on selle vastu huvi. Võibolla ta ei plaani nullist alustada, vaid see on kasuks juba olemasoleva töö juures. Või siis teebki oma firma nagu kaalus. Ja kui ta siiani on elust läbi läinud nagu kuum nuga sulavõist, võibolla läheb edasi. Ma olen märganud, et see on inimeseti nii erinev: mõne inimese jaoks on iga asi elus ületamatu muutus või keeruline ettevõtmine. Teine teeb lihtsalt nagu muuseas ära.

Külaline kirjutas: ↑13 Dets 2025 17:24
Guest kirjutas: ↑13 Dets 2025 12:43 [ Kas minna uut põnevat haridust omandama või mitte.
Mis uut põnevat haridust sa 50+ vanuses enam omandama mõtled minna?! Mitte keegi ei palka 55-aastast töökogemuseta inimest. Isegi kogemustega inimest ei taheta enam selles vanuses, kui nooremaid on ka kõrvalt võtta.

Haridus on ikka eelkõige enda jaoks, paljud ei pea enam selles vanuses töötamagi.

Mina mõtlen, et kõik probleemid on subjektiivsed ja inimeste taluvuspiir erinev. Kellegi probleemi/mure kohta ei tohiks öelda, et see on tühine, kui see inimest päriselt vaevab ja tal olla ei lase. Depressioonis või sellele kalduv inimene võib päriselt olla häiritud olmeprobleemidest, rutiinist, või vastupidi- selle puudumisest. Palju on ka neid inimesi, kes lihtsalt otsivad jututeemasid ja tahavad auru välja lasta, ilma et neil päriselt mure oleks nt. söögi tegemisega, tahavad tähelepanu/kaastunnet/sarnaseid kogemusi.
On mõistetav, et inimese, kellel on päriselt suur häda (enda või lähedase surmahaigus/puue, parandamatu rahahäda, lähedase või kodu kaotus), mure pole võrreldav tundliku hädaldaja omaga, kuid seejuures pole eisimesel õigust teist halvustada, sest tal pole veel suuremat katastroofi. Inimesed peaksid õppima olema empaatilisemad ja vajadusel oskama tänada saatust, et neid säästetud on või , et veelgi hullemini pole (alati saab hullemaks minna). Vahel vajame kõik lihtsalt ärakuulamist ja mõistmist, olgu see elu siis nii hea, kui kõrvaltvaatajale parasjagu tundub. Kõigi tunded on siiski ehtsad (olgu see mure siis teistele väike või suur) ja neid pisendada ei tohiks.

Guest kirjutas: ↑13 Dets 2025 18:13 Mina mõtlen, et kõik probleemid on subjektiivsed ja inimeste taluvuspiir erinev. Kellegi probleemi/mure kohta ei tohiks öelda, et see on tühine, kui see inimest päriselt vaevab ja tal olla ei lase. Depressioonis või sellele kalduv inimene võib päriselt olla häiritud olmeprobleemidest, rutiinist, või vastupidi- selle puudumisest. Palju on ka neid inimesi, kes lihtsalt otsivad jututeemasid ja tahavad auru välja lasta, ilma et neil päriselt mure oleks nt. söögi tegemisega, tahavad tähelepanu/kaastunnet/sarnaseid kogemusi.
On mõistetav, et inimese, kellel on päriselt suur häda (enda või lähedase surmahaigus/puue, parandamatu rahahäda, lähedase või kodu kaotus), mure pole võrreldav tundliku hädaldaja omaga, kuid seejuures pole eisimesel õigust teist halvustada, sest tal pole veel suuremat katastroofi. Inimesed peaksid õppima olema empaatilisemad ja vajadusel oskama tänada saatust, et neid säästetud on või , et veelgi hullemini pole (alati saab hullemaks minna). Vahel vajame kõik lihtsalt ärakuulamist ja mõistmist, olgu see elu siis nii hea, kui kõrvaltvaatajale parasjagu tundub. Kõigi tunded on siiski ehtsad (olgu see mure siis teistele väike või suur) ja neid pisendada ei tohiks.

Õige, samas sellel hädaldajal võiks ka ikka mingi empaatiatunnetus olla. Näiteks kurdad inimesele, kellel just ema ära suri, et on ikka jama, robotmuruniitja läks katki, pean käsitsi muru ära niitma, sest külalised tulevad ja muru on pikk. Selliseid on ka, keda huvitavad ainult oma pisimured, samas teiste suured mured neile korda ei lähe.

Külaline kirjutas: ↑13 Dets 2025 18:13Mina mõtlen, et kõik probleemid on subjektiivsed ja inimeste taluvuspiir erinev. Kellegi probleemi/mure kohta ei tohiks öelda, et see on tühine, kui see inimest päriselt vaevab ja tal olla ei lase.

Iga probleemi lahendamine vajab mingit ressurssi - arstiabi, raha, aega jne. Kui mingi väga aktiivne simulandist vingants kulutab kõik abile mõeldud ressursid ära, siis kuskil on päriselt hädas inimene, kelle jaoks neid enam ei jagu. Hea näide on need abipalujad petised, kes sisuliselt petavad kaastunnet ja raha inimestelt välja ning kui mingi inimene on päriselt hädas, siis selleks ajaks on kõigil juba kopp ees ja empaatiagi piltlikult ära kulutatud.

Rääkida ju ikka võib. Millegi pärast arvatakse, et inimene kirjutab või räägib alati oma kõige suuremast murest. Ma küll nii ei tee. Ma räägin, lobisen seepärast et mõtteid oma kõige suuremast probleemist eemale saada.
Võin vabalt küsida nt foorumist,mis värvi diivan osta. Keegi arvab et kas see on su kõige suurem mure. Ma ei hakka rääikima talle midagi endast. On see mu suurim mure või mitte. Ja üldse, nagu mure peab kohe olema. Muidu pole õige asi.

Ma olen täheldanud, et "tühiste" asjade(minu jaoks) üle kurdavadki need, kel on muu elu stabiilne ja korras.
Nagu siin üks näide oli, et koguaeg on abi olemas ja siis murtakse pead, et millal perepuhkust pidada või et kas töökoht parema vastu vahetada.
Ja ei, ma ei vähendagi selle isiku muresid. Need ongi tema jaoks mured.
Mina isiklikult olen lapsepõlvest peale kehvat elu elanud. Vanematega suhted halvad, 35 aastaselt olen mõlemad vanemad matnud. Tugivõrguatik puudub. 4a tagasi jäi ka esinlaps haigeks(1 tüübi diabeet), korraks tundus see maailmalõpuna. Raha on alati probleem olnud jne. Aga samas selle kõige keskel ma tean, et osadel on veel hullem. Kellel lapsel vähk, sügav puue või kodu kaotanud...
Seega mina isiklikult ei pisenda kellegi muresid. Omaette mõelnud olen küll aga välja ei ütle. Sest kõigil on omamoodi raske.
Osadel on lihtsalt rohkem kanda antud kui teistel.

Heast elust lollid probleemid on see, et ei osata oma raha kuhugi kulutada. No annetage vaestele või loomadele

, kui pole raha kuhugi kulutada.

Jah, objektiivselt võttes ma saan aru, et kui mina löön oma varba puruks, siis kellegi teise murtud käeluu on hullem, aga see teadmine ei võta minult valu vähemaks.

Külaline kirjutas: ↑13 Dets 2025 20:43 Ma olen täheldanud, et "tühiste" asjade(minu jaoks) üle kurdavadki need, kel on muu elu stabiilne ja korras.
Nagu siin üks näide oli, et koguaeg on abi olemas ja siis murtakse pead, et millal perepuhkust pidada või et kas töökoht parema vastu vahetada.
...

Jah, nõus. Just seetõttu mina ei kurdagi. Põhimõtteliselt. Sest alati võiks parem olla, aga tuleb osata hetke nautida. Kes seda oskab, see ongi õnnelik.

Oleneb ju ka, kuidas millestki räägitakse.

Kui on vajadus suhelda ja teada saada, mis teised inimesed sellise asja peale ütleks/mida välja pakuks (äkki annavad mõne hea idee, mille peale ise poleks tulnud?), siis - miks mitte, väiksemast probleemist saab rääkida ka kergemas toonis. Kui aga keegi igast väiksest asjast räägib tohutult dramaatlises toonis (umbes nagu, et kuidas ma nüüd üldse edasi elan, ahh ja ohh), siis võib jääda see heast elust lolliks läinu mulje küll.

Oma lapsi olen püüdnud iga probleemi puhul mõtlema panna, kas see on suur või väike probleem. Ka väikestest asjadest võib kindlasti rääkida ja lahendusi otsida, kuidas saaks paremini, aga üle dramatiseerida ei tasu.

Guest kirjutas: ↑13 Dets 2025 18:55 Rääkida ju ikka võib. Millegi pärast arvatakse, et inimene kirjutab või räägib alati oma kõige suuremast murest. Ma küll nii ei tee. Ma räägin, lobisen seepärast et mõtteid oma kõige suuremast probleemist eemale saada.
Võin vabalt küsida nt foorumist,mis värvi diivan osta. Keegi arvab et kas see on su kõige suurem mure. Ma ei hakka rääikima talle midagi endast. On see mu suurim mure või mitte. Ja üldse, nagu mure peab kohe olema. Muidu pole õige asi.

Heast elus lolliks läinu mõõdu annaks välja siis, kui küsimusele oleks lisatud, et nutan ja vihkan oma elu, kuna ma ei suuda diivani värvi valida

Arutle Foorum

Heast elust lolliks läinud

Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud

Re: Heast elust lolliks läinud