Kas kirjutamisstiil ja inimese olemus on seotud?

[Külaline]

Kõigil inimestel on väga erinev kirjastiil. Osadele meeldib üüratult detailselt ja pikalt igast asjast rääkida. Seda võib märgata igal pool, näiteks vaatan oma poja märkusi, needki on väga erinevad. Üks õpetaja kirjutab pool meetrit, kuidas laps ei koristanud pärast kunstitundi enda järelt piisavalt hästi lauda ära, jättis koti lahtiselt põrandale, jne, jne. Teine paneb lihtsalt: õpilasel kodutöö tegemata. Sama olen märganud ka igasuguste kogemuslugude jagamise puhul. Mõni hakkab oma sünnitusest, iluopist vms asjast pajatama nii, et enne läheb päike looja, kui selle jutuga kuskile jõuavad. Ja nüüd märkasin sellist asja, et nendel pikkadel heietajatel on ka kuidagi taastumine alati pikk ja vaevarikas. Ei saanud voodist välja kolm päeva, aga õed hoolitsesid hästi jne, jne. Kõik läks paiste, mitu nädalat rivist väljas. Üks selline heietaja inimene kirjutas isegi koera operatsioonist niimoodi, et jutt oli meeter pikk ja neid hädasid, mis oli, oli ka ikka omajagu. Aga teine inimene kirjutab, et polnud hullu midagi, õhtuks juba jalgel ja järgmisel päeval tegelesin tavapäraste asjadega. Huvitav, kas nendel, kes niimoodi ülipikalt kõike kirjutavad, keha ka paraneb üliaeglaselt ja neile tundubki, et rohkem on hädasid? Teised ei raiska aega ja liiguvad kõigega kohe krapsakalt edasi?

[Külaline]

Jaa, kindlasti on.

[Külaline]

Ma ei arva, et sel pikalt või lühidalt kirjutamisel just stiiliga pistmist oleks.
Stiil ikka pigem sõnakasutus ja lauseehitus.
Loen FBst aeg-ajalt inimeste kirjeldusi oma tegevuste või ette tulnud olukordade kohta, mis on pikad ja põhjalikud, aga kirjutatud nii vaimukalt ja koomiliselt (ja ülihea sõnakasutusega), et naeran ja naudin ja mõtlen, et küll on inimesel ikka annet!

[Külaline]

Pikalt kirjutajad on rohkem introverdid. Paljud suured lobisejad ei taha midagi kirjutada ja teevad seda väga napilt.

[Külaline]

Pikalt kirjutajad on rohkem introverdid. Paljud suured lobisejad ei taha midagi kirjutada ja teevad seda väga napilt.

Minu arust küll nii ei ole. Pigem need väga pikalt kirjutajad lobisevad ka väga pikalt igast asjast. Harva on need pikad jutud nauditavad ja sõnaosavad, lihtsalt info edastamine väga pikalt ja detailirohkelt on üldse mõttetu, oluline info läheb seal kaduma. Lühikeselt kirjutamine, nii et kõik vajalik on seal kirjas, on tegelikult väga oluline oskus, mis peaks kõigil olemas olema, aga kahjuks ei ole.

[Tolmukübe]

Pikalt kirjutaja on endast heal arvamusel, kujutab ette, et kõiki teisi peaks tema tekst (isik) huvitama. Seega siin on kirjutamisstiil ja inimese olemus seotud küll. Ja kes kirjutavad lühidalt, need on ka päris elus konkreetsed, ei tüüta teisi oma asjadega.

[Külaline]

Pikalt kirjutaja on endast heal arvamusel, kujutab ette, et kõiki teisi peaks tema tekst (isik) huvitama. Seega siin on kirjutamisstiil ja inimese olemus seotud küll. Ja kes kirjutavad lühidalt, need on ka päris elus konkreetsed, ei tüüta teisi oma asjadega.

Ei pruugi, ta võib arvata, et kui ta pikalt lahti ei seleta, siis saadakse valesti aru.

[Külaline]

Pikalt kirjutaja on endast heal arvamusel, kujutab ette, et kõiki teisi peaks tema tekst (isik) huvitama. Seega siin on kirjutamisstiil ja inimese olemus seotud küll. Ja kes kirjutavad lühidalt, need on ka päris elus konkreetsed, ei tüüta teisi oma asjadega.

Ei pruugi olla nii. Pikalt kirjeldajal jääb pigem puudu oskusest teha lühike kui sisukas kokkuvõte. Oleneb muidugi ka olukordadest ja vahel ongi vaja pikka, detailirikas kirjeldust. Üldiselt aga tundub, et need pikalt heietajad tahavad lihtsalt rääkida.

Ma ise väldin inimesi, kes mingit lihtsat sündmust kirjeldades teevad sellest pika loo, kaasates ka muid asjassepuutumatuid detaile, nii et lõpuks asja tuumani jõudes jooksevad kuulaja kõrvad virtsavett.

[Külaline]

Kõigil inimestel on väga erinev kirjastiil. Osadele meeldib üüratult detailselt ja pikalt igast asjast rääkida. Seda võib märgata igal pool, näiteks vaatan oma poja märkusi, needki on väga erinevad. Üks õpetaja kirjutab pool meetrit, kuidas laps ei koristanud pärast kunstitundi enda järelt piisavalt hästi lauda ära, jättis koti lahtiselt põrandale, jne, jne. Teine paneb lihtsalt: õpilasel kodutöö tegemata. Sama olen märganud ka igasuguste kogemuslugude jagamise puhul. Mõni hakkab oma sünnitusest, iluopist vms asjast pajatama nii, et enne läheb päike looja, kui selle jutuga kuskile jõuavad. Ja nüüd märkasin sellist asja, et nendel pikkadel heietajatel on ka kuidagi taastumine alati pikk ja vaevarikas. Ei saanud voodist välja kolm päeva, aga õed hoolitsesid hästi jne, jne. Kõik läks paiste, mitu nädalat rivist väljas. Üks selline heietaja inimene kirjutas isegi koera operatsioonist niimoodi, et jutt oli meeter pikk ja neid hädasid, mis oli, oli ka ikka omajagu. Aga teine inimene kirjutab, et polnud hullu midagi, õhtuks juba jalgel ja järgmisel päeval tegelesin tavapäraste asjadega. Huvitav, kas nendel, kes niimoodi ülipikalt kõike kirjutavad, keha ka paraneb üliaeglaselt ja neile tundubki, et rohkem on hädasid? Teised ei raiska aega ja liiguvad kõigega kohe krapsakalt edasi?

Ülemäära heietavat kirjastiili pole tavaelus või argisuhtluses väga märganud. Kõik kirjutavad ikka konkreetse asja pärast ja ei räägi maast ja ilmast. Aga see postitus on muidugi erand.

[Külaline]

Mina introverdina küll pikalt eriti ei viitsi kirjutada. Kirja läheb põhiline ja kõige tähtsam.

Aga mul tädi on näiteks suur heietaja. Enne kui jutu poindini jõuab, on 10 mint niisama mingit ümarat juttu rääkinud. Niimoodi kaob huvi lõpuks ära ja jube väsitav on kuulata.

[Külaline]

Siin justkui tehakse kõiki maha, kes mingit teemat vähegi avada viitsivad ja kõigest vaid paarilauseliselt raporteerides ei räägi.
Mind ennast häirib palju rohkem vastupidine - ehk kui olukorda üldse ei avata, vaid võetakse kuidagi kokku vaid ühe lausega. Kahjuks kipub lühidusega siiski ka vajalik info kaduma minema.

Me muidugi ei räägi pikalt heietamisest, mil hakatakse sisse tooma tõepoolest ebaolulisi detaile, ja neid veel ülegi kordama. Küll aga on tihtipeale vajaka kuulajale pildi ette loomisest, et mis siis üldse toimus/toimub. Olgu, üks asi on nt siin foorumis mingite olukordade või kogemuste kirjeldamine, see selleks. Aga päriselus olen töö kaudu näinud, kuidas vanemad viivad oma lapse spetsialisti juurde, ning seejärel ei oska spetsialist neile tegelikult probleemi avada - vähemalt nii, nagu tema seda näeb. Lapsepsühholoog teatab vanematele nt: "Teie laps teeb pahandust, sest otsib tähelepanu." Või: "Teie peate oma lapse vastu mõistvamad olema." Kummalgi juhul ei anna niisugune ümmargune jutt vanematele tegelikult midagi ega aita neid eriti edasi. Eriti olukorras, kus ema on lastega kodune ja veedab päevad koos nendega, mängides, abistades ja toetades päevad läbi. Ehk siis - ümmargune ja liiga üldine jutt ei aita edasi.

Ja tihti jääb mulje, et ümmargust ja üldist juttu räägivad need, kes ise ka tegelikult ei tea, mida tahavad, samuti annab see suurema võimaluse valetada. Nt ütleb keegi sulle: "X on väga halb ja ebameeldiv inimene." Kas see lause tegi sind kuidagi targemaks? Hakates lähemalt uurima ehk nõudes nn heietamist, selgub, et tegelikult midagi halba üldse polnudki. Seega - mina kardan liiga lühidat ümmargust juttu.

[Külaline]

Tõesti on osadel inimestel kalduvus oma lugu rääkida ebaolulisi üksikasju kaasates, mis muudabki loo pikaks ja venivaks. Mul üks sõbranna selline, olen juba harjunud teda tagant kiirustama. Samas ei kirjuta ta sugugi samal viisil. Ongi tuntud tõsiasi, et inimese oskus hästi kirjutada ei oma korrelatsiooni oskusega lugu hästi rääkida.

Samas olen märganud firmade või asutustega seotud kirjavahetusest, et inimesed ei oska piisava põhjalikkusega vajalikku infot edastada. Ei konkretiseeri oma peas vastust selliselt, et kõik vajalik oleks samas kirjas öeldud. Seetõttu tuleb lisaküsimusi esitada, millele järgneb see, et vastuse saad ikka ainult osadele küsimustele ja nii see jätkub. Selles mõttes on telefoni teel palju parem asju ajada, aga noored ju tänapäeval kardavad telefonisuhtlust nagu katku, igale poole ainult kirjutatakse, sedagi vastumeelsest, sõnumid oleksid kõige eelistatavamad.

[Külaline]

Tõesti on osadel inimestel kalduvus oma lugu rääkida ebaolulisi üksikasju kaasates, mis muudabki loo pikaks ja venivaks. Mul üks sõbranna selline, olen juba harjunud teda tagant kiirustama. Samas ei kirjuta ta sugugi samal viisil. Ongi tuntud tõsiasi, et inimese oskus hästi kirjutada ei oma korrelatsiooni oskusega lugu hästi rääkida.

Sinu sõbranna on vist minu sugulane Täitsa lõpp, kui pikalt ta võib ühte asja seletada, aga kirjutab lühidalt.

Ma ise oskan hästi lugu rääkida, aga kirjandid olid mul täiesti kohutavad. Samas, foorumis ma üritan teema lühidalt ära kirjutada ja võimalikult faktidega.

[Külaline]

Pikk ühepoolne heietus on tohutult väsitav.
Loomulikult eelistavad noored kirja teel suhelda, kes seda lõputut jora kuulata viitsib?